Aeg maas

 

"Tiiiimbeeeeeeerrr!!!!!" oli üks asi, mis pähe tuli, kui kukkusin. 

Pärast oli lihtsalt piinlik, sest publikut oli palju ja peale piinlikkuse oli ka kindel teadmine, et midagi on nüüd küll pahasti. 

Oligi pahasti.Vasak õlavarreluu on igatahes puhta pooleks ja siin ma siis olen, haiguslehel, üksi ahiküttega talvises majas, poed ja muud lõbustused kilomeetrite kaugusel, riietumine nii keeruline, nii keeruline, vaevlen valudes...

Ärge nüüd kõike ka uskuge mida loete. mul on sõbrad, jonn ja see krüptiline auto kõrvalistmel sõitja, keda nüüd järgmised neli päeva siin pole, aga ta tuleb tagasi, tuleb.

Väikelinna traumapunktis tehti röntgenipilte ja lükati tomograafitorust läbi, seejärel tuli kurva näoga tohter ja ütles, et  midagi pole teha, nüüd läheb lõikuseks. Kuulsin, kuidas tagaruumides löödi käiad tööle ja hakati nuge ihuma. Personal on tolles haiglas väga hooliv ja inimlik, aga legendid fopaadest, mis seal traumapatsientide ravimise käigus on juhtunud on nii kurikuulsad, et palusin võimalust Tartusse teist arvamust küsima minna. Väga kehvasti peidetud kergendustundega mulle see luba anti, seoti mu käsi rätiga kaela ja lehvitati järele. Tartus ütles arst esimese asjana, et rätik on valesti seotud ja teise asjana, et mingit operatsiooni pole vaja, luutükid, olgu, et neid on mitu, on kenasti omal kohal, kirjutas välja ortoosi (ma veel ei tea kuidas ma selle kätte saan...) ja kutsus nädala pärast ülevaatusele.

Saatus mängis mulle otse-näkku-palliga kätte võimaluse aeg maha võtta. Mul on seda vaja. 

Selliste asjade valguses näed kui toredad on inimesed. Kolleeg, kes pani oma päeva hakkama mind traumapunktide vahet sõidutades, teine kolleeg, kes mulle kaks saapatäit šokolaadikomme ja "saa ruttu terveks!" kirjakese saatis - saapatäied seepärast, et ta saatis mu papud mulle koju, ma olin ju turvakingadega, kui kukkusin. Arstid-õed-abipersonal olid nunnud, isegi need, keda ma ennast lõikama ei lubanud. Poeg, kes hilisõhtul mul Tartus järel käis, puud toodi tuppa valmis, igalt poolt pakuti abi nii kuis jõuti.

Jonn, valuvaigistid, head inimesed ja arsti nõuannete kuulamine veab mind sellest kõigest vihinal läbi. Piinlik, aga praegu on kuidagi hea meel, et rattast maha sain, ju seda on vaja.

Ohutusalane nõuanne: kui te panete vestitaskusse paarikilose karbi mutreid, siis võib juhtuda, et isegi väikese vääratuse korral ei oska te oma raskuskeset nii kontrollida, et püsti jääte. Ma komistasin hästi kergelt ja mutrikarp vedas mind kummuli. Naeruväärne ja valus.

Iseendale

Täpselt kuu aja pärast on päev minuti võrra pikem kui sellele eelnev päev. 

 Igal aastal, kullake, igal sügisel 

 Astud sammhaaval põhjatusse järve 

 Algul ehmatab vesi pahkluid 

 Nii umbes jaanipäeval või päevake hiljem

 Augustis pitsitab külm juba põlvi 

 Edasi läheb kiiresti ja äkki 

 Täiesti ootamatult 

 Ette valmistamata 

 Sest sa lihtsalt ei jõudnud

 Oled sa rinnuni vees 

 Oled sa kaelani jäises järves 

 Oled sa sõõrmeteni külmuvas vees

 Õhk saabki otsa 

 Ära jää seisma, kullake, liigu edasi 

 Ära jää seisma 

 Järvel on teine kallas olemas 

 On

 Usu

 

Tellimusloo järg

 

Kui Milvi hotelli tagasi jõudis, hingetu, seelikusaba ja rätik tilkumas, vaatas ta korraks peeglisse ning ütles endale "Milvi, sa oled lollakas, no ikka ametlikult". Aga enne kui ta moraaliligemisega edasi jõudis minna. märkas ta kapinurgal veekeetjat. Mis tähendas keeva vett ja seega sooja toitu. 

Kõht tegi sellist korinat nagu ta vaid paljaste makaronide ja liigse veini puhul teebki. 

Milvi peas sähvatas mõte, mis sai normaalne tunduda vaid Milvi ajus. "Selle homaari oleks saanud ju siin supiks keeta!?"

Milvi pani kingad jalga tagasi, kahmas pesunöörilt imerätiku, mis oskas elukaid kinni hoida ning komberdas hotellitrepist alla tagasi. 

Ukse juures vaatas portjee teda pilguga, milles oli aimdus, et see tädi pole üldse mingi süütu nonna. Milvi vaid muigas ja libises pimedale tänavale. 

Randa jõudes märkas Milvi pisut eemal mingeid varje ja kuulis vadistamist. 

Lapsed. Liiga väikesed, et siin üksi olla. Vist öösel salaja ujumas ja veendunud, et nende vanemad sellest kunagi teada ei saa. 

Milvil aga ei olnud aega neist välja teha. Pealegi ei osanud ta nende keeles rääkida. Nii ta keris taas kleidisaba veidi kõrgemale, astus jalaga ettevaatlikult põhja katsudes merre ja hakkas vees kobama, rätik igaks juhuks valmis. 

Tuul tõusis, meri lainetas ja vöö vahelt pääsenud paks kleit võttis tuule alla kui puri ning Milvi nägi välja kui tundmatu merekoletis. 

"Aaaaa!“

"Maammmaaa... Ma...!“

Milvi ajas end sirgu. Lapsed pistsid karjudes jooksu. 

"Ärge kartke, see olen lihtsalt mina, ma olen täiesti..." hüüdis Milvi, kuid tema selgitused mattusid lainemühasse. Ja ega nad ju poleks nagunii aru saanud.

Milvi ohkas, kehitas õlgu ja meenutas, et tal oli pooleli hoopis homaariotsing, mitte jõnglaste rahustamine. Ta kobas edasi. Ja tõmbas välja meripura. See, lähedalt vaadates, näis kui lugematu hulga talvi keldris olnud hallikas hapukurk. "Väkk" kiljatas Milvi ning heitis leiu merre tagasi. Igaks juhuks pisut kaugemale. Jonni jätmata solberdas ta edasi, kuni tundis käe all midagi libedat. Homaar see ei olnud. Meripura vist ka mitte. Milvi tõstis saagi uurimiseks veest välja. Käes tilpnev kalmaar kostitas Milvit tindi ja vee pritsimisega. "No sina, limane lurjus, oled ka mingi proteiin" pobises pahane Milvi ja pistis eluka rätikusse. 

Hotelli tagasi jõudes keeras ta ukse seest lukku, pani veekeetja tööle, uuris kalmaari kriitilise pilguga ning tükeldas eluka kohvitassi. 

See, mis lõpuks tassi valmis sai, oli veidi kummine, veidi tindine, veidi meremaitseline ja veidi kahtlane. Aga soe. Ja liha. Mida pärast sellist õhtut kehakinnituseks hädasti tarvis läks.

Kui Milvi end lõpuks unele sättis, mõtles ta, et homme sööb ta siiski makarone. Ainult makarone. Ja jäi magama. 

Meres kivide vahel tegi keegi samal ajal "sulps" ja "klõps". 

Mõnel on alati parem päev kui teistel.

Tellitud lugu kalarestoranist

Pensnionäri elu on imeline. 

Ei läinud kuute aastatki kui Milvi oli oma viimasest Riias-käigust majanduslikult toibunud ja uue reisi raha kogutud oli. 

Sitsiilia. 

