Kallis päevik, Maaka blogi, või mis iganes sa oled...
... kurat võtaks seda jõuluaega ja kogu seda sentimentaalset p*ska, mis on ettekääne ohjeldamatuks teede ummistamiseks, osturalliks ja kaasinimeste häbituks tülitamiseks.
Märkimisväärne osa inimestest on läinud segi, nagu oleks nende aju otse koljus ebaõnnestunud vedelaks süldiks keedetud.
Olen nüüd kolm päeva järjest enda mõistes ületunde e 6-9 tundi kestvaid tööpäevi teinud ja minugi aju on nagu läbi segumasina lastud.
 |
| Pilt by AI |
Mingi tuttav, keda ma isegi ei mäleta, helistas, soovis "õnnistatud jõule". Ja ajas muud möga, mida mul ei olnud aega ega tahtmist kuulata. Mis asja, milleks?
Proovisin tööl lõunat süüa.
Puhkeruumis oli "väikene" jõululaud. Väikene? See nägi välja kui terve sea- ja lehtsalatifarmi ohverdus altarile. Ja kõik ootasid, et ma sööks. Aga sellisel ajastul on kõht juba nagunii täis asju, mida mu organism ei vaja.
Telefon piiksub pidevalt. Sõnumid on täis "häid soove". Kust kõik need inimesed välja ilmusid? Kas nad ei tea, et mul on kiire ja töö, ja et ma oleks täitsa positiivselt üllatunud kui nad kontakteeruksid nt hoopis suvalisel päeval veebruaris või mais või...
Külmkapp on täis toitu, mida ma ei jõua ära süüa. Sest mul on liiga palju tegemist, mitte söömapühad. Kolleeg, kes arvab, et mind on vaja toita ja mulle sageli oma kodust toitu karbiga kaasa toob, lisas veel oma panuse. Üritan "jõulupudrusse" mitte uppuda.
On terve hulk sektoreid, kus pühad on nagu kõrtsikaklusesse sattumine - igalt poolt tuleb lööke ja sa ei tea, kust suunast järgmine ähvardab. Lõpuks tunned end kui põrgu eeskojas, kuhu Kristus ise millegi pärast sooduskuponge on jaganud.
Väljakutseid vastu võtta on sama mõttekas kui üritus veeklaasiga õhus olevaid rakette kustutada.
Vaatasin kalendrisse. Veel seda igasegast hullust. Ehk nii teisel jaanuaril hakkab järele andma.
Postitused
Kaubanduses peaks olema vähemalt homme puhkepäev. Kaks aastat inimesed virisevad, mõnele naabrile jääb kole kruus või sokipaar ostmata, aga siis harjuvad ära.
VastaKustutaNo ja päästeametil, politseiametil, meditsiinitöötajatel, transporditöötajatel jne.
KustutaA jah, paljugi algas sellest kruusist ja sokkidest - kasuta oma fantaasiat ja mõtle, mida kõike nendega teha saab. Ja räägi meile ka, mida sa mõtlesid.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaSama kommentaar parandatud kirjavigadega:
KustutaMa upun ka toitu. Selgelt otsustasid kõik vaeseid töövõimetuid toetavad organisatsioonid ja tagatipuks ka Keila linn, et jõuluks peab ikka midagi lauale olema panna, ja sellega seoses on mul tohutu hulk toitu, millega mitte midagi teha ei ole. Sest no ma ei tunne ka nii vaeseid õnnetuid inimesi, et neile sardelle või Voimixi edasi kinkida.
Mida Voimixiga tehakse, seda ma ei tea, aga sardellid võib tükeldada, sügavkülmutada ja vaikselt seljankasse poetada.
KustutaSügavkülm on täis värskelt saadud leiba, saia, toorvorste ja lisaks kõrvitsat, mille ma ära küpsetasin, sisu karpidesse panin ja säilitasin ENNE kui mulle jõulude puhul muude asjade hulgas ka kõrvits annetati.
KustutaLisaks tegin täna esimest korda elus toorest hapukapsast ahjukapsaid. Ma ei ole nimelt eriline hapukapsa fänn, aga õnneks mu lapsed söövad seda.
Hetkel siiski mõte kunagi ise seljankat teha ei vaimusta. Ma olen vajadusest üha süüa teha kurnatud.
(Ma OLEN seljankat teinud, aga aint seljankapõhja poest ostes, ja pole seda enam aastaid näinud.)
Ma virisen küll, et liiga palju süüa + rosolje vist on juba halvaks läinud , aga küll kuidagi saab enamiku asju ära kasutatud, kui sellist "appi-appi ma pean, ma pean kohe veel süüa tegema, aga mitte neid asju, mida ma tahan, vaid neid asju, mille ma pean ära tegema, ma ei taha!" tunnet enam pole.
Mul nii hea meel, et jõulukaartide komme õnnestus juba mõnda aega tagasi välja suretada - tuimalt lihtsalt ei saatnud vastu ja viimased paar aastat on ainult paar kolm potsatanud postkasti. Aga liigse toidu üle kurtjad võivad mulle saata, ainult valmistoitu paluks :P Olen mõne nädala üksi kodus ja tõesti ei kujutanud ette kui palju aega pidev enda ja koduloomade toitmine nõuab. Eestis on palju lihtsam, kui seal käin ostan kartulisalateid ja praen mune, ongi kõik. Ok õlut ja juustu kulub ka muidugi ;)
VastaKustutaJõulukaartide komme suri välja sest jõulukaartide põlvkond suri välja. Siiani on inimesi kellele jõulukaart on üks habras lüli mis seob teda välismaailmaga.
KustutaJah, kõik veel surnud pole - tädi Tiiu (kaheksakümmend viis) ja ämm Ada (üheksakümmend kaks) olid väga rõõmsad paberil jõulukaartide üel:)
KustutaMe saime noorema sugulase perelt imearmsa jõulukaardi ja rõõmustasime väga. Ei ole hea, kui komme nõuab "kõik kõigile" - siis on see vaid tühi kohustus. Aga mõnikord ju võib ja siis on sellevõrra ka eriti mõnus.
KustutaOsturalli, liigsöömine -- minu arust kes tahab, saab neist kenasti välja astuda. Muidugi on kurb, et osa ühiskonda ei taha...
Mündi teine pool on kaupmehed ja muusikud, kelle leib sellest osturallist või peotrallist sõltub.
Miks Kanadas ei või kartulisalatit osta? Või no mistahes muud salatit. Mina toitsin täna külalised ära Selveri kotlettidega, mune praadisin juurde ja proua tegi kiirkartuleid (need Maroko omad, mida ei pea koorima, otse poekotist potti keema).