Unejutt nr11

 

Kulissid haihtuvad ja klounid kaovad

Kuldtikand käisel muutub nähtamatuks 

Klaar tühjus kustutab täispurjeis laevad

Parfüümidest saab leige olematus 

Vaid üks jääb alles. Ainus küsisõna. 

Ei, mitte "kuhu?", "kes?" või "millal näeme?" 

Ma olen ainus, ainult öö ja mina

Ja küsin "milleks minna jälle teele?" 

Ei tuleks üldse välja une sülest 

End laseks viia kõige algusesse 

Ja sinna jääksingi. Ei ärkaks üles

###

 Vihm. 

"Kuhu sa kiirustad, kuula mind, aega on!"

"Ära ole kurb, tahad, ma nutan sinu eest?"

"Miks sa muretsed, vaata - kui on kuiv, võib kõik kõrbeda. Kui on märg, võib kõik uppuda. Mida su muretsemine muudab?"

"Sa oled väsinud? Maga, ma sahisen sulle unejuttu."

"Sa oled ärgas? Tegutse, ma kuulan su mürgeldamist."

Alati õigel ajal, õige häälega, õiges kohas.

Vihm.

###

hall on väga hall ja silmad harjuvad sellega 

must on väga must ja juba on ükskõik 

üks päev on möödas 

üks 

mitmuses 

hingan päeva sisse 

hingan valgust sisse

ei tule välja 

hingan pimedust välja 

pikalt ja südamest kuni süda ka välja tuleb 

südamekujuline 

ajuta

liha

valutab

Tujukas

armastan kõike 

kõike vihkan 

kõigest on ükskõik 

üks on 

kõik 

on 

üks 

see sulab kokku 

halliks kiviks 

millest peab läbi minema 

ei jaksa 

ümber kivi minna ei jaksa 

lihtsalt kukun ümbes 

ootan millal kivist saab liiv 

või minust 

Mhm, just nii need päevad lähevad. A teate, et järgmise aasta veebruaris olen pensionikõlbulik, kui ei ilmne teatud juriidilisi ahjualuseid? See teeb siis... haha, peaaegu oleksin päevade arvu siia kirjutanud. Jääb ära.

Konstruktsioon, sealjuures mitte eriti sotsiaalne

Mu kassikullast süda valutab su pärast mõnikord 

Kõik virvatuled hinge laukaserval pole majakad 

Sa aimad - läbi udu paistev näkk on vana mõrd 

Ja nimbus tema kohal – raipekajakad 

 Ma tahaks olla okkaline nagu tige siil 

Siis oleks turtsakus mu leebe omapära 

Jah, okkad on, kuid olen meremiin 

Ja kokkupõrge lõhub mõlemaid meid ära 

 Ma olen kuristiku äärel, minu kõrvale 

Võid tulla, tulevik on meie teha 

Me sulgedesse maandume, kuid tõrvased 

On enne seda hinged meil ja keha

***

Kuidas niisugused asjad sünnivad?

Ma olen teiste luuletusi lugedes mõnikord ahhetanud ja mõelnud - kui võimsalt on võimalik kirja panna oma tundeid! Milline sügavus, millised kired, milline selgus!

Ja siis hakkavad mu peas tiksuma kaks suvalist rida. 

Kaks esimest rida on tõesti enda tunded, oma mõtted, neil on taust.

Mis edasi tuleb on puhas lego. Mõte liigub oma salapäraseid radu, juba on kujutlusis hoopis teised inimesed, nende elu, tunded, teod ja  /sisesta kakamise hääl/ sealt ta tuleb!

Mh, ei tea, kas teised inimesed suudavad oma luuletustes püsida ühe inimese teemas?

SEE oleks vägev.

Aga alati jääb ruumi võimalusele, et mu alateadvus on nagu mets enne ööd.

Lihtsalt niisama

„Mida sa sealt aknast näed?“ 

„Ei midagi. Pime on“ 

Pime oli. 

Sügis ju, pimedaks läheb vara ja pimedus on sügav kui kuivanud kaev. 

„Ise ka ütled, et ei näe midagi, miks sa siis vaatad mitte midagit?“ 

Mida sa selle peale ikka vastad. 

Vaikus oli sama sügav kui pimedus. 

Pimeduse vastu ei saanud, vaikuse peale hakkas hammas ikka. 

