Botaanikaaia kõrvalring ja elu, mis ei küsi marsruudist

by W

Tere hommikust, üks virgutav jalutuskäik kulub ikka ära

Järgmisel päeval ärgates tegime eelmist hommikut järele, sest milleks toimivat asja muuta. Kohv ja Maaka küpsetatud pannkoogid, mida sõime lõhetäidise ja majoneesiste salatijäänusega.

Seejärel lonkisime “kodu” kõrval olevasse trollipeatusesse, et botaanikaaeda sõita. Lonkisime ja loperdasime ja laperdasime seepärast, et Riias ei teata, mis asi on lume rookimine (ja MuPo), vähemalt kõnniteedel mitte. See oli pigem tasakaaluharjutus lume, jää ja sulalompide vahel kui jalutuskäik.

Peatuses algas üritus nimega Rīgas Satiksme ühistranspordipileti äpp.
Maakas võitles tehnoloogiaga, mina, juba pileti ostnud, pööritasin silmi nagu kohalik lätlane, kes 10 aastat äppi kasutanud. Lõpuks saime ka Maaka pileti kätte ja siis selgus, et trollini on 20+ minutit aega, ümber peab istuma, midagi veel… ja üldse.
Mõtlesime korraks. Vaatasime sogaseid tänavaid ja autorataste alt pritsivat pori. Mõtlesime veel korraks. Ja võtsime Bolti. Hinnad olid vahepeal aastavahetuselt tagasi lobjakasse argipäeva kukkunud, nii et saime seda endale lubada.

Bolti juht oli pisut familiaarne ja nimetas Maakat devuškaks, aga õnneks oli suurema osa teest vait. Lõpuks viskas onkel meid maha täpselt õiges kohas, mis osutus pisut valeks kohaks. Aga seda pigem Maaka tellimuse tõttu, sest tellimise hetkel polnud tal viitsimist detailidesse süveneda. Ja lõpeks oli botaanikaaed siiski kusagil poole km raadiuses teisel pool suurt neljarealist teed.

See oli päris hea vale koht, 50 meetri kaugusel seisis Circle K, kus müüdi e-sigarette. Tõsi, minu jaoks täiesti tundmatuid, aga ükski narkomaan ei ole bränditruu. Varustasin end ja võtsime uuesti Google Mapsi lahti.

Teatasin Maakale asjalikult, et peale ristmiku ületamist tuleb minna umbes 450 meetrit vasakule ja seal peaksid olema botaanikaaia väravad. Maakas vaatas vasakule. Seal oli riialik rookimata tee, rohkem loomarada kui kõnnitee ja siis vaatas paremale, kus oli kunagi midagi natuke kühveldatud.

Maakas teatas resoluutselt, et tema vasakule sellele lehmarajale ei lähe, sest tal ei ole usku, et see millegi heani viiks, kõige vähem botaanikaaiani. „Me peame minema paremale ja otse”, teatas Maakas, „sest seal on tsivilisatsiooni jäljed”.
Me läksime.

Kahlasime seal poolroogitud teel vapralt, kuni umbes poole kilomeetri pärast jõudsime millegi väravat meenutava juurde. Väga lootustandev. Kahjuks oli see kinni mis kinni ja värav koosnes teravaotsalistest metallpiikidest, millest üle ronimine ilma soolikaid välja laskmata ei tundunud realistlik plaan.

Isegi Maakas hakkas kahtlema. „Äkki oleks ikka pidanud sinna vasakule minema, kas pöörame tagasi...”
„Ei, nüüd me läheme sinna, kuhu SINA tahtsid, jätkame”, teatasin põhimõtteliselt. Isegi kui see ei olnud arukaim vastus.

Ja siis tõmbasin draama käima. Täiemahuliselt.
„Sa ei usalda mind ikka üldse! Mida ma sulle teinud või tegemata jätnud olen?!“
Maakas arvas, et ei midagi, ja et ma pole ISEGI kaartidega eriti eksinud. Aga ometi ei suuda ta mind usaldada enam kui enda 50/50 tõenäosusega vaistu. Õige. Ise tehtud, hästi tehtud.

„Me peame teraapiasse minema, see ei ole enam normaalne ega eluterve“ undasin ja loopisin jalgu kahte kaarde nagu käärinud akaatsialehti söönud kaelkirjak. Põhjus oli lihtne ja proosaline. Jalad olid märjad. Mul olid tossud, mitte saapad. „Ära nüüd haigeks jää ja pane kindad kätte”, hädaldas Maakas.
Botaanikaaia väravast oli asi ikka veel kaugel, kuigi me nägime vahepeal üle aia palmimaja ja asju.

Rühkisime edasi. Pärast umbes 15 hektari jagu botaanikaaeda, väljastpoolt, lisaks autoremontide hoove ja elumaju, jõudsime lõpuks botaanikaaia väravateni. Sellisteni, kust külastajaid sisse lasti. Ja nende kõrval, seekord paremal, paistis ristmik, kust me alguses teele olime asunud.

Karma ja universum olid seekord efektiivsed. Maaka devuška tiitel kestis täpselt seni, kuni piletitädi Maaka „2 grownups” peale Maakat uuris ning küsis, kas üks ei peaks mitte seenioripilet olema. Maakas vastas, et tal ei ole vastavaid dokumente kaasas, kuid oli ilmne, et tõendeid pole vajagi. „Raha seegi”, ohkas Maakas soodustust saades.

Botaanikaaias

Botaanikaaed oli pea 10 cm lume all, kaasa arvatud enamik silte, mil lumemütsid peas. Orienteerusime hea usu, vaistu ja kerge pettumuse najalt. Värava lähedal võiks ju vähemasi elupuid, rododendroneid või muid talves elumärke ilmutavaid isendeid olla.
Suundusime siiski lootusrikkalt palmimajja. See osutus säästumajaks. Rikastel inimestel on korter ka suurem ja palmide loendamiseks piisanuks vabalt saekaatrimeeste näppudest. Ühe käe omadest.

Aga vähemalt oli seal soe ja roheline ja ilus. Ja mis peamine, Maaka lemmikpuu, araukaaria, oli kohal. Päris suur versioon ka. Istuda sai. Istusimegi, kõlgutasime jalgu ja vaatasime, mida parasjagu vaadata oli. Vaikne, rahulik, kergelt niiske ja troopiline „kusagil on suvi, soe ja meri” illusioon põhjamaises lumes.

Edasi hakkasime otsima mingit lillemaja. Selle leidmine polnud lihtne, tabasime asukoha lõpuks ainult selle järgi, et ühest räämas hoonest kostus inimhääli. Selgus, et see oli ühes tükis liblikamajaga, mille kohta me teadsime juba ette, et „talvel suletud“. Jälle selline niru teine. Aga istuda sai. Jalgu sai kõlgutada. Ja imetleda mingit põõsast, mille õied olid valged nagu Läti majonees.

Majoneesipõõsas, Maaka foto

Kaktusemaja oli suletud. Ukseesise järele otsustades ei olnud seal isegi personal kaua käinud.

