Pensionile minek, aeg on küps

 

Kui elu annab sulle sidruneid, siis jah, vahel on nii hapu, et võtab lõusta viltu ja silmanägemise ära. Või paneb end kokku võtma ja "väga täiskasvanulike e küpseid otsuseid" tegema.
Mõni hangib perekonna. Mõni loobub perekonnast. Mõni ostab kinnisvara. Mõni soetab spordiklubi aastapääsme ühes rohelise smuuti retseptiraamatuga. Mõni koostab testamendi. Mõni kolib välismaale ja "alustab uuesti". Rents ostab ägeda telefoni. Kõik on Suured ja Vajalikud otsused. 

Mina otsustasin pensionile jääda. 

Paraku on see ilma riigipoolse pensionita ja rohkete eksistentsiaalsete küsimustega. 

Ma ei ole oma eelmise aasta tervisekriisist siiani päris välja tulnud.
Pärast haiguslehte olen ma tööl olnud justkui light variandis võrreldes eelnevaga. Tööandja poolt on palju muutunud, isegi kontoripoole puhkuseasendus märtsis oli nüüd õrn briis (mu enda "päris" töölõik oli teise inimesega kaetud), aga isegi see lahja funktsioon ei ole see, mida praeguses eluetapis vaja. Muidu tuleb järgmine kollaps, küsimus on vaid millal. 

Olen ma kunagi maininud, et jälestan LinkedIni?
Kui ma kunagi röögatult rikkaks peaks saama, siis on mul 2 eesmärki. Neist esimene on LinkedIn ära osta ja likvideerida. Võtab ilmselt veidi aega, et teine selline huligaanne klounaad püsti ja massidesse saada.
Teine on osta jalgapallimeeskond ning panna nad mängima seelikutes. Niisama. Because I can. 

Ja noh, mul ei olnud ka see klassikaline LinkedIn lahkumine “olen tänulik selle teekonna ja saadud kogemuste eest, liigun edasi uute väljakutsete poole.” Olles samal ajal koondatud, lihtsalt üle parda heidetud või ise juba aasta "salaja" uut tööd otsinud. 

Jään oma endisele tööandjale kättesaadavaks (käsunduslepinguga) ega välista, et ühel ilusal päeval, terve kui purikas, kui palgatööd otsin, küsin seda esimesena sealt. Sest ausalt öeldes on neetult kahju ära tulla.

Nelja aasta jooksul saab ühest töökohast vahel natuke rohkem kui lihtsalt töökoht. Nähtud, tehtud ja kogetud on palju. Need "teeme selle ka ära" hetked, mille kohta närvisüsteem lõpuks leidis, et see on kui märulifilm. Ja ma ei vaata neid isegi Netflixist. Pole minu teema.
Maha jäävad inimesed, mälestused ja lood, millest vaid kohal olnud aru saavad. 

Twitteris oli hiljuti teema, et "kas pole kummaline, et räägime mõne töökaaslasega aastaid iga päev, aga kui tööalased teed lahku lähevad, ei räägi me enam kunagi". 

... lõppjäreldus oli, et "te ei olnud sõbrad, teid sidus ühine traumakogemus" (trauma bonding). 

Mis edasi?

Krt teab. Kevad on, suvi tuleb.

Sidruni värvi kevadine Kreeka kaktuseõis

Rahulikum tempo ja enese restaureerimine; ega see elustiili muutmine igaveseks tegelikult ju jõusaali pileti ost ja smuutide joomine ole. 

Nagu ei saa ka otsustada, et "ma hakkan nüüd öösiti magama". Ma võin nüüd magada, kuni vaja. Sest zopiklooni väga pikalt peal hoida ei taheta ja "ravi lõpetamisel võib tekkida mööduv sündroom, mille puhul võivad zopiklooni kasutamiseni viinud sümptomid tekkida uuesti enam väljendunud kujul" - olen juba tunda saanud. 

Aprillist saab ametiks professionaalne elus püsimise freelance spetsialist. Mis ilmselt võtab suht täistööaja.
Töötukassasse mul esialgu asja ei ole. 

Ja üleüldse: ma ei ole huvitatud karjäärist ja "tiitlitest". Tunnustusest. Ma tahan lihtsalt sissetulekut, mis mu madalate nõudmistega "elustiili" finantseerib. Elu, kus on võimalikult vähe stressi ja "peab" kellaaegasid ja kuupäevasid. Elu, kus ma saan valida, kellega, millal ja miks ma suhtlen või kokku puutun.
Jep, seda on jube palju tahetud, tegelikult. 

Papagoid, Miša ja pioneerirätt

 

by W 

Ma ei tea, miks ma üldse sinna korterisse läksin. Sugulane oli haiglas, võtmed anti mulle, et keegi käiks aeg-ajalt. “Seal pole kedagi,” ütles ta telefonis. “Ära unusta akent sulgeda. Ja ära puutu Aljona ema asju, tead küll.” Aljona ema ei sallinud ühtegi last peale enda oma, nii et temast oli targem eemale hoida. Isegi kui sa olid juba kunagine laps. Sa mäletasid seda pilku, mis tervel lehmafarmil piima kinni võis võtta. 

Aga see ei olnud tol hetkel probleem, sest ma olin elamises üksi. Kui jätta kõrvale köögilaual olev sooja toidu plastkarp, milles külg-külje kõrval kükitas kaks lennuvõimetut tumedat papagoid. Tuhmide silmadega. Isegi kaant ei olnud karbile vaja, nad ei tulnud sealt välja. Mida kuradit? Kes need siia tõi või jättis? Aljona ema kindlasti. Mõrd!

Hakkasin elamises ja kappides tuhnima, kuni leidsin räpase roostes puuri, mis haises metalli ja sinna kunagi surnud hamstri järele. Rõdul leidus kott tomatitaimede turvast. Käib küll, allapanuks. Kolisin linnukesed suuremale pinnale, mõeldes, kas köögilaud on nende pidamiseks ikka õige koht. Edasi puistasin puuri kapist leitud müslit ning planeerisin kallata ka sihvkasid, hiiglaslikust mitmekilosest kotist. Järsku selgus, et ma ei ole siiski päris üksi.

Maakas! Tuli ja hakkas sihvkasid sööma. 

