Marca poliitikud möllavad edasi:
Postitused
Viimane pildipostitus
6 tundi tagasi
Kuvatud on postitused sildiga Jutujaht. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Jutujaht. Kuva kõik postitused
teisipäev, 7. veebruar 2023
reede, 2. detsember 2022
Jutujaht 12
Marca tegelased möllavad kohalikus poliitikataevas nagu kullesed tiigis.
Pealkirigi kulleste möllule vastav:
(Spoiler: tegevus toimub pimedas...)
teisipäev, 1. november 2022
Jutujaht 11
Marca kirjutab:
"Ma juba ise ootan ka"
Kes on järgmine? :)
Vanadest teemadest ka:
Koduperenaise jutt kümnendasse jutujahi peatükki:
"Mis esitati muutmata kujul"
neljapäev, 13. oktoober 2022
Jutujaht 10
Marca -ja nagu nüüd selgus, mitte sinult tema - on hoos, jälgige!
Lendav:
Reet:
Lendav Konn:
On ikka inimestel fantaasiat!
Fantaasia fantaasiaks, aga need inimesed võiksid päriselt olemas olla. Võibolla ongi.
esmaspäev, 21. märts 2022
#Jutujaht 9
Mitmekesisus rikastab, eksole
See on nii äge järjejutt, ärge lugemata jätke!
Praegusel poliitikast rasedal ajal on hea teada, kuidas vorsti tegelikult tehakse!
Väga naturaalne kirjeldus, lugeda enne sööki!
Lendav Konn "jätab järgmise vahele", vaadake altpoolt :)
Reet, päevapoliitiliselt.
teisipäev, 12. oktoober 2021
Jutujaht: Loodame, et nii siiski ei lähe
Üliohtlik, kuigi millegipärast seda eitatakse.
Juba algus on täis ohte.
Hommikul esimesena selga pandud kaitserõivas on ebapiisav, vaenuliku keskkonna eest kaitsvasse lüüsi riputatud kõrgema kaitseklassiga rüü võib selgapaneku ajal keerdu minna või riputuskonksude külge takerduda, nii jään ma lõksu ja millal mind leitakse..?
Kui üldse leitakse, seegi on kaheldav!
Hea küll, eeldame, et midagi ei lähe untsu ja ma väljun.
Järgmiseks tuleb valida kas füüsiliselt ületada järgmine takistus – läbida vahekäigus alla väliskeskkonna tasapinnale viiv astmestik füüsilist jõudu kasutades või valida elektriliikur. Liikur võib seisma jääda välise energiavoo katkemisel või mehaanilise rikke tõttu, viimane võib lõppeda sõna otseses mõttes letaaselt kukkuva kapsli purunemisega alumisel tasapinnal.
Valima peab..
Kui ka see lõik teekonnast saab läbitud, avaneb lärmakas ja erakordseid ohte täis pikitud väliskeskkond. Mehaanilised vedukid, ülalt kukkuda võivad materjalid, siia-sinna rabistavad imetajad, peentolmu, bakterite ja viirustega reostunud atmosfäär….
Sellest eluga läbi tulemise võimalused on väga väikesed, kuigi tolle ilmselge tõe eitajate kogukond on suur. Väikese eitajate hulga puhul oleks selgelt näha, kuidas kogukond kahaneb, kuna neid on palju, ei ole see fakt silmaga hoomatav.
Muudkui kaovad servast täpphaaval.
Loodame, et nii siiski ei lähe, kuigi kui ma esikus jope selga saan ja treppe pidi (armas aeg, sealt peaks pärast ju ka üles tulema, aga KES küll usaldaks lifti?!) tänavale jõuan, ei garanteeri keegi, et ma auto alla ei jää või korstna küljest tellis pähe ei kuku.
Aga äkki läheb just nii?
Ei, mis see Wolti number oligi?
Las toovad toidu ukse taha nagu alati.
***
***
esmaspäev, 4. oktoober 2021
Jutujaht 3
Tuleb välja, et kui elu tikub vahele, siis jääb blogimaailm ootele. Punased tuled vilguvad, hoiatussignaalid piiksuvad, inimesed käivad rahutult ukse taga koputamas aga ei saa, ei saa....
