Kolmekordne omlett

 

Pärast kolmepäevast üldse mitte vabatahtlikku paastu tekib hetk, kus mõistusega inimene saab aru, et nüüd peab sööma.

Valik langes omleti kasuks. Omleti seisukohalt muidugi tema kahjuks, tema söödi ju ära.

Pann sooja, või pannile, munad ja piimatilk segi kloppida, törts jahu sisse, sool, pipar ja lörtsti segu pannile. 

Kerge segamine, siis hakkas pea ringi käima ja läksin sekundiks teise tuppa diivanile. 

Sekund on kummist ja sai läbi siis kui köögist tuli sinist tossu.

Panni peal olev imeliselt kerkinud ja veel imelisemalt põlenud omlett lendas prügikasti, pesin panni puhtaks, panin uue võitörtsu peale ja hakkasin uut segu kokku keerama.

Kui laua äärest näo pliidi poole pöörasin oli või sekundi kaugusel süttimisest. Tossu tuli vägevalt. 

Oeh.

Pann puhtaks, uus või...kus või on? No pole. Kusagil pole.

Olgu, läheb oliiviõli.

Omletisegu pannile.

Teevesi keema.

Soolaküpsised lauale.

Omlett ei läinudki põlema. 

Mälu järgi navigeerisin suitsu täis köögis laua äärde ja esimese asjana sain aru, et küpsised jäävad seekord ära, ei mahu sealt kõrist alla veel midagi mis pole õlitatud või vedel.

Aga süüa on hea. eriti kui harva saab.

Või on siiani kadunud.

Ärge jääge angiini.

A miks sa tööl käid?

 

90%+ inimesi ilmselt põhjusel, et raha teenida ning oma elu, elatustaset, elustiili finantseerida. Olgu see stiil palgast palgani vaevu väljavedamine või enesele suurema elamise, parema auto, uhkemate reiside ja muu "ellujäämisest" kaugema lubamine. 

Teatav osa käib tööl (või teeb tööd) eneseteostuse, "ma ei oska oma eluga muud peale hakata" ja veel mingitel põhjustel. 

Aga mul on (kinnis)idee, et eriti eneseteostajad ja ambitsioonikad võtavad ühel hetkel riski ja lähevad palgatöölt oma teed. Kui kõrbevad, siis tuleb samm tagasi astuda ja jälle kellegi teise reeglite järele mängida. Järgmise korrani. No need inimesed, kellest alljärgnevalt juttu. Muidu, jah, palgatöö ongi keskmine väljund ja see on väga OK. 

Ma tean, et Lõhmusega seonduvad pealkirjad, ilmselt ka artiklite sisu, on paljuski nn click- ja rage bite. 

Mõjusid mulle ka, nii kümne protsendi töötajate väljavahetamine kui "Lõhmus: ambitsioonikas inimene teeb pühapäeval tööd, mitte ei grilli". 

LHV ja Lõhmuse kasuks räägib see, et makstakse. Eesti mõistes head palka. Nö noortele ja vihastele, kel ei ole vastutust perekonna ees, võib see olla isegi hea võimalus end teostada, kogemus saada, karjääri vundament laduda. 

Aga edasi? Mul tekib miskipärast seos tippsportlase karjääriga. Millesse pannakse endast pea kõik. Aga mil on üsna madal vanuseline "parim enne" piir. Osa murrab pärast läbi treenerite, reklaamnägudena või (hehee) poliitikutena, aga mitte kõik. Ja mis siis saab?

Pannes need "vahetame töötajaid, nooruse jõud" ja "töötame 24/7" kokku: 

* Ambitsioonikas inimene peab töötama ka pühapäeval: nihkub piir töö ja elu vahel. Kui elu ei olnud, siis ega teda selliselt ei teki ka. Kaovad nädalavahetused, siis hobid, lõpuks ka perekondlikud ja sõbrasuhted ja taastumisaeg. Alles jääb pidev tegemine, mis ei lõppe kunagi. 
Veel üks tööõhtu, veel üks "kiire asi pühapäeval", veel üks nädal ilma väljalülituseta. On töö. Töö. Töö. Aga elu on tühjem kui kunagi varem
See vist ei tooda pikas plaanis paremat tulemust ka tööandjale. Väsinud inimesed on lõpuks stressis, eksivad rohkem, mõtlevad aeglasemalt ja põlevad läbi kestvalt kõrgenevates ootustes.

* Siis me vahetamegi ta välja. Kas ta sai oma karjäärile vundamendi ja stardi, kas ja kuidas ta edasi läheb, ei ole ometi "hustle culture and grind" ettevõtja mure.  

Ma arvan, et palgatöö, mis on piiratud sissetulekuga, valitaksegi piiratud vastutuse ja piiratud tööaja pärast. 

********

Ma siin ise, aprillist palgatöötuna, ei saa öelda, et nüüd on kõik hästi ja ma olen õnnelik. Ei. Mõni päev samast "hustle & grind" poliitikat ajab pea nutma. Aga enda heaks, sõltumata kellegi teise subjektiivsest heakskiidust, on kohatist ahastust ja kannatust märksa kergem taluda. Ma tean, kust see tuleb, miks, mida ma pean muutma, kuhu liikuma - ma ise olen selle kujundaja ning õppetundide võtja, omades kogu otsustusõigust järgmiseks sammuks. 

Ja ma saan võtta ka oma vabad päevad ja nädalad siis kui vaja, ehk siis kui ma olen nagunii madalseisus ehk mitte eriti produktiivne. 

Viisteist tooli

 

Toole võis olla ka kuustest, tegelikult oligi, sest kui üks katki läks toodi lavale veel üks uus ja terve istumisalus.

Mehi oli kaksteist.

Kui nüüd konservatiivselt ja sugude põhiselt võtta, siis oli mehi kümme ja naisi kolm, aga vihased olid neist kaksteist.

Hea küll, hea küll, näidendi nimi oli "Kaksteist vihast meest".

Läksin sinna puhta lehena, ma teadsin, et tegu on kiidetud lavastusega mida "iga korralik kulturist peab näinud olema", aga, sisu küll aimates, ei teadnud milline on lõpplahendus. Ma ei kujutanud ette kuidas on võimalik vandekohtu arutelu esitada kaasahaaravalt, moel, kus tähelepanu ei haju ja pinge püsib.

No näed sa, sai küll. 

Vaheajal spoilisin endale lausa lõpu ära. Jaa-jaa, ma olen kehv kriminullide lugeja.

Mu meelest oli kole kui tänapäevane see näidend on. Etendusse oli sisse toodud mõned tänapäevastavad sõnamängud ja etenduse alguses oli koht, kus vandekohtunikelt korjati moblad kokku, isegi neid lisasid polnuks vaja. Pinnapealsus, eelarvamused, isiklikud draamad mida tahtmatult suhetesse teiste inimestega kaasa võetakse. Kõik mis mõjutavad inimeste otsuseid isegi siis kui tegu on sõna otseses mõttes teise inimese ellu jätmise või surma saatmise üle otsustamisega.

Kujutasin ette mida ma teeksin kui ise ses olukorras oleks. Kas ma oleksin see "Süüdi, teeme ruttu, mul on tänasele jalgpallimängule piletid" või "Kas me oleme selles päris kindlad? Mitte süüdi!"  (muide, see "mitte süüdi" on kuidagi ebaemakeelne sõnaühend) või oleks ma see inimene, kes muudab oma meelt seepärast, et "Hea küll, mitte süüdi, mul on kõrini sellest vaidlemisest!" või keegi neljas, viies...

Ma ei tea.

Loodan, et ei saagi teada.

Kõik naabrite kadeduse ja ilu nimel

 

Paar viimast päeva olen madistanud elektrilambaga. Sõnakuulmatu, äbarik ja kole elukas. 

Ah, saite aru küll, robotniidukist räägin, lõpuks hakkas muru niitmine kohutavalt ära tüütama. Eks see maa on suur küll ja kui keegi nüüd tõttab näppu viibutama, et niitku ma vähem, siis minge metsa, sest vähema niitmisega olen mina samas metsas umbes kolme aastaga. 

On aed ja maja ümbrus, mis tahab tera saada tihedamini ja on mõned platsid siin-seal, mida pügan kaks korda suve jooksul. viimaste jaoks jääb murutraktor, see on kohandatud niru lepiku raiumiseks. 

Majaümbruse ja marjaaia jätan mehaanilisele kilpkonnale.

Robot on nagu väike laps, talle on piire vaja. 

Esimene katse oli nii ja naa. Piirid said paika, aga need olid nagu purjus madruse veetud. Videomängud pole minu ala, jube keeruline oli masinat puldiga sirgelt juhtida. Lisaks ei osanud ma ette näha mõningaid looduslikke takistusi - mutimullahunnikuid, pudenenud puuoksi, kände ja muud sellist...botaanilist. 

Piir sai siiski paika ja lasin masina lahti - mine ja püga!