"Ära tee, see on lindudele, võta parem tomateid, talve kohta täita head, Selverist, 7 EUR kg!" läksin ähmi täis. Maakas kahmas kuulekalt peod tomateid täis, juhtis itsitades mu tähelepanu sellele, et puuris pole mitte linnud, vaid mingid närilised, ja kadus silmapiirilt. 

Nad olid vist tõesti pigem karvased kui sulelised, jalgu oli ka kuidagi palju. 

Olles elukate hooldamisega ametis, libises mu pilk aknast õue. Rsk! Maša, mu kunagine vastik kolleeg, hullem kui mädapaise, üritab mu 87. aasta valgesse Mitsubishisse sisse murda. Ja siis juba juhiust küljest kangutada, nii et uksehinged oigavad. Lendasin õue ja Mašale kraesse. See ütles oma süüdimatus ülbuses, et oli mu telefoninumbri ära kaotanud ega teadnud, kuidas mind kätte saada, nii et hakkas autot lõhkuma. 

Autost ronisid välja Galina ja Natalja. Kogu see kamp teatas, et soovib minna Peeter Suure merekindluse maa-alustesse tunnelitesse Saku vallas. Mina pean neile giidiks olema. 

Davai, teeme ära, ennegi käidud. 

Tunnelisuudmeni jõudmiseks pidime mööduma suurest pruunist kuudist, mille küljes oli ketis hiiglaslik jääkaru Mihhail. Miša kõrvad olid nuditud köntideks kui kaukaasia lambakoeral. Me teadsime, et ta on ohutu, kuigi ta oli kunagi ühe Soome missi ära rappinud. Keegi ei tahtnud sellest pikemalt rääkida. 

Durres, Albaania

Taskulampi ei olnud muidugi kellelgi. Võtsin kasutusele oma telefonilambi, mis tundus armetu. Tunneli algus oli liiga madal, et püsti seista, mudane ja libe. Jalad läksid alt ja liumägi tundus lõputu, kuni lõpuks potsatasime avarasse valgesse plastakentega räpasesse ja lagunenud tuppa. Kuna midagi tundus täiesi valesti olevat, tormasin akna juurde, avasin selle ja tahtsin sellest meelevaldsest põgenemistoast lahkuda, aga ... me olime kõrgel. Aknast paistis vaateratas, hiiglaslik liikumatu skelett vastu halli taevast, ja võsas linn. 

Ma olin täpselt sama vaadet telekast ja piltidelt näinud. Tšornobõl. 

Sopilise ruumi pimedamas nurgas vilksatas keegi. Justnimelt keegi. Ta liikus. Pingutasin silmi, et paremini näha. Katja! Minu lapsepõlve naabritüdruk Katja. Aga teda ei ole ju enam? Ja on? Ma ei saanud aru, kas ta on laps või täiskasvanu. Katja silmad olid tühjad ja tuhmimad kui "papagoidel" ja seljas oli tal nõuka-aegne koolivorm. Ruuduline seelik, helesinine pluus, tumesinine vest ja punane pioneeri kaelarätik kui veritsev sisselõige kaelal. 

"Jookseme" röögatasin. Jooksime. Läbi nii Peeter Suure merekindluse tunnelite kui Tšornobõli hüljatud majade, kuni jõudsime tühja akente ja usteta ujulani. Basseinini, milles vesi oli seisnud aastast 1986. 

Pissihäda tuli. 

Otsisin WC-d. Leidsin. Pott oli räpane kui 17. sajandist küürimata, kuid vesi potis selge ja puhas. Lisaks ujusid potis hiidsuured rohelised viinamarjad, ühes "okstega". Kõrval vedeles pooleldi söödud Turisti eine, mis nägi päris värske välja ja levitas üsna isuäratavat lõhna. Keegi oli selle äsja pooleli jätnud. Miks? 

Mõtlesin kui kaua läheks, et nälg sunniks mõlemaid sööma. Ja kas ma peaks seda seltskonnaga jagama või ... sööks kohe, kuni ainuüksi mõte teisi oksele ajab...

Unenägude pissihäda on enamasti päris, nii et ärkasin ja hakkasin enda kõrval lesivast päris krokodillist üle ronima, et oma turvalisse kodusesse WC-sse minna. Ei tea, kas kroku reageerib, seni on ta täisflegma olnud. 

Stockholm, paradokside muuseum

**************

* Kõik on päris inimesed, aga nimed on muudetud.

Ma ei tea, kas mu unenäod on keemia või millegi muu süü.

Kvetiapiin "võib põhjustada elavaid unenägusid“ ja söögiisu (mille korral oksendamiseni süüa, ikka ei saa kõht täis, minevikus kogetud). Nagu oleks kõigele lisaks välja löönud Prader-Willi sündroom. 

Praktikas tähendab see öist õudusfilmi, kus aju töötab täistuuridel ja süüa tahaks...

Ja mul jääb vahel telefon voodisse. 

"Seljatagune krokodill" on rulli keeratud saunalina, mis on mul voodi servas just põhjusel, et kui audioraamatut kuulates uinun, siis ei kukuks aparaat üle ääre maha. Võtab mitu head sekundit, et öösel asjadest õigesti aru saada.  

Telefon on lisaks igast lainetele üldse kahtlane asi. Kas päeval hallutsineerib AI läpaka ekraanil ja öösel läbi telefoni minu peas?

Hommikul olin väsinud, vaatasin ravimikarpi, vaatasin telefoni. Mõlemad vaikisid salapäraselt. 

... ja kvetiapiin on saatanast. Ma suur osa päevi ei võtagi seda ja kui võtan, siis veerand määratud doosist ja seegi maksab kätte. 

Botaanikaaia kõrvalring ja elu, mis ei küsi marsruudist

by W

Tere hommikust, üks virgutav jalutuskäik kulub ikka ära

Järgmisel päeval ärgates tegime eelmist hommikut järele, sest milleks toimivat asja muuta. Kohv ja Maaka küpsetatud pannkoogid, mida sõime lõhetäidise ja majoneesiste salatijäänusega.

Seejärel lonkisime “kodu” kõrval olevasse trollipeatusesse, et botaanikaaeda sõita. Lonkisime ja loperdasime ja laperdasime seepärast, et Riias ei teata, mis asi on lume rookimine (ja MuPo), vähemalt kõnniteedel mitte. See oli pigem tasakaaluharjutus lume, jää ja sulalompide vahel kui jalutuskäik.

