Tunded, mitte tujud

Ma  olen täna ise kuu, sest tahan

Kes keelab mind? Kas julged teha proovi?

Eks esmapilgul näin vist pehme nagu vaha

Kuid minu vastu end sa lüüa küll ei soovi

Ma olen täna kindlalt kuu ja säran

Kas keelad jälle? Oledki nii jultund?

Vist väsid enne lõppu, lähed ära

Veel enne kui on valgus ära kustund

Ah, homme hakkan täheks tummas taevas

Ei oota hommikut vaid hüppan alla

Küll näed siis, kuidas öösel tähti kallab

Maa tähemereks saab, ja majust laevad

Pilt ei ole seekord minu tehtud, hea sõbra tabamus hoopis.

***vol miljon üks

Ma armastan interneti personaliseeritud turundust.
Seda (teda?) on nii mõnus tögada, ei lähe ta (see?) kuhugi kaebama ega tihu solvumisest nutta.
Vaatasin lihtsalt ajaviiteks reisipakette Lõuna-Aafrikasse, otsisin lende ja sõelusin hotelle.
Oi, milliste reiside reklaame internetist mulle nüüd ette söödetakse! Kaelkirjakud ja lõvid lubatakse peaaegu hotelli terrassi ette poseerima tuua. Söön keeduvorstiga sepikut ja valin hotellisviite.
Otsustada on raske. No ma noor alles, ma mõtlen veel.


Pidin täna igaķs juhuks üle vaatama, mis ala minister Mart on. Etskae, ongi siseminister, mälu ei petnud.
Käitub see-eest alatasa nagu Kõigeminister.
No ja JÄLLE on temast täiesti valesti aru saadud. Seekord ei saa ta isegi meie "teiega ma ei räägi, teie olete pahatahtlik"- meediat süüdistada.
Labasusest ja rumalusest hakkab saama müstiline siiani kirutud peavool. Kui transformatsioon on lõpule viidud, siis kustkohast leitakse uus vaenlase kuju?
Ah, sel erakonnal vaenlase leidmiseks abi vaja pole. Kõik sobib.
Mind kummastab mõte, et see mees töötas kunagi diplomaadina. Nüüd on ta, kui teda ennast uskuda, kõige enam valesti mõistetud minister.
Aa, nüüd ma saan aru küll!
Tema Mosva suursaadikuaega jäi piirileppe sõlmimine sellisena, nagu see praegu olemas on. Ilma Tartu rahu mainimata, selgesõnaliselt Narva jõe tagustest tagustest ja Setomaa aladest loobumist kinnitavana. Neid punkte aitas ta ise hoolega lepingusse lisada. Või ...aa, ilmselt mõisteti teda lihtsalt valesti.... Vaene diplomaat....

Killud kunstist ja kuusepuust

Kuusepuu valisin välja, et te teaksite.
Ehteid läheb sel aastal kõvasti üles, puu on umbes sada meetrit pikk ja laiust on ka teisel omajagu. Latv ei mahtunud pildilegi. Tehke järele!

Käisin hiljuti kohalikus meditsiiniasutuses. Seda on mõnda aega tagasi kõvasti remonditud ja uuendatud, taasavamine oli kohalikus maastaabis uudisteläve ületav sündmus.
Lindilõikamised, kõned, lapsukesed lilli ulatamas ja asutusest pilte joonistamas. Pildid riputati kenasti seintele ja seal nad püsivad siiani, täitsa tore on neid vaadata. Igatahes kordades lõbusam ajaviide kui nurgalauakeselt reklaambuklette uurida või kõrvu kikitades läbi ukse aimata, kas parajasti arsti juures olev naabrinaine on külmetanud või teeb talle jälle puus liiga.
See viimane tegevus on ajaraisk, no ei kosta midagi.
Aa, pildid. Vanainimese asi, hakkab muudkui heietama ja...
Pildid on ilusad. Värvilised ja puha. Pinginaabrite pilte võib vabalt paari panna, kui ikka Mann joonistas plastiliinikarbi kaant šabloonina kasutades arstikohvri, siis võtab Mari sama kaane ja teeb ka pildi arstikohvrist ja Jüri pildil on samasugune viiekorruseliseks unistatud ambulantsipilt nagu pinginaaber Juku omal.
(Hah, mulle tuli praegu see tunne meelde - "Mul ei tule välja, teen nagu teised, siis on kindel!" See suhtumine käis lapsena lainetena peal ja mingiks ajaks muutus elustiiliks. Jube.)
Õnneks ei  mõtle kõik inimesed alati ühtemoodi ja isegi kopeerijate piltidel on alati midagi ainult neile endile omast. Üks pilt on seal seinal täiskasvanu rikutud mõtlemise jaoks eriti ...omamoodi.

