Tuvisööt peas, õlu käes ja kaelkirjak ees

 

by W

Kuidas me Riiga sattusime

W: "Kas sa kirjutaksid mulle sooviloo, milles muumitrollid tädi Milvile jõuludeks külla tulid, glögi ja jõuluporteriga, ning kui tädi Milvi lõpuks pohmakast toibus, avastas ta, et on jälle üksi, külalistest mälestuseks vaid uus elevandi p*seaugumustriga tapeet esikus ja elutoas?"

Maakas: "Saad, võibolla p*seaugumustri tsenseerin välja."

W: "Näh, miks ometi?"

Maakas: "Ma ei saaks peast pilti, kuidas seda tapeeti trükitakse, see pole ilus fantaasia."

W, paar päeva hiljem: "Kus mu soovilugu on?"

Maakas: "See oli väga keeruline, ma pole muumitrolle lugenud, muide."

W: "Muumitrollid võib asendada naksitrallidega ja elevandi kaelkirjakuga."

Maakas: "Kaelkirjak? Me peame ikka Riia loomaaeda minema."
Me oleme sellest varemgi rääkinud, Maakal oli juba ammu õudselt kaelkirjakut vaja.

W: "Aga kes meid keelab, kas ajan aastavahetuseks piletid ja broneeringud korda? Häid taude ja murde ei maksa niisama raisku lasta?"

Maakas: "Aamen!"

Süümekad

Tegin tarvilikud protseduurid ja siis tuli auk.
Kui jalad kannavad, pea pidevalt ei pöörita, öösel tablettidega magad ja tuju on "okei, ma elan veel veidi," siis miks selline inimene Riia asemel tööle ei lähe? Soigusin mitu päeva, Maakas pidi korduvalt kinnitama, et "me peame minema, kaelkirjak ootab!" Ma ei tea, kas kaelkirjak ootas, aga Maakas küll, nii et me siis läksime. Füüsiliselt bussiga Riiga, moraalselt ja vaimselt süüpinki. Vähemasti mina.

Veiplux, rsk

31.01. hommikul lonkisime Balti jaamast läbi üsna inimtühja linna Rävala pst Veipluxi, kust ma tahtsin soetada kuu e-vedelike ja kapslite varu. Pood pidi avatama 10. Jõudsime pool tundi enne avamist, nii et sügelesime poe ukse taga tuule ja lörtsi käes, ümberringi uudishimulikud tuvid.
Järsku ehmatas miski linnuparve lendu ja üks pooletoobine eksemplar pani keset ülekäigurada pea ees mööda asfalti, nii et udusulgi lendas kahte lehte. Jõllitasime sündmust jahmunult ja muutusime murelikuks: tal on nüüd küll jope vooder läinud, talv alles ees ju. Linnatuvidealane filosoofia jäi aga pooleli, sest kusagilt ülevalt avati aken ja mulle visati kaerahelbeid pähe. Hoolimine ja tuvisööt oli ilmselt selle liigutuse nimi.
Kell 10:13, olles kaerahelbed maha raputanud, kõndisime endiselt kinni oleva Veipluxi juurest bussijaama. Loodame, et töötajal, kes pidi kell 10 avama, ei ole väga rasket haigust või perekondlikku õnnetust.

Riias

Bussisõit kulges märkimisväärsete sündmusteta: Lux Express on täitsa mõnus. Vee, kohvi, WC ja meelelahutuse osas muretsema ei pea. Ainult Maaka ratastega seljakotti tuleb suhtuda ettevaatusega, see tilgutas mulle ülalt riiulist porivett pähe. Ja lõpus vigisesin veidi, et "mina bussist välja ei tule, film kestab veel 20 minutit!" Aga noh, Maakat ei saa tundmatutes kohtades üksi uitama lasta, sellest tuleks ainult mingi jama, pidi minema.
Bussijaama WC oli retro, tädiga, kes müntide eest pileteid müüs. 0.50 oli sissepääs. Tõstsin 2 näppu üles, andsin viieka, vastu sain euro ja tšeki, millel oli 4x0.5. Nii grandioossete plaanidega me sinna peldikusse ka ei läinud, aga me ei hakanud väljamaal esimese asjana tüli kiskuma.