Peatuses algas üritus nimega Rīgas Satiksme ühistranspordipileti äpp.
Maakas võitles tehnoloogiaga, mina, juba pileti ostnud, pööritasin silmi nagu kohalik lätlane, kes 10 aastat äppi kasutanud. Lõpuks saime ka Maaka pileti kätte ja siis selgus, et trollini on 20+ minutit aega, ümber peab istuma, midagi veel… ja üldse.
Mõtlesime korraks. Vaatasime sogaseid tänavaid ja autorataste alt pritsivat pori. Mõtlesime veel korraks. Ja võtsime Bolti. Hinnad olid vahepeal aastavahetuselt tagasi lobjakasse argipäeva kukkunud, nii et saime seda endale lubada.

Bolti juht oli pisut familiaarne ja nimetas Maakat devuškaks, aga õnneks oli suurema osa teest vait. Lõpuks viskas onkel meid maha täpselt õiges kohas, mis osutus pisut valeks kohaks. Aga seda pigem Maaka tellimuse tõttu, sest tellimise hetkel polnud tal viitsimist detailidesse süveneda. Ja lõpeks oli botaanikaaed siiski kusagil poole km raadiuses teisel pool suurt neljarealist teed.

See oli päris hea vale koht, 50 meetri kaugusel seisis Circle K, kus müüdi e-sigarette. Tõsi, minu jaoks täiesti tundmatuid, aga ükski narkomaan ei ole bränditruu. Varustasin end ja võtsime uuesti Google Mapsi lahti.

Teatasin Maakale asjalikult, et peale ristmiku ületamist tuleb minna umbes 450 meetrit vasakule ja seal peaksid olema botaanikaaia väravad. Maakas vaatas vasakule. Seal oli riialik rookimata tee, rohkem loomarada kui kõnnitee ja siis vaatas paremale, kus oli kunagi midagi natuke kühveldatud.

Maakas teatas resoluutselt, et tema vasakule sellele lehmarajale ei lähe, sest tal ei ole usku, et see millegi heani viiks, kõige vähem botaanikaaiani. „Me peame minema paremale ja otse”, teatas Maakas, „sest seal on tsivilisatsiooni jäljed”.
Me läksime.

Kahlasime seal poolroogitud teel vapralt, kuni umbes poole kilomeetri pärast jõudsime millegi väravat meenutava juurde. Väga lootustandev. Kahjuks oli see kinni mis kinni ja värav koosnes teravaotsalistest metallpiikidest, millest üle ronimine ilma soolikaid välja laskmata ei tundunud realistlik plaan.

Isegi Maakas hakkas kahtlema. „Äkki oleks ikka pidanud sinna vasakule minema, kas pöörame tagasi...”
„Ei, nüüd me läheme sinna, kuhu SINA tahtsid, jätkame”, teatasin põhimõtteliselt. Isegi kui see ei olnud arukaim vastus.

Ja siis tõmbasin draama käima. Täiemahuliselt.
„Sa ei usalda mind ikka üldse! Mida ma sulle teinud või tegemata jätnud olen?!“
Maakas arvas, et ei midagi, ja et ma pole ISEGI kaartidega eriti eksinud. Aga ometi ei suuda ta mind usaldada enam kui enda 50/50 tõenäosusega vaistu. Õige. Ise tehtud, hästi tehtud.

„Me peame teraapiasse minema, see ei ole enam normaalne ega eluterve“ undasin ja loopisin jalgu kahte kaarde nagu käärinud akaatsialehti söönud kaelkirjak. Põhjus oli lihtne ja proosaline. Jalad olid märjad. Mul olid tossud, mitte saapad. „Ära nüüd haigeks jää ja pane kindad kätte”, hädaldas Maakas.
Botaanikaaia väravast oli asi ikka veel kaugel, kuigi me nägime vahepeal üle aia palmimaja ja asju.

Rühkisime edasi. Pärast umbes 15 hektari jagu botaanikaaeda, väljastpoolt, lisaks autoremontide hoove ja elumaju, jõudsime lõpuks botaanikaaia väravateni. Sellisteni, kust külastajaid sisse lasti. Ja nende kõrval, seekord paremal, paistis ristmik, kust me alguses teele olime asunud.

Karma ja universum olid seekord efektiivsed. Maaka devuška tiitel kestis täpselt seni, kuni piletitädi Maaka „2 grownups” peale Maakat uuris ning küsis, kas üks ei peaks mitte seenioripilet olema. Maakas vastas, et tal ei ole vastavaid dokumente kaasas, kuid oli ilmne, et tõendeid pole vajagi. „Raha seegi”, ohkas Maakas soodustust saades.

Botaanikaaias

Botaanikaaed oli pea 10 cm lume all, kaasa arvatud enamik silte, mil lumemütsid peas. Orienteerusime hea usu, vaistu ja kerge pettumuse najalt. Värava lähedal võiks ju vähemasi elupuid, rododendroneid või muid talves elumärke ilmutavaid isendeid olla.
Suundusime siiski lootusrikkalt palmimajja. See osutus säästumajaks. Rikastel inimestel on korter ka suurem ja palmide loendamiseks piisanuks vabalt saekaatrimeeste näppudest. Ühe käe omadest.

Aga vähemalt oli seal soe ja roheline ja ilus. Ja mis peamine, Maaka lemmikpuu, araukaaria, oli kohal. Päris suur versioon ka. Istuda sai. Istusimegi, kõlgutasime jalgu ja vaatasime, mida parasjagu vaadata oli. Vaikne, rahulik, kergelt niiske ja troopiline „kusagil on suvi, soe ja meri” illusioon põhjamaises lumes.

Edasi hakkasime otsima mingit lillemaja. Selle leidmine polnud lihtne, tabasime asukoha lõpuks ainult selle järgi, et ühest räämas hoonest kostus inimhääli. Selgus, et see oli ühes tükis liblikamajaga, mille kohta me teadsime juba ette, et „talvel suletud“. Jälle selline niru teine. Aga istuda sai. Jalgu sai kõlgutada. Ja imetleda mingit põõsast, mille õied olid valged nagu Läti majonees.

Majoneesipõõsas, Maaka foto

Kaktusemaja oli suletud. Ukseesise järele otsustades ei olnud seal isegi personal kaua käinud.

