Fotojaht: sissevaade.

 

Igasse kohta, mis kasvõi osaliselt koosneb valgust läbi laskvast ollusest saab sisse vaadata. Piisava treeningu järel võib ka läbipaistmatusse mateeriast läbi näha. On hetki, mil vaatajale vaadatakse vastu. Kui see pole just öö, mis vastu vaatab, võib tasakesi vastu lehvitada. Ööga ärge nii tehke, öö on pelglik. Ta kas läheb ehmunult ära või tormab kohkunult kallale ja kumbagi me ju ei taha.

Täna hommikul vaatasin ma metsa sisse ja mets vaatas vastu. 

Tegelinski

Mummo

Emmeliina

Fotojaht: kõrvaltvaade

Kui mu keldris talvituvad korraga nii saak kui kiskja ja ma olen kiskja poolt...

Erapooletus on nõrkadele!

Tegelinski

 

Kevadlõikus

 

Eelmisel aastal lubasin sõberitele nõgesesuppi keeta. Mitte ei mäleta, miks ma seda üldse lubasin ja millepärast lubadus täitmata  jäi, nüüd on taas kevad ja mineva aastast altvedamist hõõrutakse mulle usinalt nina alla. Ega ma pääse, tuleb see supiliru ikka valmis teha ja noortele vanainimeste ellujäämistrikke õpetada. 

Keedan supikontidest tummise puljongi, kartulit-porgandit sisse, rammusad kevadised nõgesevõsud keevast veest läbi ja terava väitsaga peeneks ja summdi keetmise lõpuks potti, keedumuna tükke ohtralt koos rohelise sibulaga peale ning sööma! 

Mina söön hapukoorega.

Ma söön kõiki suppe hapukoorega.

Piimasuppi vist ei söö. Hapukoorega. Aga mine tea....

Ja parvesõidu pildi panen lihtsalt selleks, et ühte ammust ilusat päeva meenutada. Ei mingit tagamõtet ega eesmärki.

Korrastasin tagantjärele oma nähtavaks tehtud mõtteid. Ei pea kõike ka välja pobisema.

Fotojaht: koos

Mis "koos"? Mis mõttes "koos"?  2X2 reeglist olete midagi kuulnud või ei ole?

Olid ajad... M&S kontsert alles üleeelmisel kevadel.

Küll need tagasi tulevad. Loodetavasti enne kui seened-marjad metsas sotsiaalse distantsi reeglist kinni pidama hakkavad. See ufode vahejaam oli õnneks kenasti koos.

Kevadine kitšihõnguline koosolemise pilt ka ikka. Kena keik kuni nad grippi ei jää.

Katkujuur oma kevadist koosolekut pidamas. Isegi üksik õievars kõlbab teemasse, selles on enam kui

üks õis koos.

Tegelinski

Lendav Konn

Rustikaalne

 

Lendav Konn alustas.

Niipalju küll ütlen omalt poolt, et ei taha sellega kedagi õrritada, nagu algatajast provokaator(köhh-köhh!), kuid miks mitte teha üks puupliidimeem?

Mu pliit pole väga vana, seitse aastat tagasi sai ehitatud. Enne seda oli samas kohas ligi kolmkümmend aastat minu kasutada enne teise ilmasõja lõppu püsti pandud kolle, millel oli lõpuks ukse kõrval peenemate pilbaste sisse toppimiseks paras mulk, praeahju plekist paistsid leegid läbi ja ribidega pliidiraua asemel olid rõngad. Kui praegu lastega nostalgitsemiseks läheb, siis tunnistavad nad, et arvasid nagu oleks söögitegemine lahise tule peal, rõngad poti või panni alt kõrvale tõmmatud, täiesti loomulik ja kõigil käivadki asjad nii. nõgised pajad said teinekord liivaga puhta(ma)ks nühitud, aga natukese aja pärast oli niikuinii kõik samasugune. 

Külapottsepa tehtud pliidil oli suur soemüür, millega köeti kahte tuba ja pisem soemüürijupp, mis pidas köögi sooja. Või, noh, soojema. Maja oli hõre kui laastukorv niikuinii, põhiline küttekeha oli siiski leivaahi - pidas kauem sooja keres.