Boltisime bussijaamast kesklinna servas asuvasse majutusse. Varnu Apartments. Kuigi ma olin viisaka inimesena teatanud, et me saabume 16-17 vahel, ei olnud me saanud infot, kuidas tuppa pääseb. Maakas helistas ja meile lubati läbi Bookingu saata koodid. 15 min hiljem neid veel ei olnud, nii et Maakas helistas uuesti ning me saime need SMS-iga. Alt uks tuli kenasti lahti, kuid üleval võtmekarpi avades oli seal vaid tühjus. Maakas helistas. Omanik saabus ca 10 minutiga ning andi meile tagavaravõtme. Õige olid eelmised elanikud tuuri pannud.

Vaatasime elamise üle, leidsime, et sinna võiks lausa sisse kolida, sest kõik, pesumasinast ja triikrauast soola ja toiduõlini, telekast, magamisasemest ja kolmest supipotist rääkimata, oli olemas.
Läksime nii 100m kaugusel asuvasse Maximasse, nimekirjaga, mille ma Maakal bussis koostada olin lasknud. Et ta tühja kõhuga poes liiga impulssiivseks ja loominguliseks ei muutuks. Teda on raske korrale kutsuda.
Esimesena oli kirjas kala! Saime viimase lõhefilee, see oli 1.5 kg. Kinnitasin Maakale, et see ei ole probleem. Mune, majoneesi, hapukoort, tilli, sidrunit, kurki, tomatit, jääsalatit, marineeritud kurki, musti oliive, sibulat. Õlut, rummi, Riia vahuveini, Pepsit, toonikut.

Kassas oli meie ees heatujuline Läti proua, kes oli tähistamist varakult alustanud ning leidis, et teistel peab olema sama tore kui temal. Ta eraldas enne oma ostude kotti pakkimist ühe kiivi ja ulatas selle Maakale mingite segate tervitus- ja armastusavalduste saatel. Maakas kohmetus ega teadnud, kuidas Läti etiketi järele sellisele situatsioonile peaks reageerima, aga võttis vilja vastu.

Tallinna tänava Maxima saab meilt 2 tärni, sest ei müünud valget Bacardit.

Maxima kotid käes “koju” tagasi jõudes olime ausalt öeldes läbi. Üks vigane, teine segane, klassikaline koosseis. Tõmbasime hinge, avasime õllepurgid ja tegime nagu tõsiste plaanidega inimesed ikka. Ehk panime paika tööjaotuse. Maakale lõhe roiete nokkimine ja silo hakkimine, mulle munade keetmine, tartarkaste, kala praadimine ja see kõige tähtsam amet, et klaasid vahepeal tühjaks ei saaks.
Majonees oli imelikult lumivalge...
Saime hakkama. Läbi rummiaurude ja kala praadimise lõhna, mis nüüd ilmselt igaveseks ühe Riia vana maja puitseintesse imbus. Jopedese ka.
Tulemus oli täitsa söödav, aga eks nälg oligi juba kõhus mürglit tegemas.

Lõhe ja asjad

Pärast sööki üritasime telekat käima saada, krdi keeruline mitmepuldiline projekt, aga me ei andnud enne alla kui Läti muusikakanali kätte saime.
Ja siis jõudis Maakas teadusliku järelduseni, et selili ja külili seedib (joonud) inimene paremini. Pidin temaga peale testimist nõustuma.
Magama oleks tahtnud jääda, ühes oma pea- ja kõhutäiega, aga kui vana-aasta õhtuks on juba nii kaugele tuldud, siis polnud tagasiteed. Tuli enne südaööd õue minna, mööda lumerohkeid tänavaid lonkida ja mingi pargi servas ilutulestikku vaadata. Kohustuslik kultuuriprogramm.

Tundus, et sel üritusel olid virgutavad mõjud. „Koju” tagasi jõudes tegi Maakas veidi pannkooke ja mina Riia vahuveini lahti. Lõpetada me kumbagi ei suutnud.
Kõiki oma tablette ma ka etanooliga segi võtta ei julgenud.

Riia loomaaed

Järgmisel hommikul manustasime kohvi, öiseid pannkooke eilse lõhe ja tartar salatiga ning süvenesime küsimusse, kuidas loomaaeda saada. Selgus, et Riias on 1. jaanuaril ühistransport tasuta, Bolt aga küsib 5,7 km eest 30 eurot. Aastavahetuse järelmõjud. Valik oli loogiline, sõitsime trammidega nagu lihtrahvas ikka.