Kokku ei läinud meil botaanikaaias üle poole tunni. Ausalt öeldes pole see koht, kuhu talvel sattuda, aga me pidime seda ise teada saama. Lõppkokkuvõttes ju ei kahetse.
Maakas lehvitas väravas piletitädile ja purjetasime teeäärsesse Circle K tanklasse. Tellisime taas Bolti, et vanalinna kulgeda.

Vanalinnas

Vanalinnas suundusime loomulikult kohustuslikku Mustpeade majja, mis pakkus pisut enam põnevust kui botaanikaaed. Eriti kelder. Seal oli päris elu- ja ajalugu. Ülemised ruumid seevastu olid üks suur toretsev inimedevuse kõle laat, kust me täiesti siira “meh, oeh, võeh” tundega lahkusime.
1,5x1,5m maalide kuldsete ornamentidega üle võlli pildiraamid vanadel „tähtsate inimeste” jäädvustamisel olid sellised, et kisuks oma raskusega iga tänapäevase küprokist paarismaja kokku.

Edasi kõndisime läbi vanalinna ja peatusime väikeses poekeses, mille ukse kohal ilutses lakooniline silt “Loto”. Maakas ostis Eurojackpoti pileti, kaks suurt segast lätikeelset kraapimispiletit ja minu tungival nõudmisel ka pudeli vett.
Kraapisime ukse taga oma pileteid müntidega, kui meie juurde ilmus inglise keelt kõnelev keskealine seljakotiga Läti kerjusonu. Kuna me ei kraapinud välja mitte midagi ja meid ootas edasi tavaline materiaalne olelusvõitlus, jätsime mündid endale. Kerjus porises midagi, mis ei olnud enam inglise keeles ega ilmselt mitte nii kena kui esimene pöördumine, ja sisenes täpselt sinna, kust me ise just välja tulnud olime. Ehk läks tal seal paremini.

Teekonda jätkates läbisime vanalinna ning kodu poole suunda otsides oli Maakas minu kaardilugeja otsuste osas juba märgatavalt leplikum ja püüdis usaldada. Ta, vaeseke, oli tülitsemiseks ja järgmiseks kvartalitiiruks lihtsalt liiga väsinud. Kasutasime ära hommikul ostetud transpordipiletid ja jõudsime sekeldusteta kodutänava otsa. Keerasime taas Rimi poole. Sel korral oli plaan eile edasi lükatud nuudlivokk. Ostsime Pad Thai kastme, munanuudlid ja porgandi, muu oli „kodus” olemas.

Sumpasime poesaagiga „koju”.

„Kodus”

Maakas otsustas veidikeseks reklaamipausile minna. Ehk horisontaalasendis elu üle järele mõelda.
Mina olin lihtsalt tüdinud, sest märjad jalad, suur linn, jube palju (kaudselt) sotsiaalne olemist ja täiesti arusaamatut teksti ajavaid inimesi.

Enda ja Maaka käimad kuivama pannud, alustasin kõige tähtsamast ehk alkovarudest. Ärasõidueelsel õhtul tuleb kõik manustada, mitte raisata on põhimõte. Kui rummijäägid olid piisava julguse andnud, asusin porgandi koorimise ja tükeldamise kallale. Meie ontliku majapidamise ainus puudus oli korralik kokanuga. Õigemini, et seda ei olnud. Valikus olid suur leivanuga ja lauanoad. Porgand näis kui vaenlane.

Ühel hetkel hakkas Maakal mu pingutusi vaadates minust ilmselt kahju. Ta maandus laua teise otsa ja küsis, mida ta teha saab. Ekspluateerida ma oskan. „Võid lõhe koorida ja tükeldada, nii 2x2cm, paar muna kloppida, jääsalati hakkida, jooksvalt nõud pesta - valik on lai, tööpõld lopsakas!” Maakas vist hakkas oma abivalmidust kiirelt kahetsema, aga desertöör ta ei ole. Eriti mitte siis, kui laua ääres on hea seltskond ja laual veidi juua.

SEE kõne

Kui olime kokkamisega umbes poole peal, helises mu telefon. Nime nähes sain kohe aru, mida sealt tuleb. Teine selline kõne mu elus. See ei olnud „kuidas läheb, head uut aastat“, mida jaanuari alguses nagunii üle toodetakse. See oli, et vanaema ei ole enam. Ei helistaja ega minu oma. Ja mitmete teiste. Ärasaatmine kell X, kohas Y, päeval Z.

Ei saa öelda, et see oleks olnud väga ootamatu, pea sajandi vanuste inimeste puhul šokiefekt puudub. Aga kas see on kunagi päriselt oodatud...

Me ei olnud mu täiskasvanueas väga lähedased. Mõlemad kinnised, kanged ja väljast vaadates tuimad nagu tanguvorstid. Aga lapsepõlves, inimeseks kasvamises ja arusaamade kujunemises oli tal üks märkimisväärsemaid rolle. Nagu ilmselt kõigil meie sealt liinist. Mõju, mis ei küsi luba, mõju, mis jääb.
Ja mulle jääb alatiseks see kulinaarne latt...

Info lõi tugevamalt, kui ma oleks arvanud. Tammusin umbes pool tundi nagu puuriloom aknast välisukseni ja tagasi. Peas sadu mälupilte, poolikuid mõtteid ja küsimusi. Pliidist möödudes vastasin Maaka küsimustele robotlikult, juhendasin, mida selle söögiga edasi teha.

Õhtu

Kui tiimitöösöök valmis sai, soovitasin Maakal soojalt süüa. Ise nagu ei tahtnud. Ütlesin ausalt „ma eelistan praegu joomist“, sest tundsin end kainemana kui vastsündinu ja see oli kahtlane seisund. Ei sobinud hetkesse.

Lauamängud ja tavapärane üksteise, ja üleüldse kogu maailma, nöökimine jäid ära. Selle asemel rääkisime elust, surmast, inim- ja peresuhetest ning muust kraamist, kuhu me tavaliselt väga ei satu. Mitte seepärast, et ei julgeks, vaid igapäeva ei ole seda vaja. Seal on niigi probleeme. Seekord oli vaja. Jutt läks kohati päris tumedaks, aga mitte halvas mõttes. Oli abiks.

Südaöö paiku andis kõht siiski märku, et tema leinast ei huvitu ja pannkookidest on 12+h möödas. Tõstsin taldriku ette. See nägi sama segane välja kui mu peas toimuv, aga söök oli hea. Päriselt hea.