Kokku ei läinud meil botaanikaaias üle poole tunni. Ausalt öeldes pole see koht, kuhu talvel sattuda, aga me pidime seda ise teada saama. Lõppkokkuvõttes ju ei kahetse.
Maakas lehvitas väravas piletitädile ja purjetasime teeäärsesse Circle K tanklasse. Tellisime taas Bolti, et vanalinna kulgeda.

Vanalinnas

Vanalinnas suundusime loomulikult kohustuslikku Mustpeade majja, mis pakkus pisut enam põnevust kui botaanikaaed. Eriti kelder. Seal oli päris elu- ja ajalugu. Ülemised ruumid seevastu olid üks suur toretsev inimedevuse kõle laat, kust me täiesti siira “meh, oeh, võeh” tundega lahkusime.
1,5x1,5m maalide kuldsete ornamentidega üle võlli pildiraamid vanadel „tähtsate inimeste” jäädvustamisel olid sellised, et kisuks oma raskusega iga tänapäevase küprokist paarismaja kokku.

Edasi kõndisime läbi vanalinna ja peatusime väikeses poekeses, mille ukse kohal ilutses lakooniline silt “Loto”. Maakas ostis Eurojackpoti pileti, kaks suurt segast lätikeelset kraapimispiletit ja minu tungival nõudmisel ka pudeli vett.
Kraapisime ukse taga oma pileteid müntidega, kui meie juurde ilmus inglise keelt kõnelev keskealine seljakotiga Läti kerjusonu. Kuna me ei kraapinud välja mitte midagi ja meid ootas edasi tavaline materiaalne olelusvõitlus, jätsime mündid endale. Kerjus porises midagi, mis ei olnud enam inglise keeles ega ilmselt mitte nii kena kui esimene pöördumine, ja sisenes täpselt sinna, kust me ise just välja tulnud olime. Ehk läks tal seal paremini.

Teekonda jätkates läbisime vanalinna ning kodu poole suunda otsides oli Maakas minu kaardilugeja otsuste osas juba märgatavalt leplikum ja püüdis usaldada. Ta, vaeseke, oli tülitsemiseks ja järgmiseks kvartalitiiruks lihtsalt liiga väsinud. Kasutasime ära hommikul ostetud transpordipiletid ja jõudsime sekeldusteta kodutänava otsa. Keerasime taas Rimi poole. Sel korral oli plaan eile edasi lükatud nuudlivokk. Ostsime Pad Thai kastme, munanuudlid ja porgandi, muu oli „kodus” olemas.

Sumpasime poesaagiga „koju”.

„Kodus”

Maakas otsustas veidikeseks reklaamipausile minna. Ehk horisontaalasendis elu üle järele mõelda.
Mina olin lihtsalt tüdinud, sest märjad jalad, suur linn, jube palju (kaudselt) sotsiaalne olemist ja täiesti arusaamatut teksti ajavaid inimesi.

Enda ja Maaka käimad kuivama pannud, alustasin kõige tähtsamast ehk alkovarudest. Ärasõidueelsel õhtul tuleb kõik manustada, mitte raisata on põhimõte. Kui rummijäägid olid piisava julguse andnud, asusin porgandi koorimise ja tükeldamise kallale. Meie ontliku majapidamise ainus puudus oli korralik kokanuga. Õigemini, et seda ei olnud. Valikus olid suur leivanuga ja lauanoad. Porgand näis kui vaenlane.

Ühel hetkel hakkas Maakal mu pingutusi vaadates minust ilmselt kahju. Ta maandus laua teise otsa ja küsis, mida ta teha saab. Ekspluateerida ma oskan. „Võid lõhe koorida ja tükeldada, nii 2x2cm, paar muna kloppida, jääsalati hakkida, jooksvalt nõud pesta - valik on lai, tööpõld lopsakas!” Maakas vist hakkas oma abivalmidust kiirelt kahetsema, aga desertöör ta ei ole. Eriti mitte siis, kui laua ääres on hea seltskond ja laual veidi juua.

SEE kõne

Kui olime kokkamisega umbes poole peal, helises mu telefon. Nime nähes sain kohe aru, mida sealt tuleb. Teine selline kõne mu elus. See ei olnud „kuidas läheb, head uut aastat“, mida jaanuari alguses nagunii üle toodetakse. See oli, et vanaema ei ole enam. Ei helistaja ega minu oma. Ja mitmete teiste. Ärasaatmine kell X, kohas Y, päeval Z.

Ei saa öelda, et see oleks olnud väga ootamatu, pea sajandi vanuste inimeste puhul šokiefekt puudub. Aga kas see on kunagi päriselt oodatud...

Me ei olnud mu täiskasvanueas väga lähedased. Mõlemad kinnised, kanged ja väljast vaadates tuimad nagu tanguvorstid. Aga lapsepõlves, inimeseks kasvamises ja arusaamade kujunemises oli tal üks märkimisväärsemaid rolle. Nagu ilmselt kõigil meie sealt liinist. Mõju, mis ei küsi luba, mõju, mis jääb.
Ja mulle jääb alatiseks see kulinaarne latt...

Info lõi tugevamalt, kui ma oleks arvanud. Tammusin umbes pool tundi nagu puuriloom aknast välisukseni ja tagasi. Peas sadu mälupilte, poolikuid mõtteid ja küsimusi. Pliidist möödudes vastasin Maaka küsimustele robotlikult, juhendasin, mida selle söögiga edasi teha.

Õhtu

Kui tiimitöösöök valmis sai, soovitasin Maakal soojalt süüa. Ise nagu ei tahtnud. Ütlesin ausalt „ma eelistan praegu joomist“, sest tundsin end kainemana kui vastsündinu ja see oli kahtlane seisund. Ei sobinud hetkesse.

Lauamängud ja tavapärane üksteise, ja üleüldse kogu maailma, nöökimine jäid ära. Selle asemel rääkisime elust, surmast, inim- ja peresuhetest ning muust kraamist, kuhu me tavaliselt väga ei satu. Mitte seepärast, et ei julgeks, vaid igapäeva ei ole seda vaja. Seal on niigi probleeme. Seekord oli vaja. Jutt läks kohati päris tumedaks, aga mitte halvas mõttes. Oli abiks.

Südaöö paiku andis kõht siiski märku, et tema leinast ei huvitu ja pannkookidest on 12+h möödas. Tõstsin taldriku ette. See nägi sama segane välja kui mu peas toimuv, aga söök oli hea. Päriselt hea.

Pärast seda võtsin kahekordse unerohudoosi.
Mõni öö ei ole kohe kindlasti mõeldud ärkvel olemiseks.

Kodutee

Järgmisel hommikul jätkasime väärikalt kohvi ja pannkoogitraditsiooni ning kulgesime Bolti abil umbes veerand üheteistkümneks bussijaama. Bussijaama juures on teatavasti turg ja ma armastan turge. Eriti seda osa, kus on toit. Seal Riia turul võiks ausalt veeta rohkem aega kui botaanikaaias, ilma et peaks seitset eurotki kulutama. Kuigi tegelikult kulutaks palju enam kui oleks aega murdosake sellest küllusesarvest taldrikule vormistada.