Esiteks ei osanud ma oodata, et selle asemel, et hakata süstemaatiliselt edasi-tagasi traalima madistab robot mõnes nurgas nagu koer, kellel ämber pähe on pandud. Sihkat-sahkat, sihkat-sahkat, kannakas ja teisele poole minekut, pidurdus ja samasse kohta tagasi... kuigi suuremad pinnad traalis elukas ikkagi ilusasti sirgelt, võis juhtuda, et rea lõpus pani see tainapea ajama ja pusserdas põõsaaluste kallal, endal platsi peal veel kaks rida pooleli.

Ühesõnaga - isegi mina olen loogilisem ja see juba tähendab midagi.

Teiseks sattus robot pikemate taimede juures segadusse, täitsa lõbus oli vaadata kuidas see ülaste pundi juures ahastusse sattus ja kord ründas, kord taganes, lõpuks alla andes. Tore, lilled jäid nunnult keset muru õitsema.

Kolmandaks üllatas mind kui palju on mul aias liivaseid laike, millesse see masin ilmast ilma kinni jäi. Iga järjekordne golfiväljaku bunker, millesse masin sattus kutsus esile hirmsa hädakisa.  Täpselt nagu kassi kätte jäänud chihuahua, kükitas ja lõugas. seega väga omapead seda jätta ei saa.

Eile otsustasin, et teen kaardi ümber. Sirged servad, mõnes kohas laiem haare, kõik selle nimel, et naabrid kadestaksid.

Kustutasin äpist esimese kaardi ja viisin masina jalutuskäigule, Oi kui uhke m enda üle olin, servad said lausa sirged, kurvid nagu lekaaliga veetud, nurgad puha täisnurgad ja nii edasi ja nii edasi.

Ring sai peale, aega läks palju, mul oli tõesti juba villand, viimane liigutus . robot tuli laadima ajada. 

Ja siis vajutasin ma mingit vale nuppu ning kogu mu poolteise tunni töö ja vaev kadus ekraanilt nagu oleks lehm keelega tõmmanud.

Ärge küsige, miks naised vannuvad.

Ma tean päris palju huvitavaid sõnu, muide.

Muru kasvab nagu bambus, et mitte korrata naadiga ülaste-efekti pean traktoriga alguses nüüd robotit aitama. pagan küll, eksole.

Eelmisel aastal  ajasin lapselapse traktori selga, et neid kaks-korda-suve-jooksul platse niita . Samal päeval oli maja ümbert viljapõllud lagedaks võetud, aga tema nägi seda alles siis kui ta hommikul toast välja astus.

Vaatas paremale, vaatas vasakule, vaatas mulle otsa, ohkas ja ütles: "Minu arust oled sa muru niitmisega liiga hoogu sattunud." 

Minusse!

Üht muinaslugu muusikas...

 

Lugu andekast vaeslapsest, pooleverelisest printsist ja incelist. Mõni võõrasemalaadne toode ja tõusik ka sekka.

Ooperifantoom.

Noh, et alguses võtab  võõrasemaliku ja pirtsaka ooperiprimadonna koha sisse vaeslaps, kes lõõritab kõigi üllatuseks nagu lõoke. Tema lauluoskuse taga on moondunud välimusega piinatud geeniusest õpetaja,  too osutub ootamatult täiesti tänapäevaseks inceliks ("Tule mulle, Manni! Ah ei tule? Lits sihuke, ole sa neetud!"), sest orvukese lapsepõlvepeika on tüdrukule südamelähedasem. 

Peikakandidaatide vaheline pinge kasvab, neiu päästab pikema staažiga kuti inceli käest tollele prantsuse suudlust annetades ära, noorpaar sõuab vasakule. Õnnelik lõpp.

Teate, millest ma pool esimest vaatust Ooperifantoomi lugu vaadates tegelikult mõtlesin?

Edgar Degas baleriinide peale.

Kõik need tüdrukud kelle printsi ju ei tulnudki.

Ah, et kuidas etendus oli? Imeline. Suurejooneline. Meeldejääv. Rusuv. Särav. 

Kes saab - minge!

2007. aastal mängis Kaire Vilgats kurja primadonnana kõik muud esinejad tapeediks (ja ta ei olnud selles ise süüdigi), seekord jagus rambivalgust kõigile.

Mis vanuses sa täiskasvanuks said

 
by W 

Nähtud, et paljud on olnud noored ja ilusad, lähme nüüd postituse pealkirja juurde. 

Ma küsisin selle küsimuse eile Maakalt.

Nägin vastavat teemat Redditis, aga ei leia enam üles. Võib-olla oli küsimus "mis vanuses sa hakkasid end täiskasvanuna tundma". 

Vastuste osas domineeris, et ei olegi suureks saanud (nagu Londiste), ja et siis kui vanemad surnud e enam kellegi laps ei ole. Natuke vähem ka ise laste saamine. 

Maaka vastus oli huvitav, segu juba enne teismeiga ja eikunagist. 

Kuna ta küsis minult sama, siis minu vastus oli segu eikunagist ja ajast, mil ma hakkasin täiskasvanuid e endast vanemaid inimesi "kasvatama".
See on põhiliselt tööalane - jube veider kui järsku endast aastakümneid vanemad inimesed on ... teate, vahemõte - alluv on üks jube paha stagneerunud väljend, ärge kasutage seda .. e mitte alluva rollis, vaid järsku oled sa vastutav endast palju vanemate ja haritumate inimeste suunamise ja töötulemuste eest. 

Aga kohati ka lihtsalt elus ja kes teaks paremini kui Maakas, kuidas ma täiskasvanute korralekutsumise ja kantseldamisega tegelen. Mitte et see väga vilja kannaks, a vähemasti ei lähe asjad täiesti käest, khm. 

Ehk siis hetkest, kui ma tahtsin ja julgesin täiskasvanud inimestele väljendada oma mõttekäike ja suundasid ning täiskasvanud olid valmis neid kuulama ning arvesse võtma. Vanuses 20 + natuke. 

Täiskasvanuks ei saa siiski mitte kunagi, sest see tundub nii kuiv ja igav ja läbimõeldud ja planeeritud ja ... no nigu mingi krdi agraarajastu, kus sa lihtsalt maha surid kui täiskasvanuna oma karja- ja põllumajandust, talvist ellujäämiseks vajalikku temperatuuri hoidmist jms läbi ei mõelnud ega järginud.

Üks elu on natuke liiga lühike täiskasvanu rolli omandamiseks ja selle perfektseks väljamängimiseks.  

Tõuparandus

 

1. Mul oli peavalu.
2. ma käisin selle vähendamiseks pooletunnisel kiirkõnnil.
3. Mul on endiselt peavalu.
   
   
   Õnneks pole asi nii hull, et päris kummuli võtaks, seega ma lihtsalt loobun kohustustest ja kirjutan ehedat loba.

Kirjutaks näiteks tätoveeritud lehmadest, kes sigivad nagu küülikud. 

See ei ole minu väljend, see on ühe ämmaemanda väljend. Mul oli kunagi naabrinaine, Kaagvere koolis käinud ja olmega kimpus, kuid kas ta ikka oli seda  epiteeti väärt? 

Mis teha, sel ajal oli tätoveeringutel miinusväärtus, kuid inimene on ju inimene.

Mu enda esimene laps sündis sama ämmaka vahetuse ajal. Löök vastu kätt ja "Sa rikkusid mu jaanipäeva ära!" oli kommentaar. Jaa, oleks pidanud ikka ...ma ei tea.. tagasi imema selle lapse vist, kuidas ma ometi võisin?

Nii, et ikkagi ütleja teema.

Tänapäevalgi on ämmaemanda haridusega inimesi (pean ühte kindlat inimest silmas) kes peavad õigeks arvustada võõraste naiste kehasid. Hea küll, teeme reegli, et tätokad näitavad inimese madalust. Aa, augustamised samuti. Ja kui juba teemaks tuli, siis paksudel ei tohiks üldse sõnaõigust olla. Oot, suitsetajad tuleb niikuinii übermenchenite seast välja visata. Nendest, kelle huuled alkoholis ligunenud on samuti. Seejärel oleks hädavajalik registreerida seksuaalpartnerite arv, kui see on üle ühe... ok, leskedel üle kahe, aga see on tingimisi, siis hernestele põlvili!

Uh, milline imeline ühiskond.

Samas arvata ei keela keegi midagi, minagi avaldan lihtsalt arvamust.

See, mis mulle ei meeldi on kõrvus kõlama jääv "Sieg..."

Peremured

  

Kui ma hommikuti (tsenseeritud) autoga (tsenseeritud) viin, klatšime me elavalt ümbruskonnas etleva fauna pereelu. 

Kaks luike, selge, et perekond. Arutavad niikuinii, kuhu soetada kinnisvara, kui palju lapsi planeerida (proua: "alla nelja ei tule kõne allagi!", härra: "Ma ei tea...kaks, aga anname neile hea hariduse!") ja muud sellist põnevat. Kuna laste osas ei ole midagi veel paigas konutavad nad rapsipõllus juba nädalapäevad. Nüüd on nendega liitunud kolmas luik. Ämm, kes muu. "No ma ei saa aru, kui neli last, siis kes pere toidulaua katab? Minu pojuke niikuinii, sina lähed lihtsalt paksuks ja lösutad munadel!"