Pärast seda võtsin kahekordse unerohudoosi.
Mõni öö ei ole kohe kindlasti mõeldud ärkvel olemiseks.

Kodutee

Järgmisel hommikul murdsime pannkoogitraditsiooni, oli hoopis omlett ja kohv. Seejärel kulgesime Bolti abil umbes veerand üheteistkümneks bussijaama. Bussijaama juures on teatavasti turg ja ma armastan turge. Eriti seda osa, kus on toit. Seal Riia turul võiks ausalt veeta rohkem aega kui botaanikaaias, ilma et peaks seitset eurotki kulutama. Kuigi tegelikult kulutaks palju enam kui oleks aega murdosake sellest küllusesarvest taldrikule vormistada.

Paraku jäi aeg napiks ja pidime taas ronima mugava Lux Expressi peale. Teekond oli natuke igav, aknast vaadates ei saanud hästi aru, kus välismaa lõpeb ja kodumaa algab. Sama hall, sama mets, sama tunne. Ainult aruaadavas keeles maanteesildid andsid muutusest aimu.

Vaatasime netist üle Eurojackpoti numbrid. Taas tühjad pihud.

Veidi enne Vana-Pääsküla peatust teatasin Maakale dramaatiliselt, et „ma jätan su nüüd maha.“
Maakas vastas rahulikult, et „järgmise reisini. Oota, kontsert on ka enne.“

Mhmhm, jah, just nii.
Kuigi… järjekordi võiks ju tegelikult ka vahetada.

Keskeakriis: liiga elutark, et unistada ja liiga väsinud, et põgeneda

by W

Kui ma nädalaid magamata novembri teises pooles perearsti juurde jõudsin, oli seisund juba üsna huvitav. Kerged lihastõmblused, higistamine, hingeldamine (mida ma ise ei märganud), värisevad käed, tahhükardia ja vererõhk 227/106. Muidu stoiline tohtrihärra vaatas numbreid, ajas selja sirgeks ja ütles “püha püss!” Siis soovis uuesti mõõta ja palus keskenduda millelegi hästi positiivsele.
Proovisin. Mõtlesin palgapäevale... khm, valetan, ma ei mõelnud millelegi, ma ei olnud mõtlemisvõimeline. Näidud ei läinud oluliselt ilusamaks.

Sain 30 päeva töövõimetuslehte ja hunniku retseptiravimeid. Stardipaketi, mis peaks mind rahustama, magama panema, vererõhku normaliseerima ning rabanduste ja äkksurmaohtu vähendama.
Teate seda magusat masohhismi, kui loed ravimite kõrvaltoimeid? Ou jee, neist osa on mul puudu, siis oleks jackpot.

Istungi haiguslehel. Põhjuseks insomnia, sõitev katus ja “ealisest iseärasusest tingitud füüsilised vaevused”. Mis võivad olla psühhosomaatilised. Inimkeeli: keha ütles ühel hetkel ajule, et nüüd aitab, ei mingeid “pingutaks veel veidi” läbirääkimisi enam ja läks rikki. Võttis aju kaasa.

Tehti hulk analüüse: maks, neerud, hormoonid, kilpnääre ja veel asju, mille väljendamiseks peaks ladina keele kursuse läbima. Ma ei tea, kas Duolingo pakub seda.
Terviseportaalis ilutsesid proovide sildid “normis”, “alla normi” ja “üle normi”. Proovide järgset lubatud telefonikõnet aga ei tulnud. Kaks krdi nädalat.

Oletasin loogiliselt, et kogu näidikukompott oli selline, et perearstikeskus tegi järelduse, et siin pole enam kellelegi helistada ja kustutas mu nimistust. Maakas arvas, et AI soovitaks mu tulemuste peale hospiitsi poole vaadata. Ma ei hakanud AI-lt ega Googlelt küsima, ma ei soovi järgmised 3 kuud hauakivide ja peielaudade sooduspakkumisi näha.

Eile võttis arst lõpuks ühendust. Veel 30 päeva. Ma ei maga endiselt nagu peaks, vererõhk sõidab kui pilvelõhkuja lift, enesetunne ja meeleolu ühes sellega. Pealelõunasel ajal kardan mõni päev kokku kukkuda. Voodis on turvaline. Nii et poes käin hommikul.
Lisandus uus huvitav ravim, mis äkki hoiab ära reklaamipausid unenägudes. Ei mingeid tuunikalajalakreeme enam... nats kahju.

Nüüd on aeg(a) mõelda. Elu(stiili) muutusele. Sest isegi geeniloto võiduga saab keskeas otsa see füüsiline vastupidavus ja ressurs, mille heaks sa pole seni midagi teinud. Lihtsalt oli. Pidas vastu kõikidele su lollustele ja eksperimentidele. Enam mitte. Nüüd tuleb lisaks hingele ka keha eest hoolt kanda. Ebameeldiv, aga nii on.

Mõelda tulevikule ja ka tööle. Sissetulekule. Samamoodi edasi minna ei saa, see hirmutav hoiatus ja äratus ütles, et miski minus on nõus pigem surema kui nii jätkama. Inimestel on kardinaalsete muudatuste ees sageli kartus ja instinktiivne vastuseis. Aga... aga... aga...

Tuleb leida jõud, et üritada unistused, mis olid enne elutarkust, teostada. 

Läbipõlemisest, vol ...

by W

See algab pisikeste lisadega. Sageli iseendast, kui töös on parandusruumi. Ja seda on alati. Jagad oma mõtteid juhi ja kolleegidega ning teostad mõned ideed.
Pakud, et saad puuduva kolleegi töö täna ja homme kaetud. Ja küll me nende puhkustega ka hakkama saame.

Püüad kriisimomentidel õla alla panna kohati oma mugavustsoonist kaugele välja minnes. Teed mõned ületunnid.

Vahel on sul kogemuspõhine intuitsioon, mis ütleb, et kohene lisaliigutuse tegemine või millegi “korraks” enda peale võtmine, ilma, et keegi oleks palunud, võib ennetada mitmesuguseid ebamugavusi või lausa väiksemat sorti kaost.

