16. juuni 2024 (Monte epiloog)

Kas mikroriik Montenegro tasub külastamist?

Aga milline riik, jättes kõrvale sõja- ja katastroofipiirkonnad, ei tasu?

Asukoht: Balkani poolsaar
Naabrid: Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Kosovo, Albaania,
Pealinn: Podgorica
Pindala: 13 812 km2 (Eesti on ju lausa hiiglaslik...)
Rahvaarv: üle 600 000 (jällegi on meid Eestis märkimisväärselt rohkem)
Rahaühik: euro (EUR)
Riigikeel: montenegro keel (midagi slaavilikku... ja ei ole ka)
Ajavöönd: GMT+1

Monte on nagu Tallinna lennujaam – väike, aga siiski suur ja tasemel.

Ida ja lääne kohtumispaik nii ajaloo, looduse, kultuuri, toidu kui elamuste osas.
Mägine ja maagiline maailm ühes hämmastavate arhitektuuriliste päranditega.
Soovid külastada tuhat aastat vana linna uskumatult sinise mere ääres? Kotor.

Kuna kõike ei saagi, “nüüd ja kohe,” siis minu väljasõelutud variante nädalaseks reisiks olete ehk varasemalt lugenud. Me ei kahetse neist ühtegi, pigem vastupidi, hammas läks verele...

Kindlasti jäi mul midagi “must see, must do” listist märkamata – anna teada ja me kaalume vigade parandamist.
Me nt sõime väljas e kohalikku toitu ilmselt liiga vähe. Aga me oleme korduvalt täheldanud, et reisil eee... kaob nö liigne e stressisöömine ja meil oli kõht enamasti lihtsalt liiga täis.

Noorematele ja aktiivsematele on muidugi hulk enam seiklusi mägedes ja jõgedes; matkad, rafting (jällegi ei oska ma eesti keelt), meie poolt külastamata jäänud rahvuspargid ja matkarajad.

Montenegro kui turismi sihtriik on plahvatamas,

mis tähendab, et riik on kiires muutumises ja tihedas konkurentsis populaarse naabri, Horvaatiaga. Albaania on ilmselt järgmine “ilutulestik”. Balkan läks massidesse.

Montes on palju poolikuid ehitisi, millest saavad hotellid ja apartmentmajad (ma ei oska taas viimasele eesti keeles head vastet leida). Ja keskmine hinnatase võrreldes kõrvalriikidega, va Horvaatia, viimastel aastatel tõusnud. Turismipiirkonnas võib arvestada Eestile võrdlemisi sarnaste väljaminekutega kauplustes ja toitlustusasutustes.
On VEEL hulk väikeärisid nii transpordis kui toidukaubanduses. Turge. Nt McDonaldsit, KFC-d, Uberit, Bolti, ühtegi suurt tankla-, hotelli- või kaubandusketti e rahvusvahelist megakontserni seal naljalt ei näe. Aga kus on raha, sinna nad tulevad, nii et ... varsti asjaolud muutuvad. Autentsust, mille pärast “kõik avastasid Montenegro” jääb lähiaastatel kindlasti vähemaks.

Montenegro “probleem” on see, et 70% riigi territooriumist on mäed, mis tähendab, et infrastruktuur ehk “labased autoteed” ei jõua muule nõudlusele järele. Nende rajamine on aeganõudev, kulukas ja üldse n*ss kuubis.
Kui on soov lihtsalt hotellis, rannas ja lähiümbruses lõõgastuda, ei ole muidugi probleemi. Aga muidu on. Sest turismi tipphooajal tuleb seiklusjanulistel inimestel juba praegugi arvestada, et arvestatav osa puhkusest möödub ummikutes. Ka ühistranspordiga; mägiteedel puudub sageli igasugune möödasõiduvõimalus.

Samuti tuleb teada, et riigis on “dünaamilised hinnad”. Nagu Boltil või Uberil- tippajal korrigeeritakse hinnad ülespoole mitmetes sektorites. Elementaarne äriloogika.

Keel

Turismipiirkondades saab inglise keelega enamasti hakkama. Kohati ka vene keelega.
Heal tasemel inglise keelt siiski keskmiselt oodata ei maksa, va konkreetselt turistidele suunatud teenused.

Raha

Montenegro kasutab eurot, ses mõttes on lihtne. Kaardimakse on samuti normaalsus.
Kuid sularaha peab olema. Nii väikesi kupüüre kui münte. Takso jaoks. Avalike WC-de jaoks (must have!) Kohapealt ostetavate ekskursioonide või teenuste jaoks – isegi kui eksisteerib kaardimakse võimalus, öeldakse otse, et nad eelistaksid sularaha.