Nüüd siis on uus pliit. Uuem pliit. Soemüüriga nägi noor pottseppmeister hullu vaeva, kuid nii hea kui vana see siiski ei saanud, tõmme pole päris see. Töötab siiski, seega saame kenasti hakkama, kuigi enne korralikku kütmist on vaja pliiti natuke narrida. Pliidirõngaid enam pole, pannipõhjad pole paraku ikka veel säravpuhtad, sest mul õnnestub enamasti söögitegemise ajal pliidirauale tuleohvreid pillata. küllap oskaks ma seda isegi induktsioonpliidiga teha, harjumused on visad kaduma (väldin sõna "lohakus", nii kole sõna, on ju?) 

Ja milliseid pannkooke sellel teha saab! Mitmemilliseid! Toidukoomade tekitamisega tuleb pliit juba ilusasti toime.

Mida ei ole - lapsi pole selle pliidi ääres üles kasvanud. Veel. Arvan.

Mingu või kolmkümmend aastat. 

***

 

Jahukott oli kikivarvule tõusmise kaugusel, just nii kõrgel, et selle alumisest äärest  kinni saades ja sikutades pudenes kokku rullitud kotisuu vahelt natuke jahutolmu silmade poole.

Silmad sai ju kinni panna, kobamisi sammuke tagasi astudes õnnestus jahu maha pillamata alla tõsta.

Ilus valge püülijahu, sellest tehtud pannkoogid said alati krõbedate servadega ja koheva kehaga. Pannkookide koorekiht.

Munad ja piim olid juba suhkruga segi klopitud. Jahu sadas kollakasvalgesse vedelikku nagu lumi.

Mitmes kord elus ma pannkooke teen? Tuhandes? Võimalik. Viiesajast on niikuinii ammu üle mindud, tuhat näib loogilisem.

Päris esimesel korral sai kõike palju. Piima, mune, jahu. Kõige rohkem sai soodat. Searasvas praetud koogid olid nagu reklaamist pärit – imeilusad ja söödamatud.

Sellest on nüüdseks pool sajandit möödas. 

Uskumatu.

**

Kõigepealt tuleb kolm muna poole teelusikatäie soola ja kahe supilusikatäie suhkruga lahti kloppida.

**

Talv

„Kuule, mul vist läks paar muna katki“

Seljakott oli pikalt välja sirutatud käes nagu paha teinud kass. Aeglaselt valgusid märjad laigud koti põhjas laiemaks, lihtalt vesisest tumedusest hakkas rebukollane tilk välja venima. Paberkott oli täiesti pudruks ligunenud, siin ei olnud enam muud teha kui kogu kupatus kamaluga sõela peale pudistada.

„Üks muna on terve...mida sa tegid?“

„Ma tahtsin teisel pool raudteed Vilma poes ka käia, aga no kustkohast ma pidin teadma, et ülesõit nii hukas on. Eks sõites raputas...“

Mis seal ikka. Hea vähemalt, et küdi munad ilusasti kõige alla oli pannud, leivapäts ei olnud munaplögast läbi imbunud.  Muigama ajas.

Munapudru jaoks oli suurele perele seda sodi vähe.

Pannkoogitainast tuli pea silmapesukausi täis.

**

Munad on lahti klopitud. Nüüd tuleb sellesse valada piim. Samas on ka gaseeritud vesi väga hea, siis tuleb lihtsalt küpsetamisega mitte liiga kaua aega viita.

**

Kevad,

Piima ei olnud. Keefiri ei olnud. Mitte midagi ei olnud, kapp oli täiesti tühi, ainult üks poolik majoneesipurk taga nurgas veeremas. Vesi? Veega sai pannkooke ennegi tehtud, aga see oli ju jama. Kalgid ja plingid tulid need liistakad veega, lapsed sõid küll kõik ära, lapsed oleksid ilmselt pappi ka söönud.

Kapis oli poolik purk majoneesi.

Läks käiku, mis muud. Hea, et munegi oli laudast võtta, lehm oli paari nädala pärast lüpsma tulemas, niikaua pidi poepiima peal elama.

Kui poodi pääses muidugi.

Peab ikka teise lehma veel võtma, saab need ju teineteise peale seemendada, piim poleks kunagi otsas. Oleks lambatalledele anda, kui vaja ja põrsastele.

Lammas? Lambal oli ju tall, nädalavanune tall? Lambatall joob lamba piima. Lambal on piima...

Lambale ei meeldinud eriti kui ta udara kallale asuti, aga noh, rahulik loom, natuke rapsis ja kui tall teise nisa otsa ennast kinni imes jäi rahulikult seisma.  Pooleliitrine purk oli liiga optimistlik, aga klaasitäis piima tuli ikka ära. Lõhn nagu soojal piimal ikka, kes seal koogi sees aru saab!