Kasutagem seda sõna. Omamoodi.
Lõikasin pildil alumise serva ära, nimi ju.
Mulle see pilt meeldib, nii vasakule mõtlemata kui ka allteksti süüvides.

Leidsin Põltsamaalt Lendava  hullava hullava tütarlapse üles. Või, noh, rohkem nagu peaaegu jooksin otsa. Õnneks peaaegu, tegemist on ikka korraliku matsaka noorikuga, ta oleks niikunii mind kummuli löönud.

Peab mainima, et sügisniiskuses mõjub see seelikutirka, mis hullaval naisel seljas, pisut tibutagi tekitavalt. Loodan, et tants ja muiduhullamine piisavalt sooja teeb ja gripivaktsiin ka ilusasti tehtud on!

Sünge

Vabandust, ma pidin selle peast välja kirjutama. Kes Karlssoni-raamatut lapsest saadik armastavad, jätku parem lugemata. Tõsiselt!

Hästi paha oli olla, sees keeras ja tuba ei olnud enam ammu nii soe, et võiks jalad teki alt välja sirutada. Vastu rinda tõmmata jalgu ka ei saanud, kõht segas.

Ega see ei olnud esimene selline hommik. Kojutoodud viskid olid läinud aina odavamaks ja õhtusöögid aina hilisemaks ning rasvasemaks, kuidagi pidi see  tunda andma.

Karlsson võttis oma tahtejõu riismed kokku ja hiivas end kamina ette. Praht kaminas süttis esimesest tikust, hea seegi. Õnneks oli korvis veel natuke puid, jahedus taganes kiiresti.  Justkui oleks soojus midagi Karlssonis üles sulatanud hakkas ta toast pitsakarpe ja kohvitopse kokku korjama, paar tühja klaaspudelit, mis jala ette veerema sattusid viskas ta prügikorvi teiste samasuguste otsa.

Peaks korvi ka tühjaks tegem.. ah, hiljem...

Pahnakuhi kaminas põles kiiresti. Natuke sahmas tuppa kibedat paberipõlemise suitsu, korsten ootas ammu pühkimist, aga küll jõuab.

Seda mõeldes tabas Karlsson end äkki pisikest prisket käelaba lehvitamast. Oh, nooremana, siis..

Ei tea, kuidas Väikevend elab?

Mõte oli nii ootamatu, et Karlsson ehmus. Kui mitu aastat oli tal õnnestunud ilma endale haiget tegemata elada?

Ei tea, paarkümmend kindlasti. Need olid peaaegu rahulkud aastad, võimalik, et pisut üksildased, kuid head ja rahulikud.

Nõudis pisut pingutust, et seda mõtet uskuda, kuid Karlssonil oli olnud aega harjutada.

Aknast paistis katuste meri. Merevaade, Karlsson teadis, et merevaade on hinnas. Katuste meri on ju samuti merevaade?

Peaks natuke ringi lendama. Puid on vaja juurde tuua ja söök tahtis tellimist. Korstna kõrvale ei tulnud ükski kuller, Karsson tellis toidu enamasti kohapealt või lasi kulleril kuhugi põiktänavale tulla. Seal ei olnud enamasti passijaid, sai rahulikult oma pizza või burgeri kätte. Kullerid olid niikuinii mida iganes näinud.

Õhk oli karge,  niisama ringi tiirutamise isu Karlssonil ei olnud. Vana tuttavat marsruuti pidi...pagan, täna otse ei saanud, kahe kvartali kaugusel oli üks põiktänav tellingutega kinni padud.  Vastik, kui nii tehti, ammu juba ei olnud muutused  Karssonile meeltmööda. Ega muutused ei olnud talle niikuinii kunagi eriti meeldinud, mis seal ikka keerutada. Nüüdki... pidi valima teise tee, läbi kõrvaltänava.

Karlsson ahmis õhku, mälestused lõid nagu rusikas rindu. Ta oli siin tänaval käinud, ta oli siin väga palju käinud! Kusagilt mälestuste põhjast tundis ta aknal jahtuvate kaneelisaiade ja lihapallide hõngu, kostis kutsika klähvimist, Ville ja Rulle kobavad sammud, Väikevenna...

Väikevend! Selle tänaval ta elas!

Kunagi vähemalt elas, praegusest ei teadnud Karlson midagi. 

Miks mitte teada saada? Vaevalt ta enam samas kohas elas, Karsson oli kindel, et tuttava akna taga käib võõras elu. Mida paha sellele pilgu viskamine teeb?

Karssoni keha tegi seda, mida aastakümneid tagasi sadu kordi enne. Aken oli jahedast ilmast hoolimata avatud.