Kõrvalpõllul on kaks sookurge koha sisse võtnud. Nende peres on asjad hoopis paigast ära, enamasti on üks kurgedest ühes põlluservas ja teine teises, kord nägin kurge koguni luikede külje all. (Luige ämm:"nägid? Nägid? Passi hoolega peale, ei tea, kas need lapsed üldse sinu nägugi tulevad niimoodi!")

Täna hommikul tekkis tunne, et ei tea, kui palju sellest fantaasia on ja palju päriselt. Teeservas nägin prahti, midagi, mis loodusesse ei passinud. Minu kodutee, seega jätsin auto seisma ja läksin korjasin sobimatu pahna üles 

Liitrine kümnepromillise õlle purk, Taanis toodetud. Luiged talvituvad Taanis. Oi, nende peres on rohkem probleeme, ma vaatan....

Noored ja ilusad

 

Kõigepealt: W, ma panen sind selle eelmise postituse eest koriandrit sööma! 

Esialgne reaktsioon oli valju ja selge "EIIIIII!", järgmine nina alla pobisetud "miks mitte?" ja nüüd olen punktis "pohlad!"

Fotode sorteerimine on kole ja kummaline. Paksust papist suveniirfotod hirmunud nägudega lastest, kangestunud punnsilmsetest noorikutest ja viksiga vormitud vuntsidega esiisadest,  vanaemade vanade peikade pildid, portreefotod sugulastest kes on kas härivalt sinu nägu või siis kelle näos näed iseenda unikaalseks peetud detaile.

Oeh. 

Ma olen ajastust, kus vanemad kleepisid albumitesse sakiliseks lõigatud servadega matuse-, pulmade- ja peolauafotosid, segiläbi ja massiliselt. Kõiki kolme sündmust näis suguvõsas olevat olnud katkematus jadas. Ma mäletan häirivalt palju nende sündmustega seotud lugusid, ometi olin liiga noor lugude otseseks tunnistajaks olemiseks. Ja need on eepilised lugulaulud!

Teema juurde tagasi. Pilt on tehtud umbes 23740 päeva tagasi. Kõik oli veel hästi. Vanavanaema, vanaema, ema, tütar. 

Kui kellelgi on raskusi mõistatamisel, siis mina olen see pägalik, kes keeldub kaamerasse vaatamast. Ma tegin seda ka edaspidi, alati mingi "ma vaatan graatsiliselt kaugusse"-poos ja "ma pole tegelikult siin!"- olek.

Uh, ma ei taha tagasi.

A muidu lapsena olin ma päris nunnu. Onju?

Teised nunnud:

Lendav Konn

Helle

Bianka

TT

VVN

Helve

Wild

Tegelinski

Tafkav

Kes veel ununes, tehke piiks. Kes lukus, see lukus.

Viska edasi: noored ja ilusad

Palgatööta on rohkem aega. Nii koristada, olmet korraldada kui mõelda. Vanad fotodki sai läbi käidud. 

 Ettepanek: teeme nii, et vahelduseks AI-sõdadele, töötusele või tööst läbipõlemisele, igapäeva olude peale ärritumise, murede kajatamise jms läheme ajas tagasi. Sinna kus rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja kõik tundus veel võimalik.

Pane oma blogisse oma lapsepõlve pildid ja sama pealkirjaga "Viska edasi: noored ja ilusad". Kui soovid, maini ka mõni nimi, kes kohe kindlasti peaks seda tegema. Vana hea fotojaht mitmeski mõttes nostalgia vormis. 
Lingi ka siia kommentaaridesse. 

Intervjuu

"Lugesite, see klaverimängija kes omale Türgis uued tissid pani abiellus kallurijuhiga?"

"Ära plära!!

"Ei, ausõna pani Türgis!"

"Ega me tissidest, kallurijuhiga ta kohe kindlasti ei abiellu!"

"Oli küll, ise lugesin!" Veera hakkas juba päris pahaseks saama, "näe, siin kirjutatakse, et abiellus!"

Mutid koogutasid Veera telefoni kohale, Hilja pea kolksas lausa Silja oma, Milvi piilus vähe kaugemalt.

"Mis sa ajad, mitte kallurijuhiga, vaid Kallaste juhiga, linnapeale läks mehele, noh!"

Kollektiivne kergendus lainetas üle majaesisel pingil istuva seltskonna. Maailm oli ikka kenasti paigas.

Veera ja Selma koogutasid telefoni kohal edasi. Veeral oli natuke piinlik oma pilku tõsta ja Selma ei raatsinud uudiste eest maksta, Veera telefonis oli rohkem lugeda.

"Milvi, kuule, kas sinu vennanaise pojatütar on Chätrynella Kuusk?"

Milvi olekust paistis ebamugavust.

"Miks te küsite?"

"Ah on või? Kroonilises on tema pilt ja kirjutatakse...oot...kirjutatakse, et musitas mingi kuulsusega...lauljaga...Tarmo või Kermo või minigu sellisega. Vahi kus on tiss tüdrukul!"

"Ärge nüüd hakake teie siin, ma pole seda last peale titeaja enam näinudki," Milvi oli üpris kidakeelne. "Nii kauge sugulane, no ja kui ongi, mis see minusse puutub!"

"Ah ikka on, jah?" Milvi tegi näo, et ei kuulnud midagi ja jutt ujus varsti klaverimängija tisside juurde tagasi. Ikkagi tõelised uudised, mitte mingi pudi-padi.

Ilmad olid ilusad, maja ees sai iga päev paar tundi istuda ja maailma asju arutada. 

Sai esmaspäeval, kui Türgi ilukirurgia ohvri elu kallal lõugutati, sai teisipäeval, mil jutt läks tasuta bussisõidule, mis pensionäridelt ära võtta ähvardatakse ja peaaegu oleks saanud kolmapäevalgi, kui mitte...

...kolmapäeval keeras maja ette mikrobuss. 

Valge, üpris räpane ja kriuksuv, aga muttidel ei olnud väga aegagi bussi vaadata. Uks lükati lahti,"kriiiuuuukkksss", rooli tagant kargas välja naksakas tüdruk, kaubikust tõstis tõmmut verd meesterahvas välja kaamera, mille objektiiv ulatus peaaegu trepikotta ja prožektori, mis põlema minnes lõi muttidel silmad pimedaks. 

"Nonii, kohe tuleb politsei ja meie majast leitakse narkolabor!" jõudis Selma loota

"Mustlased!" käis Milvi peast läbi

"Küüditavad," ehmatas Veera

Ainult Ilse taipas märja näpuga kulmud üle tõmmata ja huuled hammastega punaseks näksida. Ta oli kunagi külateatris ühes tükis postiljoni mänginud, talle oli prožektor tuttav.

"Tere, me oleme Kroonilisest, otsime Milvi- nimelist prouat,  tahaks temaga intervjuu teha!" 

Noorik vuristas rääkida nagu kodarate vahele pistetud pangakaart.

"Aa, teie olete Milvi?" pöördus ta Veera poole, kui see end elavalt upitas.

Nüüd teadis Veera hästi, mis tulemas oli, küüditamise-ehmatus kadus vihinal tuulde.

"Eiei, mina teid kutsusin, Milvi on tema, see ilma ülemise nööbita kitlis oleva proua kõrval istub, tema ongi Milvi!"

Milvi hangus pingile kui vahakuju.

"Oi kui tore! Sebastian, kaamera Milvi peale, minule rohkem valgust, nii, alustame...teie lähedane sugulane on Chätrynella Kuusk, jah? Ta on nii salapärane tütarlaps, me tahaks seda saladusloori natuke kergitada, kes ikka kui lihane sugulane teab kõige paremini, milline inimene on tõusev kuulsus Chätrynella?"

"Mina või...sugulane ja...kergitada..."

Milvi oli kui halvatud.

"Jaa, tema vennanaise pojatütar see Chätrynella on, kui ta ta vennanaise poeg selle tite sai käis Milvi neil katsikul, viis veel viis pakki..." Veera oli ühtäkki oma sõiduvees

"On nii või, proua Milvi, selline lähedane sugulane ja lausa titepõlvest tuttav teile?"

"Ah..jah..."

Veera ei olnud veel lõpetanud.

"...viis pakki mähkmeid neile, mida sa ikka viia oskad, issand jumal küll, te ikka teate mis mähkmed maksid? Ega need praegu odavamad ole, aga siis..."

"Viis pakki mähkmeid viisite ? Oi, see oli suuremeelne. Kuidas see laps siis..."

Veera ei olnud ikka veel lõpetanud.

"...siis käis Milvi veel tööl, ta sai koguni viis pakki mähkmeid osta ja ega ta ju ise ei teadnud mähkmetest midagi, ikka minu käest tuli küsima, et milliseid peaks .."

"Te käisite siis tööl? Mis amet see oli, mis lubas viis pakki mähkmeid katsikukingiks viia?"

"Ah...kojamees olin, piimatsehhis, kojamees, jah..."

VEERA EI OLNUD VEEL LÕPETANUD.

"..tal omal ju ainult üks laps , mul on neid seitse üles kasvatatud ja eks ta siis minu käest küsis milliseid mähkmeid osta. No mul see noorem, Oleg, oli pisike sihuke, aga keskmine, Irmeli, oli jälle priskem laps, aga ega meie ajal siis mähkmeid poest toodud, ei osanud mina seda numbrit talle öelda ja ütlesin, et ostku pisemaid, ikkagi tütarlaps, need võiksid pisemad olla ja siis ta ostiski viis pakki..."