Leskede ja muude vanade daamide maa, Milvi oli mõlemat. Ta oli televiisorist näinud, et seal kandsid prouad ainult musta - mustad kleidid, kingad, sallid, rätid.  Musta rõivast oli Milvil küll, täiesti uus must kleit, mustad sukad, kingad... kõike oli. Kenasti riidepuul, kotis, kotil kiri "Selles te mind matate!!!" Kolme hüüumärgiga, et ikka kindel olla, mine neid noori tea.  

Aga ühe reisi jaoks võib ju niisama ka selga ajada, kes  sellest ikka aru saab? 

Milline kokkuhoid, kas pole? 

Sekeldamist oli kõvasti, aga Sitsiilias ta lõpuks oli. 

Mitte lihtsalt Sitsiilias, vaid restoranis. Nii peenes kohas ei olnud Milvi veel olnud. kõik oli hirmus kallis,  ega suurt peale makaronide osta ei jaksanud, needki ilma hakklihata, aga vein oli odav. 

Eks seda va veinikest oli enne sööma tulekutki limpsitud, hea külm rüübe ja ei maksnud üldse liiga palju. Milvi oli veidi ülemeelikus tujus, polnud ju mingi ime. Tänaval inimesed naeratasid, kui ta kusagil veidi takerdus või eksinuna näis, tuldi kohe nonnatama - et kas nonna on hädas ja kuidas aidata saaks ja... 

Milvi tundis end koduselt ja külm ka ei olnud, must kleit oli korralik villane tükk nagu rätikki. Ta sobis Sitsiiliasse kui valatult.  

Taldrik tühjaks söödud vaatas Milvi söögikohas ringi. Valged linad, põlledega mehed kandikutega ringi lippamas, nurgas klaver ja kummuli kitarr, teises nurgas suured vähid akvaariumis hõljumas.  

Ütle sa nüüd, nii ilus, et hakka või nutma. 

Milvi tõusis ja astus akvaariumi äärde, lähemalt oli aru saada küll, et päris kodused vähjad need seal küll pole, ikka palju priskemad ja kopsakate sõrgadega.  

Ikka oli ilus olla, nuuksatus tahtis rinna pooleks rebida. Milvi pööras näo akvaariumi poole, kummardus selle kohale ja löristas natuke ninaga. Suured vähid loivasid akvaariumis aeglaselt ringi.  

"Ei tea miks neil sõrad kinni seotud on?" imestas Milvi. 

Ta pistis käe vette ja silitas sõrmeotsaga eluka sõrga.  

"No kes see siis looma niimoodi kiusab", mõtles Milvi ja suskas küüne lindi, millega sõrg kinni oli, alla ning oh üllatust, lint tuli lopsti maha.  

Oh üllatust, lint tuli maha ja oih üllatust, sõrg napsas Milvi pöidlast kinni nagu tangidega.  Milvil oli eluaeg hele hääl olnud, ei olnud nüüdki midagi teistmoodi.  Kiljatus ja käega rapsamine käisid korraga, akvaariumivesi pritsis hooga ning homaar lendas üle terve restorani klaveri juurde nurka.  Kiljatus kadus küll möödasõitva auto signaali sisse, mine võta kinni miks see pröötsatus vajalik oli, aga õnneks ei kuulnud Milvi tehtud lärmi keegi. 

Ainult, et homaar oli maandunud karrile. Kitarr tegi häält nagu oleks  Jacob Gurevitsch ise seal nurgas peidus olnud. Milvi oli täitsa väle vanainimene, sipsti oli ta klaveri manu ja otsis kuhu vähikene lendas. Kaugelt ei tulnudki otsida, sealsamas, kitarri peal, koivad keelte vahel kinni ja sõrg ähvardavalt klõpsumas. 

Milvi teadis, et pahanduse vältimiseks oleks kõige mõistlikum elukas basseini tagasi poetada, aga no kuidas, kuidas küll vältida näpistamist ja homaari koibade küljest katkumist?  Väle näputöö pidi abiks olema, ei muud. Ühe käega juhtis Milvi vähja tähelepanu kõrvale, selle sõraklõpsud olid valjud ja ährvardavad, teise käega harutas Milvi koletise jalgu kitarrikeelte vahelt lahti. Vahepeal pidi käsi vahetama, kõike seda saatis kitarri plärin ja klõmmimine vaheldumisi homaari sõraklõbina ja Milvi kilkamisega. 

Aega läks, aga hakkama Milvi sai. 

Kui ta lõpuks, homaari ettevaatlikult oma räti sisse peites end püsti ajas avastas ta, et restoranis olid kõigi pilgud temale suunatud. Külalistel olid kahvlid poolel teel suuni seisma jäänud,. kelnerid seisis kui sambad, köögiuksele oli kogunenud valgetes tornmütsides seltskond.  

"Vabandust!", tegi Milvi ettevaatliku kummarduse, rätikusse keeratud looma selja taha peites.

 "Kogemata!", ütles ta valjemini, sest keegi ei liigutanud. 

Kuni üks külaline ootamatult püsti tõusis ja plaksutama hakkas.  

Talle järgnesid teised, mõni ebalevalt, mõni südimalt, aga no kui keegi juba ees plaksutab, siis kuidas sa sama ei tee? Lõpuks tagus isegi köögiuksel seisev üleni jahune pagar oma kämblaid kokku nii, et jahupilv lendu sai.  

"Vabandust! Kogemata! ma enam ei..." Milvi hiilis külg ees ukse poole, aina vabandades ja pisikesi kummardusi tehes. 

Aplaus ei lakanud,  aga niipea kui Milvi uksest välja sai lippas ta tragil tibusammul kaugemale, rätkusnutsakus homaar käe otsas, see ei tulnud talle esialgu meeldegi. 

Kui ta oli juba paar tänavavahet sibanud, võttis Milvi hoo maha ja korraga meenus talle kaasa võetud loom. 

"No mis ma teen temaga," oli Milvi ehmunud, "viin tagasi või..?" 

Ei seda ei saanud enam teha .... 

Milvi teadis kuspool meri on. Rannas vaatas ta vähe vaiksema ja kivisema koha, tõmbas kingad ja sukad jalast, keris kleidisaba vöö vahele ja leidis homaarile peidupaiga ühe priske kivi taga.  

"Eks ta peab nüüd ise välja mõtlema, mida edasi teha", mõtles Milvi vähjakesest.  

Sinna restorani ta enam tagasi ei lähe, oli ta kindel. 

Aga pole midagi, selliseid oli igal pool. Oleks vaid raha, et makarone sööma minna!

Läbipõlemisest, vol ...

by W

See algab pisikeste lisadega. Sageli iseendast, kui töös on parandusruumi. Ja seda on alati. Jagad oma mõtteid juhi ja kolleegidega ning teostad mõned ideed.
Pakud, et saad puuduva kolleegi töö täna ja homme kaetud. Ja küll me nende puhkustega ka hakkama saame.

Püüad kriisimomentidel õla alla panna kohati oma mugavustsoonist kaugele välja minnes. Teed mõned ületunnid.

Vahel on sul kogemuspõhine intuitsioon, mis ütleb, et kohene lisaliigutuse tegemine või millegi “korraks” enda peale võtmine, ilma, et keegi oleks palunud, võib ennetada mitmesuguseid ebamugavusi või lausa väiksemat sorti kaost.

Sa ei tee seda soovist olla tubli, ennast tõestada või silma paista, tahtest karjääriredelil tõusta. Ei. Sa oled teadlikult tulnud valdkonna madalaimale positsioonile, mis sul iial varem on olnud, lootusega, et see laseb sul tööpäeva lõpus ukse sulgeda ja töö tööle jätta.
Sa teed kõike vaikselt, see on varasemate kogemuste ja hirmupõhine refleks. Ignoreerimisest tulenevate tagajärgede osas. Isegi kui need ei puuduta su enda ametijuhendit ega vastutusala. Sul on tunne, et keegi peab märkama, keegi peab tegema. Vastutuse võtma. Kuigi sa enam ei vastuta ju...