Reisi maksumusest rääkides
Me broneerisime varakult, märtsis, arvestades kahepeale neljakohalise summaga. Kuid Monte populaarsuse tõttu tekkis meil Novatoursiga vahetult enne reisi tihe kirjavahetus. Ülebroneerimised majutustes. Nii et mõni päev enne lendu, olles jõudnud neljanda! majutuskokkuleppeni, saime ripakil “viimase hetke pakkumise” e vaid 618.- ning 514.- ehk päris kena taskuraha tagasi. See laekus teisel päeval peale lõppkinnitust, enne reisi. Plusspunktid Novatoursile.

Tähelepanekud enda tuleviku minale ... ehk on veel kellelegi kasuks

* Pisut enam tähelepanu andmerändluse osas
Mobiilse andmeside väljalülitamine EU välises riigis teatavasti ei aita kui telefon jääb 4G võrku.
Õnneks saatis Tele2 mulle T sõnumi, et 40 EUR mu krediidist on kasutatud, nii et ma lükkasin terve Tele2 SIM-i välja. Kuigi 3G-le üleminekust piisanuks.

* Netivaba elu on endiselt võimalik ja isegi rohkem elu moodi. Teinekordki!

* Veel vähem asju võib kaasa pakkida
Me oleme nagunii käsipagasi usku, kuid mu kokku 6.5kg pagasit oleks võinud veelgi kergem olla ning esimesena praakisin välja jalatsid. Mul olid küll vaid spordijalatsid (tossud) ja sandaalid, kuid otsustasin soetada suletud ninaga sandaalid, et edaspidi soojas sihtriigis vaid ühe paariga hakkama saada.
Ja 3 paari sokke?! No milleks. Neid müüakse iga riigi marketis nagu ka trussikuid ja t-särke ja üldse enamust eluks vajalikke asju. Kui peaks vaja olema. Aga ei ole. Enda olemasolevaid võib ju iga päev pesta. Isegi kui apartmendis puudub pesumasin, sest meie kooslusest puudusid ka torumees Sidorov ja 5 igapäevaselt räpast jõnglast.
Natuke heledamates toonides riideid on siiski tarvis, mul on 90% riietest mustad.

* Seltskond
Mine reisile vaid inimesega, kes kasutab sind igapäevaselt prügikastina. Ja sina teda. Kuhu saab visatud kogu igapäevane draama. Trauma. Siis ei ole ka reisi käigus või lõpus ametivõime ja eripuhastusbrigaade vaja. 

Pühapäev 26. mai 2024 (Monte 9)

By W

Äratus oli kuue paiku.
7:40 pidi Novatoursi transfeer meid peale korjama peateeäärsest Eco tanklast.
Kohvi ei tahtnud, süüa ka mitte. Aga ma sundisin end. Jooma seda roppu kohvi, millesse uputasin hulga tiramisu jäätist, mis selle liigutusega peaaegu otsa sai. Täitsa söödav kokteil sai.
Maakas keeldus. Tema lemmiksõna ongi “ei,” mida ta kasutab ka “okEI” ja “võib-olla” asemel.

Budva vanalinna kaktused

Korjasime kokku ja pakkisime viimased asjad, koristasime veidi elamist ning likvideerisime prügi.Harja või moppi ei olnud meile, vaatamata Maaka koristusteenusest keeldumisele, eraldatud, nii et mõlema toa, rõdu ja vannitoa põrandad jäid üsna karvased. Seletamatul põhjusel pudenes kogu mu talvekarv Montenegros. Peotäite kaupa. Võib-olla sisaldavad seal müüdavad šampoonid ka törtsu karvaeelmaldusvahendit.

Seljakott sai raskem kui tulles. Mitte kaasa võetud singi tõttu. Isegi mitte selle kirju kivi tõttu, mille rannast suveniiriks varastasin. Lihtsalt ujumisriided ning muud märjad esemed ei olnud öö jooksul kuivanud. Lisandunud vee kaal jättis meid siiski käsipagasi normpiiresse.