"Ja kuidas pisukese pere kingi vastu ka võttis?"

Milvi tundus, et temalt oodatakse ikkagi midagi enamat kui "ah?" või "jajah.." Ta pingutas. Lausa punnitas.

"Ei noh...mis nad ...see Chätrynella oli igavesti priske tagumikuga titt, need mähkmed olid talle  kohe liiga väikesed, müüsid maha vist või ma ei teagi, ma rohkem neid näinud ju pole..."

"..viis pakki ostis, teate ju keeruline tal oli bussi peale nendega saada, ma aitasin ta bussijaama, küll ma juba tean kuidas raskeid pakke kanda, mul ikkagi seitse last üles ..."

Bussi tuled kadusid Hagudi poole, paistis et seal kriuksus rohkem kui ainult uks. Kriuks, kriiikssss, kriuks...

"Kustkohast need nüüd...?"

"Mina helistasin, et sinu sugulane ikkagi uudistes, ära sa märgi, tulidki..." Veera hääles oli pettumust. Pool lugu jäi rääkimata.

Ilse tundis kuidas kulmude alla nahk ära kuivas ja kiskuma hakkas. 

Selma ohkas ja arvas, et küll see narkolabor mõni järgmine kord leitakse.

Seda, kuidas influentseri-Kert nende kohal akna sulges ei pannud keegi tähele. 

Kerdil oli kõvasti mõtlemist.

"Mis ma pealkirjaks panen?"

"Kõigile tuntud Chätrynella sugulane elab vaesuses".. ei ela ju, muhe mutt on tegelikult... paneks siis "Chätrynellale toodi kingituseks...", ah, ma tean!

"Otse pealtnägijalt: Chätrynellal oli varajases nooruses ebanormaalselt suur tagumik"

Nii, uus video postitatud.

1992...

 

by W

Kui Kungla rahvas 'meerikas läks teatritükki looma...

 

"Okahoma", teate küll.

MTÜ Kungla muusikalitrupp.

Minu esimene amatööride-muusikal. 

Viimati vaatasin ma seda lavaka kolmeteistkümnenda lennu diplomilavastusena, mitte küll Ugalas vaid telekast. Dajan Ahmet oli käruga maadlev Ali Hakim ja Allan Noormets Esimene Armastaja.

Seekord oleksin ma meelsasti kava ostnud, aga seda ei olnud ja nii ma siis ei teagi,  kes olid seekordses lavastuses näiteks Laury ja tema tädi rollides - väga toredad esitused, mitte, et teised kuidagi nigelamad oleksid olnud. 

Üllatavalt palju noori laulvaid mehi trupis, mis meega neid küll kohale saadi? Sellest, et üks poiss oli kindlasti tüdruk ja šerif oli samuti täiesti naine mis naine ei olnud mingit muret, nii lihtsalt seekord pidigi olema. 

Ja kõik oskasid laulda. 

Ja püss paukus ning nuga välkus ja tantsulkal läks kakluseks nagu pidi.

Teate, asjaarmastajaid PEAB vaatamas käima, see on hingele hea.

***

Keset etendust tuli pähe imelik võrdlus. Tegu oli tantsustseeniga, üle tosina inimesi kepsutas ühes rütmis laval või nii vähemalt pidi see olema. Nagu ikka ei ole "pidi" ja "toimus" sünonüümid ning  mõni tantsiv jalapaar jäi paar takti maha või kimas pool nooti ette. Täiesti normaalne olukord, lava oli väike kui pöidlaots ja tantsupoognad laiad kui noore mehe vikatikaar.

Mõte tuli nagu hulkuv koer laulatusele, sama sobimatu: kui muutuvates oludes pole võimalik viitteist  tantsijat alati võimalikult sünkroonis liikuma saada, siis kuidas kujutavad vandenõuteoreetikud ette maa lapikuse varjamist sadade tuhandete "teadjate" poolt?

No on ju sellesse hetke mitte passiv mõte? 

Kunst on süüdi!

Õige supp murrab lusika

 

... no vähemasti selle ühekordse, olgu see plastist või bambusest või puitkiust.

Ekspressis on artikkel „Pläust!“ Suurest õhtusöögi-uuringust selgus eestlaste lemmiktoit. Üllitis on kuidagi AI & tech heavy, ebamugav lugeda nii telefonist kui laptopist. Ärge nii tehke, ükskõik kui moodne see ka pole, ma ei viitsi kõiki neid “illustratsioone” jälgida ja tahaks kiiremini edasi minna.

Teise vastaja jaoks on aga lemmiktoit, mis „teeb kõhu täis ja pakub ka mingisugustki maitseelamust“. Ja „Ei ole kindlat lemmikut, aga suppi armastan küll,“ vastab üks naine.

Nojah, ma olen ka kõigesööja ja pläustid-mudrud-supid on täpselt minu teema, sest enamasti teen ma kodus süüa sellest, mis ripakil ja saadaval, mitte konkreetse idee ja retseptiga. Viimased töötavad korraks kui on kinnisimõte, aga neist jääb enamasti igasuguseid ja -segaseid asju üle ja nii see mudrumajanudus käib.

Aga mul on supile tingimus, et lusikas ei vaju hetkega ära nagu juba hommikul väsinud poetransa peale palgapäeva.

Lõuna- või õhtusöögikaussi vahtides ma isegi ei ürita teeselda, et mingid vedelikus triivivad ollused, mis ükstesest distantsi hoiavad, on söök. Isegi kui seal paar tillioksa või törts hapukoort peal ujub.
Väga lihtne test on selline, et kui kausi sisu vähegi peeglit meenutab ehk ennast õige valguse ja nurga all supikausist ähmaselt näed, siis see ei ole okei.

Lapsepõlves oli mul komme supikaussi suur osa saiapätsist rebida. Tegin omale saiaputru (kahjuks õppisin vaid vee hetkega toiduks moondamist, veini osas nii kiiret lahendust pole siiani leidnud...).

Tänapäeval mul kodus enamasti saia ei leidu. Aga kapis on teine salarelv, kartulihelbed. Või kunstkartulipuder (Felix). Ja ma teen pea igast supist püreesupi. Vahel segan helbed enne tassis piimaga. Ja see sametine ja toitev ollus meeldib mulle rohkem.

Ainsana “ei solgi” ma korralikku niigi paksu seljankat (kuhu ma panen kartuleid), kalasuppi, hapuoblikasuppi (mõlematesse võib lihtsalt rohkem hakitud muna ja värsket rohelist panna) ning aasiapärastele suppidele keedan pigem riisi kõrvale ja ... noh, siis kallan ikkagi supi sinna otsa.

Täiesti omaette žanr on pakikukesupp. See on siis kui süüa ei taha, aga on vaja midagi sooja ja soolast. See, mõned korrad aastas, käib küll nende kolme nuudli ja hulga maitsetugevdajatega. Eriti kui hunnik värsket maitserohelist peale panna ja kruusist tarbida.

Kui ma tahan vedelikku, siis ma joon vett, teed, kohvi, puljongit, mahla, piima, keefiri või suhkruvaba Pepsit.

Ise ka ei tea, miks mul see supiteema praegu hinge läks, ma teen täna hoopis kartulivormi. Sunniviisiliselt. Mul on peagi aeguvad Nopri gouda juustud, mille ma veel tööl käies “altkäemaksuna” sain. OK, OK, reklaamikingitus. Paraku ei ole gouda mu esimene eelistus, nii et täieliku ketserina riivin selle kalli kodumaise kraami kardulavormi peale.

Korralik eestlane sööb isegi Kreeka päikeseloojangus kartuleid, onju...

Aga küsimusele, mis on mu lemmiktoit, ei oska ma vastata.
Ma tean ainult seda, et kui elus on jamam periood, kõrgem stressitase, siis ma lähen tagasi nö turvalisse ja stabiliseerivasse nõuka- e lapsepõlvekööki, kus searasvas praetud kartul või ahjus tehtud kruubipuder keefiriga võib olla maailma parim.
Ja kui mul on kõik hästi, siis ma olen uutele kogemustele ja maitsetele avatud, leides vahel lemmikuid, mis toidulaual korduma jäävad. 

Kahtlane vaikus

 

Vähe blogipostitusi e lugemismaterjali. Võiks arvata, et

a) inimestel on elu, nii et neil ei ole aega kirjutada ja võib-olla nad ei tahagi oma elust palju avalikult kirjutada

b) inimestel ei ole elu, seega ei ole ka millest kirjutada

c) blogimine on nagunii väljasurnud nagu telefoniraamatute, paberkaartide ja -teatmeteoste kasutamine e inimesed on eee... maitea, muudesse nö efektiivsematesse kanalitesse kolinud

Kangelased

Uksekell helises. Pigem plärises, sest keegi vajutas seda kogu oma elujõuga. Näppu tõstmata. Lisandus uksele tagumine. Milvi, kes oli parajasti ametis riisi kallamisega kuivainepurki, reageeris nii käbedalt, et hulk riisi pudenes lauale. Põrandalegi.