„Kas õues sajab?“ 

„Sajab, kuula ise, ladiseb. Kõvasti sajab.“ 

„Vihma“ 

Muidugi vihma, milleks seda üldse öelda. 

Lumi ei ladiseks. 

Nüüd istusid nad akna all kõrvuti ja vaatasid seda kõike, mis sealt ei paistnud. Puid vihmas, vesi mööda oksi ja tüve ala voolamas, maha, maa sisse, juurteni, mis juba magasid oma talveeelset und, seemneteni, mis vaikides rääkisid järgmise kevade lubadustest, veel allapoole, tuleviku kaevude tühjust ootama, allikate keeriste poole liikumas. Vaatasid pimeduses tuult, mis otsis suviste metsade lehesahinat ja seda leidmata tormas hirmunult edasi merele laineid tõstma, pilvi karjatama ja laevu müksima. 

Kahekesi oli seda kõike hea vaadata, ühe jaoks oli vihma liiga palju ja tuul liiga vali, kahele oli kõike parasjagu. 

Veel natuke, nad teadsid,veel natuke ja tuleb lumi. 

Läbivettinud maa saab teki peale, tuulel on millega mängida ja pimedus, isegi pimedus on heledam. 

Veel peab ootama. 

 Aega on. 

„Mõtle, praegu on kusagil mere kohal tuul ja selles tuules on lumehelbed“ 

„Neid lumehelbeid ei näe mitte keegi, nad pudenevad merre ja sulavad kohe ära“ 

See ei olnud kurb, ei, see polnud üldse mitte kurb mõte. Lootust oli ses mõttes ja ootamise ilu. Lumelubadus tuules.

Kevadlillede lubadus mullas. 

Tuba oli korraga lubaduste õrna vaikust täis. 

Häält, mida teevad merre pudenevad lumehelbed.

Pimeduse must kaev sai lubaduste helbeid tasapisi täis.

***

nemad pidasid sõdu sel ajal

kui aega said kündsid põldu

või ehitasid paar maja 

vahel tegid või maksid võlgu

nad sündisid ja neid maeti 

(üks tõusis küll pärast üles) 

me nutsime kui neid võeti 

neid ja lapsi hoidsime süles 

mida tegime tähtsat ja loovat 

kui nad seilasid maailmamerd? 

ei midagi ajaloolist 

me jooksime lihtsalt verd

Kell 4.05

 

Kestab viiekümnepäevase hamsini aeg. Pesu on korvis kuiv enne kui see nöörile riputatud saab, õhtuks elame herbaariumis, kus kuivade lehtedega puude all kerkivad paberkuivade põõsaste vahel haprad otse juurelt heinaks tahenenud kõrred. Pisematest lindudest saavad tibatillukesed põõsa hagudeks muutunud okstest konksus varvastega kinni hoidvad muumiad. 

Siis tuleb öö ja udu laseb oma jõe valla. Kõik hakkab elama, maapind on korraga taas pehme, õhku saab hammustada justkui mahlast magusat õuna ning kõik kasvab kiirustades, ajab oma vääte laiali ja viskab õisi lahti. Kiire, kiire on, need kasinad tunnid tuleb elada nagu oleks see viimane võimalus. Kuivanud linnukribalad sulavad öö õhus elusaks ja annavad endast häälekalt teada, põhkkuivade kõrte otsa ilmuvad eikusagilt pöörised ja nutid. Tormakust on tunda igast muutusest.

Ongi kiire. Öö saab niikuinii läbi.

Kohe plahvatab päike ja äratab tuule.

Minu

Minu Markuse väljakul lendavad tuvid, kellest ei jää maha ühtegi plärakat ja gondlid hõljuvad värske mere järele lõhnavatel kanalitel.
Ma pole Veneetsias käinud.
Mu püramiidid on keset laia kõrbe, silmapiiril õõtsub vürtsikoormaga karavan.
Ma pole Egiptuses käinud.
Mu Ateena on kiiskavpuhas marmorlinn, milles ajalugu serveeritakse jumalate endi poolt ja toogad on argipäevarõivad.
Ma pole Kreekas käinud.
Minu armastus on sädemed ja linnulaul värske allika juurde viival roosialleel keset hommiku värskeimat hetke.
Ma pole...

Lind

Kõik algab tasapisi. 

Alguses on linnupoeg suure puu juurte vahel, tõenäoliselt on puu kuusk, mis kasvab metsas, kus pole kellegi jalajälgi. Isegi orav ei tea selle puu asukohta, inimestest rääkimata. 