Loomaaed (7.-€) oli vaikne ja lumine.
Paljud elukad olid ilmselt veel ilutulestiku traumajärgses šokis, peidus ja halva isuga. Aga piisav hulk elajaid oli end juba kokku võtnud, nii et nägime kogu raha eest. Meie missioon oli muidugi kaelkirjak. Sinna jõudsime väärikat ringi pidi. Flamingod, marmosetid, hülged, pelikanid, leemurid, vahepeal lakkhunt, kaamelid ja puuma. Kotkalised, kakulised, kullilised. Korralik loodusdokk.

Ja siis tuligi üks kõrgemat sorti hoone. Žirafju māja! Toas oligi kaelkirjaks. Lausa kaks. Nagu päris. Muster seljas, jalad ja kael pikad, sarvemuhud peas, tobe rahulik ilme ees ja hein suus. Mida nad mälusid täieliku ükskõiksusega maailma, aastavahetuse ja meie suhtes.
Nagu Maakas juba mainis, oli tema suurimaks elamuseks kaelkirjakusõnnik. Et nii väike. Ma nentisin, et see hoone seal ei lõhna üldse kui mingi sõraliste või kabjaliste hoone, vaid meriseapuur. Et raudselt lasevad seal mingid suuremat sorti s*tturitest eksemplarid ringi ja eksitavad naiivseid inimesi.

Olles žirafju mājas ekskrementide „lahkamise,” elukate imetlemise ja piltide klõpsimisega nirvaanalähedases seisundis ära käinud, võtsime end kokku ja suundusime krokodilli otsima.

Lisaks krokodillidele ja auto ratta läbimõõduga mustadele veekilpkonnadele leidsime ka konnad, triitonid, tarakanid, tarantlid ja muud võluvad olevused. Maakas ka maod, mulle ussid üldse ei sobi. Brrrrhhhh. Soomlasi ja prantslasi näidati seal troopikamajas ka.

See ongi tädi Milvi "lopster"

Loomulikult vaatasime üle ka kohustusliku tiigri. See suur kass, lumes tammudes, oli kuidagi tülpinud ja närviline korraga. Nagu teaks, et ühe tiigri elu ei peaks päriselt selline olema.

Tagasitee otsustasime ette võtta pisut teistsuguse, sellise, mis meid otse „koduni” viiks, sest meil olid lumes kahlamisest jalad väsinud ja kõverad. Maakas ütles, et tal olid juba enne ka.
Pidime trammi pealt poolel teel trollile ümber istuma.
Sellega läks nagu ikka. Vahin mina keset suurt ristmiku Google Mapsi, üten Maakale, et „oot, ma ei saa hetkel aru, kus me oleme ja kumma suuna trollile peame minema, vaata üle tee tänava nime” kui ühest suunast tuleb troll ning Maakas hõiskab „jookseme, kui on vale suund, läheme maha ja sõidame tagasi, tasuta ju!”.
Me tulime järgmises peatuses maha ja sõitsime teises suunas.

Teine suund tõi meid täitsa „koduni”.

Kõht oli jälle tühi, läksime enne „kodu” Rimisse, mis oli veel lähemal kui Maxima. Meil oli küll veel pool lõhest järel, kuid olime otsustanud selle järgmisse päeva lükata.
„Kas sa tahad kotlette või aasiapärast nuudlivokki,” uurisin Maakalt. Kes on vahel täitsa otsustusvõimetu ja tühja kõhuga tahakas kas kõike või seda, mida rutem saab. Nii et lõpuks pidin ma ise otsustama, et Maakas tahab kotlette.
Väljusime poest poole kilo segahakkliha, kõva riivjuustu, Karumsi kohukeste, Caesari kastme, majoneesi, rieslingu ja WC-paberi pakiga. Kahjuks ka suitsupakiga, sest Läti toidupoed ei müü e-sigarette.

Suits oli veidi imelik ning ma toppisin paki Maaka kotti, öeldes, et kui me e-sigaretid leiame, peab ta selle ära viskama.

Tööjaotus: Maakale silo hakkimine, salati segamine, minu lõbustamine ja mulle kotletid, salatijuustu doseerimine ja veiniklaasid.

Söögipilti ei jõudnud teha, 13 kotletti ja suur kauss salatit kadus kusagile, kiiresti ja jäljetult, ilmselt oli ka vana maja poltergeist hea isuga.

Õhtul lõbustasime end edasi veini, möla, Läti muusika ja mängudega.
Füüsiliselt laual Maaka kaasa taritud reis ümber maailma ja tsirkus, telefonide kaudu male. Viimane Maakale ei meeldi. Ma viimases malemängus lubasin, et kaotan ja vahepeal vahetasime isegi telefonid, millest tegin tema käigud, aga ... anna andeks, ma ei teinud seda meelega!