Võite mind vallandada. Võite teha noomituse, hoiatuse, käskkirja. Ma võin lubada, et enam seda ei juhtu, aga ...jah, ma võin lubada.
Veelkord tunnistan end viivituses süüdi olevaks ja tasun nimede järjekorra loosimise võla.
Kui autori kommentaarides ei olnud selgelt välja kirjutatud loositavat pealkirja, otsisin tema kommentaaridest kõige enam pealkirjaliku jupi, ühel autoril ei olnud ühtegi enda komentaari - kasutasin nahaalselt "näpp peale"-meetodit ja virutasin pealkirja tema loodud tekstist.
Pealkirjade autoreid ma ei märkinud, loodan, et proteste ei teki.
Kuupäevad...need on soovituslikud, saate isegi aru. (juba seda vaadates, kuidas ma ise täpsusesse suhtun. Mea culpa, mea maxima culpa!) Kui esimesed kuupäevad läbi saavad, on näha, kui hoogsalt see rong meil veereb - kas välbad sobivad või on need ükskõik kummale poole liiga kaldu.
Olen ettepanekutele, protestidele ja kallaletungidele avatud. Ka pistised on oodatud (kolmas luuk paremalt, see kõige suurem - mõistate ikka?)
Mul kassipilti ei olnud kohe võtta, need mõjuvat väidetavalt kõige rahustavamalt, aga äkki mõjub palderjanina ka pilt tänasest päikesetõusust...?
- 1. Loodame, et nii siiski ei lähe 24.10.21
- 2. Ja muidugi aitäh hea sõna eest 12.11.21
- 3. Kuidas suhelda keeruliste inimestega? 07.12.21
- 4. Proovis igaks juhuks veelkord selga 28.12.21
- 5. Väga toores toorik
- 6. Tehisintellekt võtab üle
- 7. Ma jätan järgmise vahele
- 8. Mitmekesisus rikastab, eks ole
- 9. Hirmul on suured silmad
- 10. Mis esitati muutmata kujul
- 11. Ma juba ise ootan ka
- 12. Oli nii erutatud
- 13. Sa loed mu mõtteid
- 14. Eks ole... tuttav hetk
- 15. Ma olen alati
- 16. Minu halvem mina
"Loodame, et nii siiski ei lähe":
Järgmised pealkirjad saavad omaette postituse riiulis kohe kui eelmise jutu tähtaeg kukub (mis ei tähenda, et mõni jutt hiljem ilmuda ei võiks)
neljapäev, 16. september 2021
Jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili
Ees ootas kohtumine, mis peab triumfiga lõpetama pika uuele töökohale pürgimise protsessi.
Auto oli tuliuus, eritellimus, spetsiaalsete mugavuslisadega.
Teekond oli suuremas osas tuttav, vaid lõpus oli mõistlik auto navi kasutada, aga mis seal salata – ka navi oli eritellimus, maailmas tõenäoliselt ainulaadne, programmeeritud meeldivalt inimlikuks.
Felix muigas, meenutades varasemaid kogemusi vanamoodsate navigatsiooniseadmetega.
„mahasõit_kolmandale_teele_tänavale“, „Ruuna_Kanaküla_tee_põhjasuunda_kolm_kilomeetrit“, haha, see oli kõik minevik.
Felix oli uue põlvkonna navi demo näinud.
„Kõige parem oleks, kui sa pööraksid nüüd vasakule“
„Ringteelt sõida maha rohelise maja juurest“
„Võid kiiremini sõita, patrull läks just lõunale“
Mida sa hing veel tahad? Nagu oleks kaardilugeja autos, selline mittesuitsetaja-mittelaiutaja-mittenorskaja.
Auto võttis kohalt sujuvalt, peaaegu hääletult.
Uus masin, mõnus.
„Navi, ma sõidan Hupsile, hakka kusagil paarteist miili enne juhatama“
„Oled sa ikka kindel, et oskad sinnamaani ise sõita, mind on loodud sinu abistamiseks?“
See oli pisut ootamatu. Aga mis seal ikka, eritellimus siis eritellimus, harjuma peab.
