Väga külm ei olnud, aga tuiskas kõvasti, kohe väga kõvasti.
Välisuksegi oli kinni tuisanud, tükk aega andis nügida enne kui Joonatan oma kiitsaka kere trepile nihutada sai, labidas tuli õnneks kergesti järele.
Joonatan seisis päris pikalt trepil, isegi lükkas paar labidatäit ukse tagant ära, et ust korralikult lahti saada, aga ohkas siis, pistis labida kotta tagasi ja sumpas läbi lume niisama kuuri poole. Hakka veel radu lahti kaevama, puhas ajaraisk, selle tuulega on tee enne servani kui korvitäiega tagasi jõuab.
Mitte, et puud puhta otsas oleks olnud, neid oli kojas küll, aga Joonatan ei olnud juba kaks päeva majast väljas käinud, keldriroti tunne hakkas kontidesse pugema. Inimene peab ennast mõnikord ju lihtsalt tuulutama ja kuna niisama tühjade kätega oli õue veider minna... jah, puude toomine oli hea põhjus küll, kas pole?
Andis ikka minna. Lumi tuli vahepeal üle saapa ääre sisse. Päris mõnus oli, nahk läks esimese kümne sammuga palavaks, lumi pahkluu peal mõjus nagu jäätis palavaga. Kuuri uks ei olnud suurt hange enda ette kogunud, üks vaev jälle vähem.
Sahkat-sahkat tagasi, Joonatan mõtles, kas ta on nüüd lumesahk või polaarrändur. Mõlemad oleks hea olla.
Olgu siis.
Lumesahk-maadeavastaja. Puukorviga.
Puud pliidi ette maha pannud vaatas Joonatan lumiseid jälgi, mis ta vaibale jätnud oli. Tuli meelde aeg, mil Joonatan väike oli ja ema laupäevahommikuti põrandariided üle ukse hange viskas ning neid seal hiljem saputas, milline hea karge õhk siis tuppa tuli. Pihutäis männioksi veel vaasi ja mis sa hing enamat tahad, Joonatan mäletas, et siis tuli alati päike ka välja ja puha.
Põrandariided kadusid Joonatani poolt hoogsalt visatuna supsti hange.
Joonatan tegi tule ahju, pani kartulid pliidile keema ja pühkis köögipõranda märja hirsiluuaga üle. Tuisk akna taga oli ootamatult vagaseks jäänud, madal päike siratas läbi kardina, mine või radu lahti kaevama.
Ah, täna pole vaja. Puud toas, tuba soe.
Homme.
Täna on põrandariided vaja tuppa tuua.
Joonatanil oli jõudu küll, vaibad said lumest puhtaks mis puhtaks, aga talve lõhn tuli ikka tuppa kaasa. Kui poleks, oleks ju lausa kurb olnud.
Tunne oli peaaegu sama kui siis kui veel ema vaipasid kloppis, peaaegu sama, midagi oli justkui veel puudu.
Männiokste lõhn oli puudu.
Joonatan pistis jalad märgadesse saabastesse ja astus veelkord õue. Kohe toa juurest ei raatsi ju oksi murda, asi siis paar sammu metsa astuda, sealt võis mõne oksa ikka võtta.
Metsa all oli lund kõvasti, kui kuuri minnes said saapad vesiseks, siis nüüd tundis Joonatan lund lausa püksivärvli kõrgusel, aga nagu enne oli ka nüüd nahk nõnda kuum, et lumi oli lausa mõnus.
Joonatan mõtles end seekord jäälõhkujaks. Hange jäi ju lausa vagu maha. Kus need pisemad laevad õige on, kiirustagu, muidu tuleb jälle suur külm ja...
Joonatan seisatas, punt männioksi käes, keset täis tuisanud teed. Jahuvalge sile pind, ei hiire, ei linnu jälgi. Kiusatus oli suur ja kes siin ikka keelab, kas pole?
Esimene lumeingel oli natuke vigane - Joonatanil jäid männioksad ühte kätte ja ühe tiiva kaar sai teise omast hulga laiem. Tuli ikka teine ingel ka teha. Teise ingli tiivad said ühtlased, Joonatan jagas oksad mõlemasse kätte ühtlaselt.
Mõnus oli, nüüd oli lumi otsaga juba krae vahel.
Tuppa sai kohe see õige lõhn. Puhas maja ja männioksad, nii nagu pidi.
Õhtuhämaras tuli traktor teed sahkama.
Lumeinglite ees jäi sahk seisma, jupp aega seisis. Kui Joonatan trepi peale läks, et ehk on mingi mure, mis masina seisma pani, nägi ta sahameest selili tee peal vehkimas. Eks temalgi oli palav, need tänapäeva masinad seest nii soojad ju, lumeingli tegemisest on sellisel juhul alati kasu.
Kevadeni on 69 päeva.
Postitused