Uneaeg tuli.

Läbipõlemisest, vol ...

by W

See algab pisikeste lisadega. Sageli iseendast, kui töös on parandusruumi. Ja seda on alati. Jagad oma mõtteid juhi ja kolleegidega ning teostad mõned ideed.
Pakud, et saad puuduva kolleegi töö täna ja homme kaetud. Ja küll me nende puhkustega ka hakkama saame.

Püüad kriisimomentidel õla alla panna kohati oma mugavustsoonist kaugele välja minnes. Teed mõned ületunnid.

Vahel on sul kogemuspõhine intuitsioon, mis ütleb, et kohene lisaliigutuse tegemine või millegi “korraks” enda peale võtmine, ilma, et keegi oleks palunud, võib ennetada mitmesuguseid ebamugavusi või lausa väiksemat sorti kaost.

Sa ei tee seda soovist olla tubli, ennast tõestada või silma paista, tahtest karjääriredelil tõusta. Ei. Sa oled teadlikult tulnud valdkonna madalaimale positsioonile, mis sul iial varem on olnud, lootusega, et see laseb sul tööpäeva lõpus ukse sulgeda ja töö tööle jätta.
Sa teed kõike vaikselt, see on varasemate kogemuste ja hirmupõhine refleks. Ignoreerimisest tulenevate tagajärgede osas. Isegi kui need ei puuduta su enda ametijuhendit ega vastutusala. Sul on tunne, et keegi peab märkama, keegi peab tegema. Vastutuse võtma. Kuigi sa enam ei vastuta ju...

Kui kõik kestab piisavalt kaua, muutub see loomulikuks. Nii enda kui teiste jaoks.
Sa oled kusagil andnud vaikiva nõusoleku lisakohustuste osas, milleks sa oled võimeline. Sest "kõike, mida sa oskad, võidakse kasutada ja kasutataksegi varem või hiljem sinu vastu". Ja on okei sulle veel midagi anda. 
Kuni sa ära väsid.
Kuni sa ühel hetkel enesele teadvustad, et ütlesid just veel ühele lisaülesandele “jah, ikka saab”, kuigi sul ei ole enam endast midagi anda, karikas on tühi. Sa arvutad kokku oma aasta jooksul tehtud ületunnid, loed kokku aasta jooksul olnud vabad päevad...

... sa oled unustanud kohustused iseenda ees.
Unustanud, et puhkamine ja vaba aeg ei peaks tekitama süütunnet. Et seda ei pea ekstra miilidega välja teenima. Et “ma tahan 2 vaba päeva nädalas” eest ei pea vabandama.

Kui küsitakse “kuidas läheb” või vahel isegi “kas sa pead vastu” – peast käib korraks läbi uurida “kas see on sisuline või formaalne küsimus ja kaua teil oleks aega kuulata?”
Su küsimusele küsimusega “oleneb mis see teine alternatiiv praegu on” vastusest ei saa ka keegi ilmselt aru, kas see oli päris või retooriline.

Ja siis istud sa öösiti köögis, mõeldes kui ebamugav saab olema “taganemine lepingust,” millele sa pole kunagi alla kirjutanud.
Kuidas sa pead tõmbama joone ja lõpetama igasuguste nähtamatute lepingute allkirjastamise oma une, kõrgenenud vererõhu, lugematute tundide ja hingerahuga.
Loobuma olemast pidev lahendus ja turvavõrk järjest kummitavatele “ajutistele” probleemidele.

***

Ma ütlesin üleeile tööl juhile, et ma annan lahkumisavalduse. Sel korral muidugi põhjalikuma selgitusega MIKS. Ja sain 2 vaba päeva. Lubaduse lahenduste otsimiseks. “Oota selle avaldusega, kui tahad võid igal ajal ka päeva pealt minna”.
Viimati oli mul 2 järjestikkust vaba päeva septembri alguses.

Laias laastus mul enesekehtestamise ja otsustega probleemi ei ole; ma olen kõike muud kui peoples pealser, olenemata nende ametikohast, ning ma ei karda seda tööd kaotada.
Uut palgatööd ma isegi ei otsiks kuni järgmise sügiseni.
Aga samane iseseisev otsuste vastuvõtmine ja teatav kohusetunne, puudujääkide katmine ka palumata, värvibki mu lõpuks nurka. See on nüüd kolmas kord. Ka ma ise teen midagi valesti.

