Botaanikaaia kõrvalring ja elu, mis ei küsi marsruudist

by W

Tere hommikust, üks virgutav jalutuskäik kulub ikka ära

Järgmisel päeval ärgates tegime eelmist hommikut järele, sest milleks toimivat asja muuta. Kohv ja Maaka küpsetatud pannkoogid, mida sõime lõhetäidise ja majoneesiste salatijäänusega.

Seejärel lonkisime “kodu” kõrval olevasse trollipeatusesse, et botaanikaaeda sõita. Lonkisime ja loperdasime ja laperdasime seepärast, et Riias ei teata, mis asi on lume rookimine (ja MuPo), vähemalt kõnniteedel mitte. See oli pigem tasakaaluharjutus lume, jää ja sulalompide vahel kui jalutuskäik.

Peatuses algas üritus nimega Rīgas Satiksme ühistranspordipileti äpp.
Maakas võitles tehnoloogiaga, mina, juba pileti ostnud, pööritasin silmi nagu kohalik lätlane, kes 10 aastat äppi kasutanud. Lõpuks saime ka Maaka pileti kätte ja siis selgus, et trollini on 20+ minutit aega, ümber peab istuma, midagi veel… ja üldse.
Mõtlesime korraks. Vaatasime sogaseid tänavaid ja autorataste alt pritsivat pori. Mõtlesime veel korraks. Ja võtsime Bolti. Hinnad olid vahepeal aastavahetuselt tagasi lobjakasse argipäeva kukkunud, nii et saime seda endale lubada.

Bolti juht oli pisut familiaarne ja nimetas Maakat devuškaks, aga õnneks oli suurema osa teest vait. Lõpuks viskas onkel meid maha täpselt õiges kohas, mis osutus pisut valeks kohaks. Aga seda pigem Maaka tellimuse tõttu, sest tellimise hetkel polnud tal viitsimist detailidesse süveneda. Ja lõpeks oli botaanikaaed siiski kusagil poole km raadiuses teisel pool suurt neljarealist teed.

See oli päris hea vale koht, 50 meetri kaugusel seisis Circle K, kus müüdi e-sigarette. Tõsi, minu jaoks täiesti tundmatuid, aga ükski narkomaan ei ole bränditruu. Varustasin end ja võtsime uuesti Google Mapsi lahti.

Teatasin Maakale asjalikult, et peale ristmiku ületamist tuleb minna umbes 450 meetrit vasakule ja seal peaksid olema botaanikaaia väravad. Maakas vaatas vasakule. Seal oli riialik rookimata tee, rohkem loomarada kui kõnnitee ja siis vaatas paremale, kus oli kunagi midagi natuke kühveldatud.

Maakas teatas resoluutselt, et tema vasakule sellele lehmarajale ei lähe, sest tal ei ole usku, et see millegi heani viiks, kõige vähem botaanikaaiani. „Me peame minema paremale ja otse”, teatas Maakas, „sest seal on tsivilisatsiooni jäljed”.
Me läksime.

Kahlasime seal poolroogitud teel vapralt, kuni umbes poole kilomeetri pärast jõudsime millegi väravat meenutava juurde. Väga lootustandev. Kahjuks oli see kinni mis kinni ja värav koosnes teravaotsalistest metallpiikidest, millest üle ronimine ilma soolikaid välja laskmata ei tundunud realistlik plaan.

Isegi Maakas hakkas kahtlema. „Äkki oleks ikka pidanud sinna vasakule minema, kas pöörame tagasi...”
„Ei, nüüd me läheme sinna, kuhu SINA tahtsid, jätkame”, teatasin põhimõtteliselt. Isegi kui see ei olnud arukaim vastus.

Ja siis tõmbasin draama käima. Täiemahuliselt.
„Sa ei usalda mind ikka üldse! Mida ma sulle teinud või tegemata jätnud olen?!“
Maakas arvas, et ei midagi, ja et ma pole ISEGI kaartidega eriti eksinud. Aga ometi ei suuda ta mind usaldada enam kui enda 50/50 tõenäosusega vaistu. Õige. Ise tehtud, hästi tehtud.

„Me peame teraapiasse minema, see ei ole enam normaalne ega eluterve“ undasin ja loopisin jalgu kahte kaarde nagu käärinud akaatsialehti söönud kaelkirjak. Põhjus oli lihtne ja proosaline. Jalad olid märjad. Mul olid tossud, mitte saapad. „Ära nüüd haigeks jää ja pane kindad kätte”, hädaldas Maakas.
Botaanikaaia väravast oli asi ikka veel kaugel, kuigi me nägime vahepeal üle aia palmimaja ja asju.

Rühkisime edasi. Pärast umbes 15 hektari jagu botaanikaaeda, väljastpoolt, lisaks autoremontide hoove ja elumaju, jõudsime lõpuks botaanikaaia väravateni. Sellisteni, kust külastajaid sisse lasti. Ja nende kõrval, seekord paremal, paistis ristmik, kust me alguses teele olime asunud.

Karma ja universum olid seekord efektiivsed. Maaka devuška tiitel kestis täpselt seni, kuni piletitädi Maaka „2 grownups” peale Maakat uuris ning küsis, kas üks ei peaks mitte seenioripilet olema. Maakas vastas, et tal ei ole vastavaid dokumente kaasas, kuid oli ilmne, et tõendeid pole vajagi. „Raha seegi”, ohkas Maakas soodustust saades.

Botaanikaaias

Botaanikaaed oli pea 10 cm lume all, kaasa arvatud enamik silte, mil lumemütsid peas. Orienteerusime hea usu, vaistu ja kerge pettumuse najalt. Värava lähedal võiks ju vähemasi elupuid, rododendroneid või muid talves elumärke ilmutavaid isendeid olla.
Suundusime siiski lootusrikkalt palmimajja. See osutus säästumajaks. Rikastel inimestel on korter ka suurem ja palmide loendamiseks piisanuks vabalt saekaatrimeeste näppudest. Ühe käe omadest.

Aga vähemalt oli seal soe ja roheline ja ilus. Ja mis peamine, Maaka lemmikpuu, araukaaria, oli kohal. Päris suur versioon ka. Istuda sai. Istusimegi, kõlgutasime jalgu ja vaatasime, mida parasjagu vaadata oli. Vaikne, rahulik, kergelt niiske ja troopiline „kusagil on suvi, soe ja meri” illusioon põhjamaises lumes.

Edasi hakkasime otsima mingit lillemaja. Selle leidmine polnud lihtne, tabasime asukoha lõpuks ainult selle järgi, et ühest räämas hoonest kostus inimhääli. Selgus, et see oli ühes tükis liblikamajaga, mille kohta me teadsime juba ette, et „talvel suletud“. Jälle selline niru teine. Aga istuda sai. Jalgu sai kõlgutada. Ja imetleda mingit põõsast, mille õied olid valged nagu Läti majonees.

Majoneesipõõsas, Maaka foto

Kaktusemaja oli suletud. Ukseesise järele otsustades ei olnud seal isegi personal kaua käinud.