 Oma peidupaigas tibu puhkab, kasvab iga tunniga tugevamaks, varsti on terve metsaalune tema hääletut olemist täis. Äkki sirutab lind laiali oma tiivad.

 Tiivad on alguses tillukesed, kuid tumedad, väga tumedad, tumedus on nagu nuga, mis lõikab peenikesi okaste vahelt piiluvaid päikesekiiri ükshaaval katki. Pinnn.. ja kiir katkeb, kerides end kummipaelana taevasse tagasi. Säuh, ja kaob järgmine nõelpeenike triip. 

Kust kaob valgus, sina kasvatab end pimeduse suruv tiib. 

 Aina suurem ja suurem on tiiva võim, taevasse tõusnud peenest joonest on saanud öölinnu sünge siluett. Aeglaselt kuid kindlalt sirutab must tiivuline end üles, kattes üha laiema osa nähtavast maailmast. 

Kuni saabub pimedus. 

Pimeduses on kõike. 

 Hirmu.

Muret. 

Kurbust. 

Tühjust. 

Seal on tõepoolest kõike. 

Soojust. 

Lähedust. 

Unistusi. 

Puhkust. 

Tiib katab maa ja liigub edasi, edasi, edasi. 

Liigub nii kaugele, et laotuse serv saab otsa. 

 Laotus saab otsa ja tiib kahaneb sama kiiresti kui kasvas. 

Tilluke tiivuline öölind maandub lõpuks uibupuu latva, kohendab end ja lendab kuu poole, tal on kuu teisel küljel pesa, millesse munetud munast koorunud linnupojast veel sama päeva õhtuks saab uus öö.

Mingi juustune sügisneedus.

Kõik töötab nagu tolmuimeja. 

Mõrv/arm/trepp

 

Ma trepil seistes teritasin nuga. 

paar korda sõrm läks katki sellest polnud lugu

jah viitsin aega kasutult sest juba 

väits saigi terav muu on ajalugu

nii pehmelt tera lõikus sooja ihhu 

ja kukkus kõlinal seejärel astmeilt alla

üks oste't nutunaine eilsest saadik tihkus 

ma unustasin talle öelda, millal tulla

ta tuli varem töö sai ruttu kaelast 

ja saadud raha eest võis jälle jooma minna 

ma jälle võtan sahtlist roostes naelad

ja veel kord kinni löön su südametu rinna

Arm jääb su rinnale su rinnas pole armu

ma palun andeks kuid ei iial palu armu

Suur Kivilend

Täna on see päev.

Täna.

Ettekuulutuses oli täpselt kirjas – tuulevaikne hommik kahe talve vahel, pilvi on ja pilvi pole, tähed on, aga näha ei ole, peab olema vaikne, kuid kajakahääled on käepärast.

Kõige Suurem Kivi kohendas ennast ja hüppas esimesena. Meri ei olnud kunagi ülespoole hüppavaid kive näinud, sestap ei mõistnud ta selle peale midagi teha.  Kui kivi kukuks, siis meri teaks – siis peab kõlama sulpsatus ja meri laseks kukkumiskohas ringid jooksma.

Teate küll, nagu viskaks keegi kõigepealt noole ja siis joonistaks selle ümber märklaua?

See kivi ei kukkunud, tõusis hoopis. Kuidas kõlaks tagurpidi sulps? Splus? Murra või keel. Laineid murda meri oskas, aga keele murdmine oli võõras asi. Kui ikka ei tea, mida teha ole vakka ja ära siple. Nii, et rõngad jäid ka ära.

Kõige Suurema Kivi tõus oli alles algus.

Ka Suuruselt Teine Kivi tõusis äkki vee kohale.

Ja Suuruselt Kolmas Kivi. Kah vupsti üles.

Nii nad riburada kerkisid, kõigil ninad ühele poole.

Minek, nüüd oli minek, sest See Päev oli käes.

Tuulevaikne hommik kahe talve vahel, pilvi on ja pilvi pole, tähed on, aga näha ei ole, peab olema vaikne, kuid kajakahääled on käepärast.

Alguses oli liikumine aeglane ja kohmakas, mõni kividest ei suutnud sirget rada hoida ja mõnel oli kõrgusega sandisti, aga iga hetkega läks lend ladusamalt. See polnud mingi lindude sügisparve moodi minek või lennuki ükskõikne triip, see oli Suur Kivilend.