Kurtsin täna Maakale, et “ma tunnen end kui ärevushäirega suitsuandur, mis on koguaeg valvel ja millekski valmis”.

Ja leidsin, et ma vajan trammijuhi kursusi ja luba, sest ... proovige ühte trammi samal ajal kahele või kolmele liinile korraga sõitma panna!

... mul on siiani kirjutamata viimane osa meie Albaania reisist ...

Ma pidin tellima uue pangakaardi, sest praegune, mille PIN-koodi ma aastaid teadnud olen, on blokeeritud, sest mul on lisaks unetusele mälu- ja keskendumishäired. Mitte nii pahad kui aastate taguses ajas, mil ma koera või auto poe juurde unustasin või pangakaardi ID-kaardi lugejasse toppisin ja seda leidmata uue tellisin jms ... aga sinnani pole ju ka vaja jõuda. 

Puhkus on läbi ja mina ka

 
by W 

Füüsiliselt olen tööl tagasi, vaimselt ütleb aju, et "kummaline tühjus" ja "kohaneme, koooohaneemeeee". 

Peaks nagu panustama, aga ... ikka veel testime süsteemi. Et kas keegi minu puhkuse ajal võttis üle ja inertsist jätkab...

No ei jätka, rsk. 

Ausalt, tööga harjumine peaks käima nagu lasteaiaga. 

Esimesel päeval paar tundi, oma lemmikkaisukas kaasas + teadmine, et keegi, õudusest vabastav, tuleb sulle peale lõunat järele. Kinnitades, et kogu see traumaatiline elamus on tegelikult okei... Ja siis mõni päev juba pisut pikemalt. 

Mitte nii, et juba kell 7.30 visatakse sügavale Exceli- ja eksistentsiaaldžunglisse ja oodatakse, et hakkad seal produktiivselt lammutama. 

Ma ei suuda hetkel isegi reisiemotsioone edasi kirja panna ega pesumasinat tööle lülitada , ega ... 

Noh, see kõik läheb üle ajaga, soovitatavalt varsti, hiljemalt järgmise reisiga või miski drastilise elumuudatusega. 

Post-vacation blues - see on nagu päris asi. 

Aasia ekspressmarinaadid päästsid mu laminaadi järamisest

by W

Tegin eile ühepajatoitu, üle poole on külmikus järel, täna ma seda edasi süüa ei suuda.
Kaalikas oli kiuline nagu OSB-plaat ning vaatamata eilsele manustamisele ei tundu, et mul oleks tekkinud juurde heina lagundavaid ensüüme või lisamagusid. 

Selle koleda kogemuse peale tahtsin "midagi täiesti teistsugust" - maailmaköögihõnguline kana ja midagi värsket tuli pähe. Ostsin Rannamõisa 500g broilerifilee, Selveris püsisoodukas 3,44€ ja muu otsisin külmikust, köögikappidest ja aknalaualt kokku. Ehk siis ma ei oska hinda öelda, aga muu kokku ei maksnud rohkem kui kana.
Ajakulu otsese aktiivse tegevusena kaugelt alla tunni, ooteaega samas omajagu. 

Kanamarinaad (ca 2h seisis toatemperatuuril):

• light sojakaste, ohtralt, soola ei kasuta
• sorts (tl+midagi) sidrunimahla
• 2 suurt küüslauguküünt
• ca 2 spl oliiviõli
• pöidla jämedune ja poole pöidla pikkune jupp ingverit 
• 2 g suhkrut (kusagilt varastatud...)
• näpuotsaga soodat
• veidi (kuni 2tl?) tärklist

Marinaadi ma enne praadimist maha ei pese, sest läbi küüslaugupressi asju lastes (sh ingver) ei jää eriti tükke, mis tahaks kõrbema minna. 

Köögiviljamarinaad (toimetab ka 2 ja veidi peale tundi köögitasapinnal)

• 1 riivitud porgand
• 1 väike peeneks viilutatud punane sibul
• pool köögivilja koorimise noaga ribastatud Luunja kurki
• nii 50g rediseid: NB! need lähevad sisse vahetult enne söömist, ei marineeri - väike puhavärske kick
• 1 tl sidrunimahla
  
• veidi suhkrut
• soola, kaugelt rohkem kui esmapilgul mõistlik näib
• näpuotsaga tšillihelbeid (2x)
• korralik sorts Thai Choice kalakastet, sest muidu lõhnab ja maitseb kogu salat nagu vanatädi Selma ülepipardatud kodumaine köök; Aasia asjad aga peavadki vahel veidi kahtlaselt haisema. Nagu sigadele, lindudele ja karusloomadele söödetav kala(rappe)jahu. 
• (sidrunheina mul praegu ei ole)

... ja kogu kupatus üle keeva veega, seisab, jahtub ja tõmbab, kuni kana pea valmis, siis sõelale nõrguma, redis sisse ning taldrikul veel mõni tilk seesamiõli peale (endiselt Selma köögi välistamiseks ja imeliku haisu levitamiseks ... seesamiseemneid mul praegu ei leidu, muidu oleks need paremad). 