„Jaa, ma olen esimest kahtesadat kilomeetrit mitu korda sõitnud, kindlasti jõuan kohale“
„Ise tead, ma võin vait ka olla“
Vaikus kestis kümmekond minutit.
„Miks sa Vibila kaudu sõidad, läbi Nurri on lühem tee?“
„Lühem küll, aga see tee läheb läbi asulate, kiiruspiirangud ja puha…“
„Mhm, kihutaja“
Püha müristus, masin kasutab mühatust oma tunnete väljendamiseks! Ja toon näis ka kuidagi…võiks öelda, et nipsakas, kui tegu poleks AI-ga.
Felix otsustas igaks juhuks vait olla.
„Kihutaja, ma ütlesin“
Nüüd ei onud kahtlustki, masin noris tüli. Felix pidas vastu. Vaikis.
„Ki-hu-ta-ja“
„Ole vait, ma ei küsinud sinult midagi. Ma ei kihuta, ma sõidan täpselt nii kiiresti kui lubatud on!“
„Pluss paar kilomeetrit, sest „spidokas valetab“, tean-tean“
„Ole vait“
„Ise tead.“
Vaikus kestis pikalt. Kilomeetrid lendasid rataste all, sadakond oli neid juba läbi saamas. Hea lai tee, ilus ilm… eemalt hakkasid paistma kollased liiklusmärgid.
Üheksakümmend kilomeetrit tunnis.
Seitsekümmend kilomeetrit tunnis.
Viiskümmend.
Kolmkümmend.
Pindamine.
Navi köhatas.
Tegelikult ei saanud navigatsioonisüsteem köhatada, see ei olnud lihtsalt võimalik, aga ta köhatas ometi.
„Mis on?“
Vaikus.
„Kas sina köhatasid?“
Vaikus.
„Räägi, kui sinult küsitakse!“
„Nüüd siis võin rääkida, jah? Ma oleks sulle juba kümme kilomeetrit tagasi võinud öelda, et sa pead ringi sõitma, sellist teed on siin veel paarkümmend kilomeetrit, varsti läheb veel hullemaks“
„Ja miks sa siis ei öelnud?“
Tee oli tõesti hull.. Pigi oli vist väga vedel olnud, kivikesed rabistasid vastu auto külgi ja põhja ning Felix oigas mõttes, mõeldes neile tõrvatilkadele, mis ta auto külge kleepusid.
„Miks sa ei öelnud?“
„Käskisid ju vait olla“
„Kas siit saaks veel ringi sõita nii, et ei peaks tõrva sees lödistama?“
„Kas uuele marsruudile on mingeid eritingimusi?“
„Ei, lihtsalt et seda pidi jõuaks kohale ja et pindamist poleks“
„Pööra kohe paaremale“
Mõtlemisaega eriti ei jäänud. Paremale viis peenike asfaldiriba, millel ümberpööramine oleks olnud võimatu, kuid mis seal ikka, vähemalt sile tee.
Kuue kilomeetri pärast lõppes asfalt.
Sile metsaalune kruusatee, elab ehk üle.
Kaheksa kilomeetri pärast küsis Felix navilt kaua selline tee veel kestab.
„Viis kilomeetrit“
Navi ei valetanud.
Viie kilomeetri pärast oli teest järgi jäänud maa sisse kasvanud munakivitee keset sood. Soo oli osa teest oma hõlma võtnud ja porised loigud läikisid rõõmsalt päikeses.
„Sõidad läbi küll“
Navi teadis, mida ta rääkis. Muidugi sõitis Felix sealt läbi. Auto aknad said küll mõnevõrra mudaseks, aga kinni ta ei jäänud.
Nüüd küsis Felix natuke täpsemalt:
„Millal ma maantee peale tagasi jõuan?“
„Kuueteistkümne kilomeetri pärast.“
Täpne masin, just nii kaugel maantee oligi.
Felixi närvid olid viimseni pingul. Aeg, aeg hakkas otsa saama. Vähemalt asfalt hakkas uuesti pihta.
Kiire oli.
„Millal ma sihtpunkti jõuan“
„Praeguse kiirusega kell pool kaksteist“
Haa, pool tundi jääb veel varukski!