Nad ei teadnud veel isegi, kuhu see reis viib ja see ei olnudki tähtis. Vaikselt ja väärikalt käis nende minek, tee tundmatusse.

Keegi ei näinud nende parve.

Rannarahvas vaatas järgmisel hommikul kohta, kus nad lastena madalas meres kividel turninud olid ja kõnelesid murelikult, et küll need tormid on viimasel ajal kurjad ja valelt poolt puhunud, näe, vana kivikülvi merre kruusa sisse pööranud ja puha.

Kivid lendavad veel praegugi.

Võibolla ma eksin.

Võibolla on nad juba kohal.

Aeg

lugu kummarduvast pajust vee kohal
ammu kuuldud minevikku ununenud laul
tundsin peos painduvaid oksi
nagu sõbra käsi oleks mind kaasa kutsunud
mina pole enam mina ja teda pole enam

kõik maailma sõnad on ammu kirjas
kõik on neid juba kuulnud
vaikus loeb
   tss!

P+lüngad

sa tahaks öelda kuuldavalt 

siin seal ja pisut eemal mis keeb 

sees hinge kuumavalt 

ja ajab tunded keema

sa tõstaks käed ja lehvitaks

kui vaja tõstaks häältki 

peopesadega plaks ja plaks 

justnagu püüaks sääski. 

ma tean miks teeksid sedasi 

miks oled, lärmad, hingad 

see tunne sees, et edasi 

sa elad on saan’d hinda!

kuid viisakas on hästi tasa 

ja mõistlikum on sosistada.

Uni

See  toimus päriselt. Veel kuu aega tagasi ta kahtles, arvas, et nii pole võimalik, täiskasvanud inimene nagu ta oli. Täis kasvanud inimene – ta rõivad ei kahanenud ju ometi, toolid ei muutunud väiksemaks, majad ei tõmbnud kokku.  Neid asju ei juhtu. Tema ei saa enam kasvada, asjad ei kahane iseenesest.

Kuid siiski see toimus.

Hommikul, mil ta sõrmed ei mahtunud enam lemmiktassi kõrva haarama ei saanud enam teha nägu, et kõik on nagu tavaliselt. Maailm ta ümber kahanes sellest sekundist alates kiiresti.

Ta tõusis oma ebamugavalt kitsaks jäänud toolilt, astus pead langetades välja madalate lagedega toast ja hakkas aina kitsamaks jäävat kõnniteed pidi minema linnast välja. Iga järgmine ristmik viis aina ahtamale rajale kuni lõpuks pidi ta kõndima sõiduteel. Autode vahele jalga sättides oli ta pisut hirmunud – jalgratturid näisid nii tillukesed ja haprad, et ta sammu matsatus sundis nad komistades peatuma.

Nad karjusid: „Hiiglane! Hiiglane läheb läbi linna!"

Linna piir juba paistis, tal oli kurb, et nüüd ei mahtunud ta mujale kui põlde pidi sammuma. Meri! Merre pidi ta saama, seal on ruumi palju. Sammud olid pikad, mida pikem samm, seda vähem tallatud maad. Pisematest linnadest astus ta juba üle,  vahel juhtus õnnetusi ja varvas haakus kõrgepingeliini taha ning see katkes. Ta püüdis, ta tõesti püüdis seda mitte teha, kuid ämblikuvõrk maa näol oli tihe.

Nad kirjutasid: „Äike. See oli äike, peksis põllul vilja pikali, lammutas elektriliine"

Meres ei olnud enam nii halb. Esimese sammu juures pidi ta küll väga hoolas olema, ranna lähedal oli palju laevu,  õige tasa proovis ta end läbi vee libistada.  Mere sügavam osa oli lage, seal olid vaid üksikud paadikoorukesed ,  neist oli kerge mööda minna.

Uudistes öeldi: „Kohutav torm. Hiidlained, tundmatud hoovused, must, silmapiirini ulatuv pilv."

Ja siis kui ta seisis rinnuni meres, ookeani sügavaima kohas, nägemata silmapiiril inimesi, kuid nähes enda ümber kaugustes mandreid, tundis ta end väga üksi.  See oli tunne, mis kiskus rinnust nii, et kogu keha tõmbus pingesse, nahk hakkas pitsitama, luud tõmbusid kokku, lihased kuivasid ja ta kahanes, kahanes kiiremini kui ta seda taluda jaksas. Temast sai taas see, kes ta oli enne.