Paraku jäi aeg napiks ja pidime taas ronima mugava Lux Expressi peale. Teekond oli natuke igav, aknast vaadates ei saanud hästi aru, kus välismaa lõpeb ja kodumaa algab. Sama hall, sama mets, sama tunne. Ainult aruaadavas keeles maanteesildid andsid muutusest aimu.

Vaatasime netist üle Eurojackpoti numbrid. Taas tühjad pihud.

Veidi enne Vana-Pääsküla peatust teatasin Maakale dramaatiliselt, et „ma jätan su nüüd maha.“
Maakas vastas rahulikult, et „järgmise reisini. Oota, kontsert on ka enne.“

Mhmhm, jah, just nii.
Kuigi… järjekordi võiks ju tegelikult ka vahetada.

Tuvisööt peas, õlu käes ja kaelkirjak ees

 

by W

Kuidas me Riiga sattusime

W: "Kas sa kirjutaksid mulle sooviloo, milles muumitrollid tädi Milvile jõuludeks külla tulid, glögi ja jõuluporteriga, ning kui tädi Milvi lõpuks pohmakast toibus, avastas ta, et on jälle üksi, külalistest mälestuseks vaid uus elevandi p*seaugumustriga tapeet esikus ja elutoas?"

Maakas: "Saad, võibolla p*seaugumustri tsenseerin välja."

W: "Näh, miks ometi?"

Maakas: "Ma ei saaks peast pilti, kuidas seda tapeeti trükitakse, see pole ilus fantaasia."

W, paar päeva hiljem: "Kus mu soovilugu on?"

Maakas: "See oli väga keeruline, ma pole muumitrolle lugenud, muide."

W: "Muumitrollid võib asendada naksitrallidega ja elevandi kaelkirjakuga."

Maakas: "Kaelkirjak? Me peame ikka Riia loomaaeda minema."
Me oleme sellest varemgi rääkinud, Maakal oli juba ammu õudselt kaelkirjakut vaja.

W: "Aga kes meid keelab, kas ajan aastavahetuseks piletid ja broneeringud korda? Häid taude ja murde ei maksa niisama raisku lasta?"

Maakas: "Aamen!"

Süümekad

Tegin tarvilikud protseduurid ja siis tuli auk.
Kui jalad kannavad, pea pidevalt ei pöörita, öösel tablettidega magad ja tuju on "okei, ma elan veel veidi," siis miks selline inimene Riia asemel tööle ei lähe? Soigusin mitu päeva, Maakas pidi korduvalt kinnitama, et "me peame minema, kaelkirjak ootab!" Ma ei tea, kas kaelkirjak ootas, aga Maakas küll, nii et me siis läksime. Füüsiliselt bussiga Riiga, moraalselt ja vaimselt süüpinki. Vähemasti mina.

Veiplux, rsk

31.01. hommikul lonkisime Balti jaamast läbi üsna inimtühja linna Rävala pst Veipluxi, kust ma tahtsin soetada kuu e-vedelike ja kapslite varu. Pood pidi avatama 10. Jõudsime pool tundi enne avamist, nii et sügelesime poe ukse taga tuule ja lörtsi käes, ümberringi uudishimulikud tuvid.
Järsku ehmatas miski linnuparve lendu ja üks pooletoobine eksemplar pani keset ülekäigurada pea ees mööda asfalti, nii et udusulgi lendas kahte lehte. Jõllitasime sündmust jahmunult ja muutusime murelikuks: tal on nüüd küll jope vooder läinud, talv alles ees ju. Linnatuvidealane filosoofia jäi aga pooleli, sest kusagilt ülevalt avati aken ja mulle visati kaerahelbeid pähe. Hoolimine ja tuvisööt oli ilmselt selle liigutuse nimi.
Kell 10:13, olles kaerahelbed maha raputanud, kõndisime endiselt kinni oleva Veipluxi juurest bussijaama. Loodame, et töötajal, kes pidi kell 10 avama, ei ole väga rasket haigust või perekondlikku õnnetust.

Riias

Bussisõit kulges märkimisväärsete sündmusteta: Lux Express on täitsa mõnus. Vee, kohvi, WC ja meelelahutuse osas muretsema ei pea. Ainult Maaka ratastega seljakotti tuleb suhtuda ettevaatusega, see tilgutas mulle ülalt riiulist porivett pähe. Ja lõpus vigisesin veidi, et "mina bussist välja ei tule, film kestab veel 20 minutit!" Aga noh, Maakat ei saa tundmatutes kohtades üksi uitama lasta, sellest tuleks ainult mingi jama, pidi minema.
Bussijaama WC oli retro, tädiga, kes müntide eest pileteid müüs. 0.50 oli sissepääs. Tõstsin 2 näppu üles, andsin viieka, vastu sain euro ja tšeki, millel oli 4x0.5. Nii grandioossete plaanidega me sinna peldikusse ka ei läinud, aga me ei hakanud väljamaal esimese asjana tüli kiskuma.

Boltisime bussijaamast kesklinna servas asuvasse majutusse. Varnu Apartments. Kuigi ma olin viisaka inimesena teatanud, et me saabume 16-17 vahel, ei olnud me saanud infot, kuidas tuppa pääseb. Maakas helistas ja meile lubati läbi Bookingu saata koodid. 15 min hiljem neid veel ei olnud, nii et Maakas helistas uuesti ning me saime need SMS-iga. Alt uks tuli kenasti lahti, kuid üleval võtmekarpi avades oli seal vaid tühjus. Maakas helistas. Omanik saabus ca 10 minutiga ning andi meile tagavaravõtme. Õige olid eelmised elanikud tuuri pannud.

Vaatasime elamise üle, leidsime, et sinna võiks lausa sisse kolida, sest kõik, pesumasinast ja triikrauast soola ja toiduõlini, telekast, magamisasemest ja kolmest supipotist rääkimata, oli olemas.
Läksime nii 100m kaugusel asuvasse Maximasse, nimekirjaga, mille ma Maakal bussis koostada olin lasknud. Et ta tühja kõhuga poes liiga impulssiivseks ja loominguliseks ei muutuks. Teda on raske korrale kutsuda.
Esimesena oli kirjas kala! Saime viimase lõhefilee, see oli 1.5 kg. Kinnitasin Maakale, et see ei ole probleem. Mune, majoneesi, hapukoort, tilli, sidrunit, kurki, tomatit, jääsalatit, marineeritud kurki, musti oliive, sibulat. Õlut, rummi, Riia vahuveini, Pepsit, toonikut.

Kassas oli meie ees heatujuline Läti proua, kes oli tähistamist varakult alustanud ning leidis, et teistel peab olema sama tore kui temal. Ta eraldas enne oma ostude kotti pakkimist ühe kiivi ja ulatas selle Maakale mingite segate tervitus- ja armastusavalduste saatel. Maakas kohmetus ega teadnud, kuidas Läti etiketi järele sellisele situatsioonile peaks reageerima, aga võttis vilja vastu.

Tallinna tänava Maxima saab meilt 2 tärni, sest ei müünud valget Bacardit.