Tavaline söögikauss on peale marinaadi veel kraanikausis...

Sousti ple asjale vaja, maitset ja mahla piisab, 0.2m meetrit munanuudleid võiks ju ka olla, aga peale Maxima spagettide kapis miskit ei leidunud. Vaestemaja. 

Homme söön oma selmalikku OSB-hautist edasi; kaalika nokin pannilt soojendamise käigus välja. 

Edit: kuna ma siin AI-lainel olen, siis andsin ChatGPT-le ka viimase pildi, küsimusega, mis on pildil.

Vastus oli kui tippresto müügimeeskonnalt. "Kulinaarne sümfoonia: kuldselt glasuuritud fileelõigud, mille kõrvale on poetatud aiavärskuse dekonstruktsioon". 

Pimesool on üleliigne, Instagram mitte

 
by W

Mul on tunne, et telefon võib alt vedama hakata - klaviatuur ei taha püsida, nii et ma ei saa trükkida, ekraani viskab vahepeal lihtsalt kinni, laadimine on aeglasemaks jäänud ning hangumisi on ka esinema hakanud. Mälu ja ruumi on piisavalt. Reedel on ehk aega, proovin tehase seadete taastamist. 

Muidu on see asi 5 a vana odavaim Redmi (99.- €) ja üldse mu teine telefon. Esimene, miski tolmu- ja veekindel Sony Xpheria, kestis 6+ aastat, kuni ei olnud enam võimalik laadida. 

Ja noh, jah, isegi minu kui peamiselt arvutikasutaja jaoks on telefon muutunud pea sama oluliseks kui mõni siseorgan. 

ChatGPT ütleb:

1. Päevane kasutusaeg

• Keskmine inimene kasutab telefoni 2025. aastal umbes 4 tundi ja 37 minutit päevas, ehk ligi ühe terve päeva nädalas veedetakse moblaga Exploding Topicsbriefing.today.

2. Mida inimesed teeb "telefonidega"

• Päeval kontrollitakse telefooni umbes 58 korda (keskmiselt üks pilk iga 16,5 minuti järel) Exploding TopicsSupplyGem.

• Mis seal tegelikult tehakse:

• Helistatakse või saadetakse sõnumeid – umbes 45% telefonikasutajatest teeb seda 1–4 korda päevas, 30% reaalselt vastab sõnumitele Electro IQ.

• Foto/video tegemine – peaaegu iga teine inimene Electro IQ.

• Muusika, taskuhääling ja podcastid – kuulates umbes 49% kasutajatest päeviti Electro IQ.

• E-post ja internetiaalne suhtlus – 83% kasutajatest loeb e-maile mobiilis marketingcharts.com.

• Sotsiaalmeedia – veedetakse rohkem kui kolmandik mobiiliajast, palju päris noortel Internet Speed Test | TestMySpeed.com.

• E-ostlemine – mobiil moodustab suure osa e-kaubandusest (nt 73% kogu internetimüügist SQ Magazine ja üle 60% kasutajatest eelistab mobiili ostlemiseks WifiTalents).

3. Telefoni hinnaklass ostes

• Globaalne keskmine müügihind (ASP) 2025. aastal on hinnanguliselt $426, USA-s lausa $657 (premium eelistus), Euroopas $512, Aasias $326, Lõuna-Ameerikas $298 ja Aafrikas $179 SQ Magazine.

Ma nii palju asju seal ei tee ja tahaks endiselt vähem maksta kui aafriklane e lähen jälle kõige odavama otsingutele. Ainus, millest praeguse telefoniga puudust olen tundnud, on e-sim, aga kas selle eest on mõtet 200+€ maksta kui vaja läheb 1-2x aastas ning füüsilised SIM-id on ju veel kõikjal olemas. 

18 painajalikku päeva olevikust, sadu minevikust

by W

Lugesin Ritsiku postitust ja kerima hakkas miski, mida lihtsalt kommentaariks ei viska. 