Kokku ei läinud meil botaanikaaias üle poole tunni. Ausalt öeldes pole see koht, kuhu talvel sattuda, aga me pidime seda ise teada saama. Lõppkokkuvõttes ju ei kahetse.
Maakas lehvitas väravas piletitädile ja purjetasime teeäärsesse Circle K tanklasse. Tellisime taas Bolti, et vanalinna kulgeda.

Vanalinnas

Vanalinnas suundusime loomulikult kohustuslikku Mustpeade majja, mis pakkus pisut enam põnevust kui botaanikaaed. Eriti kelder. Seal oli päris elu- ja ajalugu. Ülemised ruumid seevastu olid üks suur toretsev inimedevuse kõle laat, kust me täiesti siira “meh, oeh, võeh” tundega lahkusime.
1,5x1,5m maalide kuldsete ornamentidega üle võlli pildiraamid vanadel „tähtsate inimeste” jäädvustamisel olid sellised, et kisuks oma raskusega iga tänapäevase küprokist paarismaja kokku.

Edasi kõndisime läbi vanalinna ja peatusime väikeses poekeses, mille ukse kohal ilutses lakooniline silt “Loto”. Maakas ostis Eurojackpoti pileti, kaks suurt segast lätikeelset kraapimispiletit ja minu tungival nõudmisel ka pudeli vett.
Kraapisime ukse taga oma pileteid müntidega, kui meie juurde ilmus inglise keelt kõnelev keskealine seljakotiga Läti kerjusonu. Kuna me ei kraapinud välja mitte midagi ja meid ootas edasi tavaline materiaalne olelusvõitlus, jätsime mündid endale. Kerjus porises midagi, mis ei olnud enam inglise keeles ega ilmselt mitte nii kena kui esimene pöördumine, ja sisenes täpselt sinna, kust me ise just välja tulnud olime. Ehk läks tal seal paremini.

Teekonda jätkates läbisime vanalinna ning kodu poole suunda otsides oli Maakas minu kaardilugeja otsuste osas juba märgatavalt leplikum ja püüdis usaldada. Ta, vaeseke, oli tülitsemiseks ja järgmiseks kvartalitiiruks lihtsalt liiga väsinud. Kasutasime ära hommikul ostetud transpordipiletid ja jõudsime sekeldusteta kodutänava otsa. Keerasime taas Rimi poole. Sel korral oli plaan eile edasi lükatud nuudlivokk. Ostsime Pad Thai kastme, munanuudlid ja porgandi, muu oli „kodus” olemas.

Sumpasime poesaagiga „koju”.

„Kodus”

Maakas otsustas veidikeseks reklaamipausile minna. Ehk horisontaalasendis elu üle järele mõelda.
Mina olin lihtsalt tüdinud, sest märjad jalad, suur linn, jube palju (kaudselt) sotsiaalne olemist ja täiesti arusaamatut teksti ajavaid inimesi.

Enda ja Maaka käimad kuivama pannud, alustasin kõige tähtsamast ehk alkovarudest. Ärasõidueelsel õhtul tuleb kõik manustada, mitte raisata on põhimõte. Kui rummijäägid olid piisava julguse andnud, asusin porgandi koorimise ja tükeldamise kallale. Meie ontliku majapidamise ainus puudus oli korralik kokanuga. Õigemini, et seda ei olnud. Valikus olid suur leivanuga ja lauanoad. Porgand näis kui vaenlane.

Ühel hetkel hakkas Maakal mu pingutusi vaadates minust ilmselt kahju. Ta maandus laua teise otsa ja küsis, mida ta teha saab. Ekspluateerida ma oskan. „Võid lõhe koorida ja tükeldada, nii 2x2cm, paar muna kloppida, jääsalati hakkida, jooksvalt nõud pesta - valik on lai, tööpõld lopsakas!” Maakas vist hakkas oma abivalmidust kiirelt kahetsema, aga desertöör ta ei ole. Eriti mitte siis, kui laua ääres on hea seltskond ja laual veidi juua.

SEE kõne

Kui olime kokkamisega umbes poole peal, helises mu telefon. Nime nähes sain kohe aru, mida sealt tuleb. Teine selline kõne mu elus. See ei olnud „kuidas läheb, head uut aastat“, mida jaanuari alguses nagunii üle toodetakse. See oli, et vanaema ei ole enam. Ei helistaja ega minu oma. Ja mitmete teiste. Ärasaatmine kell X, kohas Y, päeval Z.

Ei saa öelda, et see oleks olnud väga ootamatu, pea sajandi vanuste inimeste puhul šokiefekt puudub. Aga kas see on kunagi päriselt oodatud...

Me ei olnud mu täiskasvanueas väga lähedased. Mõlemad kinnised, kanged ja väljast vaadates tuimad nagu tanguvorstid. Aga lapsepõlves, inimeseks kasvamises ja arusaamade kujunemises oli tal üks märkimisväärsemaid rolle. Nagu ilmselt kõigil meie sealt liinist. Mõju, mis ei küsi luba, mõju, mis jääb.
Ja mulle jääb alatiseks see kulinaarne latt...

Info lõi tugevamalt, kui ma oleks arvanud. Tammusin umbes pool tundi nagu puuriloom aknast välisukseni ja tagasi. Peas sadu mälupilte, poolikuid mõtteid ja küsimusi. Pliidist möödudes vastasin Maaka küsimustele robotlikult, juhendasin, mida selle söögiga edasi teha.

Õhtu

Kui tiimitöösöök valmis sai, soovitasin Maakal soojalt süüa. Ise nagu ei tahtnud. Ütlesin ausalt „ma eelistan praegu joomist“, sest tundsin end kainemana kui vastsündinu ja see oli kahtlane seisund. Ei sobinud hetkesse.

Lauamängud ja tavapärane üksteise, ja üleüldse kogu maailma, nöökimine jäid ära. Selle asemel rääkisime elust, surmast, inim- ja peresuhetest ning muust kraamist, kuhu me tavaliselt väga ei satu. Mitte seepärast, et ei julgeks, vaid igapäeva ei ole seda vaja. Seal on niigi probleeme. Seekord oli vaja. Jutt läks kohati päris tumedaks, aga mitte halvas mõttes. Oli abiks.

Südaöö paiku andis kõht siiski märku, et tema leinast ei huvitu ja pannkookidest on 12+h möödas. Tõstsin taldriku ette. See nägi sama segane välja kui mu peas toimuv, aga söök oli hea. Päriselt hea.

Pärast seda võtsin kahekordse unerohudoosi.
Mõni öö ei ole kohe kindlasti mõeldud ärkvel olemiseks.

Kodutee

Järgmisel hommikul jätkasime väärikalt kohvi ja pannkoogitraditsiooni ning kulgesime Bolti abil umbes veerand üheteistkümneks bussijaama. Bussijaama juures on teatavasti turg ja ma armastan turge. Eriti seda osa, kus on toit. Seal Riia turul võiks ausalt veeta rohkem aega kui botaanikaaias, ilma et peaks seitset eurotki kulutama. Kuigi tegelikult kulutaks palju enam kui oleks aega murdosake sellest küllusesarvest taldrikule vormistada.

