Hajameelsuse kõrgpilotaaž

 
by W

Ärkan siis vabal päeval. Liiga vara nagu ikka, aga mõte klaar ja selge, et mida kõike ma selle päevaga teen. Seejärel lähen õue ja teen oma ringi. Suur elektrooniline kell kooli küljes näitab endiselt tund valet aega. Ei midagi muud erilist. 

Aga vot tuppa tagasi tulles hakkab lugu pihta. 

Jope nagisse, jalatsid nurka, sussid jalga ja ... prillid. Jah, prillid. Ilusti eest ja esikukapile. Kes see muidu nii teeb? Pole ju mingit päeva alguse teemat, et "noh, aitab sellest nägemisest ja vaatamisest tänaseks". 

Võiks arvata, et sellest sai nagu õppetund ja inimene õpib oma vigadest. 

Aga EI. 

Päeva teises pooles tuleb jälle see sama rituaal. Olen vaikselt toimetamas, kui tekib vajadus WC-sse minna. Ja mis ma enne teen? Panen jälle prillid ära. Esikukapile. Jälle!

No privaatne asi ja ala küll, see WC, ega seal midagi väga vaadata ei olegi, aga ... 

Seni, kuni seal privaatsuses pükse jalga ei unusta, on vist siiski kõik korras. 

Rahvusvaheline santehnika nädal

 
by W

Alustame üldse teise teemaga.
Ma soovitan kõikidele siiralt naturaalsest materjalist voodipesu. Puuvillased ja paksemat sorti linad ja tekikotid on väga OK, eriti aastaaega arvestades.
Need võivad ju esmapilgul, kõikide kaunite ja libedate alternatiivide kõrval, tunduda pisut kallid, aga see-eest on nad jube mugavad ja mõnusad. Eriti kui sa oled latentne e pausil psoriaatik, kes teadupärast on alati valvel.
Ja teiseks, sel korral ka peamiseks - see imeline naturaalkiust tekstiilitükk suudab kiirelt imada päris suure koguse vett. 

Ma ei tea, kas teil on kunagi olnud seda hetke, kui õhtul rahulikult voodis lesides ja kuuldemänge kuulates* ... kuuled järsku isegi läbi kõrvaklappide mingit sisinat. Vaevukuuldavat, aga kurjakuulutavat. Justkui süütenööri põlemist, mida sa isegi kuulda ei tohiks. Pigem tajud seda. Ja tunned seletamatut õudu. 

Rebisin klapid kõrvast ja kargasin voodist üles nagu posttraumaatilise stressihäirega sõjapõgenik. Tormasin esimese hooga vannituppa, seejärel aga kööki. Kus astusin paljajalu otse kuumaveebasseini. Köök on mul heal juhul kaheksa ruutmeetrit ja füüsika ei suuda seletada, kuidas sinna nii palju vett mahtus.   

Sisin oli nüüd juba vägagi kuuldav, justkui oleks mingi näljane püüton kusagil nurgas mind varitsemas. Kuum vesi lahmas edasi mu jalgadele. Tardusin hetkeks ja püüdsin olukorda lahendada diplomaatiliselt, palvega "kas ma võiksin nüüd üles ärgata," ja näpistasin end. Päriselt. 

See ei muutnud olukorda.
Sumasin terve selle 1.5m köögi uksest torupüstakukapini. Te võib-olla ei tea, kui pikk võib näida poolteist meetrit... ja keerasin sooja vee sealt kinni. Kogu mu köögipõrand on kaetud veega. Hangusin uuesti, sest, kurat küll, mul ei ole kodukindlustust! Oli, kaua, aga ... aga praegu ei ole. 

Mopp on ju mingi täiesti mõttetu asi? Eriti see nööridega ämbriääre kuivatuskorvis väänatav bakterikoguja, mida ükski endast lugupidav koristusfirma või perenaine ammu enam ei kasuta.
Asusin kuivatusaktsioonile kui kaitseväelane hädaolukorra õppustel. Vee koristamine ja tulekahju lämmatamine mõlemad oleksid mu voodilinaga päris edukad olnud. Tulemuseks oli kaks ämbritäit vett, pea 20 liitrit. Ma sain selle kätte ainult puuvillase voodilinaga. Ja muidugi adrenaliinilaksust pärit lihasjõuga. Seda lina ämbrisse tühjaks väänates. Et see kohe jälle põrandale heita. 

See neetud survevoolik, kumm ja metall, lihtsat otsustas järele anda

Et noh, täna siis ... ükski naaber ei ole õnneks kontakteerunud. Kõik tänu kvaliteetsele voodilinale...
Vahetasin selle kuritegeliku ussvooliku välja ja jõudsin järeldusele, et vahetan sel nädalal ka teised 3, lisaks veel köögisegisti, sest kõik see kompott on 20+ a vana. Ja kui ma seal ehituspoes juba käin, ajaks aknatihendid ka korda. 

Ja eee... noh, see kindlustuse värk, onju. Hingerahu kohta on hind üsna odav. Sellisele järeldusele jõuaks igaüks peale kiiret kalkulli ja sellist öist põlvilisuruvat meelelahutust. 

* Kuuledmäng oli "Rannikul". 1976 lindistatud ulmekas. Väga hea kuuldemäng on, soovitan.