Mul on täna teine järjestikune vaba päev. Peale 18 päeva järjest töötamist. Täna, sellel jumalikul priiskaval puhkepäeval, kerin ma tööportaale ja silm lööb särama seal, kust ma varem üle libisenud olen. 

Inimesed? Ei. Juht, vanem? Oo ei. Arvuti? Persse. Lao- ja finantsprogrammid? Kui keegi mainib “kaubaartiklite sesoonsuspõhist planeerimist”, siis ma hakkan lihtsalt röökima.

• Nõudepesija? Jah, vabalt.
• Komplekteerija? Tehtav.
• Koristaja? Ma olen võimeline need 101 keemiapudelit ja 18 lappi-moppi selgeks saama. 
• Ma võin teile öösel tigusid ja nälkjaid kokku korjama tulla, muru niita, puud laduda. 

Miks? Sest neid töid ei võeta koju kaasa. Vist. Nad ei pane sind kell 4 hommikul unenäos arusaamatuid SAP-i uuendusi lahkama või ülehomseid müügiprognoose koostama. Pea jääb terveks, midagi ei hapne või fermenteeru seal koguaeg. Äkki saaks koguni klapid kõrva panna ja mingisugune robot loeb ette Stephen Kingi ning see on see rahulik tööinimese elu, millest vanemad ja haridusasutused ei ole  kunagi rääkinud. 

Aga lähme ajas tagasi.

See oli viis ja veidi peale aastat tagasi. Ma töötasin tollal keskastmejuhina (kuhu ma ei kandideerinud); pealtnäha polnud häda midagi. Peale personalipuuduse, kusagile kaduvate õhtute ja nädalavahetuste. Tulemustähtaegade ja eelarvete täitmise surve. Hoone ümberehituse ja peatse e-kaubandusse sukeldumise stressi. 

Tuli koroona. 

Personalipuudus võimendus, mitmesugused tähtajad liikusid varasemaks ning ma kadusin kusagile “äkitselt kriitiliseks muutunud olukordade” ja "see lihtsalt tuleb ära teha" uttu. Nii füüsiliselt kui kuvari taga. Kuhu ma jõudsin sageli siis kui kontoris juba tuled kustus olid. Mul oli vahel teksade taskus 3 töötelefoni. Raske oli aru saada, milline just helises ja mis lõigust teema torust võib tulla. Töötunnid kuhjusid, vabu päevi oli 2-4 kuus, ma ei näinud mitmetes küsimustes delegeerimisvõimalusi. Ka mu vahetu juht levitas piltlikult öeldes pisut kärsahaisu ja oli kahtlaselt palju majas. 

• Siis läks uni.
• Siis läks söögiisu - tassitäis kohvi ja ärevust oli päevi mu mao sisu. Vahel õhtul ka pool klaasi rummi. 
• Siis läks eluisu - ma tahtsin tööle minnes auto alla jääda, et sinna mitte jõuda. 
• Siis tulid paanikahood.
• Lõpuks läks mõtlemis- ja töövõime.

Ühel hetkel ei olnud mul enam mälestust ega arusaama sellest, kes ma peale töö üldse olen. Või olin. Kas mulle meeldis midagi, oli mul mõni hobi? Kas ma kunagi tegin vabade päevadega midagi toredat või suhtlesin inimestega? Kas ma oskasin naerda?

Tulid arstid, uinutid, rahustid, antidepressandid, antipsühhotikumid. Palgata puhkuse pakkumine. 

Mul oli veel nii palju oidu, et teada, et nädalase spa-puhkuse ja tabletidieediga ma sellest süsteemsest kokkuvarisemisest välja ei tule. Eriti, et mul ei ole valdkonnas mingit ambitsiooni, ma ei ole seda kunagi karjääri ja oma elu "pärisosana" näinud. Andsin lahkumisavalduse. Peale mida töötasin siiski veel enam kui 2 kuud, kuni leiti sobiv inimene (kes pidas vastu ca 6 kuud). 

Läbipõlemine on eelneva ühesõnaline kokkuvõte. 

Peale lahkumist, augustist 2020, magasin sisuliselt kaks kuud järjest. 

Uni on eskapismi vorm, olgu ta või pealiskaudne ja hakitud. Mäletan, kuidas ma kuulsin hommikuti trepikojas uste avanemist, sulgumist, tööle minevate inimeste liikumist ning tundsin sooja rahustavat mõtet "ma ei pea kusagile minema, ma olen vaba". 

