Lehed

kolmapäev, 4. detsember 2024

Enese kaotamine või (taas)leidmine

 
by W

Võiks öelda, et ma olen üsna pika taibuga.
Kõik jõuab mulle lõpuks kohale küll, aga alles siis kui kõik teised on juba asja ära lahendanud või toimetanud ja muude teemadega edasi läinud.
Maakas võib kinnitada, et ma isegi tigude paraadile jõuaks alles siis kui see ammu läbi on. 

Täna oli üks krdi kummaline päev.
Ma ei pidanud töö otstarbel kodust välja minema ja sattusin juba hommikul mingeid advendi- ja jõuluteemalisi blogipostitusi lugema. Uudiste portaalides ja YT-s aga vilkusid ikka veel musta reede reklaamid. Väga pikk reede. Üldiselt ma reklaame, eriti must reede ja küberesmaspäev jms ei vaata, sest kõik teavad, et need on sügavad sünged augud, kuhu põhja isegi Alice ei jõua. 

Aga.
Igatahes otsustasin ma enda kohta kärmelt, et võtangi nüüd tempo üles ja teen juba peaegu, kohe ja täna, jõulukingid ära. Iseendale. Et ma nii veebruaris iseenda peale solvuma ei peaks, et "jälle unustasid!". 

Mida ma tahan?
Rohkem rahu ja vaikust.
Otsustasin, et ma hakkan veel enam pingutama selle nimel, et tänapäevasest ühiskonnast rohkem irduda.
Kustutasin oma Facebooki ja Instagrami kontod. See nõuab guugeldamist ja pusimist.

Kes sai kõige enam laike või kes on jälle end müünud millegi imeliku reklaamimiseks või kes täna punasest kapsast ägeda lilla salati tegi - mind ju tegelikult ei huvita. Miks peakski? Keda minu seenekaste huvitab?

AI nägemus sotsiaalmeedia süngusest

Üks asi, mis mind on alati seganud FB ja Insta puhul, on see, et inimesed ootavad pidevat kohalolekut. Nagu toksilise keskkonnaga töökohas. Ja siis on ise koguaeg kohal. Kõik need üritused ja sotsiaalsed kohustused (postitamine, kommenteerimine, laikimine), mille eesmärk on olla "nähtav" ja "aktuaalne". Pingeline ja tüütu ju?
Mina ei taha seda mängu mängida.
Kui sa tahad teada, kui ägedad sokid ma ostsin või mis oli mu õhtul mu taldrikul, siis sa tead, kust ja kuidas mind leida. Aga sa ei viitsi... ja olgu siis nii. 
Seejärel tahtsin inertsist ka TikToki konto kustutada, aga selgus, et mul ei olegi seda. Õigemini ma kustutasin selle juba ammu. Snapchat - kontrollisin, ei ole iial olnudki. 

Ja siis oli korda ajada veel see maha magatud must reede.
Sest mind tabas üht reklaami nähes mõte: "Aga miks mitte omale hoopis domeen osta?" Just, domeen! Iseendale. Järgmisel hetkel oli domeen soetatud ning aastane majutus ka tellitud.

Nüüd ma siin istun, vaikuses. Ja oma uue plaaniga ei ole veel päris valmis. Et mida ma sellise igandiga, nagu personaalne veebileht, täpselt peale hakkan. Aga mul, ilma sotsiaalmeediata, on nüüd rohkem aega ja kontrolli oma elu ja aja üle, nii et ... küll ma selle, kuidas oma rahuoaas täita, välja mõtlen. 

Mul on, jääb edasi:

  • YT, ma olen sõltlane
  • Twitter, kasutan harva; uudiste otsingumootorina kui mulle vajalik info veel mujal ei kajastu
  • Reddit: ainult loen endale huvitavaid teemasid
  • Telegram, 1 kanal, ainult loen (kirjutada sinna ei saagi)
  • Discord, kuhu ma satun 3-4 korda aastas kui endal midagi küsida on vaja
  • blogid

9 kommentaari:

  1. Ahjaa, telekat mul ka ei ole. Nii aastast 2016 näen seda vigurit vaid sattudes kusagile, kus see on esindatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa võid käia minu juures vaatamas! 🙂

      Kustuta
    2. No kui on eriline, nt ümmargune ja lehmalaiguline, siis vbla ühe korra vaataks.

      Kustuta
  2. Äge! Jaga siis linki, kui oled lehe püsti pannud. Kaua sa ikka siin Maaka pesas siblid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Blogi ma nüüd kindlasti pidama ei hakka, see on ka liiga sotsiaalne tegevus. O_o

      Kustuta
  3. Jep, kinnitan, on jah aeglane. Põhjalik ja aeglane.
    Kõikvõimalikud sotsiaalmeedia nähtused vist ei sobi inimesele kes tahab süveneda kõigesse mis ette võtab. Loogiline, elu on selleks liiga lühike.
    Telekat pead vaatama minema muuseumisse, seal on vist sihukesi ümmarguse ekraani ja vett täis luubiga isendeid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Telekat näen ma hiljemalt järgmisel reisil, aga...
      ... kujutame seda asja nüüd ette:

      Ma üritan olla üliinimene, panen ahjukana küpsema, mõtlen, et vaataks sel ajal veidi telekat, kus on haarav dokumentaal ookeanisügavikest. Film jõuab just täielikus pimeduses külmumispiiril elavate olenditeni, keda meile koolis ei õpetatud ja siis heliseb telefon. Töö - keegi räägib, räägib, räägib, üritan vastata, kuigi hetkel ei kõneta see asi üldse ning siis koputab keegi veel uksele. Kes, krt? Ah, majutuse koristaja. Tahab tagastada soki, mille hommikul kogemata põrandalt prügikotti pühkis... Ok, väga armas ...
      Oot, mis kärsahais see on? KANA..aaaa... seal ahjus!
      Suitsupilv tervitab kui vana sõber ja suitsuandur pistab röökima kui oleks keegi teda harjavarrega alla peksmas ja tapmas. Enne kui jõuad kogu selle pasaga tegeleda, on tuletõrje kohal, evakueerib tervet majutust.

      ... noh, jah, ok, järgmine kord (või on see ülejärgmine) meil vist ei ole pliiti ja ahju, äkki ikka saan veits telekat piiluda.

      Kustuta
  4. Mind häirib FB puhul, et võeti toimiv asi ja hakati järjest kehvemaks kruttima. Veel püsin, aga argumente lahkumiseks aina lisandub. Twitterit pole kunagi näppinud, see algne napi säutsu idee ei võlunud, muudesse kanalitesse pole kah eriti tikkunud, Instas natuke käin.

    VastaKustuta