**

„Ma ei oska seda kuidagi seletada..."

Kapteni hääl oli segaduses inimese hääl.

„Ta oli keset merd, ümberringi ei olnud ühtegi laeva, mitte jälgegi merehukust. Alasti ja üksi, ütles, et ta kõndis siia ja naeris ise nii õnnelikult...meie laev sattus suurde keerisesse, see vedas meid nagu iseenesest tema juurde"

Meedik teisel pool raadiosidet isegi ei mõelnud.

„Küllap oli mingi soolopurjetaja, need ei anna ju endast alati teada. Eks läks mere peal pisut lolliks, läheb ehk üle"

**

Linna jäid legendid hiiglasest.

Keegi ei uskunud neid.

Lõpuks ei uskunud legendi hiiglasest ka need, kes olid hiiglast ise näinud.

***

Võilille "juuksed" 250x suuremana.

Fotojaht: siluett

Siluetid varjumängus.

Näe, raame vastu valgust maalib tuli 

Kas aimate mis on seal varjus peidus? 

 Laps nutab? Naerab? On tal lihtsalt uni? 

 Mis iganes sa arvad - see on tõde 

 Suur lõke vihmas kas on sooja toomas 

 Või nõida praetakse ning rahvas hullus? 

 Mis ulmi varjud on su pähe loomas? 

 Mis pilte joonistab su pähe mõte?

Teised ka jahivad, Tegelinski juures on kohtumispunkt.

Maailmaparandaja

Epp

Lendav Konn

Tegelinski

Ritsik

Mummo

Udo

TwD

A.I.V.O

Tagatuba

Mõtete tagatoas on kapp
Milles hoian
väikseks jäänud mõtteid
vormituks kulunud tundeid
ja moest läinud armastust
Aa, seal on ka üks kübar
Punane, laia servaga kübar
mida mul pole kunagi olemas olnud
ja mida ma mitte kunagi ei osta
Aeg-ajalt leian end kapi peegelukse ees
seda kübarat pähe proovimas
Mkm, ma ei sobi kübaraga
Kõik need väikesed vormitud moest läinud asjad ses kapis
On mind muutnud
Väiklaseks, maotuks ja moetuks.
Saadan kübara maailma
Jään ise siia

Fotojaht: Ärkamine

Ma ärkan, sina ärkad, tema ärkab

Kuid nemad magavad vist sügiseni

Päev tõuseb üle lae ja maha põrkab

On keegi ärkvel, kedagi viib uni

Kes öösel valvab, see näeb öiseid lende

Ja päeval hullaja näeb päeva imet

Kumb enne on, kas ärkamise ended

Või algus seal, kus algab  unneminek?

Ma väga palju ei maga, suurem osa magamisest ongi ärkamine.

Seepärast ei meeldigi mulle ärkamine, ausalt.

Jahifotodki riivavad teemat pisut viiliti...
Üks suvine päikesetõus, üks kevadine öössesõit.

Teised on kokku kogutud Tegelinski juures.
Tegelinski
Epp
Lendav Konn
Ritsik

Maailmaparandaja
Udo
Mummo
A.I.V.O.
TwD
 Lugege kõrvalveerus olevaid blogisid ka, kõik on head.

Niisama

Sinisilmse lapse unepisar

Kukkus sinna, kus ta ase oli

Vajus maasse, püsis peidus visalt

Kõige ilusama kevadeni

Alles pole enam hälli ega hoonet

Alles pole neid, kes mäletaksid

Kambri asemel on ammu toomed

Lävepaku kohal lehvib kaseoksi

Tuli kevad, ilusaim maailmas

Pisar ärkas mulla soojas pesas

Sinisilmse lapse suured silmad

Vaatasid ja vastu vaatas kevad

Nad jõuavad

Me jõuame loojanguks kohale
Täpselt sinna, kust alustasime
Lõpuks istume murule ohates
Hinges oodates lõplikku imet

Jääb tulemata me oodatu
Ei lasta meid uuesti starti
Ülitäpselt kõik kätte on mõõdetud
Ja auhinnagala on varsti

Sel galal kõik laiali jagame
Aga enamik sellest on prügi
Kuni kõigest oleme vabad me
Nagu kulu, kui läbi on sügis

Pärast talve uus muru trügimas
On meist üle ja ümber ja läbi
Nad ei kuule meid kurtmas või ohkamas
Meid ei ole ja nendel on vägi

Nad jõuavad loojanguks kohale