 "Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi. 

"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"

"Mida? Misasja nad lõhuvad? Kus?"

"Pirukaputka, Pauli pirukaputka kallal on! Eks see valitsus seal taga on, kõik kes vähegi oma äri teevad pannakse varsi kinni või lastakse lahti, no kujuta ette! Tule nüüd ruttu, seda ei saa lubada!"

Oli selle va patriotismiga muttidel kuidas oli, aga Pauli pirukate kallale ei tohtinud keegi minna. Enne kui Veera onma kirgliku tiraadiga ühele poole sai olid Milvil kingad jalas ja kampsun kitli peale veetud. Missioon kutsus!

Pauli putka juurde oli rahvast rohkem kogunenud. Viienda maja kolm joodikut, kaksikute käruga naine eramajade vahelt, kümmekond äsja bussilt maha tulnud koolilast. 

Ja Ilse.

Ja pisike traktorikökats koos pisikese kiilaka mehikesega, kes parasjagu putka tagaseina kopaga maha kiskus.

"Kas sa saad siit minema, sina pole seda kioskit siia püsti pannud, sina seda maha ei tõmba!" 

Veera hääl oli kui pasun, mis Jeeriku müürid kunagi kummuli lõi, üle traktori plärina kostis, mees arvas, et keegi sai haiget ja jättis kohkunult töö pooleli.

Milvi, Ilse ja Veera kasutasid juhust ja kargasid kopa ette, üksteisel kätest kinni hoides kui balti ketis.

"No tulge nüüd teie ka!" utsitas Ilse ülejäänud rahvast, "löövad putka laiali ja kustkohast me pirukaid edaspidi saame? No tulge nüüd, võtame kõvasti käest kinni, las tuleb meid kopaga tapma kui tahab oma kuritööd edasi teha!"

Pirukate pärast keegi lausa surema küll valmis ei olnud, aga kiilakas näis üsna ohutu ja möllu pidi saama, noored olid esimesed, kes ligi astusid. 

Joodikud ei saanud täpselt aru, mida neist soovitakse, aga kui juba kõik sedasi tegid, siis ega nemadki kõrvale ei tahtnud jääda.

Titemamma kõhkles kõige kauem. Ega ta seepärast kodunt välja tulnud, rohkem nagu poodi piima järele oli minek, aga... üksi kodus oli niikuinii igav, ajaviide seegi...

Putka oli suur, päris ringi nad sellel oma ketiga peale ei teinud, kuid kangelasi ei peagi palju olema. 

Kopamees ei osanud m idagi teha. Sügas oma kuplit ja ohkis õnnetult, ronis kabiinist välja ja üritas prouasid, sest nemad olid kohe kindlasti selle ürituse eestvedajad alguses lahkesti veenda eest ära astuma. See ei mõjunud.

"Sina ei tule meie alevi sümbolit lõhkuma!" sähvas Ilse.

"Me ei lase sul süvariigi timukatööd lõpule viia!" pasundas Veera

"Me oleme valmis Pauli pirukate eest surema!" oli Milvi veel eriti kirglik, kuigi,  mis seal salata, suremise-koha pealt ei olnud neist keegi väga kindel.

Aga see kõlas lihtsalt hästi.

Kopamees muutus aina pahuramaks. Vaidle ja vaidle, nagu vastu seina kõik. 

"Kuigi tegelikult peaks ju kopp olema vastu seina, hihi.."

Kui see mõtteräbal läbi traktoristi pea lipsas oli tal lausa piinlik. Ikkagi nii tõsine asi ja tema siin muheleb oma peas. Kuhu see kõlbab.

Ehk hakkab rahvas pelgama kui ta kopale hääled sisse paneb? Tasub proovida, joodikute punt paremal pool servas ilmutas niikuinii väikeseid äravajumise märke ja titeema üks kaksikutest näis kohe-kohe lõugama hakkavat.

Kopamees pani masina jaurama. 

Prouad ajasid rinnad kummi ja liikusid ettepoole.

Kopamees tõstis masina hambulised lõuad ülespoole.

Uskumatu, aga rinnad kerkisid veel enam.

Kop võttis suuna seina pole.

Kopp tabas Ilse kitli ülemist nööpi. 

Kuidas see rind nüüd nii kõrgele sai oli arusamatu kõigile osapooltele, kuid seal ta oli. 

Kopp ja nööp. Nööp kukus aegluubis asfaldile, veeres paar ringi ja kukkus kummuli.

Kopamees läks näost valgeks kui kriit, ainult pealagi punetas maasikana, traktor sai tagurpidikäigu sisse ja hetke pärast oli traktorist vaid pisike sinine tossupilv kohapeal järgi.

Noored lõid omavahel patsu, joodikud uurisid noortelt mis kell on  ("Kümne pärast kümme? Mehed, kohe saab!"), titeema kärutas lastega minema, need lõugasid juba mõelemad pea Veerale vääriliste vastastena ja prouad seisid kolmekesi, korraga õnnelikud ja kohkunud.

Kui hingeldamine vaibus mindi Milvi poole kohvi ja küpsise kõrvale sündmusi arutama.

"Nägite, kuidas ta..."

"Ja siis ma ütlesin!"

"Ma arvasin kohe, et...!!!"

Milline hea päev.

***

Õhtul tuli Paul viimaselt bussilt maha ja ei uskunud oma silmi.

Pirukaputka tagaseinast oli paar rida voodrilauda maha kistud, voodriks pandud klaasvilla tuustid veeresid tuule käes nagu stepirohi mööda parklat ringi, isegi tagumise ukse klaas oli putkas katki.

Värisevilkäsi otsis mees taskust telefoni.

"Konrad, sina või? Mida sa siin teinud oled? Ma ju ütlesin, et..."

"Lammuta ise oma kuradi kiosk laiali, ma proovisin, ausõna, ma tõesti proovisin, aga see küla on hulle täis, natuke veel ja ma oleksin inimese ära tapnud! Kari napakaid seisis ees ja ei lasknud hoonet maha kiskuda, täitsa segased!"

Kopamehe hääl telefonis lausa värises.

"Ära jama, mees, ülehomme tuuakse uus konteinerköök kohale, kuhu ma panen selle nüüd, vana risu ikka veel jalus?"

"Ei tea, ei huvita, pole minu asi, pane oma napakad mutid lammutama, mina seda tööd ei tee," laksti pani Konrad kõne kinni.

Pauli taipas, et ta elu läks keerulisemaks kui ta iial oleks osanud oodata.

***

Wildi loo algus oli meil omavahelises jutuajamises üleval, praeguse jutu algus sai blogiväliselt kirja, tegin selle õige lõpuni.

 

Momo ja moslem

"Härra Ibrahim", kui korrektne olla. 

 "Oskar ja Roosamamma", sama autor. Surm kui külaline, mitte vaenlane. 

 "Elu alles ees," teine autor, sama sädelus. Olud ei vormi meid, tunded vormivad. 

 "Macbeth" Pöörlevad dervišid. Šoti näidendis sünged surmakuulutajad, seekord aken ehedasse õnne. 

 Väga soe näidend, mõjus nagu oleks keegi mu hinge õlgu masseerinud, hing polnud enam turris nagu varese tiivanukid ja inimesed ümberringi olid kõik ilusad ja head. 

 *** 

 Sisu? Khm. Üheteistkümne aastane ema poolt maha jäetud ja emotsionaalselt jäise isa kasvatada jäänud sõpradeta juudi poiss, kes käib inimlikku lähedust ostmas prostituutidelt ja raha hangib moslemist vürtspoodniku tagant kaupa varastades sõbruneb pikkamööda poepidajaga kes õpetab teda paremini varastama ja inimestega naeratuste abil manipuleerima ja.... Ma parem ei jätka. See väike spoiler on lihtsalt märkimaks, et sisu ei loe. Loeb emotsioon, mida see endast maha jätab. 

 *** 

 Kui juhus pakub või plaanidega sobib - minge vaatama. 

 Kui plaanidega ei sobi - tehke plaanid ringi ja minge ikka vaatama.

S-302

 

Uksekell helises. Pigem plärises, sest keegi vajutas seda kogu oma elujõuga. Näppu tõstmata. Lisandus uksele tagumine. Milvi, kes oli parajasti ametis riisi kallamisega kuivainepurki, reageeris nii käbedalt, et hulk riisi pudenes lauale. Põrandalegi. 

"Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi.
"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"
"Mida? Mis asja nad lõhuvad? Kes?"
"Kuuri! Seal, kus meil kõigil need aialapid olid. Vald ütles, et risustab vaadet ja on ohtlik, aga asjad on ju sees!" 