Kui kõik kestab piisavalt kaua, muutub see loomulikuks. Nii enda kui teiste jaoks.
Sa oled kusagil andnud vaikiva nõusoleku lisakohustuste osas, milleks sa oled võimeline. Sest "kõike, mida sa oskad, võidakse kasutada ja kasutataksegi varem või hiljem sinu vastu". Ja on okei sulle veel midagi anda. 
Kuni sa ära väsid.
Kuni sa ühel hetkel enesele teadvustad, et ütlesid just veel ühele lisaülesandele “jah, ikka saab”, kuigi sul ei ole enam endast midagi anda, karikas on tühi. Sa arvutad kokku oma aasta jooksul tehtud ületunnid, loed kokku aasta jooksul olnud vabad päevad...

... sa oled unustanud kohustused iseenda ees.
Unustanud, et puhkamine ja vaba aeg ei peaks tekitama süütunnet. Et seda ei pea ekstra miilidega välja teenima. Et “ma tahan 2 vaba päeva nädalas” eest ei pea vabandama.

Kui küsitakse “kuidas läheb” või vahel isegi “kas sa pead vastu” – peast käib korraks läbi uurida “kas see on sisuline või formaalne küsimus ja kaua teil oleks aega kuulata?”
Su küsimusele küsimusega “oleneb mis see teine alternatiiv praegu on” vastusest ei saa ka keegi ilmselt aru, kas see oli päris või retooriline.

Ja siis istud sa öösiti köögis, mõeldes kui ebamugav saab olema “taganemine lepingust,” millele sa pole kunagi alla kirjutanud.
Kuidas sa pead tõmbama joone ja lõpetama igasuguste nähtamatute lepingute allkirjastamise oma une, kõrgenenud vererõhu, lugematute tundide ja hingerahuga.
Loobuma olemast pidev lahendus ja turvavõrk järjest kummitavatele “ajutistele” probleemidele.

***

Ma ütlesin üleeile tööl juhile, et ma annan lahkumisavalduse. Sel korral muidugi põhjalikuma selgitusega MIKS. Ja sain 2 vaba päeva. Lubaduse lahenduste otsimiseks. “Oota selle avaldusega, kui tahad võid igal ajal ka päeva pealt minna”.
Viimati oli mul 2 järjestikkust vaba päeva septembri alguses.

Laias laastus mul enesekehtestamise ja otsustega probleemi ei ole; ma olen kõike muud kui peoples pealser, olenemata nende ametikohast, ning ma ei karda seda tööd kaotada.
Uut palgatööd ma isegi ei otsiks kuni järgmise sügiseni.
Aga samane iseseisev otsuste vastuvõtmine ja teatav kohusetunne, puudujääkide katmine ka palumata, värvibki mu lõpuks nurka. See on nüüd kolmas kord. Ka ma ise teen midagi valesti.

Kurtsin täna Maakale, et “ma tunnen end kui ärevushäirega suitsuandur, mis on koguaeg valvel ja millekski valmis”.

Ja leidsin, et ma vajan trammijuhi kursusi ja luba, sest ... proovige ühte trammi samal ajal kahele või kolmele liinile korraga sõitma panna!

... mul on siiani kirjutamata viimane osa meie Albaania reisist ...

Ma pidin tellima uue pangakaardi, sest praegune, mille PIN-koodi ma aastaid teadnud olen, on blokeeritud, sest mul on lisaks unetusele mälu- ja keskendumishäired. Mitte nii pahad kui aastate taguses ajas, mil ma koera või auto poe juurde unustasin või pangakaardi ID-kaardi lugejasse toppisin ja seda leidmata uue tellisin jms ... aga sinnani pole ju ka vaja jõuda. 

Sobilik

 

Rakvere, "Tsikaadide aeg". 

Kui Ülle Lichtfelt suureks kasvab saab temast Ita Ever. Praegu tekkis võrdlus "Augustikuu" matrooniga ja see võrdlus ei teinud kahju kummalegi võrreldavaist. "Peab nägema!" etendus.

Peredraama päranduse jagamiseks kokku tulnud perekonnast, kellest kõigil on midagi ebaseaduslikku või ebamoraalset või nende kahe ühisosa minevikus ning kes avastavad, et on nende teod mis on, siis esivanemate sünget minevikku neil lüüa ei õnnestu.

Seda esiteks. Teiseks: ärge minge seda etendust vaatama kui te olite elus veidi tumedas kohas. Hoolimata sildikesest "tragikomöödia" on sellisel juhul tegu tragöödiaga, kus mõned möödarääkimised ja korralik mahlane kaklus toovad parimal juhul suunurka lahja muige ning halval juhul tekib rindu suur soov minna asju selgitama ("tegelikult ta hoopis...") või otsib silm tuletõrjevoolikut, et kaklejaid veega jahutada. 

Aga ma hoidsin end vaos!

Kusagil näidendi keskel reageerisin ühe stseeni peale prohveliku mõttega, et seda siin saab siluda ainult tuli. Näib, et autor leidis sama. Puhastustuli, mis tegelikult ju midagi ei puhasta, tuul on see mis tuha laiali puhub nii üle perekonna kalmistu kui läbi "metsa, kuhu neegrid maeti".

***

Hiljem, jätkates oma "vaimutoit + midagi kere heaks" traditsiooni käisime Rakvere slaavi restoranis söömas, see läks veidi pikale, aga hea oli. 

Aga aga aga

Tekkis tahtmatu seos vastnähtud näidendi originaalpealkirjaga "Appropriate", emakeeles siis "Sobiv". Restorani nimi on teadlikult rõvedusele sihitud klikimagnet. Ma ei usu, et see on juhuslik valik, pigem on tegu konksuga välismaalaste õngitsemiseks. 

Toit oli hea, seda küll. Nagu seltskondki.

Pirukad

Pirukaputka ümbruses ei toimunud tavaliselt midagi. 

Tulid ostjad, said oma pirukad kätte, läksid minema. 

 Kuna putka asus keset küla tulid ostjad tavaliselt jala. Väike koht, kes kaugemal elas küpsetas oma pirukad kodus, pirukaostjad olid enamasti kas läbisõitjad või inimesed suurtest korrusmajadest, neid oli külas suisa kuus. 

Kõik teadsid, et seal elavad laisad inimesed, virgad keedavad kodus tanguputru ja moorpraadi, mitte ei mugi ostetud pirukaid. Laiskasid oli piisavalt, et putkat elus hoida. 

Tavaliselt oli pirukaputka ümbrus vaikne. 

Mitte täna. 

Täna vilkusid kõrvaltänaval vilkurid, kohal olid nii politsei kui kiirabi, keegi üritas päästeametisse helistada, keegi teine hõikas valjuhäälselt „Tuletõrjet pole vaja, tuletõrjet pole vaja!“ 

Möll, mida polnud siinkandis iial nähtud. 

Mutikeste valvekomando lähima korrusmaja ees pistis pead kokku ja susises kui kiirkeetja, Milvi viiendalt korruselt, kes oma kangete jalgadega alles äsja oli trepist alla saanud muudkui päris „Mis juhtus, mis juhtus?“ 

Kes siis veel paremini teavad kui Ilse, Tanja ja Tamara. 

„Täna olid moosipirukad ja kohupiimapirukad ja kalapirukad“ 

Nagu alati. 

„Kalapirukad olid haugist tehtud“ 

Lihapirukad olid sealihast ja moosipiruka sees oli ploomimoos, seda teadsid niikuinii kõik. 

„Ega siin päev otsa midagi ei olnud, kolmandast trepikojast Viivi käis ja ostis kuus lihapirukat, neljandast majast Märt käis kalapirukate järel ja koolibussi pealt tulid Siina lapsed, need võtsid suure kotitäie moosipirukaid, Siina ei vist ei tee neile üldse kodus süüa.“ 

Igapäevane rutiin, mutikeste valvekoondis oli kõigega igapäevaselt kursis. 