Tivati lennujaama jõudsime õigeaegselt, nii pool üheksa. Lennu väljumise ajaks oli 10:30.
Novatoursi giid soovitas passikontrolliga mitte kiirustada, sest teisel pool ei olevat teha muud kui istuda. Oh, oleks ta vaid teadnud...
Tivati lennujaam ei ole oluliselt suurem kui mõni Olerexi tankla. Vahe vaid selles, et ma ei ole üheski Olerexis näinud laest värvi koorumas ja kaela pudenemas. Ega sellist loomaaeda möirgamas. Isegi mitte Ahtri tn Olerexis suvisel Lauluväljaku kontserti järgsel reede öösel.

Nii väikese lennujaama kohta väljub sealt lühikese ajavahemikuga uskumatult palju lende, nii et kui juba ühega midagi tuksi läheb, kukuvad ülejäänud kui doominoklotsid. Vallandub kaos. Neil oli seal lausa 2 lendu korraga õigel ajal maast lahti saamata jäänud. Riia ja Vilnius. Hilinema hakkasid kõik teised ennelõunased lennud.

Tänav Budva vanalinnas

Check-in-i laudade kohal ei näidanud ükski tabloo Tallinnat. Õnneks levis emakeelne sõnum, et tuleb minna Riia lauda – sealt antakse pardakaart ja pilet. Antigi.

Kõikide reisijate dokumente kontrollis 1 (ÜKS) ametnik. Kes pidi tegelema Tallinna, Frankfurti, Manchesteri, paari Türgi ja ilmselt veel mõne lennukitäie rahvaga. Kaugelt enam kui tuhande inimesega. Ma ei ole üle saanud siirast imestusest, et sealt ei sündinud viraalset videot “how I quitted my job on the spot”.
Läksime Maakaga tsiviliseeritud inimestena passikontrollisaba lõppu. Kui hoone ei oleks olnud nii väike, oleks meil selle leidmiseks vaja olnud GPS-i ning kaasapakitud brunchi.
Palav ja kitsas oli. Õhku ei olnud. Higi voolas. Inimmass käitus kui pereheitel mesilassülem ja sumises ärritunult, nii et lennujaama teateid ei olnud võimalik kuulda.
Liikusime tunniga edasi vaevu seitse meetrit. Tunglemine oli kui perversne inimversioon tetrisest või Rubiku kuubikust: sajad ja sajad inimesed püüdsid end õigele kohale paigutada ehk passikontrollilauani jõuda ega pidanud järjekorda millekski.

Üks Novatoursi vormiriietuses naisterahvas, kes ei olnud seotud meie tripiga, käis vahepeal ja karjus üle möllu, et Tallinna lennuk ootab kõik ära, maha ei jäeta kedagi. Väga kena temast. Ja muljet avaldav kopsumaht.

Et varem väljuma pidanud lendude inimesed üldse võimaluse saaksid, kutsuti politsei.
2 tursket politseiametnikku, kes end proovile panid, et hilisemate lendude agressiivtrügijad tagasi suruda. “Manchester, step back, step back NOW!”. Ega see asja oluliselt muutnud, eriti “Turkish Airline, back off, NOW!,” nii et ma ei oleks imestanud hoiatuslaskude üle.
Kell oli üksteist.
Hakkasin muretsema, et kui järjekord liikuma ei saa, esitab lennujaam meile üüriarve.
Lõpuks hakati passikontrolli poolt järjest valjemini karjuma “Tällin, Tällin, Tällin!”, nii et me, ja kaasmaalased, surusime massist läbi toore jõuga, eesseisjaid tõugates ning nende varbaid tallates. Hoolimata nende vanusest või olukorrast. Kordagi vabandamata. Asjaolud olid sellised. Loomastumine nakkas.

Turvakontroll armus Maakasse taas esimesest silmapilgust ning kasutas oma ametiseisundit räsitud Maaka näppimiseks. Viimane oli peale mitmetunnist inimmassis nühkimist ja tasuta massaažiseanssi täiesti tuim ega ilmutanud ühtegi emotsiooni.

Lennukisse jõudsime eelviimastena. Viimane oli järjekorras meiega sõbrunenud tibukollase pluusiga tädi.

Lend väljus pisut enne kahtteist.
See ei ole lennureisidel märkimisväärne hilinemine, kuid sellele eelnenud kurnav Tsivilisatsiooniväline Festival oli küll kogemus, mis oleks meie poolest võinud olemata olla. Kõike ei pea siin elus kogema, öelgu need ajaloos kuulsad isikud ja tänapäevased influentserid mida tahes. Olgu nende kogemuslikul õhtusöögilaual või kitselootekestad durianimarmelaadiga; mulle ei ole seda vaja, teadmaks, et eee... tsiteerides Maakat “EI!”.

