Õige supp murrab lusika

 

... no vähemasti selle ühekordse, olgu see plastist või bambusest või puitkiust.

Ekspressis on artikkel „Pläust!“ Suurest õhtusöögi-uuringust selgus eestlaste lemmiktoit. Üllitis on kuidagi AI & tech heavy, ebamugav lugeda nii telefonist kui laptopist. Ärge nii tehke, ükskõik kui moodne see ka pole, ma ei viitsi kõiki neid “illustratsioone” jälgida ja tahaks kiiremini edasi minna.

Teise vastaja jaoks on aga lemmiktoit, mis „teeb kõhu täis ja pakub ka mingisugustki maitseelamust“. Ja „Ei ole kindlat lemmikut, aga suppi armastan küll,“ vastab üks naine.

Nojah, ma olen ka kõigesööja ja pläustid-mudrud-supid on täpselt minu teema, sest enamasti teen ma kodus süüa sellest, mis ripakil ja saadaval, mitte konkreetse idee ja retseptiga. Viimased töötavad korraks kui on kinnisimõte, aga neist jääb enamasti igasuguseid ja -segaseid asju üle ja nii see mudrumajanudus käib.

Aga mul on supile tingimus, et lusikas ei vaju hetkega ära nagu juba hommikul väsinud poetransa peale palgapäeva.

Lõuna- või õhtusöögikaussi vahtides ma isegi ei ürita teeselda, et mingid vedelikus triivivad ollused, mis ükstesest distantsi hoiavad, on söök. Isegi kui seal paar tillioksa või törts hapukoort peal ujub.
Väga lihtne test on selline, et kui kausi sisu vähegi peeglit meenutab ehk ennast õige valguse ja nurga all supikausist ähmaselt näed, siis see ei ole okei.

Lapsepõlves oli mul komme supikaussi suur osa saiapätsist rebida. Tegin omale saiaputru (kahjuks õppisin vaid vee hetkega toiduks moondamist, veini osas nii kiiret lahendust pole siiani leidnud...).

Tänapäeval mul kodus enamasti saia ei leidu. Aga kapis on teine salarelv, kartulihelbed. Või kunstkartulipuder (Felix). Ja ma teen pea igast supist püreesupi. Vahel segan helbed enne tassis piimaga. Ja see sametine ja toitev ollus meeldib mulle rohkem.

Ainsana “ei solgi” ma korralikku niigi paksu seljankat (kuhu ma panen kartuleid), kalasuppi, hapuoblikasuppi (mõlematesse võib lihtsalt rohkem hakitud muna ja värsket rohelist panna) ning aasiapärastele suppidele keedan pigem riisi kõrvale ja ... noh, siis kallan ikkagi supi sinna otsa.

Täiesti omaette žanr on pakikukesupp. See on siis kui süüa ei taha, aga on vaja midagi sooja ja soolast. See, mõned korrad aastas, käib küll nende kolme nuudli ja hulga maitsetugevdajatega. Eriti kui hunnik värsket maitserohelist peale panna ja kruusist tarbida.

Kui ma tahan vedelikku, siis ma joon vett, teed, kohvi, puljongit, mahla, piima, keefiri või suhkruvaba Pepsit.

Ise ka ei tea, miks mul see supiteema praegu hinge läks, ma teen täna hoopis kartulivormi. Sunniviisiliselt. Mul on peagi aeguvad Nopri gouda juustud, mille ma veel tööl käies “altkäemaksuna” sain. OK, OK, reklaamikingitus. Paraku ei ole gouda mu esimene eelistus, nii et täieliku ketserina riivin selle kalli kodumaise kraami kardulavormi peale.

Korralik eestlane sööb isegi Kreeka päikeseloojangus kartuleid, onju...

Aga küsimusele, mis on mu lemmiktoit, ei oska ma vastata.
Ma tean ainult seda, et kui elus on jamam periood, kõrgem stressitase, siis ma lähen tagasi nö turvalisse ja stabiliseerivasse nõuka- e lapsepõlvekööki, kus searasvas praetud kartul või ahjus tehtud kruubipuder keefiriga võib olla maailma parim.
Ja kui mul on kõik hästi, siis ma olen uutele kogemustele ja maitsetele avatud, leides vahel lemmikuid, mis toidulaual korduma jäävad. 