Varuaeg kulus politseile seletamiseks, miks Felix kihutas, kuidas ta kahetseb oma kihutamist ja lubab sellist viga enam mitte teha.
„Miks sa mind ei hoiatanud?“
Demos esinenud navi igatahes oli sõbralikum.
„Sa ei küsinud politsei kohta. Kihutaja“
Felix neelas alla kõik koledad sõnad, mida ta öelda kavatses. Milleks oma energiat raisata masina sõimamisele. Oli ju ilm endiselt ilus ja sihtkohas ootas ees õnn. Või siis vähemalt midagi, mis vägagi sarnanes õnnele.
Lõpuks ometi teeviit – Hupsi.
„Hakka juhatama“
„Paremale. Kihutaja“
"Ära targuta, juhata! Kaugele veel minna tuleb?“
„Sinnani on maad kaksteist miili. Järgmisest teeotsast keera vasakule. Ära kihuta“
Läbi hammast hingates tekib selline… huvitav…heli, peaaegu nagu vile, pani Felix tähele.
„Sinnani on maad üheks miili. Järgmisest teeotsast pööra paremale. Kiiruspiirang üheksakümmend kilomeetrit tunnis“
Felixs ei saanud aru, kuidas see juhtus.
Aga noh, juhtus.
Ta karjus navigatsioonisüsteemi peale nagu poolemeelne, jättis auto seisma, tagus rusikaga kapotti, lõi jalaga logari praokile, virutas põlvega pagasiluugi pihta ja muudkui röökis.
Tegelikult Felifx ei aimanudki, et ta teab niipalju sõnu, mida kuuldes oleks vanaema saatnud teda mitte enam seebiga suud pesema, vaid vähemalt lusikaga pesupulbrit sööma.
Kui see kosk otsa sai oli hing üllatavalt kerge ja riided masendavalt porised.
Hinge eest tuli siiski hoolt kanda, olgu need rõivad pealegi, küll ta selle tulevasele tööandjale ära seletab.
„Ja nüüd oled sina vait!“
Navi kuulas sõna.
Tee lookles siia- sinna, vaated olid kord kenad, kord igavad ja Felix tundis, kuidas suur rahu temasse voolab. Probleemid lahenevad, riided ja auto saab puhtaks, uus amet tõotas palju kaunist.
Telefon helises, uue ülemuse number.
„Felix kuuleb“
„Oled kohe siin, jah? Meil on välispartner veel siin, kohe hakkab lennujaama sõitma, pead täpne olema! Nad ütlesid, et töö saab sellele kes õigel ajal kohale jõuab, sinu konkurent pööras just väravast sisse. Sa tead, et ma eelistan igal juhul sind, ole täpne või pean tolle tohmani palkama!“
Muidugi. Loomulikult oli Felix täpne, ta ema oleks võinud „Täpne“ Felixi keskmiseks nimeks panna.
Kohe on ta kohal.
„Navi, kui kaugel me sihtkohas oleme?“
„Sinnani on maad kaksteist miili. Kihutaja. Märatseja“
"Oot, sa ajad midagi segi, kaksteist miili on ammu sõidetud. Kaugel me sihtkohast oleme?“
„Sinnani on maad kaksteist miili. Sa oled üle-eelmisest teeristist alates valele poole sõitnud. Kihutaja. Märatseja“
Vihma hakkas sadama.
laupäev, 4. september 2021
Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval
„Vist ikka tuuakse, kirjas on ju, et „jõuavad kohale järgmisel päeval“, järele minemisest juttu ole“
Päris kindel Orvis seda öeldes ei olnud. Teisest küljest jälle – kirjas ei olnud ühtegi aadressi ega isegi telefoninumbrit peale nende endi oma, seega vist ikka tuuakse otse neile.
Kui varem pole elusloomi tellinud, siis on iga asi häirivalt uus. Kasvõi seesama kohaletoimetamine. Mismoodi loomad pakitud on? Kas nad on majas elamisega juba harjunud või peab neid alles välja õpetama hakkama? Kas eritoitu, mida fopsakootad vajavad on alati saada, nad ostsid poest ju äsja ainsa koti „Fopsakootanäkse“ ära ja pakendil oli kirjas, et sellest piisab kuuekilosele loomale nädalaks. Kui suur on kuuekilone loom?