“Ma olen higine nagu siga ja haisen!” vingatas Maakas lennukis. “No sellega sa siin küll praegu kuigi originaalne ei ole,” lohutasin teda enese kaenlaaluste kohalt õhku ninna tõmmates. Teisi inimesi, teades kui rabedad on hetkel nende närvid, ei julgenud nuusutama minna.
Tagasilennul oli ka Maakal probleem oma mitte eriti karvaste jalgade mahutamisega. Kuigi lennuk oli sama, mis minnes - Airbus320. Tema solidaarne ebamugavustunne ei teinud paraku minu oma kuidagi paremaks.

Tallinna lennujaam on imeline. Kuigi väikene, on temas midagi suurt. Päriselt. Kes ei nõustu, käib Tivatis ära...
Maakas tellis Uberi, sõitsime Balti jaama. Läksime rongi peale. Maakas ühe ja mina teise.

***

... järgmise korrani. Kui kõik hästi läheb, siis veel sama aastanumbri sees.

Muidugi kui Maakas andestab talle kolmel päeval söödetud küüslaugu, millest ühest ta ilmselt teadlikki ei ole. Ega sunni mind tegema elukindlustuspoliisi enese nimele, et mulle veel apelsinimahla tellida, sest mu allergiast on ta kindlasti teadlik. Õnneks oli baaris apelsinidest kohapeal pressitud mahl täielik turisti ripp-off ja enam kui pool sellest moodustas Budva kraanivesi.
Otsustasime, et suhtleme ka edaspidi. 

Laupäev 25. mai 2024 (Monte 8)

By W

Ärkasin viie paiku.
Otseloomulikult imeliku tundega nagu kõikidel puhkuse hommikutel. Teinud enesele kiirdiagnostika, tuvastasin üllatava põhjuse. Kõht on tühi! Eelmise päeva lõunaforell oli sama kaugel kui kosmosejaam Maaka koduaiast ning õhtul ei olnud meil söömiseks energiat jätkunud.
Uurisin külmiku sisu. Munad. Salaami. Kurk. Tomat. Jääsalat. Njeguški pršut. Tiramisu jäätis. Jääkuubikud. Nii 50cl džinni pudeli põhjas. Toonik. Õlu. Mineraalvesi.
Süüa ju oli, kuid midagi tundus puudu olevat. Segasin omale džinnikokteili, kaunistasin sidruniviiludega, ja vajusin, klaas näpus, diivanisügavustesse ja jäin mõttesse. Taipasin, et juustu ei ole!

Otsustasin poodi minna, kuigi kell oli vaevu 6. Mega Market avatakse 7.30. Aga ma olin juba esmaspäeval märganud üht 24h kauplust (pühapäeval ja pühade ajal on seegi muidugi kinni), nii et otsustasin õnne proovida. Väljast väike ja mittemidagiütlev, olime siiani poekesest lihtsalt mööda kõndinud. Ilma asjata. See oli kui Narnia kapp – astusin sisse ja leidsin korraliku Konsumi mõõtmetes rikkaliku imedemaa. Juustu oli enam kui 10 sorti. Kõik ühtmoodi tundmatud. Valisin siis ilusaima pakendi järele. Selles oli mingi salatijuust. Pärast osutus vegantooteks. Kassa juures haaras käsi riiulist ka pudeli valget Makedoonia veini, hinnaks 2.49. Juustulaadne toode maksis rohkem.

Stella Market, välimus petab - kui sinna satud, astu sisse

Maakas oli jalul ja takseeris kööginurka pilgul, mis viitas, et kui seal oleks leidunud šokolaadi ja kummikarudega kaetud baklažaanilõike, oleks ta need toiduks tunnistanud.
Kuna ta kohvi ei tahtnud, endiselt, siis üritasin talle omletiooteajaks klaasi veini kätte suruda. Esialgu ei õnnestunud, kuni teatasin resoluutselt “me lahkume homme vara, täna tuleb kõikide manustatavate jääkidega ühele poole saada!” Nüüd oli Maaka kord mõtlikuna, klaas näpus, diivanisse vajuda.* Tema pilvise pilgu peale lasin silme eest läbi lähiümbruse – kas ma olen märganud mõnda lillepoodi. Kahjuks mitte. Muidu oleks hankinud hulga valgeid musta lindiga bukette, küünlaid, kardinad ette tõmmanud ning sakraalmuusika mängima pannud. Et matusebüroomeeleolu ka audiovisuaalse väljundi saaks.