Maxima kotid käes “koju” tagasi jõudes olime ausalt öeldes läbi. Üks vigane, teine segane, klassikaline koosseis. Tõmbasime hinge, avasime õllepurgid ja tegime nagu tõsiste plaanidega inimesed ikka. Ehk panime paika tööjaotuse. Maakale lõhe roiete nokkimine ja silo hakkimine, mulle munade keetmine, tartarkaste, kala praadimine ja see kõige tähtsam amet, et klaasid vahepeal tühjaks ei saaks.
Majonees oli imelikult lumivalge...
Saime hakkama. Läbi rummiaurude ja kala praadimise lõhna, mis nüüd ilmselt igaveseks ühe Riia vana maja puitseintesse imbus. Jopedese ka.
Tulemus oli täitsa söödav, aga eks nälg oligi juba kõhus mürglit tegemas.

Lõhe ja asjad

Pärast sööki üritasime telekat käima saada, krdi keeruline mitmepuldiline projekt, aga me ei andnud enne alla kui Läti muusikakanali kätte saime.
Ja siis jõudis Maakas teadusliku järelduseni, et selili ja külili seedib (joonud) inimene paremini. Pidin temaga peale testimist nõustuma.
Magama oleks tahtnud jääda, ühes oma pea- ja kõhutäiega, aga kui vana-aasta õhtuks on juba nii kaugele tuldud, siis polnud tagasiteed. Tuli enne südaööd õue minna, mööda lumerohkeid tänavaid lonkida ja mingi pargi servas ilutulestikku vaadata. Kohustuslik kultuuriprogramm.

Tundus, et sel üritusel olid virgutavad mõjud. „Koju” tagasi jõudes tegi Maakas veidi pannkooke ja mina Riia vahuveini lahti. Lõpetada me kumbagi ei suutnud.
Kõiki oma tablette ma ka etanooliga segi võtta ei julgenud.

Riia loomaaed

Järgmisel hommikul manustasime kohvi, öiseid pannkooke eilse lõhe ja tartar salatiga ning süvenesime küsimusse, kuidas loomaaeda saada. Selgus, et Riias on 1. jaanuaril ühistransport tasuta, Bolt aga küsib 5,7 km eest 30 eurot. Aastavahetuse järelmõjud. Valik oli loogiline, sõitsime trammidega nagu lihtrahvas ikka.

Loomaaed (7.-€) oli vaikne ja lumine.
Paljud elukad olid ilmselt veel ilutulestiku traumajärgses šokis, peidus ja halva isuga. Aga piisav hulk elajaid oli end juba kokku võtnud, nii et nägime kogu raha eest. Meie missioon oli muidugi kaelkirjak. Sinna jõudsime väärikat ringi pidi. Flamingod, marmosetid, hülged, pelikanid, leemurid, vahepeal lakkhunt, kaamelid ja puuma. Kotkalised, kakulised, kullilised. Korralik loodusdokk.

Ja siis tuligi üks kõrgemat sorti hoone. Žirafju māja! Toas oligi kaelkirjaks. Lausa kaks. Nagu päris. Muster seljas, jalad ja kael pikad, sarvemuhud peas, tobe rahulik ilme ees ja hein suus. Mida nad mälusid täieliku ükskõiksusega maailma, aastavahetuse ja meie suhtes.
Nagu Maakas juba mainis, oli tema suurimaks elamuseks kaelkirjakusõnnik. Et nii väike. Ma nentisin, et see hoone seal ei lõhna üldse kui mingi sõraliste või kabjaliste hoone, vaid meriseapuur. Et raudselt lasevad seal mingid suuremat sorti s*tturitest eksemplarid ringi ja eksitavad naiivseid inimesi.

Olles žirafju mājas ekskrementide „lahkamise,” elukate imetlemise ja piltide klõpsimisega nirvaanalähedases seisundis ära käinud, võtsime end kokku ja suundusime krokodilli otsima.

Lisaks krokodillidele ja auto ratta läbimõõduga mustadele veekilpkonnadele leidsime ka konnad, triitonid, tarakanid, tarantlid ja muud võluvad olevused. Maakas ka maod, mulle ussid üldse ei sobi. Brrrrhhhh. Soomlasi ja prantslasi näidati seal troopikamajas ka.

See ongi tädi Milvi "lopster"

Loomulikult vaatasime üle ka kohustusliku tiigri. See suur kass, lumes tammudes, oli kuidagi tülpinud ja närviline korraga. Nagu teaks, et ühe tiigri elu ei peaks päriselt selline olema.

Tagasitee otsustasime ette võtta pisut teistsuguse, sellise, mis meid otse „koduni” viiks, sest meil olid lumes kahlamisest jalad väsinud ja kõverad. Maakas ütles, et tal olid juba enne ka.
Pidime trammi pealt poolel teel trollile ümber istuma.
Sellega läks nagu ikka. Vahin mina keset suurt ristmiku Google Mapsi, üten Maakale, et „oot, ma ei saa hetkel aru, kus me oleme ja kumma suuna trollile peame minema, vaata üle tee tänava nime” kui ühest suunast tuleb troll ning Maakas hõiskab „jookseme, kui on vale suund, läheme maha ja sõidame tagasi, tasuta ju!”.
Me tulime järgmises peatuses maha ja sõitsime teises suunas.

Teine suund tõi meid täitsa „koduni”.

Kõht oli jälle tühi, läksime enne „kodu” Rimisse, mis oli veel lähemal kui Maxima. Meil oli küll veel pool lõhest järel, kuid olime otsustanud selle järgmisse päeva lükata.
„Kas sa tahad kotlette või aasiapärast nuudlivokki,” uurisin Maakalt. Kes on vahel täitsa otsustusvõimetu ja tühja kõhuga tahakas kas kõike või seda, mida rutem saab. Nii et lõpuks pidin ma ise otsustama, et Maakas tahab kotlette.
Väljusime poest poole kilo segahakkliha, kõva riivjuustu, Karumsi kohukeste, Caesari kastme, majoneesi, rieslingu ja WC-paberi pakiga. Kahjuks ka suitsupakiga, sest Läti toidupoed ei müü e-sigarette.

Suits oli veidi imelik ning ma toppisin paki Maaka kotti, öeldes, et kui me e-sigaretid leiame, peab ta selle ära viskama.

Tööjaotus: Maakale silo hakkimine, salati segamine, minu lõbustamine ja mulle kotletid, salatijuustu doseerimine ja veiniklaasid.

Söögipilti ei jõudnud teha, 13 kotletti ja suur kauss salatit kadus kusagile, kiiresti ja jäljetult, ilmselt oli ka vana maja poltergeist hea isuga.

Õhtul lõbustasime end edasi veini, möla, Läti muusika ja mängudega.
Füüsiliselt laual Maaka kaasa taritud reis ümber maailma ja tsirkus, telefonide kaudu male. Viimane Maakale ei meeldi. Ma viimases malemängus lubasin, et kaotan ja vahepeal vahetasime isegi telefonid, millest tegin tema käigud, aga ... anna andeks, ma ei teinud seda meelega!