Paraku jäi aeg napiks ja pidime taas ronima mugava Lux Expressi peale. Teekond oli natuke igav, aknast vaadates ei saanud hästi aru, kus välismaa lõpeb ja kodumaa algab. Sama hall, sama mets, sama tunne. Ainult aruaadavas keeles maanteesildid andsid muutusest aimu.

Vaatasime netist üle Eurojackpoti numbrid. Taas tühjad pihud.

Veidi enne Vana-Pääsküla peatust teatasin Maakale dramaatiliselt, et „ma jätan su nüüd maha.“
Maakas vastas rahulikult, et „järgmise reisini. Oota, kontsert on ka enne.“

Mhmhm, jah, just nii.
Kuigi… järjekordi võiks ju tegelikult ka vahetada.

Keskeakriis: liiga elutark, et unistada ja liiga väsinud, et põgeneda

by W

Kui ma nädalaid magamata novembri teises pooles perearsti juurde jõudsin, oli seisund juba üsna huvitav. Kerged lihastõmblused, higistamine, hingeldamine (mida ma ise ei märganud), värisevad käed, tahhükardia ja vererõhk 227/106. Muidu stoiline tohtrihärra vaatas numbreid, ajas selja sirgeks ja ütles “püha püss!” Siis soovis uuesti mõõta ja palus keskenduda millelegi hästi positiivsele.
Proovisin. Mõtlesin palgapäevale... khm, valetan, ma ei mõelnud millelegi, ma ei olnud mõtlemisvõimeline. Näidud ei läinud oluliselt ilusamaks.

Sain 30 päeva töövõimetuslehte ja hunniku retseptiravimeid. Stardipaketi, mis peaks mind rahustama, magama panema, vererõhku normaliseerima ning rabanduste ja äkksurmaohtu vähendama.
Teate seda magusat masohhismi, kui loed ravimite kõrvaltoimeid? Ou jee, neist osa on mul puudu, siis oleks jackpot.

Istungi haiguslehel. Põhjuseks insomnia, sõitev katus ja “ealisest iseärasusest tingitud füüsilised vaevused”. Mis võivad olla psühhosomaatilised. Inimkeeli: keha ütles ühel hetkel ajule, et nüüd aitab, ei mingeid “pingutaks veel veidi” läbirääkimisi enam ja läks rikki. Võttis aju kaasa.

Tehti hulk analüüse: maks, neerud, hormoonid, kilpnääre ja veel asju, mille väljendamiseks peaks ladina keele kursuse läbima. Ma ei tea, kas Duolingo pakub seda.
Terviseportaalis ilutsesid proovide sildid “normis”, “alla normi” ja “üle normi”. Proovide järgset lubatud telefonikõnet aga ei tulnud. Kaks krdi nädalat.

Oletasin loogiliselt, et kogu näidikukompott oli selline, et perearstikeskus tegi järelduse, et siin pole enam kellelegi helistada ja kustutas mu nimistust. Maakas arvas, et AI soovitaks mu tulemuste peale hospiitsi poole vaadata. Ma ei hakanud AI-lt ega Googlelt küsima, ma ei soovi järgmised 3 kuud hauakivide ja peielaudade sooduspakkumisi näha.

Eile võttis arst lõpuks ühendust. Veel 30 päeva. Ma ei maga endiselt nagu peaks, vererõhk sõidab kui pilvelõhkuja lift, enesetunne ja meeleolu ühes sellega. Pealelõunasel ajal kardan mõni päev kokku kukkuda. Voodis on turvaline. Nii et poes käin hommikul.
Lisandus uus huvitav ravim, mis äkki hoiab ära reklaamipausid unenägudes. Ei mingeid tuunikalajalakreeme enam... nats kahju.

Nüüd on aeg(a) mõelda. Elu(stiili) muutusele. Sest isegi geeniloto võiduga saab keskeas otsa see füüsiline vastupidavus ja ressurs, mille heaks sa pole seni midagi teinud. Lihtsalt oli. Pidas vastu kõikidele su lollustele ja eksperimentidele. Enam mitte. Nüüd tuleb lisaks hingele ka keha eest hoolt kanda. Ebameeldiv, aga nii on.

Mõelda tulevikule ja ka tööle. Sissetulekule. Samamoodi edasi minna ei saa, see hirmutav hoiatus ja äratus ütles, et miski minus on nõus pigem surema kui nii jätkama. Inimestel on kardinaalsete muudatuste ees sageli kartus ja instinktiivne vastuseis. Aga... aga... aga...

Tuleb leida jõud, et üritada unistused, mis olid enne elutarkust, teostada. 

Läbipõlemisest, vol ...

by W

See algab pisikeste lisadega. Sageli iseendast, kui töös on parandusruumi. Ja seda on alati. Jagad oma mõtteid juhi ja kolleegidega ning teostad mõned ideed.
Pakud, et saad puuduva kolleegi töö täna ja homme kaetud. Ja küll me nende puhkustega ka hakkama saame.

Püüad kriisimomentidel õla alla panna kohati oma mugavustsoonist kaugele välja minnes. Teed mõned ületunnid.

Vahel on sul kogemuspõhine intuitsioon, mis ütleb, et kohene lisaliigutuse tegemine või millegi “korraks” enda peale võtmine, ilma, et keegi oleks palunud, võib ennetada mitmesuguseid ebamugavusi või lausa väiksemat sorti kaost.

Sa ei tee seda soovist olla tubli, ennast tõestada või silma paista, tahtest karjääriredelil tõusta. Ei. Sa oled teadlikult tulnud valdkonna madalaimale positsioonile, mis sul iial varem on olnud, lootusega, et see laseb sul tööpäeva lõpus ukse sulgeda ja töö tööle jätta.
Sa teed kõike vaikselt, see on varasemate kogemuste ja hirmupõhine refleks. Ignoreerimisest tulenevate tagajärgede osas. Isegi kui need ei puuduta su enda ametijuhendit ega vastutusala. Sul on tunne, et keegi peab märkama, keegi peab tegema. Vastutuse võtma. Kuigi sa enam ei vastuta ju...

Kui kõik kestab piisavalt kaua, muutub see loomulikuks. Nii enda kui teiste jaoks.
Sa oled kusagil andnud vaikiva nõusoleku lisakohustuste osas, milleks sa oled võimeline. Sest "kõike, mida sa oskad, võidakse kasutada ja kasutataksegi varem või hiljem sinu vastu". Ja on okei sulle veel midagi anda. 
Kuni sa ära väsid.
Kuni sa ühel hetkel enesele teadvustad, et ütlesid just veel ühele lisaülesandele “jah, ikka saab”, kuigi sul ei ole enam endast midagi anda, karikas on tühi. Sa arvutad kokku oma aasta jooksul tehtud ületunnid, loed kokku aasta jooksul olnud vabad päevad...

... sa oled unustanud kohustused iseenda ees.
Unustanud, et puhkamine ja vaba aeg ei peaks tekitama süütunnet. Et seda ei pea ekstra miilidega välja teenima. Et “ma tahan 2 vaba päeva nädalas” eest ei pea vabandama.