Kumba sa oma omletiga rohkem tahad - vorsti või sinki?
Ma tahan rohkem vorsti, rohkem sinki, rohkem juustu ja rohkem ...
Ka omlett on seest täidetud, kõige ja rohkemaga

Peale söömist läks olemine helgemaks. Vaatasime krimidokke. Lahkasime Montenegro kogemusi ning jõudsime järelduseni, et meil on Budva pehmeimad padjad. Ehk otsustasime teha seda, mis kodumaal sugugi nii hästi välja ei tule: magada. Voodi on päris hea reisi sihtkoht, lähen sinna kindlasti ka tulevikus.

Kui avatud silmadega vaadata, on Budva rannas
piisavalt valutult ujuma minemise kohti

Õhtupoolik viis Budvasse jalutama ning loomulikult randa.

Viimane suplus!

Eelmisel päeval oli Slavko muu jutu sees rääkinud ka Budva Õudsest Kivisest Rannast ning meres olevatest kaidest, kust tervemõistuslikud kodanikud valutult vette lähevad. Tõepoolest, ca 100m meie tavalisest vingerduskohast vasakul oli kai. Isegi 2, väikeste vahedega. Paremal ca 400m kaugusel veel 1.

Et mitte oma lollust tunnistada ja eluaegseid komplekse saada, teesklesime, et oleme ranna kasutusjuhendist koguaeg teadlikud olnud.
Meil on lihtsalt moto “kui see ei tee haiget, siis teed sa seda valesti!”. Ehk vingerdasime taas läbi kannatuste naudingute poole, olles ükskõiksed “teised näevad, valge on” fakti osas. 

“Koju” jõudes teatasin Maakale, et meil ei ole enam muud võimalust kui süüa seda krdi tiramisu jäätist, 900ml karbis, mis juba kuuendat päeva puutumatuna sügavkülmas seisis. Ja me sõime. Filmide kõrvale. Oleks teadnud, et see nii hea on, oleks me karbi ilmselt juba neljapäeval avanud.

Läksime magama.
Viimast korda Montenegros.
Meeleolu oli taas kui Iiahil, kes avastab, et lisaks sõprade poolt unustatud sünnipäevale ei kavatse ka tema õunapuu sel aastal õiepoegagi kanda.

Öösel oli äikesetorm ja paduvihm. Viimane pesi musta masenduse paar tooni heledamaks ning lasi uinuda. 

* jah, me oleme hommikuse joomise praeguseks lõpetanud; söömise ka

Reede 24. mai 2024 (Monte 7)

By W

Olin juba aprillis Tripadvisorist broneerinud ülipopulaarse päevaekskursiooni Durmitori rahvuspargi, Tara jõe silla, kanjoni ja Ostrogi kloostri külastamiseks.

Kell helises 5:12.
Ärkamisjärgses meeltesegaduses kaalusime korraks kohvi tegemist, kuid virguv aju tuletas kiiresti meelde, et see jook maitses kui põrgueeskoja tervitusnaps. Käivitasime end klaasi sidruniveega ja suundusime otsima Monte360 (riigi vanim turismifirma) poolt WhatsAppi edastatud koordinaatide asukohta, Budva turismiinfo putkat. Ei olnudki keeruline leida, kuigi valimiseelsete teetööde tõttu tegime pisikese linnavaatlusringi.
Monte360 nopib huvilised üles erinevatest asukohtadest ja toimetab Kotorisse, kust reis algab.

Varahommikune Budva, transfeeri oodates

Budvast korjas meid ühes kahe briti ja kahe asiaadiga peale mugav Mersu linnamaastur. Üsna õigeaegselt, kell 6.20.

Taas juba tuttavas Kotoris.

Kotor

Sügelesime Monte360 kontori ukse ees kuni ka mujalt ekskursante kohale toimetati.
Nentisin, et vaid mina olen seal sandaalidega kui Kingpool. Isegi Maakal olid mingid ketsid. Igaks juhuks kiskusin seljakotist tossud ja panin jalga. Et matkasellide seltskonda sobituda. Tegin veidi pilte. Näppisin kasse – Kotoris on neid palju ja neile meeldib kui neid katsutakse.
Järsku kostus liivapaberiga hõõrutud bassihäälne haugatus “trip to Northern Montenegro, to the right!" ja meie kohale kõrgus enam kui kahe meetrine keskealine mees. Seejärel luges ja vaatas ta paremale plaganud grupi hoolikalt üle, praakis paar kodanikku vasakule ja juhatas ülejäänud kaheksateistkümne reisijakohaga Mercedes väikebussini.

