Nüüdseks ehk juba neliteist-viisteist aastat olen saanud jälgida ühe kauni paari kooselu kulgemist.
Esimesel aastal möllasid kired, kodu ehitamisel oli nooruse oskamatusest tingitud tagasilööke, noorikut käisid piiramas kosilased naaberkülast, suvi oli kuum ja konnavaene. Esimene aasta jäi lastetuks.
Kui esimese aasta lapseõnn oli nagu oli, kumbki noortest ei näinud sellest midagi arvavat, siis teisel suvel oli õhus algul ärevust ja hiljem, kui oli selge, et ka nüüd jääb titeõnn saabumata, kurbust.
Muidugi võis see kõik olla minu emotsioon, noorpaaril endal ei pruukinud selliseid mõtteid olla.
Neil oli südikust aasta pärast uuesti alustada.
Seekord oli õnn nende poolel. Uhke ema sire kuju kõrgus töntsaka lapsepaari kohal, väsimatu paar otsis veel hilistel hämaratel õhtutundidel praehiiri täitmatutele kisakõridele.
Ja nii ka järgmisel aastal.
Ja järgmisel.
Ja...
Nii kestis see kaua.
Aga tänavu oli ühel tormijärgsel hommikul pesa alla kukkunud. Kured, ka varaseimad, ei olnud veel saabuma hakanud, kuid maja oli juba rusudeks
Paari kuu pärast nägin oma suureks rõõmuks isakurge oksi kokku tassimas. Kured ei korja oksakesi, kured veavad noort metsa oma pesaposti otsa kokku. Nii nägin mõnelgi korral maadligi laperdavat lindu, oksakobakas nokas. Näis, et sellise koormaga ta ülespoole ei tõuse, aga ennäe, just vahetult enne posti keeras lennujoon üles ja kolksti sai palk paika.
Aga emalindu pole.
Ehk veel ei ole.
Otsisin netist kui pikk on kurgede eluiga.
Leitu ei rõõmustanud mind.
***
Ritsiku juures arutatakse remontika ja romantika olulisusest peres.
Kunagi kusagil keegi pillas märkuse armastusest kirjutamise kohatusest vanainimeste poolt. Ma ei mäleta kes, kuid mäletan, et see oli natuke valus.
Kui oled vana, siis on romantika kohatu.
Nii sain mina sellest aru, aga ega ma ei pruukinud kirjutatut päris õigesti mõista.
Remontika, saan aru, on kohane. Mõeldud vanadele paaridele, kuid sobib siiski kõigile või umbes nii, kui parafraseerida iidvana reklaami.
Aga romantikat on elus palju lihtsam saada kui remontikat. Su paariline võtab ühel üldse mitte kenal päeval kätte ja sureb ära.
Oli see suhe mis ta oli, aastakümnete, väga paljude aastakümnete jooksul on olmeülesanded kuidagi ikka kuidagi jagunenud, Kui mitte muudmoodi, siis vähemalt on võimalus teineteise kallal viriseda. Oh, ärge muretsege, kui jutt käib pikkadest astakümnetest, siis virin enam lahku ei aja. „ Korduvalt olen mõelnud mõrva peale aga mitte lahutusele!" Aastate jooksul lihvitud klassika.
Ja oledki üksi. Olme ainult sinu kanda.Võibolla oli ka enne, kuid alati on ju midagi...
Laste abi on olemas, kuid see ei loe, see on sinu elu, sa pead ju hakkama saama nii kaua, kuni ühel päeval oled ennast ära kulutanud. Aga see on juba uus elu, järgmine, sinnani peab elama.
Aa, romantika pärast sellist pööret.
Kõike võib ette tulla. Ilusaid sõnu ja kirge ja lilli ja liblikaid ja mis kõik meelde tuleb. Romantikat mis hirmus. Kugi pole vähe neid, kes arvavad, et vanemana on see piinlik ja sellest mõtlemine on piinlik ja sellest rääkimine on veel eriti piinlik. Ühesõnaga ajage oma liini kusagil vaikselt nurga taga, et keegi ei näeks ja ärge isegi mõelge, et selles midagi muud kui piinlikkust leida võiks.
No ja laste jaoks on vanemad üldse sellised sootud olevused. Emad ja isad, mitte mehed ja naised. Olge nüüd mõistlikud, palun ärge rääkige neid lolle noortejutte. Eriti veel juhul, kui peaksite jääma üksi. Kõik, lõpp, finito, basta, mis lollid mõtted need sellised on?
Niisiis kui on kogemata natuke romantikat. Endale hoitut, jagamiseks sündmatut. Et see jumala pärast kellegi teise ilumeelt ei riivaks.
Kuidas siis mingi remontika sealt kasvada saaks? „Salajane tapeedivahetaja" või miskit?
Istu oma romantika otsas, aga ole vait ja tapeeti vaheta ise või palka keegi!
Aga ma tõepoolest kõigest teoretiseerin praegu.
Sest leskede asi on neiks ka jääda.
Või on see lihtsalt paratamatus.
***
Olen ennegi kirjutanud, et mu elus on olnud enam kui kaheteistkümne aasta pikkune stalkeri poolt jäitatavaks olemise periood. Kümned sõnumid päevas, kirjad, ümber maja luusiv haige vaimuga inimene, kummalised vargused ja veel kummalisemad asjade juurdetassimised. Ei olnud ilus aeg, ebaratsionaalne üliettevaatlikkus on siiani veel mõne asja puhul teemaks.
Nii, et kui ma siin mõnikord näin kommentaaride peale üle reageerivat, siis sellel on põhjus. On käitumist, mis lahterdub mu jaoks stalkimiseks ja seda ma ei talu nagu ka matslikke hinnanguid.
Postitused