**

Jahu. Jahu peab olema sõre ja valge, tükke ei tohi taignasse jääda. Jahu peab puistama parajalt, tainas olgu voolamisega laisk, aga nire ei tohi valades katkeda. Jahu sisse on mõislik enne veel natuke soodat segada, aga ainult natuke. Või ehk pigem mõõdukalt. Kes neid reklaampannkooke ikka tahab.

**

Suvi.

Jahukotis oli käega kaaludes just parasjagu sees, ei jäänud puudu, aga üle ei olnud ka midagi jäämas. Seda et jahukotis ka musta peaga kollased vingerdised siplesid oli näha alles esimese sortsu piima sisse valamisel.

Kulp oli kiire, ussijahu läks tilga piimaga otse põrsa ämbrisse.

Munad olid piima ja suhkruga lahti löödud, aga jahu ei olnud.

Odrajahu? Seda oli salves palju, aga odrajahu oli tume ja aganane, läbi sõela ajades sai sellest küll hea odrajahupudru... hilja, munad juba ootamas.

Mis seal kapis.. manna? Jäme. Oot, kohviveski ju....

Kilo mannat võttis üle poole tunni aega, et seda natuke jahu nägu põristada. Lõpupoole oli kohviveski tuline kui pliidiraud ja osa mannast läks taignasse üpris jämedana.

**

Pann peab olema kuum ja rasvane, selline, millel laialivalguv tainas servad kohe kohevaks valliks mullitab.  Servad, need on ju koogi kõige parem osa.

Veel paremad on panni peale tilkunud taignasaarekesed. Need on ju tegelikult koogiservade kvintessents, kontsentreeritud õnn.

**

Sügis.

Koogikuhi hakkas juba vildakaks vajuma, iga kook läks natuke rohkem viltu ja pea see katastroof tulemas pole.

„Lapseeeeeed, tulge sööööma, koooogid on valmis!“

See oli juba ette teada, et ega neid kaua ootama ei pidanud.

Seda ei osanud oodata, et ka naabrid lauda saabusid, purk moosi külakostiks näpu vahel. Kutse olevat olnud selline, millele "ei" ei saanud öelda.

Moos oli hea.

Igatahes.

 

 

 

Fotojaht: kõrge

Kõrgel on tore olla, vaade on hea ja tuul ainult turnija päralt. Lapsena olid lemmikkohad kas meres või kõrgete puude otsas, hädapärast kõlbasid pööningud ja katused ka. Täiskasvanuna jäävad mõned lõbud natuke kättesaamatuks....

Kõik oleneb tegelikult perspektiivist. Üle kasvanud salativars võib hea fantaasia korral olla taevaredel...

...ja kõrgelt nähtud auto muutub mudeliks vaataja näppude vahel.

Kõrgus ei pea alati redelipulki pidi käima. Kass võib ennast vabalt gaselli jahtivaks lõviks mõelda, gaselli rollis olnud kitsed jäid teda uskuma.

Inimene võib jälle end puutüve piidlevaks putukaks kujutleda. Huvitav, kas neil hakkab ka pea üles vaadates ringi käima?

 

Tegelinski

Lendav Konn

Mummo

Emmeliina

Torgitud. Tüsistusteks mentaalsed probleemid

 

Vaktsineerimas käidud, juuni esimese nädala lõpus on kordusseanss.

***

Niisiis panin kodus linnariided selga, padinal autosse, turvavöö peale (mis on isikuvabaduste piiramine, sest mina ise otsustan, kas tahan halva juhuse korral mängida läbi esiklaasi lendavat raketti või tellist segumasinas!) ja sõitsin Rakvere poole. (vahemärkus – liikluseeskirjad on saamatutele, kes ei oska sõita, või kui täpne olla, siis saamatud käigu jala. Põllu peal. Muidu segavad ässasid!)