Varahommikune Kotori turu ülesseadmine, koht, kus Maakas tasuta küüslaugu sai

End bussi sisseseadnuna saime teada, et mees on meie giid Slavko, ja et ta on oma suure suguvõsa lühim meesisend, kes ka oma 16-aastasele pojale alt üles peab vaatama. "I am the small and cute one," teatas ta käredal valjuhäälsel toonil enesekindlalt. Endal pealagi vastu bussi katust. Isegi kui ma esimese väitega ei nõustu, siis teise osas ei saa kellelgi pretensioone olla.
Slavko oli töönarkomaan oma naturaalses keskkonnas: see, et inimene naudib oma tööd, paistab välja. Nagu ka huumorist nõretavatesse informatiivsetesse juttudesse pikitud armastus oma riigi ja perekonna vastu. Ja seda 14 tundi järjest, väsimatult ja heatujuliselt.

Meie buss, meie Salvko, meie bussijuht

Nägime Perastit ja Our Lady of the Rocks saart nüüd ka teise rakursi alt kui paadist.

Our Lady of the Rocks

Ning rannakarbi- ja kalafarme, aga seda sõidu pealt, nii et mul ei õnnestunud pilte teha. Rannakarbifarmist annavad märku sirged merepoide read, mille kõrval kohtab ringjaid moodustisi. Viimaseid ei ole teinud tulnukad, vaid inimesed ja neis kasvatatakse kalu. Karpide kõrval põhjusel, et nood on kui looduslik WC-phastusvahend ehk absorbeerivad kalade tekitatud reostust.

... ja nii sünnivad granaatõunad

Soolajärve juures tegime (foto)peatuse. Järve vesi ei ole soolane. Nime olla saanud järv nii, et ammusel kaubavahetuse ajastul olla ühe vanamoori hobune vette jooma kihutanud, kallid soolakotid sinna ümber ajanud ning mutt karjunud ja sajatanud needusi, et saagu ja jäägugi see vesi nüüd soolaseks.

Soolajärv

Toitlustus oli meil hästi korraldatud – Salvko lasi ringi käima hommikusöögimenüü, kuhu igaüks soovitud toidu taha kriipsu tõmbas. Seejärel edastas ta grupi soovid üle interneti varakult kohvikule.
Võtsime mõlemad toorsingiga omleti ja musta kohvi, mida nad seal miskipärast espressoks kutsuvad.

Floid kohviku tänavavaade

Meie bussi kirev ja rahvusvaheline seltskond oli sümpaatne. Kuid meie, teate, oleme poolautistlikud eestlased, nii et välikohviku kuuekohalisse lauda maandununa tõstsin ma kärmelt liigsed noad-kahvlid teisele lauale, et kellelgi ei tuleks pähe meie juurde parkida ja sotsialiseeruma hakata. Oo õudu! Tundub, et tegin manöövriga teene ka vennasrahvale. Soomlased, kes olid kolmekesi, kained ja vaiksed, hõivasid kiiresti äsjatekkinud nelja söögiriistakomplektiga kõrvallaua ja põrnitsesid kaunist lilleaeda altkulmu nagu meiegi. Kohe kodune tunne tekkis.

Kohviku hoov

Kuigi sööklani jõudes oli toit juba valmis, ei ilmunud see piisavalt kiiresti lauale. Viie minutise ooteajaga sõime Maakaga laual oleva saiakorvi tühjaks, sest kell oli juba 9 ning me olime omale hommikusöögikombe külge harjutanud. Ka saiakorvi ei pidanud me jagama, soomlased said enda oma.
Omlett kõrval oleva tomati, kurgi, sibula ja juustukuubikutega nägi hea välja. Maitses ka hästi. Uurisin Maakalt, kes on Seltsimees Munateadlane, et mitmest munast meile serveeritud roog võiks koosneda. Maakas arvas, et kolmest ja selles küsimuses julgen ma teda usaldada.

Edasi oli tunde mägist bussisõitu, Tara kanjonini. Tara kanjonist suurem on vaid USA Suur Kanjon. Pool bussist tukkus ja Slavko rääkis vaiksemalt. Küladest, mida me läbisime, rohkem või vähem kuulsatest inimestest, kes seal elavad või elasid. Nt Novak Djokovici vanemate koduküla nägime.