Uneaeg tuli.

Aastavahetus, safari ja suurlinn

 Kui koolis loodusteadusi õpetati räägiti küll, et lühike päev talvel ja lühike öö suvel on rohkem nagu poolustele lähemate maade teema, aga ega ikka enne ei usu kui ise näpuga katsunud pole.

Mitte, et Riia teab mis troopika oleks, ent näiteks täna on meite kandis päev 6 tundi ja 27 minutit pikk siis Riias on sama päev 31 minutit pikem.

Sellest siis niipalju. Ja teate, soojem oli seal ka. Mul oli koju jõudes toas +3 kraadi. Seal oli vist õues pea sama, mitte küll kogu aeg, ent ...nojah. Saate aru küll.

Kirjutasime W-ga enne aastavahetust, virisesime (eriti mina) ja olime sellest tüdinenud (eriti W) ning sõna siit, teine sealt leidsime, et ammu pole ühtegi kaelkirjakut näinud. Minu viimane kohtumine selle ebaloogilise loomaga jääb enam kui poole sajandi taha, W nägi teda samuti pea pool elu tagasi. 

Niisiis, kus on lähim kaelkirjak? Tartu Ülikooli muuseumi skeletti arvesse võtmata?

Riias muidugi. 

Kas meil on aega?

Muidugi, ega's head haiguslehte saa raisku lasta!

Kas meil on võimalust kõigele käega lüüa ja varvast visata?

On-on.

Tehtud-mõeldud. Just selles järjekorras. Lähedased hoiatatud ja minek.

Bussireis lõunamaale.

Esimene päev oli aasta viimane päev, ööl enne seda jäi uni napiks, äratus oli jõhkralt varane ja Tallinn üllatas sadistlike tuuleiilide ning masohhislike tuvidega. Esmakordselt elus nägin tuvi, kes sööstis täie hooga vastu maad, paiskas õhku kuhja udusulgi ja lendas ilma sooja aluspesuta vihinal minema. Spontaanne, kuigi mitte väga adekvaatne reaktsioon oli vali naerupahvakas. 

Eesmärk ei olnud Tallinna tuvide spottimine. Lätti! Lätti oli minek!

Ja sinna me jõudsime.

Esimesel õhtul ei osanud me midagi mõistlikku ette võtta, kui aus olla. Jätsime kontrollimata ühistranspordi võimalused, ärge teie nii tehke. Muidugi oli selle üks põhjuseid toores füüsiline väsimus. Seega sõime, jõime ja läksime lihtsalt õue tuiama. Me ei olnud ainsad, kesköö lähenedes tekkis tänavaile mitmeid seltskondi ja me haakisime end kohalikkele sappa, küll nemad juba teavad kus midagi toimub. Nägime linnainimeste raketipaugutamisi, minusugusele metsaelanikule oli see korraga ilus, häiriv ja murettekitav. Kuidagi agressivne, mitte vana-aasta ärasaatmine, vaid "laske maha see risu! Tuld!"

Võeh ja oeh.

Kõigi oma reiside ajal oleme leidnud, et kõige keerulisem on majast välja saada. Ma ise olen haiguslehe ajal pehmelt öeldes vedelaks jäänud, valu piiras kaua tegemisi, lapiti voodis oli niiiiiiii hea. Täitsa hirm oli loomaaia peale mõelda.

Ilmaasjata, nii toredat päeva pole teab mis ajast olnud. Riia loomaaed - soovitan väga! Ka talvel, ka peale tuisku. Me ei võtnud eesmärgiks kõikide loomade külastamist, kolasime läbi kõik akvaariumid, terraariumid ja külma eest peitu pandud loomakeste majad mis ette jäid, vaatasime õues tatsavaid elukaid kes just lõunale polnud läinud ja nii mõnegi juurde ei jõudnudki. Põhiline oli näha krokusid ja kaelkirjakuid. Konnad, linnud ja putukad olid lisaväärtus. Nagu pelmeenikujulised kilpkonnad ja majatäis flamingosid.

(Aga Tallinna loomaaia röövlindude puurid on linnusõbralikumad.)

Khm, kes on kaelkirjakuid näinud? Mis on olnud teie arust kõige ebaloogilisem nende puhul? Mu meelest on kõige veidram nende kaka, palun vabandust. Loom nagu maffiapealiku turvamees, kapikujuline ja musklis, aga teeb sihukesi... põdrapabulaid. 

Loomaaias käidud. Järgmisel päeval oli vaja Läti Ülikooli botaanikaaeda minna. Kõigepealt tegime botaanikaaiale ringi peale. Seda sõna otseses mõttes, kui W oma versiooni sõidust kirja paneb saate vast täpsemalt teada miks ja siis lisab ta sinna kindlasti mõne mind hästi iseloomustava omadussõna. Tal vedas, et me Salaspilsi külje all olevasse pea kümme korda suuremasse botaanikaaeda ei läinud, seekord käib jutt kõigest mõneteistkümnest hektarist. 

Kui loomaaeda julgen küll kõigile soovitada, siis botaanikaaed jätke suveks. Asaleade maja oli muidugi ilusaid õitsevaid põõsaid täis, kuid liblikamaja talveks kinni ja palmimaja ei olnud ka midagi, mis igatsema jätaks. Rosaarium näib neil vägev olevat, kuid talv on vale aeg sellest aru saamiseks.

Pärast botaanikaaeda kolasime lihtsalt linnas. Kohustuslik Mustpeade maja, mille keldrid olid huvitavad ja ballisaalid oma pompöössuses rusuvad, rohkem me kuhugi hoonetesse minekut ette ei võtnud. Tohutult turiste, kerjused, pildistajate parved kohustuslike maamärkide juures. Väsitav. Ja pole mõtet salata, et vähemalt minu füüsis tahab natuke trenni saada. Lobjakaga kaetud linnatänavad on kõndimiseks üsna kurnavad, lällud väsisid ära.

Tunne ning võimalik, et ka nägu oli mul lõpuks nagu tol proual sel pildil.

Ärasõidupäev. Mul õnnestus ometi kord Wildi üllatust näha. Bussijaam on turuhoonete kõrval, meil oli natuke bussini aega, läksime turule. Legendaarne Riia turg. Kõigepealt on see ilus ja järgmiseks näib, et seal on kõike. Kuna osta me midagi ei kavatsenud, siis piirdusime imetlemisega. See, kuidas sealsed kaupmehed oma kraami välja panna oskavad on asi, mida võiksid ka meie müüjad õppida.

Nüüd olen kodus tagasi, ülehomme jälle tööl. Talv tuleb üle elada. Kevad on kusagil teel, peab olema.

Head uut aastat, peatset kevadet!

Riia linna tahad näha?

 

Aastakümned on lennates möödunud nii, et ma pole aastavahetust veetnud mujal kui oma kodus, kaugel linnadest ja viimastel aastatel ka inimestest. Ärganud kaugelt kostvate ilutulestikumüdinate peale, padja kõrva peale surunud ja edasi põõnanud.

Viimane aeg oli midagi teisiti teha. Ehk nagu W ütleb iga uue ettevõtmise kohta: "Ega seda rulaatoriga kergem teha pole!"