Milvi tõmbas esikunagist jope, unustades jalatsid, ja tormas Veerale järele, sussides. Tee peal liitus nendega Selma, kes oli uudisest haisu nina saanud ja lonkas nüüd kiirustades, käsi puusal. "Mul on seal vanaisa vikat ja äkki on need tsingitud piimaämbrid ka!" soigus Selma hingeldades. "Riik tahab kõik käest ära võtta, isegi vanaraua!"
Kui naised aiamaade serva jõudsid, oli seal juba terve delegatsioon. Elviiragi, kel oli terve elu oma maja ja aed olnud, oli kohal. Evald seisis oma kõverate jalgadega peniga pisut eemal ja uuris olukorda, ise pead vangutades. Kostja tegi pisut kaugemal suitsu. Ilse, kes oli just haiglast välja saanud, seisis üsna kuuri ukse kõrval. Kaks tunkedes meest sättisid kuuri ümber kollast linti ja mingi suur masin lähenes.
Milvi kõige ees tormasid naised lääpas kuuri poole ja tõmbasid ühel hingel rippuva ukse poolviltu pärani. Keset pea tühja ruumi, poolenisti vana kalavõrgu ja pehastunud laudade all, kükitas üks kummaline metallist moodustis. See ei olnud kindlasti vikat. Ega ilmselt ka tsinkämber, sest nii suuri ämbreid lihtsalt ei tehta. Ei ole kunagi tehtud. 

"Püha vägi," sosistas Milvi ja ta silmad läksid suureks nagu tõllarattad. "See on see, see, see... Ma teadsin, et nad midagi sellist siia metsatukka peitsid, siia pidi kunagi tehtama salajane katsejaam!"
"Mis see "see" on?" uuris Selma umbusklikult, hoides igaks juhuks kuuri sisenemast, sest mine tea, mis kaela kukkuda võib.
"See on nõukogudeaegne ajamasin. Vaata neid nuppe ja seda hooba!"
"Ajamasin?" Selma turtsatas nii kõvasti, et laest pudenes midagi. "Pesumasin on ju! Tööstluslik, kindlasti omal ajal haiglast varastatud. Vaata trumlit, sinna mahub kõik sisse, koos tekiga!". 

Milvi ei andnud alla. "See on see, millega nad tahtsid Stalini tagasi tuua ja defitsiiti ennetada!"

"Pesumasinal ei ole selliseid kange, Selma!" suskas Veera vahele. "Vaata seda suurt hooba siin külje peal. Ja kõiki neid numbreid." Seejärel pöördus Veera Milvi poole. "Ajamasin võ? Et kui ma nüüd seda kangi tõmbaks, kas me siis oleksime jälle 1974. aasta jaanipäeval? Seal, kus orkester mängis ja mul oli see täpiline kleit ja Kostja vend, kes ..."

Kus hundist räägid. Kostja. Lonkas rahulikult kuuri, käed tunkede taskus, ja vaatas seda ajamasinat tükk aega vaikides. Seejärel kohendas oma mütsinokka, sülgas maha ja lükkas ühe roostes kangi kriginal alla. Masin vastas oigega ja kuiv liiv pudenes trumlist välja.
"See on betoonisegaja," ütles Kostja lühidalt. "Antsu oma. Mäletate, ta  tahtis seitsmekümnendatel aastal sigalat ehitada, aga jook hakkas liiga maitsema ja nii see siia vedelema jäi. Mootor on ka ammu välja kistud". 

Vaikus. Isegi tuul ei julgenud lehti sahistada.

"Betoonisegisti," kordas Veera lõpuks pilklikult. "Nojah, ega mehed millestki muust peale mördi aru ei saagi."

Maagia oli justkui kadunud. 

Korraks. 

Kostja võis rääkida tsemendist palju tahtis, aga järgmised kaks nädalat käis alevis tihe arutelu selle üle, millist aastat keegi valida eelistaks, kui masin ükskord prügimäelt taas üles leitakse. 

Kolkahaigla imetegijad

 

Üks mu väga lähedane inimene murdis jaanuaris kaela. Kolba lõi ka sisse, nüüd on pea nina  kõrvalt metalliga lapitud ja õmblusmasina jäljed jooksevad kolmes harus üle põse.

Praegu on seda võimalik juba rahulikult meenutada, esimeste päevade kaos oli muidugi hirmus.

Konn ja siil kogunesid haiglas konsiiliumiks kokku ja kuna mehel oli pööraselt õnne ning kaelaluu katkiminek ei põhjustanud pöördumatuid tagajärgi otsustati, et kaks kuud karmi kaelalahast ning siis lubatakse vennike pärast järelkontrolli ristiinimeste sekka tagasi.

Järelkontrolli jaoks oli vaja kaelast korralik 3D pilt teha. 

Kõigepealt üritas sandikese perearst tõbisele selgeks teha, et "tema küll nii tihti endale igasuguseid röntgeniuuringuid teha ei laseks". 

"Võta see krae ära, ma katsun, kas on kokku kasvanud. Selle aja peale on juba pensionäridel ka kondid kokku kasvanud, sul peab ammu kõik korras olema."

Kusjuures just enne seda luges arst epikriisi, kus oli kirjas, et osa näoluid ei ole millegipärast ikka veel kinni kasvanud. Sellepärast ongi pealkirjas sõna "imetegijad".

Seejärel sai küsija oma uuringu, kuigi "no kas ikka on seda vaja?"

Pilt oli vaja teha kaelast ja see pidi saadetama Suurde Linna neuroloogile üle vaatamiseks.

Pilt tehti peast ja saadeti Suurde Linna ortopeedile.

Nüüd peab põdeja ootama veel kuu aega, kuniks Suures Linnas leitakse aega kaelast pilt teha ja see pädevale arstile edastada. Niikaua peab suur mees igaks juhuks ikka veel kaelatoega võrukael olema.

Suure Linna tohtrid pildusid veel omakorda suhtluspärleid, sest "me ei jõua kõike ka epikriisi kirjutada, näiteks seda, miks videokonsultatsioon ära jäeti ja lahast veel kuu aega kandma peab."

Püsige terved! Vältige haiglaid. Väikelinnade omi vältige igaks juhuks eriti, seal võib ASJU juhtuda.

Vendeta

 

"Näe, vaata!"

"Mis ma neist vaatan, hakkavad jälle naaksuma, läheme kiiremini,"

"Ei mina jõua kiiremini minna, mul see vasak puus jälle... ja selg, selg tuikas eile õhtul nii hullusti, et kui ma nüüd siis jooksma hakkan, olen homme puhta kummuli,"

"Läheme siis vaikselt, aga ära hakka passima, ma kohe kardan neid!"

Veera oli seda öeldes lausa tõre. Temast võis aru saada – auto, millest nad mööda minemas olid, kuulus Evaldi tütrele. Too oli just maja ette sõitnud ja kohmitses midagi kindalaekast otsida. Evald oli neile ammu juba pinnuks silmas, või oli see vastupidi – nemad jäid Evaldile ilmaasjata ette. Kord vaatasid prouad liiga pikalt Evaldi prouat, kes oli paks kui aam, kuid peen kui kuninganna.

No ja vaatasidki, polnud parata. Selmal ja Veeral oli just täiesti juhuslikult pooleli jutt kuningannade kehakujudest ja sellest, kas tänapäeval mõni rammus kuninganna ka olemas on, ning ei olnud nemad süüdi, et Evaldi proua kõrvu kikitas.

Kus siis Evald käis pärast õues istuvate prouade kallal pröökamas – küll oli tema meelest Veera naisterahva kohta sobimatult pikk ja Selma oli lihtsalt loll. Või noh, Evald vähemalt sedasi ütles.

Teinekord käis Evald jälle oma kõverate jalgadega peni otse Ilse akna alla situtamas. Ilse ja Milvi olid tookord Ilse köögiaknal rinnutades arutanud muu hulgas koerte ja koeraomanike sarnaseks muutumise üle, leides, et isegi jalad lähevad neil ühtemoodi looka. Vanamehepäss hakkas koeraga võidu vastu haukuma, hääled mõlemal ühtemoodi käredad.

Ega siis alati prouad alustanud – Evald näiteks toppis oma postkasti pistetud klantslehed alati Selma postkasti, olgugi et proual kasti peal keelav kleeps vastu siras.

Ilse köögiakna alt ta oma koera julkasid ka ära ei koristanud.

"Eesti mees sitta ei korja!" ja kõik.

Ajalugu ajalooks, Evaldit praegu näha ei olnud, ent viiliti vaatamine oli pereasi. Nii nagu Veera poeg teadis "sellest hullust vanamehest", nii teadis ka Evaldi tütar "vanamuttide kambast".

Milvi oli Sitsiilias käinud, ta oli Sitsiilia kohta raamatuid lugenud – tema juba teadis, mida pere tähendab. Veritasu ja mustad lesed ja...

Ootamatu mõtte ajel jäi Milvi poole sammu pealt seisma.

"Nii," pööras Milvi auto poole, millest nad juba peaaegu möödas olid, tagasi. "Mängi kaasa!"

Veera ei saanud midagi aru. Mitte midagi.

Milvi astus Evaldi tütre auto kõrvale.

"Issand, mis ta tahab, autot ära kraapida või?"

Veera oli siiralt mures, ta oli palju krimifilme vaadanud – seal tehti selliseid asju.

Milvi vaatas väga tõsise näoga auto tulesid. Väga, väga tõsise näoga. Veera vaatas ka, aru saamata, mida seal näha on.

"Näed, siin see on, ma ju ütlesin!"

Milvi hääl oli sünge.

"Eee... jaahhh..?"