Kui küsitakse “kuidas läheb” või vahel isegi “kas sa pead vastu” – peast käib korraks läbi uurida “kas see on sisuline või formaalne küsimus ja kaua teil oleks aega kuulata?”
Su küsimusele küsimusega “oleneb mis see teine alternatiiv praegu on” vastusest ei saa ka keegi ilmselt aru, kas see oli päris või retooriline.

Ja siis istud sa öösiti köögis, mõeldes kui ebamugav saab olema “taganemine lepingust,” millele sa pole kunagi alla kirjutanud.
Kuidas sa pead tõmbama joone ja lõpetama igasuguste nähtamatute lepingute allkirjastamise oma une, kõrgenenud vererõhu, lugematute tundide ja hingerahuga.
Loobuma olemast pidev lahendus ja turvavõrk järjest kummitavatele “ajutistele” probleemidele.

***

Ma ütlesin üleeile tööl juhile, et ma annan lahkumisavalduse. Sel korral muidugi põhjalikuma selgitusega MIKS. Ja sain 2 vaba päeva. Lubaduse lahenduste otsimiseks. “Oota selle avaldusega, kui tahad võid igal ajal ka päeva pealt minna”.
Viimati oli mul 2 järjestikkust vaba päeva septembri alguses.

Laias laastus mul enesekehtestamise ja otsustega probleemi ei ole; ma olen kõike muud kui peoples pealser, olenemata nende ametikohast, ning ma ei karda seda tööd kaotada.
Uut palgatööd ma isegi ei otsiks kuni järgmise sügiseni.
Aga samane iseseisev otsuste vastuvõtmine ja teatav kohusetunne, puudujääkide katmine ka palumata, värvibki mu lõpuks nurka. See on nüüd kolmas kord. Ka ma ise teen midagi valesti.

Kurtsin täna Maakale, et “ma tunnen end kui ärevushäirega suitsuandur, mis on koguaeg valvel ja millekski valmis”.

Ja leidsin, et ma vajan trammijuhi kursusi ja luba, sest ... proovige ühte trammi samal ajal kahele või kolmele liinile korraga sõitma panna!

... mul on siiani kirjutamata viimane osa meie Albaania reisist ...

Ma pidin tellima uue pangakaardi, sest praegune, mille PIN-koodi ma aastaid teadnud olen, on blokeeritud, sest mul on lisaks unetusele mälu- ja keskendumishäired. Mitte nii pahad kui aastate taguses ajas, mil ma koera või auto poe juurde unustasin või pangakaardi ID-kaardi lugejasse toppisin ja seda leidmata uue tellisin jms ... aga sinnani pole ju ka vaja jõuda. 

Hullumaja märkmed

 Miks mitte poliitikast kirjutada.

Vahepeal olen isegi mõnikord purtsatanud.

Eeldame, et esimene lause on küsimus. 

Ma vastaks sellele, et poliitikast pole mõtet kirjutada kui sees keeb viha ja tõesti - ma olen vihane.  Ma olen kuradima vihane (mis raamatus sedasi hõigati? Ei mäleta.).

Miks vihane?

Näited on toredad asjad. 

Lepid sõbraga kokku, et ehitate maja. Mõlemad panustavad, sina paned seinad püsti, tema aitab katust paika panna, saate ilusa elamise valmis. Ehitisest on kasu küll rohkem sulle, kuid sõbralegi on hoone kasuks.

Elu nagu lill, kas pole. Lill isegi hoolimata sellest, et naaber on täiesti opakas psühhopaat, kes korraldab skandaali isegi siis kui su krundi serval on kivist lõvi, mille taguots on tema krundi poole. Tolle opaka pärast sõber üldse käed ehitusele külge pani, on temalgi psühhopaadiga muresid.

Aga sõber jääb haigeks. Mitte köhasse või kõhuviirusesse, vaid tuul käib ladvast läbi ja seda nii põhjalikult, et sõber katkub teie maja katusesse auke ja süüdistab selles sind, vähe sellest, ta saboteerib isegi oma jäsemeid ja kiusab iseenda keret. 

Seda viha küll, mis sõbra vastu tõuseb. Samal ajal saad aru, et sõber on sama, ta aju on puder.

Istud oma katuseta majas ja ei tea kas hakata viha välja valama või keerata kaastundekraanid lahti. Napakas naaber teeb rõõmust kukerpalle, sest su ärakeeranud sõber on temaga mesti hakanud.

Parem ei tee kumbagi, keldrisse vihm veel ei ulatu ja äkki, ÄKKI läheb sõbral paremaks.

Nagu ma Morgie juures ütlesin:

Mul on kaitseliitlastest pojad.

Ja kaheksa lapselast.

Me oleme teinud plaanid juhuks kui vihm jõuab igale poole ja kelder upub. 

Kui kole on selliseid plaane teha, aga veel koledam oleks ilma nendeta.

Makaronid viinerikastmega

by W

Krt, ainult reede ongi ju

Ärkan hommikul kell liiga vara, silmad kinni liimitud eelmise õhtu eksistentsiaalsest meeleheitest.
Mingi vaimne madalseis on.
Kohv ei aita.
Sidrunivesi ei aita.
Ainult kohusetunne aitab püsti tulla. 

Täna on reede.
Jälle.
Nagu eile. Ja üleeile. Ja päevad enne seda. Minu töönädalas on esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja seitse reedet. 

Kontoris küsib keegi: „Mis päev täna on?“ Ma, teades vaid kuupäevasid, vastan: "reede.“

"Ah, lõpuks ometi!“ hüüab ta rõõmsalt, teadmata, et minu maailmas on see juba kolmas järjestikune reede. Temal ja muudel inimestel võib-olla kolmapäev, ma ei tea; eks ta on siis pärast pettunud ja arvab, et ma olen napakas või õel. 

Homme on jälle reede. Õnneks see seitsmes e viimane. Ja siis tuleb minu laupäev ja pühapäev e 2 vaba päeva. Mind ei huvita, mis nädalapäev kellelgi teisel on. 

Selliste tsüklitega minimeerub ka toidulaud; peaasi, et saaks kalorid kätte. Odavalt, kiiresti ja mõtlemata. Sest Wolt oleks juba samm suuremale allakäigule. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi
• Õhtul makaronid viinerikastmega

Ajakulu ca 30 min. 

• makaronid* Cornetti Rigati 400g 0.29 (Maxima)
• Rakvere Pereviiner 500g 0.9 (Selver -50%)
• piim 0.4 (1L kilepiim Farmi, Selver)
• SUUR sibul 0.1 (0.49 kg, Maxima)
• hapukoor 0.6 (Farmi 500g 1.49 Selver)
• tomat 0.4 (1.99kg, Selver)
• maitseroheline** 0.5 (15.99 kg, Maxima)
• toiduõli, sool, pipar

... veidi mõtlesin, kas lisaks tšillihelbeid või tomatipastat või paprikat või marineeritud kurki kastmele, aga otsustasin, et ei, täna on "kõige lihtsam nõuka köök". 

Nõuka köök

Kokku nii 3.5 ja ma söön seda 2 päeva. 