Kahtlane vaikus

 

Vähe blogipostitusi e lugemismaterjali. Võiks arvata, et

a) inimestel on elu, nii et neil ei ole aega kirjutada ja võib-olla nad ei tahagi oma elust palju avalikult kirjutada

b) inimestel ei ole elu, seega ei ole ka millest kirjutada

c) blogimine on nagunii väljasurnud nagu telefoniraamatute, paberkaartide ja -teatmeteoste kasutamine e inimesed on eee... maitea, muudesse nö efektiivsematesse kanalitesse kolinud

Kuhu see nüüd sai

 
by W

Meil kõigil on see töökaaslane, perekonnaliige või sõber, kelle elumoto on kaos. Ja selle külvamine.

Mul on Maakas. Kelle asjad on “kusagil siin” ja “aga ma ei tea, kus”.
Kui me kusagil käime, siis on stsenaarium alati üks ja sama. See algab vaikse krabinaga, mis kasvab meeleheitlikuks koti puistamiseks ja taskutes tuhnimiseks kui on vaja dokumenti, pangakaarti, sularaha, uksekaarti/võtmeid, laadijat, kaablit või mida iganes ses situatsioonis parajasti vaja on.

Kõigepealt käekott. Siis seljakoti välimised taskud. Siis teksade tasku. Teine teksade tasku. Jope tasku. Uuesti käekotti. Siis mingi riiete enne läbi otsimata tasku. Tagasi kottidesse sobrama, juba sügavamalt. Aa, voodrite vahele on ka veel vaatamata!

Maakas paneb oma asjad nii hästi ära, et KaPo ka ei leiaks esimese hooga. Ja mulle tunduvad need läbiotsimised pikemad kui keskmine Netflixi seriaali episood. Ma reageerin sellele “kas sa ei võiks pisut organiseeritum olla?!” ettepanekuga. Iga krdi päev, kus me kusagil oleme. Enamasti mitu korda päevas. Kuigi ma tean, et see ei vii mitte kusagile.

Ja Maakas ohkab “ma tean, et see on frustreeriv, aga ...”. Ta teab ka, et see ei muutu.

Kõige lihtsam lahendus on see, et ma lihtsalt võtan tal raha, pangakaardid, võtmed jms asjad üldse ära ja pistan oma kotti või taskutesse. Emotsionaalne, majanduslik ja patroniseeriv vägivald...

Elamine on kohati üks stressirohke ekspeditsioon, mis suures osas ei allu indiviide plaanidele ja kontrollile. Ja mina olen stressi- ja kaosetundlik. Nii et kui midagi saab kontrolli alla võtta, siis ma seda ka teen.

Ma ei ole pedant ja võin elada voodi ees vedelevate sokkidega (mitme päeva omadega), aga ma tean, kus on OLULISED asjad.
Aknad on pesemata, kuigi kevadpäike päev päevalt tungivamaid meeldetuletusi teeb.
... kui te vaid mu töölauda näeks ... ei, ma ei tea, mis kõik siin kuhjub või miks, või miks ma pole viitsinud nädalaid koristada ... ja ikkagi ma tean, kus on vajalikud asjad.

7 taskuga kotis on kõigel vaid 1 oma koht. Pükstel on kõigel oma tasku. Jopel ka. Ma ei taha lahendada tavaolme müsteeriume. Sest minu jaoks on Maaka stiilis kaos nagu psühholoogiline DdoS-rünnak. On väga lohutav, et vähemalt USB-kaabel, olgu kelle oma tahes, on alati samas kohas.

... ükskord ma “kaotasin” laevas pardakaardi. Ja olin mõnda aega, olles Maakale organiseerituse epistlit pidanud, kõrvad peadligi (mitte, et nad muidu väga harali oleks). Mu pardakaart – noh, Maakas oli selle süüdimatult oma kaarditaskusse toppinud ja see ei olnud parajasti minu valduses.

Kas sina tead, kus su asjad on?

Meemiüleskutse: no ei ole enam 18

by W

Pikas ja pimedas sügises on aega aususeks.