Parklas astusin autost välja, panin ette maski, et pärast mitte seda käppida (järjekordne isikuvabaduste kallale minek, sest kui mask ei anna sajaprotsendilist kaitset MULLE, siis midahekki mul teistest,  kandku ise neid morgeloonidega immutatud alama inimklassi sümboleid!) ja vantsisin vaktsineerimisruumi ukse taha, hoides teiste ootajatega paarimeetrist vahet (vahet peab hoidma selleks, et näotuvastuse programmid teid jälgida saaksid, teate ikka, jah?). Sees pidin täitma lihtsa kolme küsimusega ankeedi (Meie kohta kogutakse andmeid!) ja vastama samadele küsimustele registreerija juures veel kord (meilt korjatakse häälelindistusi!). Kena noor medvend kutsus mind kardina taha... ah, see läks untsu... ja kiip koos geenmuundatud vedelikuga injekteeriti mu käsivarde. Seejärel juhatati mind istuma ruumi, kus oli üks näoga rahva poole istuv piiga (ilmselgelt NWO nuhk!) ja nii ma siis istusin oma veerand tundi kõval toolil (isikuvabadused...piinamine...Põhja-Korea!) Ja lisaks veel – kui enne oli terve päev pilvealune ilm olnud, siis koju sõites hakkas päike paistma. Selge märk, et vaktsineeritutel tehakse enne lusika nurka viskamist elu ilusamaks. Reklaam, saate aru?

Ma homme vaatan, kus kandis siis need kabedamad 5G mastid on, seisan nende all kuni tuleb korraldus  või nälg või hakkab külm – mis just enne kätte jõuab...

 

***

Minge vaktsineerima, kes veel kõhkleb.

Konn kirjutas näiteks, et homme on Loksal Medicumi kodulehelt regades aegu jalaga segada.

Kes vaktsineerida ei taha, ärge minge. Aga ärge lolliks ka minge, te olete ju kõik kenad ja arukad inimesed ning meil kõigil on omad põhjused, miks me elame nagu me elame. Kuid palun vabandust, aga uhuujutud ei ole hea põhjus.

***

Oma edaspidisest enesetundest annan teada,  ma ise lugesin teiste kogemusi küll huviga.

Süsti ei saanud ja karu ei näinud

Oleks väle olnud, oleks nädalavahetusel poole vaktsineerimisega hakkama saanud. 

Munema jäin, mõtlesin siis tagantjärele asja enda jaoks ilusaks - Tallinnasse sõit oleks paras jama,  päev hukas ja närvid krussis. Mitte, et ma midagi selle päevaga tarka teinud oleks, aga siiski....molutama peab ka.

Mu kaheksakümne aastane ema sai oma sutsaka lõpuks kätte, oli teine ärevil nagu noor tüdruk. Käsi oli paar päeva valus, saba ja soomuste märke ei ole näha. Küsisin möödaminnes süstlaoperaatorilt, kas midagi üle ei näi jäävat, muigas ja arvas, et tublid memmed-taadid tiksuvad aina kenasti tulla, ei ole siin  mingeid jääke paistmas. Tegin veel päeva - paari  pärast kõne perearstikeskusesse ja küsisin sealt üle, kas minu kui samuti riskigruppi kuuluva järjekorranumber paistab juba, aga ei, veel pole aeg.  Viskasin küll tähtsa ja teadliku häälega märkuse, et "aga ma olen HÄSTI paks", kuid sellest polnud abi. Tegelikult näis koguni, et põhjustasin oma märkusega õele ajutise tervisehäire, sest oli kuulda, kuidas ta teise tuppa naerma jooksis. Ja see naer oli vali! Kas ma peaksin nüüd solvunud olema? 

***

Mul on üks muna, lapselaps andis.

***

Paks on paha olla. 

Näiteks:

Poes näppisin riiulil ajakohaseid iluvigureid - plastiktibusid ja munavärve. Pillasin ühe tibu põrandale ja nii nagu ikka kukkuvatel esemetel esemetel kombeks lendas see sealt riiuli alla. Piinlik pisut. Vaatasin ringi - keegi ei näinud, poes olime mina ja müüja ja tema sehkendas kaugel. Kummardusin. Tibu ei paistnud. Lasin põlvili - tibu vilksatas, kuid käeulatusest jäi ta välja. Võtsin samast riiulilt pisikese murureha ja hakkasin riiuli all sudima - ei miskit. Või, noh, midagi ikka oli, tolmurullid ja üksikud koeratoidukrõbinad ja tuvastamatud julgad (ma keeldun endale pähe laskmast mõtet, et need olid rotipabulad).

Pidin end veel enam põranda ligi laskma. 

Kui tiburisu lõpuks kätte sain, nägin silmanurgast müüja suuri punnis silmi. "Meka on sealpool?" Seda  pobisesin ma väga vaikselt. Arvan, et ma pean nüüd selles poes käimisega natuke aega vahet.

***

Ma ei näinud karu. Aga tehase valvekaamera ees käis ta eputamas küll. Äkki tahtis tööd? Mis amet talle küll passiks...?