Hiljem 1 roheline banaan, pool greipi, 2 singi-tomati rukkipala (hamburgerina e 4 viilu leiba) ning kohustuslik külm kakao, sest tänase kuupäeva piim tuleb tarbida. Nii 2.8 väärtus, sest sink on loomulikult -50% ja juba eilse kuupäevaga. Eile ei saanud kõigest jagu***. 

Päev kokku 5 kandis. 

* Mitmeks päevaks odavate makaronide keetmise saladuseni ma ei ole jõudnud.

Ok, kui ma neid salati sisse tahan, siis ma lasengi nad sõelal jaheda vee alt üle, veidi õli hulka ja nad ei kleepu kokku.

Aga sooja sööki soovides ei hakka ju külma veega jamama... kurnan vee ära, panen siis veidi õli ja segan, aga nad enamasti lähevad järgmiseks päevaks ikka suht monoliitseks massiks. Mis ei ole ju ekstra probleem, viskan soojendamiseks kastmesse ja sorgin pannilabidaga lahti.

** Ma revideerin poes maitserohelise pakke põhjalikult, sest Karlskroona oma, mida eri kettidest peamiselt leiab, sisaldab enamasti liiga palju peterselli, mis ei ole mu lemmik. Pakis ei ole sugugi  1/3 tilli, 1/3 rohelist sibulat, 1/3 peterselli. Peab tuhnima. 

*** Vaatamata oma "kõlblik kuni" ja selle kodus ületanud toodete söömisele - varsti tuleb temperatuur e suvi. Ja olles üsnagi teadlik, mis kõik tarneahelas ja kaupluses toimuda võib ... suvel ma ei osta -50% kanatooteid, toorest kala, kondiga liha, toormahlasid jpm.
Aga suvel on ju kama ja arbuus!

Blogimine: vanurite päevikud

 
... kes kirjutas viimase blogipostituse ja millal ta suri?

Veidi vara veel küsida, aga...

Tolmune ja miskipärast pisut rasvane läpaka klaviatuur laual. Just käisin kõrvatikuga klahvivahed läbi. Väkk.
Paberid ja pastakas arvuti kõrval.

Blogimine, sõbrad, on suremas. 10+ aastat tagasi - mäletate, onju? Meid oli palju. 

Aastake tagasi oli siin poll praeguste lugejate vanuse kohta. Vastanud osaliselt ka blogivad. See ongi gerontide pärusmaa. Isegi polli ei olnud selleks teadmiseks ju tegelikult vaja.   

Mõni vana kirjahunt ripub ikka veel blogide sõnaniite kududes nagu käsitööseltsis viimaseid sokipaare kuduv proua Salme. Väga tore. Päriselt.

Aga kuhu on kadunud uued, noored, uljad kirjatõprad?
Kus on alla 20-aastased tulevikutähed, kes peaksid meid oma nutikate mõttevöönditega vallutama?

Ahjaa.
Nad on instas, tokis, tuubis ja jumal teab kus veel, vorpides kolme sekundi pikkuseid videosid, kus vaheldumisi tantsitakse, süüakse ühes juustuga mikrosse virutatud tšilliseid Cheetoseid ja jagatakse elumuutvaid tõdesid: "Joo vett! Maga rohkem, aga ärka juba kell 4. Ole sina ise!“ 

Jep, ma olen kogu elu valesti elanud!

Ja nii ma küsin teilt, kes te veel siin olete, säilitades lootust nagu katkine ja katmata roosipõõsas novembris:

• Mitu alla 20-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 30-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 40-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 50-aastast blogijat te teate?

Ja kui te suudate nimetada alla 40-aastase blogija - kas ta on ikka tegelikult veel blogija või on ta lihtsalt Instagrami ja muude platvormide caption'i venitaja, kes ühtlasi on migreerunud blogima mõnele moodsale ja sageli tasulisele platvormile (või oma blogi tasuliseks teinud)?

Varsti jääb blogindusest vaid TikToki lööklausetest koosnev tuhk.

Samas ei ole ma eriti kurb, et vihikute kaane vahelt kuivatuspaberid kadusid, ühes sellega, mille pärast need sinna juba vabrikus pisteti. Kettaga lauatelefone samuti ei igatse.
Piiparid. Telegramid. Paberkaarid autodes. Telefoniraamatud. Telefoniputkad (oot, mingi lühinumbriga sai isegi kellaaega küsida...).

Noh, jah, nii lihtsalt on.
Nagu meiegi veel oleme. 

Hapneda või fermenteeruda

 
by W

Kallis päevik või Maaka blogi või mis sa oledki... 

OpenAI kimchi liin

Talv.
See on nagu aeglaselt pealeroomav surm, mis närib seestpoolt.
Päike kustub novembris ja enne aprilli seda enam piisavalt ei näe.
Iga päev on nagu katse Everesti vallutamiseks. Ühes teadmisega, et see on võimatu.

 Kell heliseb hommikul, natukene nagu ärkan, aga tegelikult mitte. Tekialune tundub maailma kõige turvalisem paik, kuigi öösel magamatuses vintseldes ei olnud sealgi tore. Nüüd järsku oleks, sest ei taha seda, mis tuleb. Aga kell tiksub halastamatult.
Tööl käimine, teate, on nagu mingi lollakas ellujäämise viisi üks võimalus. Muid mul piisavalt veel ei ole.  

Motivatsioon? Null.
Plaanid? Pole olemas. 

Elu on justkui pausile pandud.
Päev venib nagu külm kördine puder.
Tahaks hiberneeruda. Ärgata aprilli lõpus, kui õhk lõhnab nagu midagi elusat.

Viimasel ajal on mul pidevalt ribastatud kapsa tunne.
Täpselt selline, nagu oleks mind tükkideks tõmmatud ja mis edasi saab, ei ole veel selge.
Ma ei suuda otsustada, kas mu edasine tee kaldub hapnemise poole, klassikalise hapukapsa varianti, või hoopis fermenteerumise suunas, mis viib mind Aasia köögi poolele, otse kimchi staatusesse? Kumb neist üldse parem oleks? Mul pole õrna aimugi. 

Aga muidu on kõik hästi. 

Nõuan inimõigusi! Ja puhkust, puhkust kõigepealt!

 

Aasta on alles alanud ja ma juba ei jõua puhkust ära oodata. 

Töötegemise asemel venitan,  teen nimekirju tegemata asjadest, liigutan neid tähtaja, tähtsuse ja keerukuse järgi eraldi järjekordadesse ja... saate aru küll.

Sama kodus. Magama poen kohe kui pimedaks läheb, magan pool tundi, ärkan ja panen taaskord asju, seekord koduseid, järjekorda. Unistan kuidas ma homme hakkan heaks ja kõik on taas kirsid ja vahukoor.

Niimoodi rallit ei sõida. 

Mul on õpilane. Tööl muidugi, kodus peab ikka ise hakkama saama. Kangesti tubli inimene, innukas ja terane, ilma naljata.