„Siis tuli mees sinise mersuga, see ostis liha- ja moosipirukaid, mu meelest pööras ta pärast Kohila poole. Mis tal see autonumber oligi, kaks kahte oli selles kindlast ja üks B“ 

Sissejuhatus aina venis ja venis, aga Milvil aega oli, ta oli samast liigist kui teised mammid. 

„Aga siis..“ 

Nonii. 

„Aga siis tuli see naine punase maasturiga, Hagudi poolt tuli vist. Või tuli ta Juurust, ei sellest saa aru, sealtpoolt igatahes. Tuli ja küsis kohupiimapirukaid, millal neid enne siin olnud on, kohupiimapirukad!“

Odoot, kohupiimapirukaid seal tõesti ei olnud. 

Mis ta sai siis rabanduse või, et nüüd kiirabi siin on? 

„Ei, selle peale ei juhtunud veel midagi, Paul pakkus talle siis liha- ja kala- ja moosipirukaid, eks ta moosipirukaid ostis.“ 

„Äkki ostis ikka lihapirukaid?“ 

„Ei ostnud lihapirukaid, kindlasti ostis moosiga!“ 

Täpne pidi olema, taset hoidma. 

„Ostis oma kotitäie neid, kuus tükki oli kindlasti, ma tean küll kui täis siis kott saab. Sai pirukad kätte ja hakkas auto pole minema, tegi veel koti pealt lahti, et vaadata kas on ilusad pirukad…“ 

Kohalikud teadsid, et pirukad olid kindlasti ilusad, nemad juba kontrollima ei pidanud. Pealegi kui Paul nägi, et keegi ta pirukakotti kahtlusega uurib jättis ta näo meelde ja järgmine kord nii kenasti ei tervitanud. 

„…tegi koti pealt lahti ja siis lendasid haned üle“ 

Sügis ju, ikka lendas hanesid, kured olid ammu läinud ja luiged alles võtsid hoogu. 

„Lendasid üle ja üks sittus otse kotisuust sisse!“ 

Mammide hääled olid aina heledamad, kulminatsioon lähenes nagu metsa vahel kihutav kiirrong. 

„Ja siis see naine hakkas karjuma, kõigepealt karjus ta hanede peale, et mis need kuradid siin situvad ja siis karjus Herberti lapselaste peale, kes olid just viimase bussi pealt maha tulnud ja naersid..“

„Teda naersid või..?“ 

Eks see oleks vist kõiki pahandanud. 

„Ei mina usu, et teda, nad alles bussi pealt tulid, ega nad näinudki ju. Aga karjus jah ja siis karjus ta Pauli peale, et miks siin sittuvad pardid lendavad ja Paul karjus vastu, et need olid üldse haned ja ega need tema haned pole..“ 

Päris palju karjumist ühe täissitutud piruka kohta, mõtles Milvi. 

„… ja see naine ütles, et Paul peab talle uued pirukad andma, Paul vastas, et „Kui sa nii rott oled, siis ma võin sulle ühe täislastud piruka asemel uue anda„ ja siis karjus see võõras naine, et ta tahab kõiki pirukaid uusi, sest ega ta sellest sitasest kotist ometi teisi pirukaid sööma hakka..“ 

Et mutikoondisel ka selle lause peale õhk otsa ei saanud. 

„Aga Paul saatis ta perse ja siis helistas naine politseisse, et pirukamüüja ei ole nõus täissitutud pirukate asemel uusi andma ja üldse on Paul ta vastu vägivaldne“ 

„Paul sai ikka väga vihaseks ja ütles, et see eit alles näeb misasi see vägivald on kui ta veel kaua kaagutab ja lõi putkaluugi nii kõvasti kinni, et soolatops lendas akna pealt peaaegu ostja maasturini, kukkus naisele jala peale ja siis helistas pirukaostja uuesti politseisse ja ütles, et pirukamüüja on veel vägivaldsem kui enne ja ta sai vigastada ja kui siis politsei tuli oli kiirabi ka kohe ühes ja…“ 

„…ja nüüd on ostja kiirabiautos ja politseinik räägib Pauliga ja Herberti lapselapsed ei ole täna veel pirukaid osta saanudki.“ 

Ütle nüüd. Kõik puhta sassis. 

Pirukaputka juurest kostis kõrgendatud hääli. Hele naisehääl karjus „Kas enam ei aita politsei lihtsaid inimesi üldse?“ ja kiirabiarsti jäme hääl korrutas „Teil pole midagi viga, ma ei anna teile mingit valuvaigistit!“ ja Paul jauras „Ma oleks sulle selle ühe kuradi piruka andnud ju, mida sa mutt lõugad“ samal ajal kui politsepreili luges Paulile sõnu peale, et „Meesterahvas ikkagi, hoidke end vaos!“

„Kuulge, mul toas karp küpsiseid, toon ära. Kui midagi on, rääkige mulle pärast“ 

Ilse ajas end usinasti püsti, ega tal kaua lähe, ta elab esimesel korrusel. 

 Küpsised kuluvad marjaks ära küll, täna läheb vist pikemalt.

Tuvid

 

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, juustuleib kõrvale, raadio mängima.

Õues on soe, akna võib natuke lahti teha. Tänavalt kostab summutatud müra.

Ülemise korruse korterist kostab samme. Keegi lohistab tooli, põrkav kõva asi kukub põrandale, akna taga välgatab midagi. Naaber viskab tuvidele toitu, seekord on tegu supipäraga. Asfaldile kukkunud lärts kattub kiiresti lendrottide parvega. 

See paistab akna all kohvi juues selgelt tuppa. 

Kaheksa tuvi on täna, üks teistest suurem, valge, tema tallab teistest üle. Igal hommikul on mõni tuvi teistest üle, peaaegu kunagi ei ole see sama lind. 

Kummaline kui lummav see vastik pilt on. Kirju supiloik, porgandid ja herned selgelt eristumas, muud jäägid parve jalge all ühtlast halli lima moodustamas, linnud - mõned neist selgelt vigased, kõik räpased - tuimalt üksteisest üle trügimas.

Kohv ei maitsenud enam. Igal hommikul sama. Jäänused asfaldi, tuvid, tooli lohistamise hääl läbi lae. 

Kas minna ütlema, et ühistu koosolekul nõuti tuvide toitmise lõpetamist? 

Mis sellest kasu on. 

Kohvitass kraanikaussi. Tramm läheb kümne minuti pärast, täpselt jõuab.

Hommikust hommikusse sama. 

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, pasteedileib lõhnab ahvatlevalt, raadiost tulevad liiklusminutid.

Lumehelbed on aknalauale kogunenud, aknast lendab mööda saiaviilude parv.

Valgel lumel on sai kuidagi eriti kollane. kui hoolega vaadata tundub, et sellel on rohelisi hallituslaike.

Ah, milleks pidi üldse vaatama, pool tassi kohvi voolab valamust alla.

Trammini on veerand tundi, õues on libe, mõistlik on varem minna.

Hommik.

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, kaneelisaiake näpu vahele, raadios loetakse ajalehtede pealkirju.

Vihma sajab. Tuvid luusivad asfaldil, ülakorrusel on vaikne. Kolmandat päeva järjest ei kuku midagi põrandale, ei ole kuulda jalgade lohistamist, tuvidel ei ole õuel midagi teha.

Kohv ei maitse, isegi saiake tundub tuim ja igav.

Teisele korrusele viib kakskümmend kaks astet.  Naabri uksekell ei tööta, koputuse peale kostab seest mingi hääl. Hõige või oie või... raske öelda. 

Uks ei ole lukus. Esimesena lööb ninna hais, segu millestki roiskunust ja selge terav uriinilehk segi, hommikukohv tõuseb kurku. 

Köögis lamab vana mees, jalg veidralt väänatuna kapi all, silmis korraga meeleheide ja lootus.

Täna trammi peale ei jõua, selge see. 

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, vorstisaial on korralik viil salaamit, raadio sahistab mingit meelast laulukest.