Sedasi me Riiga sattusimegi. Vana-aastaõhtul lausa. Sõime kallist kala, jõime odavat õlut ja kuna me mõlemad olime oma tõbede ja hädadega viimasel kuul tegelenud aktiivselt lamatiste hankimisega ei läinud me kesklinna. Seal on ju inimesed. Iu. 

Järgmisel päeval avastasime, et ühistransport oli aasta viimasel päeval Riia linnas prii. Siis oli natuke kahju küll, et seda varem ei teadnud.

Aga loomaaed oli lahti! Aasta esimesel päeval olid kõik loomad kodus, nii tiiger kui tarantel ja tädi Milvi lopster (nimelt lopster, sest tädi Milvi oma), lisaks tegi W pilti linnust, kes soengu poolest olevat minu "just ärkasin!" alter ego. Ma olen nüüd solvunud, sest see lind ei ole minu hommikupoolne teisik, vaid ka mu lõuna-, õhtu- ja mis iganes muu aja doppelgänger. Ei tasu nii rangeid ajalisi piire seada. Pilt on W tehtud.

Mu elu missioon ja kogu sõitu käivitanud eesmärk sai täidetud. Või...kas sai ikka? Kaelkirjak. Kui see oli muidugi kaelkirjak. Vabalt võis olla tegu ka Lükkamindtõmbansindiga. Kui see ei olnud kaelkirjak on kunagi hiljem jälle põhjust tagasi tulla, onju?

(Jätkub)

Klassika

 

Ilusat aastalõppu kõigile ja uus aasta tuleb meil kõigil niikuinii I.M.E.L.I.N.E!

Soovilugu nr x ja x+1

„Mida sa tahtsid rääkida?“ 

 Õhus oli pinget. 

 Õhus oli Pauli pirukaputka saiakeste lõhna ka, nii äkilise kutse peale ei jõudnud keegi ju midagi valmis küpsetada, naised olid üksteise järel käinud pirukaluugi taga külakosti hankimas. 

Noh, välja arvatud Veera muidugi, tema tõi, nagu alati, valeeriküpsiseid, mida ta enda sõnul ise muudkui küpsetas ja küpsetas. Mis sellest, et naised juba ammu kahtlustasid, et ta neid oma linnaskäikude ajal Sirtsu pagarilt kaasa tõi. 

 Aga olgu pealegi, see ei olnud praegu tõesti teema. 

Seda enam, et küpsised olid head, olid need siis Sirtsult või tõesti Veera enda ahjust. 

 „Midagi on lahti või, niimoodi kohe hommikul helistasid, ma ei jõudnud ilmateadetki lõpuni vaadata?“ See, et Selma ilmateadet lõpuni ei vaadanud oli küll puhta tema viga, need kolm minutit ees või taga ei oleks midagi muutnud. Samas jäle ega Milvi ei olnud neid kunagi varem ka sel moel nii nõudlikult enda poole kutsunud ka, ikka et „Tule kohe, mul on tähtis jutt!“ ja „ma kohe ei tea, kuidas sellest nüüd rääkida, aga… tule siia, sa ei kujuta ettegi!“ 

 No kes siis sellise kutse peale tulemata jätab. 

 Milvi kliristas tasse ja kõlistas lusikaid, 

Selma aitas köögikappidest küpsisekausse ja pirukavaagnaid otsida, 

Ilse kühveldas kohvi kannu ja solberdas tulist vett otsa. 

 „Veera, võta piimakann kapist ja suhkrutoos, näe, see on riiuli. Ei, vasakul pool on ...jajah..“ 

 Ei see Veera ilma ütlemata end ei liigutanud. 

 Aga see ei olnud samuti teema. 

 Milvi poetas tassid- taldrikud lauale ja istus tugitooli. Veera ja Selma maandusid diivanile, Ilse tõi endale köögist tooli. Kohvikann käis ringi, Milvi kohendas rätikut. 

 See oli küll imelik. 

Milvi kohvilauas ja rätik tihedasti peas. 

 Oleks siis rullid peas olnud eks kõigil oli seda ette tulnud, et õhtul pähe keeratud rullid öösel räti all juukseid vormisid, piin see oli, aga kes siis ilus olla ei tahaks. Aga praegu ei olnud Milvil peas mingeid rulle, naiste silma juba ei peta. 

 „Sul rätik peas, haigeks oled jäänud või..?“ 

 Ilse küsimus katkestas lusikakõlina ja küpsisekrõbina, mis lauakatmise aegse sagimise asemel maad oli võtnud. 

 „Kutsusid nii äkiste, kas naabri-Kostja kolis ära?“ 

 „Ei kolinud“ 

 „Issake, surigi siis ära või?“ lõi Selma käe laksuga suu ette. 

 Viimasel ajal oli majas uudiseid vähevõitu, Kostja oli see, kellest kõige enam kolimis- või, mine isahane tea, suremisuudiseid oodata võis. 

 „Ei surnud keegi. Oeh. Naised, see, mida ma nüüd räägin… Oeh…“ 

 Naised ootasid. 

Ilsel oli pirukas poolel teel suu äärde, Veera oli just tassi haaramas, Selma sõrmed pigistasid suhkrulusikal hinge kinni. 

 „ Te influentserit mäletate?“ 

 Ikka mäletati influentserit, tükk aega ja hulga lastelaste külaskäike läks enne kui influentsahirm üle läks. No ja kustkohast nemad pidi teadma mida see tähendab, ega lapselapsed jälle ei teadnud ju influentsast midagi. Veeral oli veel praegugi paar kohvrit mida ta ärakolimiseks valmistudes kokku oli pakkinud, kapi otsas valmis. 

 „Eile õhtul siis… eile õhtul oli seal korteris pidu“ 

 Õudne, naabrid, kes pidusid peavad on nuhtlus. 

Küll teevad nad lärmi ja mängivad muusikat mida keegi teine kuulata ei taha, siis jälle on nad kole vaiksed ja ainult jutukõmin kostab lahtistest akendest, keegi ei saa aru, mida räägitakse ja kellest räägitakse – ei ole rahu nii ega naa. 

 „Eile… influentseri juurde tuli ikka igasuguseid kokku“ 

 Kui igasuguseid, siis igasuguseid. Naised olid kindlad, et Milvi juba teadis, missugused need kokkutulnud olid, Milvi andmeid võis alati usaldada. 

 „Seal oli üks roosa peaga tüdruk. Siis oli kaks meest, kõrvarõngastega, teate küll, mitte selliste ilusatega nagu Ilsel on, vaid selliste suurte aukudega läbi kõrva, pullidele pannakse ninna taolisi.“ 

 Ilse kõrvarõngad olid tõesti ilusad, Ilse vanaema pärandus. 

 „Ühel naisel oli seljas ainult pintsak, ei usu, et seal seelik all oli, siis oli veel paarike… ei mina aru saanud, kumb on poiss, kumb tüdruk, äkki olid mõlemad poisid.. võisid tüdrukud ka olla..“ 

 Lõpuks said peolised kirjeldatud. 