Aga ma pean nüüd suhtlema. Möödas on päevad mil ma istusin oma töökoopas päev otsa ja tegin mitu tundi jutti tuima tööd nii, et õhtuks oli konkreetne hunnik ette näidata. Ma killustun praegu, jagan end laiali ja ma pole selles eriti tugev. Õnneks on õpilane selline inimene, et temaga suhtlemine on kerge ja isegi lõbus, kuid, nuuks, mu rutiin on nässus. On asju, mida tema teeb teisiti kui mina ja ma arvestan sellega, sest oi kui õudne kui me teeksime kõike ühtemoodi, kuid ma kannatan selle all... tedretähed, teate küll. Nende all peab ju kannatama?

Vähemalt ametinimetus on mul nüüd ilus. Õpilane mõtles välja, enne olin Quality Specialist, nüüd oleme kahekesi Bullshit Handlerid. 

Niisiis, nagu näete, ei tee ma oma tööd korralikult. See kirjatükk on probleemi elav tõestus.

Tahan puhkust! Juba eilseks!

Tüdimuse epitsentris

by W 

Kallis päevik, Maaka blogi, või mis iganes sa oled... 

 ... kurat võtaks seda jõuluaega ja kogu seda sentimentaalset p*ska, mis on ettekääne ohjeldamatuks teede ummistamiseks, osturalliks ja kaasinimeste häbituks tülitamiseks. Märkimisväärne osa inimestest on läinud segi, nagu oleks nende aju otse koljus ebaõnnestunud vedelaks süldiks keedetud. 

Olen nüüd kolm päeva järjest enda mõistes ületunde e 6-9 tundi kestvaid tööpäevi teinud ja minugi aju on nagu läbi segumasina lastud. 

Pilt by AI

Mingi tuttav, keda ma isegi ei mäleta, helistas, soovis "õnnistatud jõule". Ja ajas muud möga, mida mul ei olnud aega ega tahtmist kuulata. Mis asja, milleks? 

Proovisin tööl lõunat süüa. Puhkeruumis oli "väikene" jõululaud. Väikene? See nägi välja kui terve sea- ja lehtsalatifarmi ohverdus altarile. Ja kõik ootasid, et ma sööks. Aga sellisel ajastul on kõht juba nagunii täis asju, mida mu organism ei vaja. 

Telefon piiksub pidevalt. Sõnumid on täis "häid soove". Kust kõik need inimesed välja ilmusid? Kas nad ei tea, et mul on kiire ja töö, ja et ma oleks täitsa positiivselt üllatunud kui nad kontakteeruksid nt hoopis suvalisel päeval veebruaris või mais või... 

Külmkapp on täis toitu, mida ma ei jõua ära süüa. Sest mul on liiga palju tegemist, mitte söömapühad. Kolleeg, kes arvab, et mind on vaja toita ja mulle sageli oma kodust toitu karbiga kaasa toob, lisas veel oma panuse. Üritan "jõulupudrusse" mitte uppuda. 

On terve hulk sektoreid, kus pühad on nagu kõrtsikaklusesse sattumine - igalt poolt tuleb lööke ja sa ei tea, kust suunast järgmine ähvardab. Lõpuks tunned end kui põrgu eeskojas, kuhu Kristus ise millegi pärast sooduskuponge on jaganud. Väljakutseid vastu võtta on sama mõttekas kui üritus veeklaasiga õhus olevaid rakette kustutada. 

Vaatasin kalendrisse. Veel seda igasegast hullust. Ehk nii teisel jaanuaril hakkab järele andma.

Enese kaotamine või (taas)leidmine

 
by W

Võiks öelda, et ma olen üsna pika taibuga.
Kõik jõuab mulle lõpuks kohale küll, aga alles siis kui kõik teised on juba asja ära lahendanud või toimetanud ja muude teemadega edasi läinud.
Maakas võib kinnitada, et ma isegi tigude paraadile jõuaks alles siis kui see ammu läbi on. 

Täna oli üks krdi kummaline päev.
Ma ei pidanud töö otstarbel kodust välja minema ja sattusin juba hommikul mingeid advendi- ja jõuluteemalisi blogipostitusi lugema. Uudiste portaalides ja YT-s aga vilkusid ikka veel musta reede reklaamid. Väga pikk reede. Üldiselt ma reklaame, eriti must reede ja küberesmaspäev jms ei vaata, sest kõik teavad, et need on sügavad sünged augud, kuhu põhja isegi Alice ei jõua. 

Aga.
Igatahes otsustasin ma enda kohta kärmelt, et võtangi nüüd tempo üles ja teen juba peaegu, kohe ja täna, jõulukingid ära. Iseendale. Et ma nii veebruaris iseenda peale solvuma ei peaks, et "jälle unustasid!". 

Mida ma tahan?
Rohkem rahu ja vaikust.
Otsustasin, et ma hakkan veel enam pingutama selle nimel, et tänapäevasest ühiskonnast rohkem irduda.
Kustutasin oma Facebooki ja Instagrami kontod. See nõuab guugeldamist ja pusimist.

Kes sai kõige enam laike või kes on jälle end müünud millegi imeliku reklaamimiseks või kes täna punasest kapsast ägeda lilla salati tegi - mind ju tegelikult ei huvita. Miks peakski? Keda minu seenekaste huvitab?

AI nägemus sotsiaalmeedia süngusest

Üks asi, mis mind on alati seganud FB ja Insta puhul, on see, et inimesed ootavad pidevat kohalolekut. Nagu toksilise keskkonnaga töökohas. Ja siis on ise koguaeg kohal. Kõik need üritused ja sotsiaalsed kohustused (postitamine, kommenteerimine, laikimine), mille eesmärk on olla "nähtav" ja "aktuaalne". Pingeline ja tüütu ju?
Mina ei taha seda mängu mängida.
Kui sa tahad teada, kui ägedad sokid ma ostsin või mis oli mu õhtul mu taldrikul, siis sa tead, kust ja kuidas mind leida. Aga sa ei viitsi... ja olgu siis nii. 
Seejärel tahtsin inertsist ka TikToki konto kustutada, aga selgus, et mul ei olegi seda. Õigemini ma kustutasin selle juba ammu. Snapchat - kontrollisin, ei ole iial olnudki. 

Ja siis oli korda ajada veel see maha magatud must reede.
Sest mind tabas üht reklaami nähes mõte: "Aga miks mitte omale hoopis domeen osta?" Just, domeen! Iseendale. Järgmisel hetkel oli domeen soetatud ning aastane majutus ka tellitud.

Nüüd ma siin istun, vaikuses. Ja oma uue plaaniga ei ole veel päris valmis. Et mida ma sellise igandiga, nagu personaalne veebileht, täpselt peale hakkan. Aga mul, ilma sotsiaalmeediata, on nüüd rohkem aega ja kontrolli oma elu ja aja üle, nii et ... küll ma selle, kuidas oma rahuoaas täita, välja mõtlen. 

Mul on, jääb edasi:

• YT, ma olen sõltlane
• Twitter, kasutan harva; uudiste otsingumootorina kui mulle vajalik info veel mujal ei kajastu
• Reddit: ainult loen endale huvitavaid teemasid
• Telegram, 1 kanal, ainult loen (kirjutada sinna ei saagi)
• Discord, kuhu ma satun 3-4 korda aastas kui endal midagi küsida on vaja
• blogid

Lõputu küünlapäev

 

by W

Miski TT algatatud teema murrab massidesse. Päris huvitav on inimeste päeva kohta lugeda. Annaks siis ka oma panuse. 