Hoovinurgas õõtsuvad nõgesed. Keegi laseb tänaval närviliselt signaali.

Ülemisel korrusel pillati jälle lusikas maha, kole kui maja kostab läbi nagu pappkarp. 

Seekord kukub hoovi lärakas putru, tuvide jalad venitavad seda niitidena üles. 

Hea, et vähemalt võileib söödud on.

Trammini on kõigest kaheksa minutit, kiireks läheb.

 

Urina, stercus, clunes et penis

Unega on viimasel ajal kehvasti.

Enamasti on võimalik unepausi lõpuks siiski katkestada, aga mõnikord hakkab mingi päeval üles korjatud kinnismõte ketrama ja ketrama, no prooviks siis täna seda trikki, et laseme tolle mõtte peast valla tuule kätte.

***

"Lapsed, tänase tunni raames uurime vigast hiirt. Tulge kõik siia, sina ka, paksuke. Ja see poiss, kellel on tedretähed võtke samuti ühes. Punapea, tule ka siia ning teie, kaksikud, kuhu te nüüd jäite? 

Kas kõik on koos? 

Tore. 

Näete, siin on hiir, ta on kassi käest rappida saanud. kuna meil on paju hiiri, märgistame selle hiire kuidagi ära, et teda teistest paremini eritada, värvime ta kasuka pea pealt teist tooni... mis värvi mul siin ongi, ahah, samasugune värv sai nagu punapea juuksed on. 

Kujutage nüüd endale ette, et hiire vigane jalg on midagi samasugust nagu meie klassi punapea kirjand, mille üks kaksikutest endale valesti maha kirjutas ja seejärel kõigile lugeda andis näitena kuidas see on hästi tavaline ja loll kirjand...mis sa nüüd siis nutma hakkasid punapea, ma ju ei öelnud, et see hiir oled sina, see on lihtsalt näide, kuidas sa nii rumal oled, tark inimene ei mõtleks endast. Paksuke, mis mõttes see hiir on punapea moodi? No nii rumalad lapsed. 

Olge nüüd vait, las ma räägin edasi. 

Ühesõnaga see punase peaga hiir jäi kassi kätte, kass ei tahtnud talle üldse haiget teha, tahtis natuke mängida ja naljatada ainult, aga hiir hammustas, kujutage ette, HAMMUSTAS kassi! 

Jaa, ma saan aru küll, sina, punapea ei hammustanud, aga sa karjusid väga inetult kaksiku peale ja kustkohast sa üldse võtad, et kaksik sulle liiga tahtis teha ja kaksik ju tegelikult ei kirjutanud sinu pealt maha, mis siis, et ta algul nii ütles, ta pärast ütles teistmoodi ja tead, see meie tänase tunni teema ei ole üldse sinu kohta, me räägime täna hoopis punase peaga hiirest, kes kassi täiesti ülekohtuselt pures..."

*** 

 Provotseeri, eskaleeri, improviseeri. 

Ja siis kinnita, et point sai tõestatud - inimesed ei suuda punapea... krt, vigase hiire näidet näha kui steriilset laborikatset, ms siis, et punapea hing on alles verilihal, uhame soola ja kiidame neid, kes soola vahele kust viskavad, sest nad alati viskavad oma kust. 

*** 

Rumala inimese julmus on juhuslik julmus. 

Kivi lendab kogemata (või targa inimese poolt näidatud suunas), sõnad lõikavad juhuslikult (või targa inimese poolt juhatatud viisil) 

Targa julmus on kalkuleeritud, valu pisendav, oma arvamust pjedestaalile tõstev. 

Kusi, sitt, perse ja türa küll. (Ja seega minu arvamus ei loe, on ju?)

Aga jube külm hakkas hinges.

Hiline lisa: soovitus olla empaatilisem ei ole kaugeltki mitte alati hea soovitus. Empaatiline inimene oskab olla teise kingades, teab, mis ja miks teeb tollele rõõmu ja mis ning kuidas tõsiselt valu teeb. Empaatia ei võrdu kaastunne, empaat võib lõdva randmega oma võluvõimet haiget tegemiseks kasutada.

Laulusõnad "Ma tean, mis sul päriselt haiget teeb."

Pole öeldud, kumba pidi seda teadmist kasutatakse, kas plaastri panemiseks või orgiga haavas sonkimiseks.

Mutitoimetused

Käisin täna Tallinnas kadunukestel külas, riisusin nende peenraid ja panin tuled põlema. Linna sõitsin sealt, kuhu kutsud Jürile külla tahtsid sõita ehk siis Türilt, polegi enne ses suunas sõitnud. 

 Tegelikult ühendasin linnas kaks asja - kalmudel käimise ja õhtuse "Cafè Théâtrali" vaatamise. Jah, teist korda käisin, mis siis. Endiselt meeldis väga, sofistikeeritum publik vaadaku peenemaid asju kui tahab, selline magusvalus kaleidoskoop on täpselt novembrisse paras. Või siis märtsi, nagu eelmine käik oli. Või detsembrisse- minge, pileteid on veel saada. 

 Ahsoo, kinno ka jõudsin. Sellisest asjast on praegu, Pöffi ajal, piinlik lausa rääkida, sest läksin Ülemistes kinno lihtsalt seepärast, et aega surnuks lüüa. Pidin Ülemiste ees oma teatrikaaslastega kokku saama, aga aega oli hullult üle ja läksin seansile, mille algusaeg sobis. Unustasin filmi pikkust kontrollida ja tulin enne lõppu tulema. 

 Film oli "Katusekutt", hiljem spoilerdasin endale nägemata jäänud lõpu ka ära, aga ega see mingi šedööver küll pole. Näitlejate nimekiri on küll aukartustäratav ja Channing Tatumi paljast taguotsa näeb ilusasti ja pikalt, aga lugu venib nagu näts, on veidi liiga ilus ja üleüldse.... 

 Seda hullem, et film on tõsiloo järgi tehtud. Õudne kui lolle asju inimesed teevad. Pealekauba on Pöffi ajal selliste filmide vaatamine nagu odava burksi söömine restoranis, kus sama hinna eest saaks lambakarreed. 

 Midagi lõbusat oli kinoskäigus peale ajatapmise veel: esimest korda proovisin staaritooli ära. Kõht oli tühi, tellisin sinna pitsa ja sõin pimedas käsikaudu, salaami muudkui pudises rinnale. Pime oli, keegi ei näinud! Teatri jaoks oli puhas kleit kaasas, pärast kempsus vahetasin salaamise kesta ontliku vastu. Staaritool on tore küll, aga harjumuseks vist ei saa. Või, olgu, kui uni on, siis valin väga igava filmi välja ja lähen kinno magama.

Ilusaim asi päevas: kuna öösel koju tulles viisid kaaslased mind Türile, kust sain kätte oma vahepeal verevahetuses käinud ja talvesussistatud auto võisin koduteel Vikerraadiot kuulata. Vanurite raadio, noh. Seal oli parasjagu "Heli jälg ajas", 2019. aasta saade Angelo Branduardist. Ma ei läinud koju jõudes veel hulk aega autost väljagi, aina kuulasin ja kuulasin. 

Nii hea.

Külaline

Milvi oli seekord ette valmistunud.

Roosa põhjaga moonidega kittel oli triigitud, asjatundmatule pilgule võis näida, et lausa tärgeldatud, toas ei olnud tolmukübetki, köök lõhnas kergelt kloori järele.  Selles kõiges ei olnud midagi erilist,  Milvi oli niikuinii pisike puhas vanainimene nagu ta ennast ise armastas nimetada.  Eriline oli tihedalt täis kirjutatud vihik esikulaua nurgal. Rohekassinine jooneline vihik, taga kiri "цена 2 копейки" ja tagakaane vahel roosa kuivatuspaber, Milvil oli selliseid päris mitu veel alles. 

Jah, ta oli ette valmistunud, eelmise aasta koledused ei tohtinud korduda.