 „Lärmasid palju, jah?“  

Milvi väga ei tahtnud tunnistada, et ega ikka ei lärmanud küll, paar tundi pidi ootama enne kui keegi midagi maha pillas. 

 „No ma läksin kolina peale ukse taha ja kohe ütlesin, et siin elavad teised inimesed ka ja lõpetage kohe see hirmus lärm ja..“ 

 „Issand, oled sina alles julge inimene!“ 

 Veera hääl lausa värises seda öeldes. 

 „No ma ikka ütlesin!“ 

 „Kas nad hakkasid kohe sõimama? Ähvardama hakasid ka, eksole? 

Need tänapäeva noored, õudne, õudne…

“ „Eeeeiii…ei, ei hakanud“ 

 Kergendusohe. 

 „Seda, et… Kert kutsus mind edasi, oli viisakas ja… ütles teistele, et näete, see siin on Milvi, naaber, saage tuttavaks ja…teised ka kenasti teretasid ja küsisid kuidas siinkandis elada on ja ..“ 

 Näha oli, et Milvile oli see endalegi kuidagi segane ja ootamatu isegi järgmisel päeval meenutades. Teistest naistest ei olnud mõtet kõneldagi, laua ümber oli vaikus, milles Veera käest pandud lusika heli kõlas kui ukse paugutamine. 

 „Laual oli hunnik muffineid, roosa peaga tüdruk lõikas kellegi juukseid, kõrvarõngastega poiss nokkis televiisoril kanaleid vahetada…“ 

 „Muffinid? Pauli omad või, ta teeb selliseid mõnikord?“ 

 Milvi näost paistis, et see küsimus häiris teda. 

 „Ei olnud, Pauli omad, ei olnud üldse kohalikud..“ 

 „Kas olid head? Retsepti küsisid?“ 

 „Seda, et.. ei küsinud, päris tavalise maitsega olid, šokolaadimuffinid… ma sain ka paar tükki ja teed pakuti ja üldse, väga lõbusaks läks, ma küll mõtlesin, et võtan ainult ühe muffini aga kõht läks äkki kole tühjaks ja … hästi naljakas oli tegelikult..“ 

 Seda, et Kerdi külalised temalt peale neljandat muffinit vaagna eest võtsid, nii, et ta pidi viienda ja kuuenda muffini pärast natuke võitlema Milvi ei rääkinud. Küll kõneles ta sellest, et roosa peaga tüdruk oli tegelikult mingi kuulus juuksur ja kui Milvi , kui ta naermise ja söömise vahele aega sai küsis kas tüdrukul oleks aega tema soenguga midagi ette võtta jõudis kogu seltskond järeldusele, et selleks lihtsalt peab aega leidma. Oi see oli lustakas ettevõtmine, ja väga kiiresti see ka ei läinud, aga rõõmsal inimesel aega on. Kui Milvi oli köögis salaja seitsmenda muffini põske pistnud nägi ta selgelt, et seltskonda oli tulnud ka Filifjonka, kes muudkui muretses Milvi maiustamise pärast. Milvi muidugi naeris Filifjonka mure üle, aga jah, muffineid a rohkem ei saanud, kuigi veidi hiljem seltskonnaga liitunud Nuuskmõmmik proovis Filifjonkat ümber veenda. 

 Naise laua ümber olid ammu vait, sõnatud ja näis, et nad ei saanud suurt milleski aru. Milvil endalgi oli mõni osa eilsest õhtust pisut arusaamatu, eriti see koht, kus roosade juustega tüdruk tal lihtsat oodata lasi, hõbepaberid juustes. Milvil käis pea natuke ringi, eks tee, mida pakuti oli natuke kange ka, millest muust selline tunne. Milvi käis siis koridorid pead tuulutamas, Nuuskmõmmik ja Filifjonka takjana kannul ja kui Milvil vahepeal igav hakkas, siis jälgis ta lihtsalt seda kudas Filifjonka ja Nuuskmõmmik omavahel vaidlesid. Kui naabri -Kostja Milvi naeru peale oma ukse vahelt kotta piilus tahtis Milvi talle oma kaaslasi tutvustada, Kostja, va igav päss, lõi ukse selle peale nii kõvasti kinni, et Milvi pidi lausa uksekella laskma ja Kostjat läbi ukse noomima kolistamise pärast. 

Läbi ukse seepärast, et Kostja enam ust ei avanud, sajatas midagi niisama teisel pool. 

 Aga mis teed ära kui mõni kohe üldse seltskondlik pole. 

 Kui juuksed lõpuks värvitud ja lõigatud said hakkas Milvil juba uni tulema. Kell oli tõepoolest palju ja see ei olnud Milvi tavaline „lõikame natuke lühemaks, nii, et kõrvad on sees, jah?“ – soeng. See oli midagi erilist. Erakordset. 

 „No aga mis ta tegi siis, mis su soengus ikka nii erilist on?“ 

 Ilse hääles oli ettevaatlikku kadedust. Õigustatult, sest tema polnud ju veel halliks läinud, ilus maasikablond loomulik lokk ja puha. Vähemalt nii ta kõigile rääkis, aga eks see oli sama kahtlane teema nagu Veera valeeriküpsised. 

 „Ma sellepärast teid siia kutsungi, naised“, Milvi hääles oli muret, Milvi hääles oli isegi justkui leina. Kõige rohkem oli Milvi hääles segadust. 

 „Ma tean täpselt, et eile olin oma juustega väga rahul, mul ei ole mitte kunagi juuksuri juures nii hea tuju olnud. Aga kui ma hommikul üles ärkasin, siis …andke nõu, mida ma nüüd edasi teen…“ 

 Milvi sõlmis rätiku lahti. 

Pinge lauas tõusis. 

Mis nüüd ometi juhtunud on, kas juuksur kõrvetas juuksed põhuks? 

Puhta kiilaks? 

Värvis punaseks nagu semaforituled? 

 Silmad põlesid, hinge hoiti kinni. 

 Rätik langes. 

 Ilse karjatas. 

 Veera tõmbas küpsisepuru kurku. 

 Selma pilgutas silmi, arvates algul, et ta näeb valesti. 

 Milvi peas oli täisvärvides vikerkaar. 

Lõikuse kohta ei saanud küll midagi öelda, see oli kui linna peenemate salongide töö, aga värv oli pimestav. Mitte keegi naistest ei olnud mitte kunagi midagi sellist näinud. 

 „Mida ma teen, kallid naised, kuhu ma niimoodi lähen?“ 

 Veera oli see, kes esimesena midagi ütles, köhis küpsisetolmu kõrist välja ja siis ütleski: „Kuule, see on ju ilus!“ 

 Selma noogutas tummalt. 

 Ilse ei olnud nõus. 

 „Issake, oleks siis ilusaks blondiks teinud ja natuke lokiga tagant aidanud, nagu minu juuk…“ 

 Assa, vist sai palju öeldud. 

 „Päriselt, et on ilus või?“ hakkas Milvi Veera poolt visatud köieotsast kinni. 