23:57

Ärkan esimest korda. Midagi imelikku nagu oleks. Aa - huvitav jutt jäi pooleli, kohe kuulan edasi!
Jätan Skype´i teate "ikka veel täna". Miks see oluline peaks olema? Ei tea. Proovin edasi magada. 

02:23

Silmad plõks lahti. Vaatan Nasdaq futuuri graafikut ja leian Skype’st sõnumi. See ütleb, et kell on 2 ja vihma sajab. Täpsustan nördinult, et "pool 3 ja midagi ei saja". Topin klapid kõrva ja panen YT-ist mängima järgmise kriipipasta. Räägitakse lapsepõlvesõpradest, kes üle dekaadi kohtuvad. Oma metsaonnis, kus hakkab jubedaid ja eluaegseid psühholoogilisi arme tekitanud mälestusi üles kerkima. Jään hääle taustal magama, klapid kõrvas. 

04:08

Miks ma jälle ärkasin? Miks öö selline on?
Nasdaq ei ole vahepeal midagi erilist teinud ja Skype’i teateid pole. Tunnen end hüljatuna.
Panen enne pooleli jäänud kriipipasta käima kohast, mida veel mäletan. Jutt läheb päris jubedaks. Tunnen end rahutuna, aga liiga unisena, et hoolida. Jään hääle taustal jälle magama, klapid endiselt kõrvas. 

05:47

Telefoni äratus piniseb. Tunnen, et minust on terve öö kui rong üle sõitnud. Ja vähe sellest - ka tagudranud, et veenduda, et ma ikka ilusti alla jäin, ja siis uuesti üle sõitnud. Lisaks on kõrvad klappidest valusad.
Ma ei taha, ma lihtsalt ei taha püsti tulla. Voodis on nii mõnus ja turvaline. Kus nüüd alles magaks! Mõtlen korraks: kui jätaks täna kõik tegemata? Aga ei, asi ei jõua kunagi mõttest kaugemale, tõusen kuidagi. Päev algab väsinult, aga vähemalt on Skype’is kellelgi sarnased mured. 

05:58

Jalule sain. Võit. Vesi keema ja vannituppa. Nüüd algab see solberdamine. Kraanivesi, hambapasta, mingi kraapiv tunne hinges. Peeglisse ei taha vaadata. Ja miks vee solin tundub nii kõva, et ma kardan, et see äratab terve kortermaja? Kui pead pesen, ei julge samal põhjusel ka fööni kasutada ja tilgun vaikselt tunnikese. 

06:10

Kohv. Lihtsalt pätikas, enamasti. Sõna "hea" on ilmselt liialdus, aga aitab elus püsida. Süüa ei taha. Mõtegi tekitab vastikust. Võtan lonksu. Kui see lonks oleks inimene, siis ta oleks keegi, kes sulle näkku karjub, et "võta end kokku ja tee oma eluga midagi!"

06:13

Arvuti lahti. Nasdaq ei tee endiselt midagi, Nikkei on paari huvitava liikumisega hakkama saanud. Näen seal midagi, mida võiksin nimetada trendiks, aga see on pigem selline legend, millest mina aru ei saa. 

Käin uudised üle, aga seal on enamasti vaid maksutõusud, sõjad, ja et üks influentser kaebas teise kohtusse ning kolmas võttis 8 kilo alla. Mõtlen: kas ma peaks neid üldse lugema või hoopis täiesti ignoreerima?

07:02

Longin uksest välja.
Elu on masendav.
Tuju on 0.
Jõuan tänavale. Pime. Pikk, kümne minuti pikkune retk algab. Midagi ei näe, isegi tuvisid pole. Miks ei ole? Kas tuvid magavad sel kellaajal? Või lendasid talveks lõunasse? Kasse ka pole. Ainult meie asutuse koristaja on, läheb samas suunas. Me ei räägi. Mitte kunagi. Sest mina räägin vähe ja teda ei ole 90% kolleegidest iial rääkimas kuulnud. Aga siiski läheme me pea iga hommik koos, tema minust 10 meetrit eespool. 

07:12

Tööle jõudsin. Jälle võit. Kas just suur, aga vähemalt ei kaotanud veel. Täna. Vahetan veidi riideid. 

07:18

Esmalt tiir peale. Et teada, kes kohal, kes mitte, ja kuidas üldse siin asi elab. Vaikne askeldus. Kõik tundub nagu vaja. Võib-olla tuleb täna siiski hea päev.
Kui ei oleks normis, siis viriseksin Skype´s. 

07:20

Tagumine kontor – kraam, mille järgi peab käsi ulatuma. Haaran spetsiifilise funktsiooniga Androidi käsiterminali ja surun selle paremasse püksitaskusse. Tunne on selline, nagu oleks mingi salarelva endale ligi võtnud. Lähen esimesse kontorisse, et seal end arvutisse maandada.

07:21

Eilne päev. Aruanded. Numbrid, tabelid. Halval juhul mingid arvud, mis näevad välja nagu keegi oleks südame rütmihäireid sinna visandanud. Enamasti õnneks siiski mitte.
Hankeaugud? Strateegilisi ei tundu olevat. 
Silmad jooksevad üle ridade, midagi LIIGA üllatavat ei leia. "Kurat, võiks midagi dramaatilisemat juhtuda," mõtlen, aga kohe annan endale aru, et selline mõte on puhas hullus ja lisatöö. 

07:30

Teine Androidi käsiterminal. Kinnitan selle vasaku käe randmele, nagu oleksin mingisugune kõrgtehnoloogiline agent. Tegelikkuses hakkab nüüd pihta: päev täis igasugust lattu saabunud kauba kolimist e asjade õigele kohale paigutamist. Android annab kiire info, kas ja kui palju mingeid asju on, nii et tean nende kohtade paremat planeerimist. 

8:30

Raskused. Asjad. Tooted. Neid on omajagu. Kolmekohaline number erinevaid asju, mis peavad jõudma omale kohale. Suured, väikesed, värvilised, värvitud, kile- ja papp- ja võrkpakendites. Viimastega saavad käed ja riided mustaks ja õhk mullatolmu täis. 

Skype´s ei ole midagi ... noh, ju siis on ka seal pool kõik normis. 

10:42

Peatus.
Mõttepeatus homse osas - kui palju neid igasegaseid asju meil homme vaja võiks olla? Teen prognooside osas oma ettepanekud. Need on lihtsamad kui Nasdaq futuuri liikumise ennustamine. Üsna lineaarsed, vaid paar korda nädalas tuleb pisut süveneda. 

11:32

Prognoosettepanekud esitatud.
„Kui see paika ei pea, siis pole mina süüdi, vähemasti mitte juriidiliselt, ainult moraalselt“ mõtlen. Ja müttamine jätkub. Olen mullatolmuga kaetud, nagu oleks maa alt välja kaevatud. Tööriided tunduvad lubamatult mustad. Aga ma ei hakka neid täna pesema, sest homseks ennelõunaks olen täpselt sama tont valmis. 