Milvi kohendas kitli kraed ja kuulatas välisukse juures, Nad tulevad, ta teab, nad tulevad täna kindlasti!

Aasta tagasi tulid nad samuti, kuus umbes kümneaastast last, võibolla mõni oli noorem, tänapäeval oli sellest raske aru saada. Sama raske kui mõista kas tegu on poiste või tüdrukutega. Kõigil pikad püksid jalas, dressipluuside kapuutsid soditud nägude kohal juukseid varjamas.

kui õudne see oli.

"Komm või pomm!", ette sirutatud käes kellel kilekott, kellel plastikpang, koledad plastmassist vereimejahambad näos välkumas. 

Milvi võpatas juba sellest mälestusest, tookord ta isegi kiljatas peene häälega ja lõi ukse mürtsuga kinni. Hulka palderjani ja suhkrutükke läks hiljem üles, et süda jälle rahulikuks saada. 

Sel aastal enam mitte.  

Milvi oli  endale selgeks teinud mis tol päeval toimus ja see ei meeldinud talle raasugi. Kui tema laps oli....

Keegi kõndis koridoris. Uksekell ja kõva koputus. 

Milvi hingas sügavalt sisse ja kohendas veelkord kraed. Ja kätiseid. Ja rapsas pihuga üle kitliesise.

Ukse peal ei seisnud laps. Kasvult oli külaline Milvist pikem, aga vähemalt mask tal oli, kui üle silmade veetud suusamütsi maskiks nimetada. 

"Mutt, raha siia!"

Etskae kuidas küsib, eelmise aasta omad kasutasid teisi sõnu, samas polnud ju vahet, üks inetu kõnepruuk kõik.

"Astu sisse ja pane uks kinni, ega ma ilma ei küta!"

Milvi oli enesekindel, sel aastal teda juba ei üllata niimoodi!

"Seisa paigal, tassid pori laiali!"

Külaline näis kuidagi üllatunud, aga kuulas sõna. 

"Anna raha siia, vanamutt!"

Näh, sõna kuulas, aga kombeid ei ole kopika eestki. 

"Seisa paigal!"

Milvi võttis kapiservalt vihiku. 

"Kas sa tead, mis päev täna on ja mis kombeid sina täna ahvid?"

Küsimus tabas külalist ootamatult, näis, et midagi sellist ta ei oodanud.

"Möh.."

Milvi, vana raamatupidaja, oskas olla veenev.

"Täna on Kõigi Pühakute Päeva eelõhtu, kombed ukse tagant teise taha joosta ja kinke küsida on pärit.... kas sa seisad paigal, ma ei kavatsegi sinu järelt põrandaid kasima hakata ja käsi kapi pealt maha, kraabid noaga laki triibuliseks!", viimast lauset saatis laks külalise kinnastatud käe pihta. "...on pärit Iirimaalt ja Šotimaalt ning tegu on tõenäoliselt saagikoristusaja lõpu ning talve algusega... mida sa rabeled, seisa paigal, ma ütlen sulle!... ja need pidustused kestsid ikka päevi..."

"Mutt, ma tulin raha järele!"

"Ja mina ütlen, et mitte midagi ei saa enne kui sa pole endale selgeks teinud mida täna tähistatakse! Tänapäeval ollakse ikka väga heal arvamusel endast, muud pole kui "komm või pomm!" ja siis anna aga kätte, minu ajal ei tulnud midagi niimoodi kergelt, me pidime iga asja jaoks vaeva nägema! Niiisiis, kuhu ma jäingi... saagikoristuse lõppu tähistav ja...."

Milvi juba oskas veenda.

Mis sel külalisel nüüd hakkas? 

Uksegi jättis lahti..

Oleks ta lõpuni kuulanud ja paarile küsimusele vastanud - kas ta ikka kuulas korralikult, eks ole - siis andnuks Milvi talle kahe eurose ja kolm õuna, nüüd pani sedasi plagama...

"Pole viisakas ust sedasi lahti jätta!" hõikas Milvi trepikotta.

Noh, ega ta kuulnud, välisuks juba paukus...

Ei ole neil tänapäeva noortel kannatust, ei ole.

Kollipäev, millegipärast pühakute päevaks nimetatud

 Maailm on pesus kokku tõmmanud nagu tädi Milvi sitsikleit ja kaugeltkandi kraam on näpuga näpitavasse lähedusse sattunud. Kõigi pühakute päeva eelõhtu ronib mardipäevale selga nagu hull lehm, inimesed eelistavad väljamaist õõva selmet ise tantsu, laulu ja trummimänguga naabreid peletada. Ega naabridki pole enam altid mardiõlut pakkuma või mardihanel sulgi katkuma, olgem nüüd täpsed selles keerulise kaubavahetuse asjas.

Ma ise elan metsa sees, siia lapsi enam ei eksi, aga kui juhtukski ime, siis ei hakkaks ma tubades tulesid kustutama ega akna all hinge kinni pidades kõhutama. Pärgamenti loenguga kohalike pühade ainuõigsuse ja importpühade rüveduse kohta ka lahti ei rulliks. 

On nagu on.

Käisin eile ühe lapsemeelse kolleegiga Lauluväljaku kummituspargis. Pole me kumbki enam lapsed, aga tore oli ikka. Kollikujudega oli kõvasti vaeva nähtud, pea kõik klassikalised õudusfilmitegelased olid esindatud (klouni ei näinud, aga ehk siiski oli kusagil?), lapsed kiljusid, emad mängisid kaasa ja isad tegid seljataga "böö!". Novembri pimedusse paslik adrenaliinilaks.

Kui peaks järgmisel aastal midagi sellist plaanima mõtleksin ehk juba enda kostümeerimisele. Varem olin radikaalsem, aga vana juba ja pehmemaks pehkinud, noh. Muidu santi jooksmas on ju täiskasvanuna ikka käidud, kolli tegemise kontseptsioon on selge.

Hingedepäev jäägu. Samhain tuli lihtsalt juurde.

 

Lilled valgele hiirele

 

                               

Tartu Linnateater, "Lilled Algernonile".

Ulmekirjanduse ühe tüviteksti põhjal loodud näidend, natuke mugandatud eestipärasemaks, aga tõesti ainult natuke, väga diskreetselt ja võiks isegi öelda, et elegantselt. Suurem muutus oli see, et Charlie asemel oli Jenny. Väga, väga hea otsus nii näidendi sisu seisukohalt kui ka näitleja valiku poolest. Anne-Mai Tevahi on mu jaoks puhta uus avastus. Juba selle pärast, kuidas ta Jennyt tema arengukaare alguses ja lõpus kujutas on ses etenduses midagi, mis jääb teatriajalukku.

Etenduse koht, Aardla tänava Zaal on samuti uus leid, ega ma mingi kulturnik pole, et kõiki koopaid teaks. Hästi hubase hingega paik, minge vaadake üle. Vein on ka mõistliku hinnaga, muide.

Käisin teatris inimesega, kes ei olnud raamatut lugenud ja mõtlesin, et me pidime saama väga erineva elamuse. Tema ei teadnud mis järgmiseks toimub, mina ei teadnud kuidas kulgu näidatakse. Midagi samasugust kogesin "Lendas üle käopesa" vaadates, mu kaaslased olid tookord häälekalt nördinud, et näidend nii õnnetu lõpuga oli. 

Koht, mis lõi valusalt: hetk, kus oma intelligentsi arengu tippu jõudev Jenny restorani arengupeetusega abitöölises oma minevikku näeb ja kuidas see teda lõhub. 

Seik, mis segadust tekitas: mu jaoks on valge hiire nimi olnud alati eestipärane Algernon. Lugege nii, nagu näete. Etenduses hääldati hiire nime õigesti, "Alženon". Lilled Alženonile". Äh, minge metsa. 

***

Kass püüdis köögis just hiire kinni. Nimetu hiire. Mus musculuse. 