Sa ei tee seda soovist olla tubli, ennast tõestada või silma paista, tahtest karjääriredelil tõusta. Ei. Sa oled teadlikult tulnud valdkonna madalaimale positsioonile, mis sul iial varem on olnud, lootusega, et see laseb sul tööpäeva lõpus ukse sulgeda ja töö tööle jätta.
Sa teed kõike vaikselt, see on varasemate kogemuste ja hirmupõhine refleks. Ignoreerimisest tulenevate tagajärgede osas. Isegi kui need ei puuduta su enda ametijuhendit ega vastutusala. Sul on tunne, et keegi peab märkama, keegi peab tegema. Vastutuse võtma. Kuigi sa enam ei vastuta ju...

Kui kõik kestab piisavalt kaua, muutub see loomulikuks. Nii enda kui teiste jaoks.
Sa oled kusagil andnud vaikiva nõusoleku lisakohustuste osas, milleks sa oled võimeline. Sest "kõike, mida sa oskad, võidakse kasutada ja kasutataksegi varem või hiljem sinu vastu". Ja on okei sulle veel midagi anda. 
Kuni sa ära väsid.
Kuni sa ühel hetkel enesele teadvustad, et ütlesid just veel ühele lisaülesandele “jah, ikka saab”, kuigi sul ei ole enam endast midagi anda, karikas on tühi. Sa arvutad kokku oma aasta jooksul tehtud ületunnid, loed kokku aasta jooksul olnud vabad päevad...

... sa oled unustanud kohustused iseenda ees.
Unustanud, et puhkamine ja vaba aeg ei peaks tekitama süütunnet. Et seda ei pea ekstra miilidega välja teenima. Et “ma tahan 2 vaba päeva nädalas” eest ei pea vabandama.

Kui küsitakse “kuidas läheb” või vahel isegi “kas sa pead vastu” – peast käib korraks läbi uurida “kas see on sisuline või formaalne küsimus ja kaua teil oleks aega kuulata?”
Su küsimusele küsimusega “oleneb mis see teine alternatiiv praegu on” vastusest ei saa ka keegi ilmselt aru, kas see oli päris või retooriline.

Ja siis istud sa öösiti köögis, mõeldes kui ebamugav saab olema “taganemine lepingust,” millele sa pole kunagi alla kirjutanud.
Kuidas sa pead tõmbama joone ja lõpetama igasuguste nähtamatute lepingute allkirjastamise oma une, kõrgenenud vererõhu, lugematute tundide ja hingerahuga.
Loobuma olemast pidev lahendus ja turvavõrk järjest kummitavatele “ajutistele” probleemidele.

***

Ma ütlesin üleeile tööl juhile, et ma annan lahkumisavalduse. Sel korral muidugi põhjalikuma selgitusega MIKS. Ja sain 2 vaba päeva. Lubaduse lahenduste otsimiseks. “Oota selle avaldusega, kui tahad võid igal ajal ka päeva pealt minna”.
Viimati oli mul 2 järjestikkust vaba päeva septembri alguses.

Laias laastus mul enesekehtestamise ja otsustega probleemi ei ole; ma olen kõike muud kui peoples pealser, olenemata nende ametikohast, ning ma ei karda seda tööd kaotada.
Uut palgatööd ma isegi ei otsiks kuni järgmise sügiseni.
Aga samane iseseisev otsuste vastuvõtmine ja teatav kohusetunne, puudujääkide katmine ka palumata, värvibki mu lõpuks nurka. See on nüüd kolmas kord. Ka ma ise teen midagi valesti.

Kurtsin täna Maakale, et “ma tunnen end kui ärevushäirega suitsuandur, mis on koguaeg valvel ja millekski valmis”.

Ja leidsin, et ma vajan trammijuhi kursusi ja luba, sest ... proovige ühte trammi samal ajal kahele või kolmele liinile korraga sõitma panna!

... mul on siiani kirjutamata viimane osa meie Albaania reisist ...

Ma pidin tellima uue pangakaardi, sest praegune, mille PIN-koodi ma aastaid teadnud olen, on blokeeritud, sest mul on lisaks unetusele mälu- ja keskendumishäired. Mitte nii pahad kui aastate taguses ajas, mil ma koera või auto poe juurde unustasin või pangakaardi ID-kaardi lugejasse toppisin ja seda leidmata uue tellisin jms ... aga sinnani pole ju ka vaja jõuda. 

Hullumaja märkmed

 Miks mitte poliitikast kirjutada.

Vahepeal olen isegi mõnikord purtsatanud.

Eeldame, et esimene lause on küsimus. 

Ma vastaks sellele, et poliitikast pole mõtet kirjutada kui sees keeb viha ja tõesti - ma olen vihane.  Ma olen kuradima vihane (mis raamatus sedasi hõigati? Ei mäleta.).

Miks vihane?

Näited on toredad asjad. 

Lepid sõbraga kokku, et ehitate maja. Mõlemad panustavad, sina paned seinad püsti, tema aitab katust paika panna, saate ilusa elamise valmis. Ehitisest on kasu küll rohkem sulle, kuid sõbralegi on hoone kasuks.

Elu nagu lill, kas pole. Lill isegi hoolimata sellest, et naaber on täiesti opakas psühhopaat, kes korraldab skandaali isegi siis kui su krundi serval on kivist lõvi, mille taguots on tema krundi poole. Tolle opaka pärast sõber üldse käed ehitusele külge pani, on temalgi psühhopaadiga muresid.

Aga sõber jääb haigeks. Mitte köhasse või kõhuviirusesse, vaid tuul käib ladvast läbi ja seda nii põhjalikult, et sõber katkub teie maja katusesse auke ja süüdistab selles sind, vähe sellest, ta saboteerib isegi oma jäsemeid ja kiusab iseenda keret. 

Seda viha küll, mis sõbra vastu tõuseb. Samal ajal saad aru, et sõber on sama, ta aju on puder.

Istud oma katuseta majas ja ei tea kas hakata viha välja valama või keerata kaastundekraanid lahti. Napakas naaber teeb rõõmust kukerpalle, sest su ärakeeranud sõber on temaga mesti hakanud.

Parem ei tee kumbagi, keldrisse vihm veel ei ulatu ja äkki, ÄKKI läheb sõbral paremaks.

Nagu ma Morgie juures ütlesin:

Mul on kaitseliitlastest pojad.

Ja kaheksa lapselast.

Me oleme teinud plaanid juhuks kui vihm jõuab igale poole ja kelder upub. 

Kui kole on selliseid plaane teha, aga veel koledam oleks ilma nendeta.