12:17

Lõpetan.
No ei olnudki tegelikult ju hull päev?! Ilmselt tulen homme jälle. 
Küsin kolleegidelt, kas neil on mind veel vaja või tohin minna. Enamasti nad lubavad. 

12:22

Lahkun.
Lähen kodupoodi. Selverisse. Kartul ja leib on otsas. Kes siis nii elab...
Poes vaatan riiuleid: seal on kõik, mis tegelikult ahvatleb – külm õlu, kutsuv ja karge. Aga miski ütleb: "Ei, võta parem Kadarbiku porgandimahl, see on parem valik.“ Kujutan ette, kuidas porgandimahl ja õlu omavahel tüli kisuvad, ja surun porgandimahla korvi. Tunnen end reeturina. Enese rehabiliteerimiseks kahman väikese kalja.

12:43

Vaatan igaks juhuks ka Maximasse. Noh, tasus ära. Ülehomse tähtajaga "grass fed" kanade munad on 0.64 kümnene karp, nii et võtan lausa 2. Munadega ei juhtu midagi kui veits üle aja on. Ja siis lendab korvi veel -50% tänase kuupäeva kuumsuitsupeekonikamakas ja piim ja pakk maitserohelist.

12:58

Kodus.
Esimese asjana joon suure tassi kraanivett paari tilga sidrunimahlaga. Või külma earl gray teed sidrunimahlaga, kui mul teed külmikus on. Sest peale hommikust kohvi ei ole ma midagi söönud ega  joonud. Ja nii võib peavalu saada või muidu paha hakata. Suvel näiteks, kui kuuma ja füüsilise tööga kaua ei joo, võivad lausa lihasspasmid tekkida.  

Panen koduriided selga. Aga mulla lõhn on ikka ninas. Nuusata on vaja, WC-paberisse. Vahel jääb see üsna hallikas. 

13:10

Kodune laud, arvuti. Nasdaq ja muud sõbrad ja majandusavaldiste kalender. Mõned X feedid. Süvenen. Sirgeldused ekraanil on nagu mingi kaasaegne kunst, millest keegi aru ei saa, aga kõik asjaosalised joonivad ja joonistavad ikka. Ja sätivad mingeid alerte. Sest nii peab. 

AI arvab, et lausa nii peab

14:38

Tuleb meelde: peaks sööma. Aga mida? No tuleb süüa teha. Täna ei ole probleemi. Suitsupeekoniga munakaste ja kartulid, ohtra maitserohelisega - fucking obvious. Ja kurgi-tomatisalat. Teen valmis, söön veidi ja tunnen end peaaegu inimesena.
Küsin Skype´s, mis söögiteema täna mujal on. No peaasi, et on. 

15:47

Joonistan graafikutel edasi.
Vahepeal loen kohalike portaalide uudiseid, mida mul endiselt vaja ei ole, sirvin blogisid, teen Skype´s paar Eriti Lollakat Remarki, kaasates sinna Copiloti. 

16:28

Avan YT-s Tom Hougaardi live ülekande, et teada, mida ta enne US turgude avanemist näeb või mõtleb. 

16:30

USA turg avaneb. Graafikud plahvatavad elule. Mina ka. Avan sinna oma viimased energiajäägid. Hinnajooned hüplevad ja numbrid vilguvad.
Jään jälgima ja mõtlen, et see on nagu film, mida sa varem näinud ei ole, kuigi stsenaarium on jube tuttav, sama korduv kui Ladina-Ameerika seebikates. Sa tead, et lõpuks juhtub midagi, aga pole kunagi kindel, kas see "midagi" on hea või halb. Või kuidas nüüd ise sellele reageerida.
Vähemasti ma tean, et ei põe epilepsiat, sest muidu oleks ma ammu ses vilkumises oma esimese hoo saanud...
Paari tunniga ütlevad minu aju viimased töökorras rakukesed üles.
Graafikud virvendavad, joonekesed hüplevad. Tundub nagu mingi keeruline mäng, kus võitjaks saab see, kes kõige vähem eksib. Paar tundi intensiivset passimist ja nuputamist, ja siis, järsku, tuleb see väsimus. See sama väsimus, mis matab su enda alla, nagu oleks lumelaviini alla sattunud.

18:42

Leian end mõttelt: "Ma olen täna ühe korra söönud. See ei ole vist normaalne.“
Hakkan teist toidukorda paika lohistama. Mitte enam laua taha, ei, see oleks liiga viisakas ja normaalne. Otse voodi kõrvale toolile, loomulikult. Mõni võileib, banaan, enne üle jäänud salat kodujuustuga... Söön seal, voodis, tekk pooleldi üle pea, lagastan, ja tunnen, kuidas kõik mureneb, nii võileib külje alla linale kui elu kui selline.  Aga mis siis? See on minu territoorium. Ja mul on pesumasin...

18:48

Skype. Alustan asjalikult.
Aga siis läheb käest. Jutt muutub üha segasemaks: tööprobleemid, mingid graafikud,  tuvid, muld, lihasööjatest lepatriinudega sokid, õõvastavad õhtusöögiideed ja muud jaburad ettepanekud. Kaasates Copiloti. Ja mingi piirini on kõik OK, samalaadset sousti pritsib tagasi. Kuni vist ei ole enam aru saada, mida ma räägin. Või sellega mõtlen. 

19:03

Skype´s ametlik ettepanek magama minna. Et ma rohkem Väga Imelikku Teksti ei üllitaks.
Kui ma seda mitte esimesena, olukorra jaburust tajudes, ise juba teinud ei ole.
Magama minna. Mitte jääda. Aga noh, minemine - see on algus, eksole.  

19:06

Otsin huvitavat podcasti, audioraamatut või "erialast" kuulamismaterjali. Plaan on lihtne: midagi huvitavat kuulamiseks, midagi rahulikku, midagi, mis mu aju välja lülitaks.

19:09

Aga mis tegelikult toimub?
Alguses leian ühe sügava kriipiva häälega jutustatud loo Bermuda kolmnurgas kadunud laevadest ja lennukitest.
Huvitav.
Nii kui see lõppeda jõuab, paisatakse mu ette lühikesed klipid, YT shortid. Ja need on... kaasahaaravad. Kummalised teadusfaktid, mingid vandenõud, reisihäkid, kokandusnõanded, remonditrikid.
Nõud peaks kööki tagasi viima. Ja vannitoast läbi põikama. 

20:38 

Skype’i tagasi.
Muidugi pean parimaid leide jagama. "Vaata seda 32kg põrandamoppi!“ saadan esimese lingi. Vastuseks tuleb "Jah, mulle on neid ka visanud, magame edasi!"
No magaks jah, aga ma pole oma õiget unejuttu veel leidnud. Otsustan kriipipasta klassikat guugeldada. Penpal tundub õige valik. 

23:57

Ärkan esimest korda. Midagi imelikku nagu oleks. Aa - huvitav jutt jäi pooleli, kohe kuulan edasi!
Jätan Skype´i teate "ikka veel täna". Miks see oluline peaks olema? Ei tea. Proovin edasi magada.