Lipsti. Jalad leidsid põranda, natuke rahutut sahmimist kardinaga ja ...tuba oli peaaegu samasugune. Osa mööblistki oli kindlasti sama, põrandavaip tundus pisut kirjum, külap see oli uus.

Laps, kes voodil istus ja Karlssonit suurte silmadega vaatas, oli teine. Väike tüdruk, juuksed sassis ja särgirinnal šokolaadiplekk...

„Kes sina oled? Kus Väikevend on?"

Küsimuse mõttetus jõudis Karlssonile kohale samal hetkel, kui laps kiljuma hakkas. Karlsson tahtis kiiresti aknast kaduda, kuid takerdus kardinasse, kukkus, siples seal kui kärbes ämblikuvõrgus. Ta kuulis, et keegi tormas tuppa.

„Miia, mis juhtus?"

Kohkunud mehehääl ja rasked sammud.

Oli seda nüüd vaja.

Äkki tundis Karllson, et kellegi käsi surub teda vastu põrandat ja kisub keerdus kardinat ta ümbert lahti.

„Kes sa selline oled, mida sa Miiale tegid!"

Karlson vaatas näkku vanale haprale mehele, kelle jõud tuli ilmselt ainult vajadusest kaitsta oma lapselast. 

Teineteise näkku vaatasid nad ainult mõne aastatepikkuse sekundi, siis astus vanamees tagasi ja Karsson sahmis end üle aknalaua välja.

Pizza jäi sel õhtul ostmata, viski mitte.

Hommikul oli õues paarkümmend kraadi külma ja öösel enesehaletsusliku vihahoo ajal katki visatud akna ees laperdava kardina vahelt oli näha kustunud kamina ette istudes magama jäänud Karlssoni  kössitav hingetu keha.

Notseeembrikuu...on varastanud suvemõtted meeeiiiiilt..

Uni on üks võrratu seisund, peaks õige unenägusid üles kirjutama hakkama?
Ma olen selleks liiga laisk. Väga heast unenäost välja kistuna üritan püsida hallis tsoonis, letargilises ei-maga-ei-ole-ärkvel seisundis, lootes,et uni võidab.
Mõnikord võidabki. Ainult rääkida ei tohi sõnagi ega ka teisi kuulata, kui keegi peaks kusagil häälitsema.
Nii võiks terve talve veeta.
Vähemalt notsembri - osa talvest.
Ühes sabapidi meelde jäänud unes õnnestus mul kokku sõlmida Tähesõjad ja Harry Potter.  "Luke, ma olen su isa!" ja Voldemort, kes oli justkui Potteri pahupidi alter ego.
Oot, kui inimesel pole kurja kaksikut, siis on ta justkui niinimetatud "tasakaalus" isiksus, nii leebet kui kurja on parasjagu? Sihuke "tasapaksu" tuim ja igav?
Neeh, ma oleks ennem kuri kaksik. Ninnunännut must niikuinii ei saa, allhoovused nagu Härjapea jõgi vundamente uuristamas, pea see fassaad ei varise.
Tegelikult tühja ta variseb, head vanad alusmüürid ei lase.
Ootad küll, et "aga ma teile ükskord näitan!", aga läheb ikka nagu alati.
Hans Falladal oli üks raamat, mille finaalis oli giljotiiniga hukataval mürgiampull põses, et see enne kirve langemist katki pureda, aga ta jäi hiljaks. Tal läks ka nagu alati.

Kui juba raamatutest jutuks läks.
Pipist ja Karlssonist. Oi, ma vihkasin Karlssonit. Kiusaja, valevorst, laskis oma sigaduste eest teistel maksta. Samal ajal ma kadestasin Pipit. Kui tahtis, oli üksi, kui ei tahtnud, oli seltskonnas, mille valis ise. Sõltumatus.
Ma pole väga kindel, kas ma oleksin kedagi valinud.
Pipit kadestan siiani. Karlssoneid oskan nüüd endast eemal hoida.

Kanad. Suveprojekt, mis on ootamatult pikaks veninud.  Tuleb aeg, mil on liiga külm, et nad oma kuudist välja pääseksid, liiga külm, et nad oma kuudiski olla võiksid ja ma saan poole talve kanasupi materjali külmikusse. Nii lihtsalt on. Lapselapsed on linnalapsed. Vanemad on neid hoidnud surelikkuse olemasolu tunnistamise eest. "Kuhu kanad said?" - "Andsin talveks ühele tädile, kellel on soe laut. Kanasuppi tahate?"
Püha püss, see on nii tobe, aga ma ei astu nende vanemate soovile vastu.

Muide: seitsmekordne.
Nüüd natukeseks aitab vist.
Muidugi pole see minu otsustada.