Puu

ma olen puu mu juured maas on kinni 

sa oled lind su tiibades on tuul 

me pole üks, ei saagi olla 

kuid pesa on mu okstes, pojad puus 

sa tuled, oled, lähed jälle 

su lendudel on ikka sama hoog 

ma olen lehes, raagus, pungad võras 

nii on, et mõlemalt on pool 

kui murdun pole enam sinu pesa  

kui tuulde kaod on pesa sinuta

Eiei, ma pole armunud vms, ajupuuks on.

Laval on Dave Benton, Mihkel Mattiisen, Mikk Saar, Tõnis Mägi ja Gunnar Graps

 

Või, noh, sassi läks.

Olid hoopis Ola Onabulé, Villu Veski, Heikko Remmel, Artis Orubs ja Raun Juurikas Koeru kultuurimajas. Staar oli mu meelest muidugi Villu Veski, kuigi lauljal ka viga ei olnud. Mis häälega ei tulnud, selle keerutas mikrofoniga mängides välja.

Kaaslase kommentaar: kui Nathan Evansi kontserdil ei saanud midagi aru, mida laulja vahepeal kõneles, seevastu laulude sõnad olid täiesti selgesti mõistetavad, siis seekord oli asi täpselt vastupidi. Jutust sai aru, laul oli justkui hiina keeles.

Kui Villu Veski kontserdi teise kolmandiku lõpupoole saali laudade vahele tuli ja Curly Stringsi "Kättemaksu" meloodiaga rahva kaasa ümisema meelitas hakkas tegelikult pidu pihta. Põhjamaa inimesi peab ikka pikalt šampusega eest määrima ja konjakiga tagant lükkama enne kui hoo sisse saab. Hiljem on pidurdusmaa muidugi sama pikk.

Laupäeva õhtusse selline asi sobib, teinekordki. Korraldajad andsid parima nagu muusikudki ja tuli tõesti hästi välja.

Albaania reis VII: jälle Durres

by W

Ikka veel 24.09. kolmapäev

Peale bussist aurustumist Big Marketisse astudes otsustasime, et kokkamine peab täna olema lihtne ja energiasäästlik, ehk teisisõnu poehakkliha ja kõik. Sealne lihavalik oli 2x200g veisehakkliha ja 1x200g veise–kana segu. Rohkem sortimendis polnud. Hind mõlemal umbes 5 eurot kilo, mis pole Albaania mõistes teab mis odav, aga kui ei viitsi lihapoodi minna, siis ei viitsi. Lisaks libises korvi veel majonees, kohalik odav riesling, feta juust ja mustikamaitseline e-sigaret, sest kui juba dekadents, siis täiel rinnal.

Aga ei, see polnud veel kõik.
Koduteel paistis apteek ja kui Maakas midagi paistvat näeb, siis sinna ta tüürib. Hetk hiljem oli tal köharohi näpus, ühes rõõmsa teatega, et see sisaldada mingit meil keelatud kraami. Ja siis jäi ta leti ääres ripsmetušše uurima ja kui apteeker, vaevu kolmkümmend ja kunstlehvikripsmetega nagu tuulegeneraator, teatas, et “mul endal on just see tušš,” siis Maakas ostis loomulikult ka selle.

Kodutee ja peatänav Rruga Pavaresia

Ja isegi see ei olnud veel kõik.
Tagasiteel, kus asfalt oli nii kuum, et säärekarvad lokki kiskusid, müüdi arbuuse. Otse asfaltilt. Maakas peatus, silmad põlemas. Mina muidugi porisesin: “Kle, me ei söö seda ära ju!”
“Aga me pidime ju arbuusi ostma ja nii ilusad!”
“Olgu, aga vali kõige väiksem!”
See väikseim arbuus maksis 50 lekki. 50 euroseni.
Tänavaturult lisandus paar sibulat ja porgandit ja paprika.
Arvake ära, kes kogu seda varandust tassis.

"Kodus"

Kui me lõpuks “koju” jõudsime, viskasin sügavkülmutatud hakkliha rõdule sulama ja andsin Maakale lihtsa, kuid vastutusrikka ülesande: arbuusi tükeldamine.

Kui kööki tagasi jõudsin, avanes omapärane pilt. Arbuus, mis oli veel minut tagasi terve, lõhenes esimesest noapuudutusest valju praksatusega ja siis, ilma igasuguse hoiatuseta, rebis Maakas selle lihtsalt pooleks nagu marutõbine kährik. Sealt edasi lendas väiksem pool arbuusi supitaldrikusse, lusikas sisse ja ...

Ma olin lihtsalt sõnatu. Aga olgu, Durreses maitseb arbuus ühtmoodi hästi, olgu ta filigraanselt hakitud või brutaalselt rebitud ja kedagi ei ole vaja isegi vallandada.

Kõht arbuusi täis, suundus Maakas oma kohustuslikule siestale.
Mina hakkasin resto aiast varastatud mündilehtedega + riivitud porgandi, muna, sibula ja majoneesiga kotlette tegema. Mis külmutatud ja kiirsulatatud hakklihast on nagunii jama, aga sellist smuuti konsistentsiga püreestunud hakkliha ei ole ma enne kohanud.
“Pane paar viilu saia sisse, see imeb niiskuse ära.” Maakas oli asjal silma peal hoidnud.
See trikk isegi töötas veidi. Ja saiaviilud õngitsesin ma muidugi pärast välja, sest minu kotletid ei sisalda saia.

Kotletiküpsetamise odüsseia oli täies hoos, õhk lõhnas nagu majanduslangus ja õlis kõrbev sibul. Ja siis läks elekter ära. 15 min ilma. Siis tagasi. Mõneks minutiks. Ja ca tund ilma. Ka wifi-ta. Kotletid sai valmis “kõigest” kahe+ tunniga...

“Mis mõttes nagu elektrit ei ole” olukorrast virgunud Maakas otsustas suhestuda nii rieslingu kui ka mingi minu poolt serveeritud külmpapijääkkokteiliga. Nii kui need otsa said, tabas teda paranoia, et mida ta nüüd kohe üldse sööma hakkab, nii et kahtlus viis teda otse köögi tasapinna alusesse prügikasti.
Peale väikest arheoloogilist kaevandamist olidki hakklihapakid käes.
“Mish i gri… grie… mis imelik täppidega e, mish i grie…,” veeris ta, keel kergelt sõlmes ja silmad ümmargused.
“See sõna on giraffe, Maakas. Kaelkirjak, noh. Rooma nüüd sealt tasapinna alt välja enne, kui te kuuma panniga kohtute, ma ei tea, kuidas seda kindlustusele selgitada!"

Maakas ohkas, tagurdas välja, ja mina keerasin viimase kotleti pannilt ära. Lõpuks said need krdi kotletid valmis ning me viisime need ühes muude külmikujääkidega rõdule.

Edasi läks veel absurdsemaks

Mõtlesin täiesti süütult, et korjan rõdult oma kuivanud riided kokku, kuni veel enam-vähem kaine olen ja õues valge ja... Paraku olid pesunöörid rõdupiirdest väljapool ja kõik oli kena seni, kuni üks mu parimaid spordi–ujumis-igapäevapesu hübriide otsustas gravitatsioonile alluda ja maandus täpselt alumise apartemendi rõdupiirdele.

Maakas, kes on reaktiivsem kui mina, tormas seepeale kohale põrandaharjaga, mille ulatusest ei oleks piisanud isegi kahe rõdu vahel rippuva ämbliku päästmiseks. Enne kui ma midagi iroonilist jõuda öelsin, oli ta juba alumiste naabrite ukse taga, koputas nagu maksukoguja, aga seal ei olnud kedagi. Järgmiseks jooksis ta kolmandale korrusele Arbeni juurde, sest tema oli meil ju võtmeisik, sõna otses mõttes. Aga sealgi ei olnud kedagi peale kanaarilindude ja papagoide.