Tara kanjoni juures lükati meid bussist välja kõrge kivi- ja puittrepi ees, mis viis zipline-i platvormile (kas see võiks eesti keeles olla trosslaskumisrada...). Tross on 1050m pikk ning saavutatav maksimaalne kiirus küündib kuni 120 km/h. Oleneb ilmselt kasutaja massist. Maakas ronis trepist üles hasartselt kui tõru silmanud Scrat ning vuhises peagi üle kanjoni.

Tara kanjoni sild

Kehitasin nõutult õlgu ning lonkisin üksinda sillale. Või nii ma arvasin. Lihtsalt silla asemel sattusin maailma servale, kus kadusid vanad tähendused ning sündisid uued. Üks neist hetkedest elus, mis jääb.

Vaata, seisad üksinda, inimesi märkamata, seal suure ja sügava kanjoni silla peal ja tunned, et hing on kinni. Kuigi õhk on karge ja puhas kui lapsepõlve hommikute kaste murul. Või oktoobrikuu esimene lumi.

Allpool laiub kuristik, mis võiks vabalt olla Ajalugu ise - sügav ja täis mälestusi ajast, mil ühelgi Maa olendil ei olnud veel kombeks kirjutada ega koopa seinale joonistada. Kuid graveeritud on sinna siiski. Maa enese ajatud palgejooned, millest iga pragu, kurv, kivinukk ja peegelduv värvitoon jutustab midagi miljonite aastate muutustest.

Kuristikus voolab selge sinine jõgi, mis meenutab veidi Maaka juttu peale õhtust veini – pisut tõtlik, käänuline ja kohati täiesti arusaamatu.

Tara sinine jõgi, sillalt

“Ei olnudki nii palju adrenaliini kui ma lootsin” teatas sillal kohatud lennuretkelt saabunud Maakas. Nunuh. Enne kui ma jõudsin midagi vastata, toppis üks asiaat talle kätte oma telefoni ja palus pilti teha. Maakas siis tegi. Proua jäi rahule. Terve hulk asiaate tundukse üksinda reisivat.
Inimesed pöörduvad meid kaht seirates alati Maaka poole. Kardan, et mu pilk ütleb, mida mõtlen: "don't you have any friends? Here, I'll give you five bucks, go buy yourself a selfie stick."

Hulkusime sillal ja silla ümbruses veel pisut ringi, külastasime prill-lauata WC-d, mille hinda ma ei tea, sest Maakas tegi välja ning suundusime tagasi bussi poole. “Ei ole vaja olla see tropp, kelle järele kõik ootavad,” ütlesin ma Maakale. Me ei olnudki. Mitte kordagi, alati õnnestus eelviimastena läbi lipsata.

Järgnes veel hulk bussisõitu. Nüüd juba Durmitori rahvuspargi suunas.
Täitsime oma hilise lõunasöögi soovilehe. Tellisime mõlemad valge lihaga jõeforelli grillitud köögiviljadega, sest olime eelnevalt kokku leppinud, et me ei lahku Montenegrost kala söömata. Maakas võttis ka Montenegro stiilis Kreeka salati, mis tähendab, et oliive ei ole ja juust on riivitud, kõik muu on sama.
Kuulasime Slavko jutte linnadest ja küladest, mida läbisime ning vaatlesime vabakäigu lambaid ja veiseid. Kadakastel rohumaadel. Neil sisemaal ongi kombeks loomad hommikul “lihtsalt õue lasta” ning õhtuks tulevad koju. Olles vahepeal naabrite kapsaid söönud, vilja tallanud ning turistidest autojuhtidele infarktieelseid seisundeid põhjustanud. Kui Montest ei saa Õnneliku Lehma Medium Raw steiki, siis ma ei tea, kust veel.

Durmitori põhjamaine loodus

Jõudsime Durmitori. Montenegro võib olla väikene, kuid kliimavööndeid on seal mitmeid.
“Kuule, jäta see kohaliku asukoha silt ka fotole, muidu on nagu Lahemaa rahvuspark,” juhendasin Maakat. Sest ongi. Sama floora, sama fauna. Palmidest, tsitrustest, oliividest ja agaavidest võib sisemaal vaid und näha ning läbi kuuse- ja männimetsa, kus sekka paar kaske, ei paista isegi mägesid.

Durmitoris tšillimiseks jäeti meile ca poolteist tundi, millest enamuse molutasime Musta Järve (mis on tegelikult sinine) kaldal erinevaid pinke ja kive istumiseks katsetades. Sest sealt paistsid ka mäed. Lahemaa looduses rändamine meid (ja soomlasi) väga ei erutanud. Erinevalt Uus-Meremaa ja Aasia turistidest.