"Vaata siia, näed? Siinsamas, kohe serva peal," viipas Milvi ebamääraselt auto esiosa poole. "Ma arvan, et see tõestabki, et..."

"Ah soo... jah, midagi nagu on tõesti..." ega siis Veera rumal ei tahtnud näida. Kui ikka Milvi ütles, et on, siis ongi.

Evaldi tütar vaatas korraks sehkendavate prouade poole ja astus väledasti autost välja.

"Mis on, mida te vaatate?"

"Ei, noh, mis nüüd meie..." tegi Milvi näo, nagu ei olekski ta äsja peadpidi peaaegu auto all olnud. "Ei meie vaata siin midagi," sekundeeris Veera talle kajana.

"Me läheme nüüd edasi, me siin niisama korraks," pööras Milvi minekule, Veera kärmesti kõrval tippimas.

"Nägid?"

Milvi sosin oli teatraalne, näis, et ta kõneles ainult Veeraga, aga kuulda oli ta sõnu vist Pauli pirukaputkani välja.

"Nägid, ma ju rääkisin, kui poes käisin, siis kõik teadsid juba – ega see õige asi ikka pole," läks sosin seda valjemaks, mida kaugemale autost prouad jõudsid.

"Tõsi või? Päriselt? No siis on küll tõsi, kui poes juba räägivad!" Veera oli segaduses, aga ega siis Milvi tühja juttu kunagi ei ajanud – midagi pidi tõesti pahasti olema, kui juba poes räägiti.

Alles Milvi kööki jõudes julges Veera oma teadmatust tunnistada.

"Mida sa seal nägid? Midagi hullu peab olema, aga mina ei teagi, räägi mulle ka." Veera oli väga mures – paha tunne oli, no kus kivi all tema küll oli, kui suured asjad alevis toimusid.

"Tule vaata!"

Milvi seisis köögiakna all, kardina serva taga, ja vaatas midagi õues. "Ei-ei, ära nüüd niimoodi kohe avalikult, vaata teiselt poolt, aga ole kardina taga!"

Õues oli mingi sebimine. Evaldi tütar vehkis kätega auto poole, Evald ise oli auto ees pikali maas ja uuris auto nina küll otse, küll alt. Evaldi proua kraapis küünega autotulede klaasi. Vahepeal vahetasid nad kohti – kätega vehkima hakkas Evaldi naine, pikali viskas tütar ja mees kraapis kõik tuled üle. Vähe oli puudu, et Evaldi proua asfaldile pikali oleks visanud.

"Kuule, ütle nüüd lõpuks, mis sellel autol viga oli?"

"Midagi ei olnud, mitte midagi," Milvi hääl oli kui võiga küpsis, mahe ja magus. "Täiesti korras auto on minu meelest, aga mida ma autodest tean..."

Kuhu see nüüd sai

 
by W

Meil kõigil on see töökaaslane, perekonnaliige või sõber, kelle elumoto on kaos. Ja selle külvamine.

Mul on Maakas. Kelle asjad on “kusagil siin” ja “aga ma ei tea, kus”.
Kui me kusagil käime, siis on stsenaarium alati üks ja sama. See algab vaikse krabinaga, mis kasvab meeleheitlikuks koti puistamiseks ja taskutes tuhnimiseks kui on vaja dokumenti, pangakaarti, sularaha, uksekaarti/võtmeid, laadijat, kaablit või mida iganes ses situatsioonis parajasti vaja on.

Kõigepealt käekott. Siis seljakoti välimised taskud. Siis teksade tasku. Teine teksade tasku. Jope tasku. Uuesti käekotti. Siis mingi riiete enne läbi otsimata tasku. Tagasi kottidesse sobrama, juba sügavamalt. Aa, voodrite vahele on ka veel vaatamata!

Maakas paneb oma asjad nii hästi ära, et KaPo ka ei leiaks esimese hooga. Ja mulle tunduvad need läbiotsimised pikemad kui keskmine Netflixi seriaali episood. Ma reageerin sellele “kas sa ei võiks pisut organiseeritum olla?!” ettepanekuga. Iga krdi päev, kus me kusagil oleme. Enamasti mitu korda päevas. Kuigi ma tean, et see ei vii mitte kusagile.

Ja Maakas ohkab “ma tean, et see on frustreeriv, aga ...”. Ta teab ka, et see ei muutu.

Kõige lihtsam lahendus on see, et ma lihtsalt võtan tal raha, pangakaardid, võtmed jms asjad üldse ära ja pistan oma kotti või taskutesse. Emotsionaalne, majanduslik ja patroniseeriv vägivald...

Elamine on kohati üks stressirohke ekspeditsioon, mis suures osas ei allu indiviide plaanidele ja kontrollile. Ja mina olen stressi- ja kaosetundlik. Nii et kui midagi saab kontrolli alla võtta, siis ma seda ka teen.

Ma ei ole pedant ja võin elada voodi ees vedelevate sokkidega (mitme päeva omadega), aga ma tean, kus on OLULISED asjad.
Aknad on pesemata, kuigi kevadpäike päev päevalt tungivamaid meeldetuletusi teeb.
... kui te vaid mu töölauda näeks ... ei, ma ei tea, mis kõik siin kuhjub või miks, või miks ma pole viitsinud nädalaid koristada ... ja ikkagi ma tean, kus on vajalikud asjad.

7 taskuga kotis on kõigel vaid 1 oma koht. Pükstel on kõigel oma tasku. Jopel ka. Ma ei taha lahendada tavaolme müsteeriume. Sest minu jaoks on Maaka stiilis kaos nagu psühholoogiline DdoS-rünnak. On väga lohutav, et vähemalt USB-kaabel, olgu kelle oma tahes, on alati samas kohas.

... ükskord ma “kaotasin” laevas pardakaardi. Ja olin mõnda aega, olles Maakale organiseerituse epistlit pidanud, kõrvad peadligi (mitte, et nad muidu väga harali oleks). Mu pardakaart – noh, Maakas oli selle süüdimatult oma kaarditaskusse toppinud ja see ei olnud parajasti minu valduses.

Kas sina tead, kus su asjad on?

Operatsioon siniveri vs mähkmed

 

Laisik oli juba diivaninurgaga kohanenud ja Milvi mähkmetega leppinud. Kooselu kolmas kurki krõmpsutav hommik sujus hästi.
Kuni telefon helises.
See oli Mauno. Hääl oli mehel selline, nagu hakkaks ta kohe sealsamas toru otsas hinge heitma.

"Tädi Milvi,“ oigas Mauno. "Ma olen haige, see on gripp või koroona. Ma ei suuda püstigi seista, Airiin on ka haige ja nutab teises toas. Pakib kohvrit lahti. Me ei saagi reisile minna!“

Milvi kuulas ja silitas hajameelselt Laisiku pead, loom oli pehme nagu rohelise seebiga pestud vana viltkaabu. "Einoh, tervis on peamine. Keeda teed, mett sisse, anna Airiinile ka, tehke küüslauguga võileiba  ja pange villased sokid jalga".

"Aga reisipiletid!“ halises Mauno. "Kaks piletit Oslosse. Hotell makstud, hommikusöögid ka. Tädi Milvi, võta Veera kaasa ja mine. Sa oled alati rääkinud, et tahad näha, kuidas päris kuningad elavad. Raha pärast ära muretse nagunii läheks raisku.“

Milvi ei lasknud end kaks korda paluda. Kui juba tasuta saab, siis tuleb minna, isegi kui see tähendab lennukiga pilvede vahele ronimist. Milvile lendamine ei meeldinud, ta oli kunagi Jaltas käinud. Tööeesrindlaste preemiareis. Aga Norra, printsess! JA Milvi lausas lendas trepikojas kaks korrust allapoole.
"Veera, paki asjad, me lendame õhtul Oslosse, lossi, no Norrasse, noh, maksta ei ole midagi vaja" puterdas Milvi ähkides. Veera, asjast õieti arugi saamata, oli kohe nõus. Ta polnud alevist kaugemale saanud ajast, mil see veel kolhoosisüda oli.

Laisik pisteti puuri, hall riie peale ja transporditi aiakäruga Elviira juurde. Otse kanakuuti. Ja pandi kõrgeima õrre külge rippuma. "Ta sobib siia küll," nentis Elviira. "On peaaegu sama nägu, mis supiks läinud kukk, ainult et ei kire ega tule kallale."

Oslo võttis naised vastu karge tuule ja nii puhtaste tänavatega, et Milvil oli piinlik oma saabastega asfaldile astuda. Eriti, et veidi kanasitta oli Elviira aiast jalatsi külge jäänud.
Aga tühja kah, küll hotellis harib ja värskendab end.  Milvil oli järgmiseks päevaks plaan. Ta oli naisteajakirjast lugenud, et Norra kuningakojas on kombeks neljapäeviti rahva sekka tulla.

"Kuule, Veera," ütles Milvi, kui nad neljapäeva hommikul lossipargi servas seisid. "Säti sall otseks ja pane oma rüht paika. Me ei saa siin välja näha nagu mingid kollid. Printsessi silm on terav." Milvi ise oli end üles löönud villase mantliga, mil oli paari märkamatu koiauguga rebasekrae. 
"Printsessi tuntakse ära väärikuse järgi. Ära vaata neid turiste siin, neid on hotellis ka. Meie otsime sinist verd.“

Nad sättisid end valvevaatluseks valmis.
Milvi oli vaimusilmas ette valmistanud terve nimekirja tunnusmärke:
Särav kroon, tiaara või vähemalt väga kallis kübar.
Valged kindad, millega lehvitada.
Ihukaitsjad, kes hoiavad eemale liiga lähedale tikkujaid.

