Klassika

 

Klassika

 

Klassika

 Üks:

Kaks:

Kolm: 

Neli:

Klassika

 

Zeus kiitis heaks.

Meie sportlikule publikule ka midagi:

Ise ronisime ja pilt pole isegi mitte kõige kõrgemalt tehtud.

Kultuuriteadlikele lugejatele: katkine vaas katkises linnas.

Kus?

Loodushuvilisele publikule mitte väga metsiku looduse pildid:

                            Leia pildilt loom. 

Kõige terasema olemisega akvaariumiasukas ja kõige õelama näoga seltskond.

Kohalik fauna.

Dekadentlik jõudeolek.

Ajalugu. Mida vanasti osati ja mida nüüd osatakse.

Puhkus Mustamäel

Piltide järjekord on nigu on, ehk siis väga polegi teist, teksti kirjutan kodus juurde.

Tara jõe kanjon, Euroopa suurim ja sügavaim, maailma teine. Müstililiselt sinine vesi, peadpööritav kõrgus, tohutult Aasia turiste kes muudkui pildistavad ja pildstavad ja pildistavad.... Haa, ja Montenegro pikim zipline,  mille ma liugu lasin. Fotod liuglevast minust tulid lollakad, mingi uimas nirvaananägu...

Ostrogi klooster. Peadpööritaval kõrgusel kaljuseinal, kaljuseina sees kui täpne olla. sellest veel veidi kõrgemal kaljuseinal on püha rist, mille kohalepanek olevat käinud nii, et teiselt poolt mäge mehed ja hobused sikutasid ja kloostri poolt mäge teised mehed kinnitasid üles tõmmatud risti kalju külge. Palverändurite lemmikkoht regioonis, sattusime sinna just kirikupüha eel ja ajal. Õige palverändur ronib kloostrisse paljajalu, need, kes rännakut eriti isiklikult võtavad hakkavad juba kodunt paljajalu tulema, vajadusel ööbitakse kloostri õuel lageda taeva all, et olla hommikupalvuse ajal traksis ja valmis oma lunastust või tervendust saama. Olin pildistamisega pigem tagasihoidlik, ega palverändurid pole seal nagu eksponaadid. Teekond üles..jah...pisike buss ja serpentiin, millel iga kurvi kohal buss sõitis poolest saadik kurvi sisse, siis tagurdas natuke ja lõpetas kurvi, lõpu poole jäi vaesel masinal võhma väheks ja ta suri paar korda väljagi. Mingi oksekuristiku kohal oli see kogemus vägagi meeldejääv.

Lipa koobas. Klaustrofoobiline visiit jahedasse niiskesse loomulikus olekus pimedasse maailma. Maailma eest kümneid tuhandeid aastaid varjatud ilu on nüüd ka meile vaadata. Sellise imelise koha kohta on infot riigisiseselt hämmastavalt vähe ja ma ei tea kas see on hea, sest pole vaja inimmasse sellisesse haprasse keskkonda (giidita õnneks ei saa) või paha, sest NII ILUS JUU!

Mäed. Lihtsalt mäed. 

Kaatrisõit Kotori linnast läbi mitme põneva koha helesinise merekoopani. Kaatrisõit oli enam kui elamus, sabakont küsis veel paar päeva, et milleks ometi, aga hing oli ja on tänulik mis hirmus. Kotori linna oleks tahtnud rohkem näha, aga mu selg otsustas sel päeval tõbras olla ja mitte kaasa mängida. 

Ujuda öises Vahemeres (ok, ok, Aadria meres) 

Midagi senikogematut mida varem pole tehtud igas päevas

See pilt on meelega selline,  Stockholmi-reisi peegeldus.

Budva vanalinn. Väga kodune tunne, kui aus olla. Paekivi ja kitsad uulitsad.

  

Keset kiskjaid, mägedes.

Jee.

JEE.

J.E.E.!