Black Lake

Jõudsime kohtumiskohta, kust Slavko meid üles korjama pidi, üsna vara. Looduse asemel vaatlesime mööduvaid turiste. Peagi tulid meid lõbustama 2 teismelist krantsi, kellega veidi mängisime.
“Mulle tegelikult koeraila väga ei meeldi,” teatas Maakas end grimassi saatel puhastades ja kutsikaid eemale peletades. No shit, Sherlock! Igaks juhuks ei hakanud uurima, kelle ila ta eelistaks, sest vahel inimesed vastavadki kõige idiootsematele küsimustele ning peale seda võib olla raske neid endise pilguga vaadata. Noh, nagu kolleege peale ööbimisega suvepäevi.

Durmitorist viidi meid lõunale linnakesse, mille nime ma paraku jälle ei mäleta.
Pubis reserveeritud laudu nähes pidin Maakat istekoha valikul taas korrigeerima. “Istu laua serva, nii ei satu vähemalt ühele poole meid võõraid inimesi,” sisisesin. Maakas kuuletus. Kuid bussiseltskond oli meid päeva jooksul piisavalt tundma õppinud, nii et keegi isegi ei üritanud meie kõrvale istuda. Maandusid kui mesilassülem laua teises otsas.

Beebiforell oli hea, tõesti valge lihaga; miinusküljeks grillimisel selgroo küljest eraldunud roided e kalaluud. Ma otsustasin, et kuna me oleme nagunii juba paariaseisundis, siis ei pea ebamugavusele filigraanselt söögiriistadega lähenema ning kasutasin luude noppimiseks ja taldriku servale sokutamiseks lihtsalt näppe. Maakas annetas mulle ka pool oma Montenegro-Kreeka salatit.

Ostrogi kloostri fassaad

Toitmisele järgnes taas tunde bussisõitu. Ostrogi kloostrisse.
Poole seltskonna uinak ja vaiksem Slavko.
Kõvemat häält tegi Slavko kui mäe sees asuva kloostri fassaad paistma hakkas- hele laik keset mäge. Kloostrini mäkke sõitmine on klassika stiilis “8 km linnulennult, 80km mööda mägiteid”. Uskumatult kitsas usjas käänakuline tee, kus meie väikebuss kurve tagurdamata (ja kohati väljasuremata) võtta ei suutnud.

Tahtsin kloostriekskursioonil viisakas ja teiste religiooni osas austav olla. Ehk üritasin oma püksisääred lukuga lühikeste pükste külge saada, kuid ei õnnestunud – kogu seltskond tormas eest kui Valgustunud Usuhullude kamp Püha Meka poole, nii et toppisin sääred taskusse ja järgnesin, et neid, eriti Maakat, mitte kaotada. Ma julge teda üksi ripakile jätta. Rahvast oli meeletult.

Ostrog on Ida-Euroopa külastatuim ning maailma neljanda koha populaarsusega klooster. Nädala lõpus tullakse sinna massidena, magatakse kloostri hoovis õhtu- ja hommikupalvusteks.
Ka kloostris pildistamine on keelatud, va “vaated rõdult”.
Ütlesin Maakale, et siin internetist ja rikutud maailmast puutumata jäänud kohas on ka tualettruumid vaid augud kui nõuka-aegsel lauluväljakul. Ma ei eksinud! Ja need olid tasuta, mis on Montes haruldane. 

Veel üks pikk sõit. Tagasi Kotorisse.
Tee peal oli kohvikuga bensuka peatus, kust me midagi ei tahtnud. Kerge väsimus oli.
Kotorisse jõudsime pimedas ning tagasi Budvasse toimetas meid sama väikene linnamaastur, mis meid hommikul üles korjanud oli. Kuna üks asiaat palus Budvas peatust enne lõpp-punkti, röögatasin ka Maakale “välja!”. Autot juhtinud noormees üritas meid takistada, sest tema ülesanne oli meid maha laadida sinna, kust ta meid saanud oli, kuid ta lasi meil siiski minna peale selgitust, et asukoht on meie “kodule” märksa lähem.

“Koju” jõudsime pisut enne kümmet õhtul.
Üritasin Maakale rääkida tiramisu jäätisest, mis meil esmaspävast saati sügavkülmas on, kuid tema pilku nähes meenus teadmine, et “igal mõrvaril on perekond, naabrid ja sõbrad”.
Peale veeprotseduure vajusime voodisse, päeva kokkuvõtteks “väsinud, aga õnnelik!”.