Nad luurasid tunde. Milvi oli nagu piirivalvur, silmad kissis. No ei kedagi kuninglikku. Lihtsalt tavalised inimesed. Pea samasugused kui kodualevis.Lõpuks väsisid nad ära ja istusid pingile. Üks kepiga vana naine, seljas vanaema stiilis tepitud jope ja jalas täiesti tavalised kummist tallaga kingad, istus korraks nende lähedale pingile. Ta noogutas Milvile ja ütles midagi pehmes norra keeles. Milvi vaid mühatas vastu.

Päev veeres õhtusse. Jalad lõid tuld ja printsessi ei kuskil. Milvi oli pettunud. "Tühi jutt see kuningriik,“ pomises ta, kui nad õhtul hotelli fuajees tasuta ajalehti sirvisid. "Terve päeva passisin, aga ühtegi kroonitud pead ei näinud. Ainult üks vanaeit, kes noogutas mulle, nagu me oleksime koos karjas käinud.“

Veera, kes telekast parasjagu värsket seltskonnakroonikat vaatas, jäi korraks hiirvaikseks. Teleekraanil oli seesama kummikingadega proua, keda nad lossi juures näinud olid.

"Milvi... vaata seda,“ ütles Veera vaikselt.

"Printsess Astrid tähistas oma 94. sünnipäeva jalutuskäiguga pargis," ütles noorepoolne administraator neile sõbralikult naeratades, vene keeles.

Milvi vahtis. See oli seesama naine. Ei mingit tiaraat, ei mingit siidi. Lihtsalt üks väga vana rahulik naine.
"94 aastat vana, kummikingades ja printsess?“ kordas Milvi jahmunult. "Ma arvasin, et ta on lihtsalt mingi Norra pensionär. Isegi Laisik on isukupärasem, tal on vähemasti mähkmed!“

Oi kuidas ma tööd murran, oi kuidas...

 

Selle asemel, et õues rehaga talve peksta otsin ma aktiivselt põhjuseid miks seda mitte teha. ja sisustan päeva liivast köie punumisega.

No näiteks t-särkide korralikult kokkulappamisega, et virn hetke pärast Just Seda Õiget särki koukides kummuli keerata.

Või siis loen midagi, ajakirju või raamatuid või raha, viimast on vähe, lugemine läheb väledalt.

Või otsin netist hobuse sugulasi ja mõtlen pikalt, kas ninasarvikut on võimalik rautada, mitte küll nagu "Tuulte pöörises" ema käskis, vaid nagu hobuseid ikka rautatakse. Vastust ma sellele ei leidnud, aga netis kaevamise käigus libisesin alla hobuse eellaste lehtrisse.  Noh, et need olid mingil ajal tõenäoliselt kiskjad, karukoerad, ja seejärel poolenisti hüääne ja teisest poolest steroididel inimahve meenutavad perissodaktüsed .

Ja siis mõtlen kas need eellased olid teldrid-küliskäijad või traavlid-galopeerijad.  Ja kui evolutsioon oleks törtsu teisiti läinud siis oleks ehk mõistusega eluvorm siin selline kes käiks korrapäraselt kapju lõigata laskmas ning tervitaks üksteist diskreetsete hirnatustega.

Või muud sama lolli.

Ah et miks ma seda kirjutan?

Ma peaksin praegu tööd tegema, aga otsin põhjuseid miks seda mitte teha.

Ja üleüldse, mul ei ole kunagi olnud väga tuttavat hobust ning nüüd ma tean miks - nad on pisut hirmuäratavad. Kui sul on ikka selline sugupuu, siis pole parata, vabalt võidakse sind peljata.

Nüüd on vaja hiirepelglikele vabandus leida, usun, et kui hoolega otsida selgub nende elukate esivanemate seas mõni, kes sõi türannosauruseid õhtuooteks.

Tänane vastumeelsus töökaua taga midagi ametijuhendile vastavat korda saata päädis vajadusega minna väikesele "vaimse tervise kõnnile".

Taimer 15. minuti peale, pika sammuga suvalise suunas minema, kui veerand tundi läbi, pöörasin otsa ringi ja tulin tööle tagasi.

Pagemise esimesed viisteist minutit mõjusid vaimsele tervisele hästi 

Viimased...mmm...mitte nii väga. 

(Igiseva vanurihäälega: "ooooeehhhh!")

Pensionile minek, aeg on küps

 

Kui elu annab sulle sidruneid, siis jah, vahel on nii hapu, et võtab lõusta viltu ja silmanägemise ära. Või paneb end kokku võtma ja "väga täiskasvanulike e küpseid otsuseid" tegema.
Mõni hangib perekonna. Mõni loobub perekonnast. Mõni ostab kinnisvara. Mõni soetab spordiklubi aastapääsme ühes rohelise smuuti retseptiraamatuga. Mõni koostab testamendi. Mõni kolib välismaale ja "alustab uuesti". Rents ostab ägeda telefoni. Kõik on Suured ja Vajalikud otsused. 

Mina otsustasin pensionile jääda. 

Paraku on see ilma riigipoolse pensionita ja rohkete eksistentsiaalsete küsimustega. 

Ma ei ole oma eelmise aasta tervisekriisist siiani päris välja tulnud.
Pärast haiguslehte olen ma tööl olnud justkui light variandis võrreldes eelnevaga. Tööandja poolt on palju muutunud, isegi kontoripoole puhkuseasendus märtsis oli nüüd õrn briis (mu enda "päris" töölõik oli teise inimesega kaetud), aga isegi see lahja funktsioon ei ole see, mida praeguses eluetapis vaja. Muidu tuleb järgmine kollaps, küsimus on vaid millal. 

Olen ma kunagi maininud, et jälestan LinkedIni?
Kui ma kunagi röögatult rikkaks peaks saama, siis on mul 2 eesmärki. Neist esimene on LinkedIn ära osta ja likvideerida. Võtab ilmselt veidi aega, et teine selline huligaanne klounaad püsti ja massidesse saada.
Teine on osta jalgapallimeeskond ning panna nad mängima seelikutes. Niisama. Because I can. 

Ja noh, mul ei olnud ka see klassikaline LinkedIn lahkumine “olen tänulik selle teekonna ja saadud kogemuste eest, liigun edasi uute väljakutsete poole.” Olles samal ajal koondatud, lihtsalt üle parda heidetud või ise juba aasta "salaja" uut tööd otsinud. 

Jään oma endisele tööandjale kättesaadavaks (käsunduslepinguga) ega välista, et ühel ilusal päeval, terve kui purikas, kui palgatööd otsin, küsin seda esimesena sealt. Sest ausalt öeldes on neetult kahju ära tulla.

Nelja aasta jooksul saab ühest töökohast vahel natuke rohkem kui lihtsalt töökoht. Nähtud, tehtud ja kogetud on palju. Need "teeme selle ka ära" hetked, mille kohta närvisüsteem lõpuks leidis, et see on kui märulifilm. Ja ma ei vaata neid isegi Netflixist. Pole minu teema.
Maha jäävad inimesed, mälestused ja lood, millest vaid kohal olnud aru saavad. 

Twitteris oli hiljuti teema, et "kas pole kummaline, et räägime mõne töökaaslasega aastaid iga päev, aga kui tööalased teed lahku lähevad, ei räägi me enam kunagi". 

... lõppjäreldus oli, et "te ei olnud sõbrad, teid sidus ühine traumakogemus" (trauma bonding). 

Mis edasi?

Krt teab. Kevad on, suvi tuleb.

Sidruni värvi kevadine Kreeka kaktuseõis

Rahulikum tempo ja enese restaureerimine; ega see elustiili muutmine igaveseks tegelikult ju jõusaali pileti ost ja smuutide joomine ole. 

Nagu ei saa ka otsustada, et "ma hakkan nüüd öösiti magama". Ma võin nüüd magada, kuni vaja. Sest zopiklooni väga pikalt peal hoida ei taheta ja "ravi lõpetamisel võib tekkida mööduv sündroom, mille puhul võivad zopiklooni kasutamiseni viinud sümptomid tekkida uuesti enam väljendunud kujul" - olen juba tunda saanud. 

Aprillist saab ametiks professionaalne elus püsimise freelance spetsialist. Mis ilmselt võtab suht täistööaja.
Töötukassasse mul esialgu asja ei ole. 

Ja üleüldse: ma ei ole huvitatud karjäärist ja "tiitlitest". Tunnustusest. Ma tahan lihtsalt sissetulekut, mis mu madalate nõudmistega "elustiili" finantseerib. Elu, kus on võimalikult vähe stressi ja "peab" kellaaegasid ja kuupäevasid. Elu, kus ma saan valida, kellega, millal ja miks ma suhtlen või kokku puutun.
Jep, seda on jube palju tahetud, tegelikult.