Mina samal ajal analüüsisin olukorda ja jõudsin järeldusele, et klassikaline MacGyveri taktika võib sobida ka Albaanias. Tõmbasin oma mõlemate lühikeste pükste vööpaelad välja, võtsin haaknõela (mis on igal normaalsel inimesel reisikomplektis) ja konstrueerisin pisut kahtlase välimusega päästeseadme.
Andsin selle prototüübi Maakale, kes higisena tagasi tuli ja ilma sõnagi lausumata mu leiutise alla laskis. Ja ta sai mu pesu tagasi! Õngitses selle keskendunult ja võidukalt üles, ise särades nagu Siberi jääkalastuse kuldmedalist. Ühesõnaga, päästeoperatsioon “Pesu 2.0” lõppes edukalt.

Pärast pesu-päästeoperatsiooni ei saanud ma jätta pidamata väikest, vürtsitatud, loengut reisivarustuse optimeerimisest, sh universaalpesu. Põhitõed on lihtsad: vähem tühja ilu, rohkem funktsiooni.
Maakas hakkas vastu jorisema, 101 argumenti, igaüks tugev ja veidi poeetiline. Küll värv, küll lõige, küll stiil, küll...
"Sinu vanuses on juba ammu aeg edevus mugavuse vastu vahetada,” lõikasin Maaka jutu pooleks. Esimese hooga oli ta mõttekäiguga nõus ja lubas selle targa lause üles kirjutada. Aga kui ma täiesti vajalike nippide jagamisega jätkasin, läks asi isiklikuks ja Maakas ähvardas mulle haiget teha.

Ну, а дружба начинается с улыбки... teate, see on vale. Lai naeratus ajas Maakas täiesti endast välja, nii et ta röögatas "Ma tahaks vägivalda kasutada nii, et sa seda ei naudiks!”

Tundus õige aeg end merre jahutama minna, võrgud või mitte.

Öösel oli äikesetorm ja vihm. Äge. Kes selliseid asju ei naudiks, eriti keset ööd, turvalises kohas.

25.09. neljapäev

Hommik algas sellega, et ma teatasin Maakale täiesti siiralt ja neutraalse häälega: "Sa näed praegu välja nagu katkutud öökull.” Ei mingit reaktsiooni. Maakas oli rahulik, tasakaalus, zen.
Nii et tuli midagi muud välja mõelda, et päev kohe liiga harmooniliselt ei algaks.

"Elame nüüd nagu kohalikud, alustuseks lähme õue ja sööme seal, kus nemad.”

Kui sa Albaanias ütled „nagu kohalikud”, siis on hommikusöögivalik täpselt kahe kategooria vahel:

a) türgi kohv, klaas vett ja sigaret,
b) burekk ja mingi salapärane piimajook, mida mitte keegi ei oska kirjeldada, aga kõik joovad seda nagu imeeliksiiri.

Lonkisime siis ühte väga heade Google’i arvustustega, tõsi, kallisse kohta. Burekibaar, mis oli meie puhkusest pea terve aja kinni olnud, sildiga “Reopening 23.09”. No 23.09 oli ta ikka veel kinni. Aga nüüd, imekombel, uks oli avali.

Tellisime kaks lihaburekki ja pudeli seda kohustuslikku jooki. Arve oli 320 lekki, ehk umbes kolm eurot. Maakas, kes oli zen edasi, ulatas viisakale omanikuhärrale viieeurose ja lubas tal kõik endale jätta. Härra, kes oli juba ennegi rõõmus, säras veidi veel enam.

Ja no see burek… tehakse ikka häid asju. Selline krõbe, rasvane, soolane ja täiesti tuvastatava lihaga ime; isegi Maakas sai oma portsjonist jagu, nii et purugi ei jäänud taldrikule. Ja see jook on omaette nähtus. Ei ole päris airan (vähemalt mitte Eestis müüdav...), ei ole jogurt, ei ole keefir ja ei ole hapupiim. Maitseb nagu vedel feta, kergelt soolane ja parajalt paks.

1 serveering on nagu veerand suurest pitsast

Edasi otsustasime võtta kohaliku vaba päeva, seda kõige ehtsamas tähenduses: ei tee midagi, ei pea midagi tegema ja ei tunne sellepärast süümepiinu. Päev kulges täpselt nii nagu üks puhkus peabki kulgema: paar ujumist, natuke tänavail lonkimist, midagi hamba alla, natuke laisklemist ja veel rohkem mitte midagi.

Puu- ja juurvilja turud olid suletud suva päevadel, kogu kaup on katete all

Kõik oli idülliline, kuni Maakas tegi ketserliku ettepaneku: "Kas sa tuleksid minuga kaasa suveniire ostma.“ Ma oleks peaaegu oma õlle ühes purgiga alla neelanud.
Suveniire?
Eeee..., olgu, uudishimu tappis kassi ja viis meid lõpuks ka turgudele ja poodidesse.

Nagu arvata oligi, ei leidnud me pea midagi, mis vääriks kaasavedamist või isegi ihaldavat pilku. Ma olen võib-olla liiga kriitiline, aga kui suveniir näeb välja nagu Temusse tagastatud laojääk, siis on mul raske vaimustuda. Ja see, et Maakas minu arvamust üldse küsib, on juba tema probleem.

Vahepeal tuli meelde, et meil oli rahakotis, õigemini väikeses kilekotis, kogunenud väikese varanduse jagu kohalikke münte. Mida pole vaja koju vedada ja vahetada neid nagunii ei anna.
Ja meil oli nende realiseerimiseks ideaalne võimalus: meie “oma” kerjus, üks vanem naisterahvas, kes istus iga päev täpselt samas kohas, nagu kellavärk. Tema tööeetika oli laitmatu; alati kohal ja olemas.

Aga me jõudsime vist liiga hilja. Normaalsete inimeste tööpäev oli ammu läbi. Ta pakkis ka oma asju kokku ja kui Maakas otsustas mündid tema tänavale laotatud salli servale poetada, teiste samasuguste juurde, siis puhkes kisa.
Selline, et isegi linnud puulatvades tõmbasid pea õlgade vahele.
Me ei saanud aru, kas see oli ülevoolav tänu või on meile mõlemale just igavest needust peale pandamas. Tegime kiire vehkat, see põgenemine ei pruukinud just väärikas välja näha.

Väske kala ja toidud: hinnad jaga 100-ga

Õhtu lõpetasime vaiksemalt ja varakult. Sest järgmisel päeval ootas Bovilla järv, Gamti mägi ja pärast seda juba südaöine lahkumine päris kodu(maa) poole.

Hiir

 

Mu auto on sassis. 

See, et naiste autod on hullemini segi kui meeste omad - ei tea, äkki ongi. See, et üksikute inimeste autod on rohkem segi kui pereinimeste omad - nii ja naa. Pereinimeste autod on tihti räpasemad, aga segadust on rohkem üksikul inimesel. Mul sõidab kõrvalistmel mõni inimene ehk kord kuus (praegu sagedamini, eraelus on ajutisi muutusi, mis... ok, jätan teid uudishimusse vingerdama) ja tagaistmel on keegi parimal juhul kord poolaastas, seega tühjad joogipudelid kogunevad tagaistme vahele nagu pahatihti ka poest kauba autosse toomiseks võetud pappkastid ja toast näppu haaratud vihmavarjud, sallid, vahetusjalatsid...

Ja nüüd on mul autos hiir. 

Ehk et siis avastasin, et uksetaskus on mingi poetšekk teravate hammaste poolt redigeeritud. 

Ma ei sõida selle autoga lõunamaale, armas näriline, seega pole mõtet küüti oodata.

Auto on nüüd täis hiirelõkse, kiiremat kurvi võttes kostab kinnihüppavate lõksude plaginat. Istme all käega kobamine ei ole enam üldse hea mõte. Kontrollisin, sorisin istme all, nüüd on mu sisemine rott solvunud ja peapõrutusega. 

Täna, arvan,  teen auto täitsa korda. Tolmuimeja ja taarakott ja saapad tuppa riiulisse. Kui mõnel sallil on hambajälgi lähen kurjaks. 

Iseenda peale muidugi.

Pildil on hiir, mida lõks ei võta....