Millal tabas sind see hetk, et vanus vist koputab uksele? Heal juhul oli see muidugi Wolti kuller, mingi hullupööra hästi lõhnava ja aurava hõrgutisega, aga ega see nii ei jää(nud).

https://pixabay.com/photos/flowers-twigs-dry-dried-3876195/

No mina, muidugi, ei ole veel üldse vana, eksole, aga kui ma väidaks, et olen 18, siis võib ilmuda keegi, kes ütleb, et luges mu kunagist blogi juba need krdi 18-aastat tagasi. (WP blogiplatform sündis AD 2003). Nii et ma ei julge siin väga valetama hakata. 

Pane oma parimad pajatused kirja ja jaga seda hetke, mil mõistsid, et midagi on lõplikult muutunud ning mis selle taipamise tingis. 

Alustame:

* Vikerraadio oli kunagi õudse muusika ja igava jutuga vanainimeste raadio. Nüüd on see ainus, mida ma kuulan ja mu enda "nooruspõlve hitid" tunduvad pea raadio kuldvaras olevat; need kunagised õuduspalad, nii harva, kui neid veel! kostab, tunduvad lausa nauditavad.
Mis jõuab järgmise teemani.

* Ma ei tunne enam tänapäevaseid noori kuulsusi, ei kodu- ega välismaiseid, sots meedia omadest rääkimata. A kto eti ljudi?
Ja liiga suur hulk neist, keda ma teadsin, on lusika nurka visanud. 

* Kui ma noorem olin, võisin hommikul voodist tõusta ja tööle (või kuhu iganes) minna. Isegi poole öö pealt koju jõudes. Nüüd tõusen, kuulatan ja tunnetan raginaid ja mõtlen, mis see täna katki või valus on. Kand enamasti. Vahel ka alaselg. Või õlavöötme lihased. 
/Ei, minu puhul ei ole see endiselt vananemine - elustiilimuutus ja kaalulangus ju kaotaks sellest enamuse, nagu ka kõrge vererõhu.../
Mis jõuab järgmise teemani.

* Metalltuubide lahtikruvimine - see ei ole enam Kosmose joogikonsentraat või Põltsamaa marmelaad. Pigem Voltaren või Diclac. 

* Kui kunagi oli energiatase nagu radiatsioonikiirgus peale Tšornobõli reaktori plahvatust, siis nüüd on nagu Estonian Airi ja Nordicasse maetud riigi raha - pehmelt öeldes igaveseks kadunud. Ja ma pean mõtlema, kuhu ja miks ma seda olemasolevat suunata tahan.
Mis jõuab järgmise teemani. 

* Kvaliteet üle kvantiteedi. Töö, inimeste, iseenda (aktsepteerimise) osas. Less IS more. 

* Üle lompide hüppamine, sest ringiga ei viitsi minna, võib lõppeda neisse plartsatamisega.
/Endiselt on see kaalu, mitte vanuse, teema, onju./

* Internetis ankeetide (pangakontod, reisibroneeringud, mis tahes regamine) täitmine kui on vaja sünniaastani kerida.
"Jah, ma juba scrollin sinna kiviaega, oodake veidi" - aastad jooksevad kui kui TikToki feed, lõppu ei paista ja kui sa pead lisama kellegi veel endast vanema, siis rullimise kaolrikulu on selline, et hakkan end fitnessi jumalana tundma. 

* Keegi blogijatest, andke andeks, et ei mäleta, kes, kirjutas, et noored ei oska lauaarvutiga midagi teha.
Nojah. Jah. Olid aastad, kus äsja tööturule paiskunud isikud olid arvutis pädevamad kui mina, aga täna - osaliselt neti- ja nutisõltlased, kes ehmunud imiku pilguga Windowsi jõllitavad. 

* Maakas siin hiljuti kirjutas midagi stiilis, et "gravitatsioon ja raskusjõud võidavad alati".
Ja Maakal on alati õigus...

... muidu on ka kõik hästi, elu, teate, algabki seal kusagil keskeas, eelnev ja kõik, mis iganes seal juhtus, on tegelikult vaid eelsoojendus ja mingite järeldusteni jõudmise paratamatus. Mingi väike ragin siin-seal või paindumuse asendanud paistetus - äh, igal asjal on oma hind.