 „Muidugi, sa oled kohe kümmekond aastat noorem, Praegu ei annaks sulle päevagi üle kuuekümne!“ 

 „Üle viiekümne kaheksa!“ 

 Kaks aastat on ikkagi kaks aastat, see oli nähvamist väärt. 

 Selma noogutas uuesti. 

 Ilse lootis, et tema eelmist lauset tähele ei pandud. Ojah, ega see nüüd kole ka pole... 

 Kohv joodi vaikides lõpuni. 

Pirukaid jäi küll järele, need jäeti Milvile. 

 „Vaata, et sa muffinite retsepti küsid!“ 

 Peaks küsima jah, näe, muffineid oleks veelgi söönud, aga Pauli pirukaid ei jaksanudki kõiki nahka panna. 

 Kui Milvi postkasti manu reklaame ära tooma läks tuli naabri-Kostja vastu. 

 „Vanaks jäänud see papi,“ mõtles Milvi kui Kostja teda nähes kahe käega rinnust krabas. 

 „Peab köögiakna ära pesema, pärast muidu ei näe midagi, kui vaadata vaja.“

Keskeakriis: liiga elutark, et unistada ja liiga väsinud, et põgeneda

by W

Kui ma nädalaid magamata novembri teises pooles perearsti juurde jõudsin, oli seisund juba üsna huvitav. Kerged lihastõmblused, higistamine, hingeldamine (mida ma ise ei märganud), värisevad käed, tahhükardia ja vererõhk 227/106. Muidu stoiline tohtrihärra vaatas numbreid, ajas selja sirgeks ja ütles “püha püss!” Siis soovis uuesti mõõta ja palus keskenduda millelegi hästi positiivsele.
Proovisin. Mõtlesin palgapäevale... khm, valetan, ma ei mõelnud millelegi, ma ei olnud mõtlemisvõimeline. Näidud ei läinud oluliselt ilusamaks.

Sain 30 päeva töövõimetuslehte ja hunniku retseptiravimeid. Stardipaketi, mis peaks mind rahustama, magama panema, vererõhku normaliseerima ning rabanduste ja äkksurmaohtu vähendama.
Teate seda magusat masohhismi, kui loed ravimite kõrvaltoimeid? Ou jee, neist osa on mul puudu, siis oleks jackpot.

Istungi haiguslehel. Põhjuseks insomnia, sõitev katus ja “ealisest iseärasusest tingitud füüsilised vaevused”. Mis võivad olla psühhosomaatilised. Inimkeeli: keha ütles ühel hetkel ajule, et nüüd aitab, ei mingeid “pingutaks veel veidi” läbirääkimisi enam ja läks rikki. Võttis aju kaasa.

Tehti hulk analüüse: maks, neerud, hormoonid, kilpnääre ja veel asju, mille väljendamiseks peaks ladina keele kursuse läbima. Ma ei tea, kas Duolingo pakub seda.
Terviseportaalis ilutsesid proovide sildid “normis”, “alla normi” ja “üle normi”. Proovide järgset lubatud telefonikõnet aga ei tulnud. Kaks krdi nädalat.

Oletasin loogiliselt, et kogu näidikukompott oli selline, et perearstikeskus tegi järelduse, et siin pole enam kellelegi helistada ja kustutas mu nimistust. Maakas arvas, et AI soovitaks mu tulemuste peale hospiitsi poole vaadata. Ma ei hakanud AI-lt ega Googlelt küsima, ma ei soovi järgmised 3 kuud hauakivide ja peielaudade sooduspakkumisi näha.

Eile võttis arst lõpuks ühendust. Veel 30 päeva. Ma ei maga endiselt nagu peaks, vererõhk sõidab kui pilvelõhkuja lift, enesetunne ja meeleolu ühes sellega. Pealelõunasel ajal kardan mõni päev kokku kukkuda. Voodis on turvaline. Nii et poes käin hommikul.
Lisandus uus huvitav ravim, mis äkki hoiab ära reklaamipausid unenägudes. Ei mingeid tuunikalajalakreeme enam... nats kahju.

Nüüd on aeg(a) mõelda. Elu(stiili) muutusele. Sest isegi geeniloto võiduga saab keskeas otsa see füüsiline vastupidavus ja ressurs, mille heaks sa pole seni midagi teinud. Lihtsalt oli. Pidas vastu kõikidele su lollustele ja eksperimentidele. Enam mitte. Nüüd tuleb lisaks hingele ka keha eest hoolt kanda. Ebameeldiv, aga nii on.

Mõelda tulevikule ja ka tööle. Sissetulekule. Samamoodi edasi minna ei saa, see hirmutav hoiatus ja äratus ütles, et miski minus on nõus pigem surema kui nii jätkama. Inimestel on kardinaalsete muudatuste ees sageli kartus ja instinktiivne vastuseis. Aga... aga... aga...

Tuleb leida jõud, et üritada unistused, mis olid enne elutarkust, teostada. 

Kolmanda lapse sündroom

Nordic Pulse Ritual, Kristjan Järvi/Jon Hopkins, maailma esiettekanne. 

 Mida ma selle kohta öelda võiks... Ilustamata: kukkusin sisse. Pileti ostmine on toimunud mingil määratlemata ajal meeltesegaduses, juustuks hiirelõksus oli Järvi nimi. Ma oleks pidanud targem olema. Üle tüki aja olen olukorras kus ei saa öelda, et oleks kahju, et käidud sai, kuid pakkumisele üritust korrata tuleks vastuseks kirglik "eeeiiiii!!!" 

 Kolmandad lapsed teevad mis tahavad. Ideaalne düsfunktsionaalne lapsevanem kasvatab esimest last iseenda täitmata unistuste poole pürgijaks, teise lapse puhul ei ole ta enam nii järjekindel ja kolmas teeb mida tahab. K J on kolmas. Ta soovis minu meelest Alexelas tantrafestivali vaibi tekitada. 

Ümber muusikute olid laotatud padjad lamavpublikule, saal oli täis sümfooniakontserdile paslikut ontlikult istuvat kuulajaskonda. Juba see oli tohutult vastuoluline, puritaanlikud istujad kõrgusid pikutajate-kallistajate kohal kogu oma pulkjas kanguses. Sinna juurde veel üüratus koguses lavasuitsu. Viimastel käidud kontsertidel on toss kuidagi väga popp olnud, kas tossumasinatel on temus soodusmüük? Ma ei usu, et see väga tervislik on, muusikutest on kahju. 

 Ma kirjutaks täiesti teist juttu kui oleksin toda rituaali kuulanud soojas augustöös kusagil lahtise taeva all ritsikatest üle mängimas, ilma tossumasinateta, tantsides nii nagu keegi ei näeks. Muusika ise oli ju hoolimata oma eksperimentaalsusest kuninglikult mõjuv.  

Lihtsalt esmaettekande keskkond oli kõigist ponnistustest hoolimata valusalt sünteetiline.

Hm, näib, et ma siiski isegi läheks ka teine kord mõnele samalaadsele kontserdile.  Ma väga palun järgmiseks korraks linasemat õhkkonda. Hea algus seegi, kui saal vähem tossune oleks.