Makaronid viinerikastmega

by W

Krt, ainult reede ongi ju

Ärkan hommikul kell liiga vara, silmad kinni liimitud eelmise õhtu eksistentsiaalsest meeleheitest.
Mingi vaimne madalseis on.
Kohv ei aita.
Sidrunivesi ei aita.
Ainult kohusetunne aitab püsti tulla. 

Täna on reede.
Jälle.
Nagu eile. Ja üleeile. Ja päevad enne seda. Minu töönädalas on esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja seitse reedet. 

Kontoris küsib keegi: „Mis päev täna on?“ Ma, teades vaid kuupäevasid, vastan: "reede.“

"Ah, lõpuks ometi!“ hüüab ta rõõmsalt, teadmata, et minu maailmas on see juba kolmas järjestikune reede. Temal ja muudel inimestel võib-olla kolmapäev, ma ei tea; eks ta on siis pärast pettunud ja arvab, et ma olen napakas või õel. 

Homme on jälle reede. Õnneks see seitsmes e viimane. Ja siis tuleb minu laupäev ja pühapäev e 2 vaba päeva. Mind ei huvita, mis nädalapäev kellelgi teisel on. 

Selliste tsüklitega minimeerub ka toidulaud; peaasi, et saaks kalorid kätte. Odavalt, kiiresti ja mõtlemata. Sest Wolt oleks juba samm suuremale allakäigule. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi
• Õhtul makaronid viinerikastmega

Ajakulu ca 30 min. 

• makaronid* Cornetti Rigati 400g 0.29 (Maxima)
• Rakvere Pereviiner 500g 0.9 (Selver -50%)
• piim 0.4 (1L kilepiim Farmi, Selver)
• SUUR sibul 0.1 (0.49 kg, Maxima)
• hapukoor 0.6 (Farmi 500g 1.49 Selver)
• tomat 0.4 (1.99kg, Selver)
• maitseroheline** 0.5 (15.99 kg, Maxima)
• toiduõli, sool, pipar

... veidi mõtlesin, kas lisaks tšillihelbeid või tomatipastat või paprikat või marineeritud kurki kastmele, aga otsustasin, et ei, täna on "kõige lihtsam nõuka köök". 

Nõuka köök

Kokku nii 3.5 ja ma söön seda 2 päeva. 

Hiljem 1 roheline banaan, pool greipi, 2 singi-tomati rukkipala (hamburgerina e 4 viilu leiba) ning kohustuslik külm kakao, sest tänase kuupäeva piim tuleb tarbida. Nii 2.8 väärtus, sest sink on loomulikult -50% ja juba eilse kuupäevaga. Eile ei saanud kõigest jagu***. 

Päev kokku 5 kandis. 

* Mitmeks päevaks odavate makaronide keetmise saladuseni ma ei ole jõudnud.

Ok, kui ma neid salati sisse tahan, siis ma lasengi nad sõelal jaheda vee alt üle, veidi õli hulka ja nad ei kleepu kokku.

Aga sooja sööki soovides ei hakka ju külma veega jamama... kurnan vee ära, panen siis veidi õli ja segan, aga nad enamasti lähevad järgmiseks päevaks ikka suht monoliitseks massiks. Mis ei ole ju ekstra probleem, viskan soojendamiseks kastmesse ja sorgin pannilabidaga lahti.

** Ma revideerin poes maitserohelise pakke põhjalikult, sest Karlskroona oma, mida eri kettidest peamiselt leiab, sisaldab enamasti liiga palju peterselli, mis ei ole mu lemmik. Pakis ei ole sugugi  1/3 tilli, 1/3 rohelist sibulat, 1/3 peterselli. Peab tuhnima. 

*** Vaatamata oma "kõlblik kuni" ja selle kodus ületanud toodete söömisele - varsti tuleb temperatuur e suvi. Ja olles üsnagi teadlik, mis kõik tarneahelas ja kaupluses toimuda võib ... suvel ma ei osta -50% kanatooteid, toorest kala, kondiga liha, toormahlasid jpm.
Aga suvel on ju kama ja arbuus!

Blogimine: vanurite päevikud

 
... kes kirjutas viimase blogipostituse ja millal ta suri?

Veidi vara veel küsida, aga...

Tolmune ja miskipärast pisut rasvane läpaka klaviatuur laual. Just käisin kõrvatikuga klahvivahed läbi. Väkk.
Paberid ja pastakas arvuti kõrval.

Blogimine, sõbrad, on suremas. 10+ aastat tagasi - mäletate, onju? Meid oli palju. 

Aastake tagasi oli siin poll praeguste lugejate vanuse kohta. Vastanud osaliselt ka blogivad. See ongi gerontide pärusmaa. Isegi polli ei olnud selleks teadmiseks ju tegelikult vaja.   

Mõni vana kirjahunt ripub ikka veel blogide sõnaniite kududes nagu käsitööseltsis viimaseid sokipaare kuduv proua Salme. Väga tore. Päriselt.

Aga kuhu on kadunud uued, noored, uljad kirjatõprad?
Kus on alla 20-aastased tulevikutähed, kes peaksid meid oma nutikate mõttevöönditega vallutama?

Ahjaa.
Nad on instas, tokis, tuubis ja jumal teab kus veel, vorpides kolme sekundi pikkuseid videosid, kus vaheldumisi tantsitakse, süüakse ühes juustuga mikrosse virutatud tšilliseid Cheetoseid ja jagatakse elumuutvaid tõdesid: "Joo vett! Maga rohkem, aga ärka juba kell 4. Ole sina ise!“ 

Jep, ma olen kogu elu valesti elanud!

Ja nii ma küsin teilt, kes te veel siin olete, säilitades lootust nagu katkine ja katmata roosipõõsas novembris:

• Mitu alla 20-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 30-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 40-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 50-aastast blogijat te teate?

Ja kui te suudate nimetada alla 40-aastase blogija - kas ta on ikka tegelikult veel blogija või on ta lihtsalt Instagrami ja muude platvormide caption'i venitaja, kes ühtlasi on migreerunud blogima mõnele moodsale ja sageli tasulisele platvormile (või oma blogi tasuliseks teinud)?

Varsti jääb blogindusest vaid TikToki lööklausetest koosnev tuhk.

