by W
Seal Tilburgi linnakese ühe viiekordse maja keldris elas keldrikakand.
Pealtnäha oli tegemist rahuliku linnaga, kus peale suurt sõda midagi vapustavat ei olnudki toimunud.
Kuni praeguseni...
Keldrikakand oli priske ja rahulolev, suurim omasugune isend. Oma "paneelika" halli keldri kroonimata kuningas.
Keldri soojad torud susisesid tuttavalt, niiskete seinte kondents andis varju ja vett, ja igas väisatavas keldriboksis leidus midagi huvitavat.
Kakandil polnud kiiret. Tal polnud kunagi kiiret, ta uuris põhjalikult, mida uut on keldrisse toodud ja sealt ära viidud.
Kui kõht läks tühjaks, lakkus Kakand käärinud vaarikamoosi purunenud purgipõhjast, näksis kartuliidusid, haukas tärkavaid porgansipealseid. Ja nautis magushaput moosipõhjade joovastust, mis tõi pähe veidrad, kuid hubased mõtted keldri asjadest ja suure maailma müstikast. Vahel mõtles ta isegi, et väljaspool keldrit võib olla elu. Peab olema, sest keegi neid asju keldrisse toob ja ära viib.
Kakand armastas ka raamatuid, eriti neid, mis olid juba niiskusest kergelt lainetama läinud. Sest seal, pleekinud lehekülgede vahel, toimetasid tema sõbrad, majasoomukid. Koos arutati elu üle, unistati ja aeg-ajalt sahistati niisama jalga.
Keldri rahu oli püha ja kui midagi garanteeritut.
Aga ühel päeval juhtus midagi erakordset. Ühe keldriboksi omanik viskas sinna bajaani. See polnud lihtsalt vana lõõtspill, see oli tõeline imeasi. Läikiv, suur ja raske ja musta lõõtsaga, mis sarnanes Kakandi enda ribidega.
Kakand jäi bajaani ees seisma, suu kergelt ammuli, vuntsid ja kõik jalad võbelemas.
Ta oli armunud esimesest silmapilgust. Lõõtsahingus, metallnupud, soomuseline painduvus! See oli kui saatus.
„Soomukid, te peate seda imet nägema!“ hüüdis Kakand, ja peagi roomasid kõik keldrielanikud kohale. Nad imetlesid bajaani, vaatasid seda alt ja pealt, libistasid õrnalt oma krobelisi käpakesi üle lõõtsavahede. Bajaan võlus neid kõiki.
Aeg jäi sootuks seisma. Või vähemalt nii tundus. Bajaanist sai Kakandi uus kodu. Ta roomas igal õhtul selle sisse, kaifis pimedust ja väikese naginaga segatud vaikuse mängu. Sosistas bajaanile oma armastussõnu.
Soomukid tegid sama. Need kuud keldriboksis olid ilusad. Lõõtsavahed olid värsked ja pehmed.
Aga aeg keldris ei ole kunagi helde.
Aastake hiljem ei olnud bajaan enam sugugi nii ilus. Lõõtsad olid hallitanud, mustad algselt sametist kattega nupud tuhmiks tõmbunud ja soomukid olid oma töö teinud – lõõtsade vahele oli ehitatud terve tilluke soomukite linn, oma tänavate ja eee... kanalisatsiooni ja mugavuste puudumisega. Elu seal sees tuksus endiselt, kuid bajaan ise krõbises ja lõhnas imelikult. Et mitte öelda eemaletõukavalt. Läikest polnud enam midagi alles.
Kakand istus selle kohal riiulis ja mõtles, kuidas kõik oli vahepeal ju nii ilus olnud ja mis üldse juhtus, et asjalood praeguseni jõudsid.
„Aga elu on elu, kelder on kelder, aeg on aeg“ nentis ta lõpuks.
Siis ta noogutas, olles justkui mingile järeldusele jõudnud. Ja läks ja sõi tilgatumalt tühjaks ühe eriti käärinud ja katkise moosipurgi, vaarika-mustsõstra moosi... ja roomas bajaani sisse tagasi – sinna, kus ta kunagi kõige õnnelikum oli olnud.
Ja sinna ta jäi.
Kui Tilburgis ei ole keldrite koristamise ja ühiskonteinerite päeva olnud, siis vedelevad nii bajaan kui kakandikest seal ühe kortermaja keldris siiani.
Postitused
.png)