Küsimused, küsimused.
Vanasti oli elu lihtsam. Seppade naaber pidas kenasid vanaaegseid lehmi, need olid küll sellised lemmikud, keda toas pidada ei saanud, sest väidetavalt ei olnud neid võimalik puhtust pidama õpetada. Sepad olid siiski kindlad, et naabrid lihtsalt ei lugenud loomade kasutusjuhendit korralikult läbi, ükski normaalne inimene ei armastanud lugeda midagi, mis oli pikem kui kolm lauset ja Sepad olid lehmadega kaasa tulnud juhendit näinud – selles oli vähmalt kaksteist lehekülge. Midagi tegid naabrid oma lemmikute hooldamisel kindlasti valesti, sest nende elukate kaka…. ükski elusolend ei peaks selliseid kuhjasid tegema. Igatahes tänaval hommikuti lehmadega jalutamas käies oli naabril alati kaasas ämber ja lumelabidas, kes see ikka reostamise eest trahvi tahab saada.
Või siis töökaaslane, kellel oli lemmikuks kana-nimeline lind. Samuti probleemid puhtusepidamisega, kolleeg pidi oma magamistoast loobuma, sest kana armastas magada päitsilaua külge klammerdunult, tagumik padja kohal. Mida kõike sealt täiesti ettearvamatutel hetkedel pudenes! Lisaks jäi lind hiljem haigeks – peaaegu iga päev pidi vaene lemmik pooltunnikese padjal puhkama ja seejärel hirmsates piinades kisendama ja padjalt lahkudes…. (Orvise abikaasa oli sellest rääkides kurb, sest kollegi meeleheide oli tõesti raske taluda)padjalt lahkudes jättis piinades kisendav kana endast padjale maha kehast väljutatud kasvaja, kõva väljavenitatud kujuga palli. Kolleg oli Heblelele neid häälitsusi, mida lind piineldes tegi, lindistanud ja need olid kohutavad.
See viimane näide oli vanaaegse lihtsama elu tõestamiseks pisut kõlbmatu, seda küll.
Mis teha, kui see siiski meelde tuli.
Fopsakootad olid nii uued koduloomad, et need ei olnud veel isegi moes. Justkui eikusagilt ilmunud reklaamid olid loomade uudsusest hoolimata erakordselt lummavad, aga väga palju neid inimesi veel polnud, kellel fopsakootasid juba oli.
Natuke oli see hea, sest noorloomi müüdi odavalt, kuid natuke ka paha, sest ei olnud lihtsalt kedagi, kellelt küsida, et kuidas siis on. Kas nad on puhtad loomad, tugeva tervisega, sellised, keda naabrid käivad kadedalt imetlemas nagu näiteks kaubamaja kõrval elava vanamuti paabulindu või natuke lihtsamad, midagi seasarnast. Mitte midagi ei olnud teada peale selle, et fopsakootad todi viimase lennuga Kepler 160 lähedalt ja pandi kohe lemmikloomalehekülgedele müüki. Terve kosmoselaev olevat neid täis olnud, sestap oli esialgne hind üsna odav, kuid tavaliselt tegid uued liigid alati kiire tõusu moetaevasse ja Sepad, seda teades, olid kiired.
Ainult see lause ostutehingu lõpus oli pisut ebaselge.
"Tulevad kohale järgmisel päeval"
Mitte „Tuuakse“, mitte „saadetakse“.
Tulevad.
Ega midagi, täna oli niikuinii juba „järgmine päev“ käes.
Ja vaata aga vaata, värava taga maandus rendilennuk. Krigisedes avanes uks ja sealt tatsasid välja kaks pesuehtsat fopsakootat, täpselt sellised nagu nad reklaamides näisid – pikk pehme karv, kolm peenikest jalga, tundla otsas hõljuv liitsilm ja matsuv pehmete paksude huultega suu.
„Kui nunnnnnuuuuud!“ Heblele oli silmnähtavalt lummatud.
„Pole viga jah“ jäi Oris napisõnaliseks.
Fopsakootad oskasid otse majauksest sisse tulla, nii armas oli neid näha oma jalgadel keksimas ja silma igale poole lähemale toppimas.