Samas ei ole ma eriti kurb, et vihikute kaane vahelt kuivatuspaberid kadusid, ühes sellega, mille pärast need sinna juba vabrikus pisteti. Kettaga lauatelefone samuti ei igatse.
Piiparid. Telegramid. Paberkaarid autodes. Telefoniraamatud. Telefoniputkad (oot, mingi lühinumbriga sai isegi kellaaega küsida...).

Noh, jah, nii lihtsalt on.
Nagu meiegi veel oleme. 

Hapneda või fermenteeruda

 
by W

Kallis päevik või Maaka blogi või mis sa oledki... 

OpenAI kimchi liin

Talv.
See on nagu aeglaselt pealeroomav surm, mis närib seestpoolt.
Päike kustub novembris ja enne aprilli seda enam piisavalt ei näe.
Iga päev on nagu katse Everesti vallutamiseks. Ühes teadmisega, et see on võimatu.

 Kell heliseb hommikul, natukene nagu ärkan, aga tegelikult mitte. Tekialune tundub maailma kõige turvalisem paik, kuigi öösel magamatuses vintseldes ei olnud sealgi tore. Nüüd järsku oleks, sest ei taha seda, mis tuleb. Aga kell tiksub halastamatult.
Tööl käimine, teate, on nagu mingi lollakas ellujäämise viisi üks võimalus. Muid mul piisavalt veel ei ole.  

Motivatsioon? Null.
Plaanid? Pole olemas. 

Elu on justkui pausile pandud.
Päev venib nagu külm kördine puder.
Tahaks hiberneeruda. Ärgata aprilli lõpus, kui õhk lõhnab nagu midagi elusat.

Viimasel ajal on mul pidevalt ribastatud kapsa tunne.
Täpselt selline, nagu oleks mind tükkideks tõmmatud ja mis edasi saab, ei ole veel selge.
Ma ei suuda otsustada, kas mu edasine tee kaldub hapnemise poole, klassikalise hapukapsa varianti, või hoopis fermenteerumise suunas, mis viib mind Aasia köögi poolele, otse kimchi staatusesse? Kumb neist üldse parem oleks? Mul pole õrna aimugi. 

Aga muidu on kõik hästi. 

Nõuan inimõigusi! Ja puhkust, puhkust kõigepealt!

 

Aasta on alles alanud ja ma juba ei jõua puhkust ära oodata. 

Töötegemise asemel venitan,  teen nimekirju tegemata asjadest, liigutan neid tähtaja, tähtsuse ja keerukuse järgi eraldi järjekordadesse ja... saate aru küll.

Sama kodus. Magama poen kohe kui pimedaks läheb, magan pool tundi, ärkan ja panen taaskord asju, seekord koduseid, järjekorda. Unistan kuidas ma homme hakkan heaks ja kõik on taas kirsid ja vahukoor.

Niimoodi rallit ei sõida. 

Mul on õpilane. Tööl muidugi, kodus peab ikka ise hakkama saama. Kangesti tubli inimene, innukas ja terane, ilma naljata.

Aga ma pean nüüd suhtlema. Möödas on päevad mil ma istusin oma töökoopas päev otsa ja tegin mitu tundi jutti tuima tööd nii, et õhtuks oli konkreetne hunnik ette näidata. Ma killustun praegu, jagan end laiali ja ma pole selles eriti tugev. Õnneks on õpilane selline inimene, et temaga suhtlemine on kerge ja isegi lõbus, kuid, nuuks, mu rutiin on nässus. On asju, mida tema teeb teisiti kui mina ja ma arvestan sellega, sest oi kui õudne kui me teeksime kõike ühtemoodi, kuid ma kannatan selle all... tedretähed, teate küll. Nende all peab ju kannatama?

Vähemalt ametinimetus on mul nüüd ilus. Õpilane mõtles välja, enne olin Quality Specialist, nüüd oleme kahekesi Bullshit Handlerid. 

Niisiis, nagu näete, ei tee ma oma tööd korralikult. See kirjatükk on probleemi elav tõestus.

Tahan puhkust! Juba eilseks!

Tüdimuse epitsentris

by W 

Kallis päevik, Maaka blogi, või mis iganes sa oled... 

 ... kurat võtaks seda jõuluaega ja kogu seda sentimentaalset p*ska, mis on ettekääne ohjeldamatuks teede ummistamiseks, osturalliks ja kaasinimeste häbituks tülitamiseks. Märkimisväärne osa inimestest on läinud segi, nagu oleks nende aju otse koljus ebaõnnestunud vedelaks süldiks keedetud. 

Olen nüüd kolm päeva järjest enda mõistes ületunde e 6-9 tundi kestvaid tööpäevi teinud ja minugi aju on nagu läbi segumasina lastud. 

Pilt by AI

Mingi tuttav, keda ma isegi ei mäleta, helistas, soovis "õnnistatud jõule". Ja ajas muud möga, mida mul ei olnud aega ega tahtmist kuulata. Mis asja, milleks? 

Proovisin tööl lõunat süüa. Puhkeruumis oli "väikene" jõululaud. Väikene? See nägi välja kui terve sea- ja lehtsalatifarmi ohverdus altarile. Ja kõik ootasid, et ma sööks. Aga sellisel ajastul on kõht juba nagunii täis asju, mida mu organism ei vaja. 

Telefon piiksub pidevalt. Sõnumid on täis "häid soove". Kust kõik need inimesed välja ilmusid? Kas nad ei tea, et mul on kiire ja töö, ja et ma oleks täitsa positiivselt üllatunud kui nad kontakteeruksid nt hoopis suvalisel päeval veebruaris või mais või... 

Külmkapp on täis toitu, mida ma ei jõua ära süüa. Sest mul on liiga palju tegemist, mitte söömapühad. Kolleeg, kes arvab, et mind on vaja toita ja mulle sageli oma kodust toitu karbiga kaasa toob, lisas veel oma panuse. Üritan "jõulupudrusse" mitte uppuda. 

On terve hulk sektoreid, kus pühad on nagu kõrtsikaklusesse sattumine - igalt poolt tuleb lööke ja sa ei tea, kust suunast järgmine ähvardab. Lõpuks tunned end kui põrgu eeskojas, kuhu Kristus ise millegi pärast sooduskuponge on jaganud. Väljakutseid vastu võtta on sama mõttekas kui üritus veeklaasiga õhus olevaid rakette kustutada. 

Vaatasin kalendrisse. Veel seda igasegast hullust. Ehk nii teisel jaanuaril hakkab järele andma.