Niii Heblele kui Orvis ei suutnud oma sõrmi nende kasukast eemale hoida, pehme ja siidine karv sõrmede all sahises mõnusalt.
Fopsakootad olid täiesti ideaalsed lemmikloomad. Diivanil teineteise kõveruses, kott näksidega kahe vahel, kord üks, kord teine napsas sealt küpsise ja krõbistas nende kallal, vahepeal nunnult piiksudes.
Naabrid kadestagu!
***
„Miks ta need kolfuudimaitseliseks lasi teha, kas midagi paremat siin planeedil ei ole?“
1211 oli pettunud olekuga, kolfuut ei olnud kindlasti ta lemmik.
„Ära ole selline, see on ju alles algus! 1311 pidi ju kõigepealt leidma viisi, kuidas me üle planeedi piisavalt ohutult laiali jaotatud saame, siis koostama juhendi neile jubedatele silenahksetele kahejalgsetele ja samal ajal analüüsima kohalikku orgaanikat, et leida sobiv segu ja see kohalikel tehastel toota lasta, jaotusvõrk leida…no kuule, ja sina virised mingi maitse pärast! Palveta, et neidki piisavalt saada oleks, sa ei taha ometi õues ise tundmatu orgaanilise ainega katseid tegema hakata!“
5455 rääkis õigust, 1211 tundis end pisut ebamugavalt.
„Millal me üle võtame?“ viis ta jutu mujale.
„Varsti tuleb siia kaks laevatäit koloniste veel, kommodoor on samuti juba teel“
Jah, enam ei lähe kaua. Oodates ei tohtinud ennast liigselt väsitada, kohalik orgaanika oli tõepoolest nigela toiteväärtusega.
Hiljem, kui neid juba rohkem on, saab botaanilise proteiini pealt zoloogilise proteiini peale üle minna, 1311 juba tegeleb sobivate tehnoloogiate väljatöötamisega. Igatahes 5455 otsustas juba praegu, et tema võtab neist kahest, kes neile snäkikoti andsid, selle suurema omale. Tollest saab kõvasti normaalset valku, teine isend näis ebakvaliteetne olevat.
Hea ikka, et nad selle küllusliku planeedi avastasid.
"Elagu kommodoor! Elagu!“ ütlesid mõlemad fopsakootad peaaegu korraga.
***
„Oi kui armsalt nad piiksuvad!“
Heblele ja Orvis hoidsid teiseteisel õlgade ümbert kinni ja imetlesid oma uusi lemmikuid.
Eksootika ikkagi, mitte mingid kanad või - hoidku! - lehmad.
reede, 3. september 2021
Kutse jutujahile
Kuna inimese loovus tahab mõnikord natuke piitsa saada, siis võtsin Raisakulli sõnal sabast kinni ja ekshumeerisime vana triki: võtame pealkirja, mida keerulisema, seda parem ja ehitame selle alla loo, mida huvitavama, seda parem.
Kunagist Kirjutajate Kommuuni ma ellu äratada ei oska, pealegi mutileerisin selle omal ajal väga ära (vabandust mul pole, ilmselt oli diagnoos). Kui arvate, et Kommuun on siiski parem variant, siis jah, loomulikult, teeme ära.
Esimese pealkirja leidmise protsessi kirjeldus on Ööviku kommentaarides, tähtaeg oli algselt üks nädal augusti viimasest päevast, kuid kuna praeguse postituse idee kargas alles täna pähe, siis paneme sinna kolm päeva otsa, niisiis 11.09.2021 (höhöö, meil on edumaa, sest kolm päeva on olnud rohkem mõtlemisaega). Hilinemine on iseenesestmõistetavalt täiesti lubatav, peasi, et see jääks kalendriga hallatavatesse raamidesse.
Esimeseks pealkirjaks sattus sellise valiku tulemusel "Jõuavad kohale järgmisel päeval".
Kõik on teretulnud, kui fotokett on "fotojaht", siis see võiks olla "jutujaht". Auhindasid pole, eesmärk on lõbutseda ja rõõmsad olla.
Või on veel ettepanekuid, palun?
Hanereas:
Tellimine:
Postitused (Atom)