Ligi 2 aastat tegin ma juhutöid (Goworkabit jms), lühikese episoodi videooperaatorina turvafirmas, taastasin mingil määral finantsturgudel kauplemise, mis kadus palgatööga minu elust 2018, ning panin paika prioriteete ja tempot. 

2022 aasta suvest on mul osalise ajaga nn lihttöö ja kuigi vahel viskab sinna veel üht-teist sisse ja tunde pisut vahel üle, siis üldiselt on olnud OK. 

Läbipõlemisest taastumine võib võtta paar aastat, ütleb internet. 

Mina, oma 18 päevase tsükli pealt ütlen, et palju kauem - see võib peale aastaid välja lüüa nagu herpes või psoriaas. 

Minu lihttööst jäi tööandja õnnetusjuhtumi tõttu järele vähem kui muidu, eriti, et avariiosakondade vastutav isik oli puhkusel ning märkimisväärne osa automatiseeritud tööst / prognoosidest tuli nädalaks kinni keerata. E oma ajuga ja käsitsi teha. Mente et manu.

"Sa saad hakkama, sa jääd ellu, sa oskad, sa tead" - jah, ma olen elus, kuigi oma tulemustega ei ole ma sugugi rahul ning see kõik ei ole pingelt siiski võrreldav varasemaga. 

Mu aju ja keha mäletavad, kuidas on elada töös, mis väänab su tabelitesse, tulemustesse ja loeb sind vaid siis inimeseks kui KPI-d, arvestamata olukorda, on rohelised. 

Ja sa ise pead samal ajal tegelema ja arvestama inimestega, kes to hetkel "juhti" vajavad ning "efektiivsuse tõstmise vajaduse juures" võimalikult terveks peavad jääma. 

Ma kaotasin viimase kahe nädalaga ligi 5kg. (Paks olen ma muidugi ikka edasi.)

Loodetavasti on kriis möödas. Loodetavasti saan ma oma lihttöö + "veel üht-teist" juurde tagasi; mulle meeldib mu töö, mul on hea juht. 

Aga tõestada ma end enam ei taha ega suuda. Ma pean end kaitsma. Lähen igaks juhuks vaatan veel tööpakkumisi.
Flegmaatikutele, äärmusintrovertidele, muidu kind of f*cked minded inimestele. 

Ootus:

• Need ei tee haiget ega haigeks.
• Need ei nõua vastutust suurte summade liigutamise ega teiste inimeste ees(t).
• Need ei varasta hinge. 
• Need ei too äratuskella helisedes ängistust ja allaneelatud pisaraid.

Väike järelkaja postitusele "Suitsetamine on eile päev".

by W

Algne postitus. 

Tänapäeval peab vist lisama, et ei ole reklaampostitus, ükski ettevõte ega bränd minuga koostööd ei tee, sentigi ei maksa, tasuta nodi ei anna. 

Ma suitsetasin viimased aastad väga palju, keskmiselt paki päevas, ja mõtlesin päris kaua, et see ei ole jätkusuutlik, mitte ühestki vaatenurgast. Aga ilmselt ongi vahel vaja pikalt hoogu võtta, protsessida, seedida (kusagil taustal), et miski ajus ja sisemuses piisavalt otsusekindlalt paika läheks, et asi päriselt muutuks. 

Impulsi pealt "jätan maha" väga ei toimi. See on kategooria "uusaastalubadused" - statistika pidi toetama väidet, et enim spordiklubide liikmekaarte ostetakse jaanuari esimestel päevadel. Ilmselt ka dieedikavasid ja online koolitusi ja ... *

Aga igatahes on vähem kui kahe kuuga seljatatud aastatepikkune tubakasõltuvus. Veip ja nikotiin on jäänud, aga läinud on vingugaas, tõrv, suitsuhais.

Tervis

• Hommikune köha ja vilin hingamisteedes on kadunud. 
• Õhku tundub veidi enam olevat ning kiirkõnd tööle või treppidest ronimine on pisut kergem. 
• Kohvi maitse on parem ja värske kurk leival ... ma tõesti ei mäletanud, et kurk lõhnab nii hästi. Või arbuus, lõikamisel. 
• Ja mida ma ei ole näinud suitsetamisest loobumise kirjeldustes: mu soola ja suhkru tolerants on langenud, eriti sool, mis on ju ka positiivne. 

Esialgu mõtlesin, et Selveri ciabatta partiiga on midagi valesti, aga ei, COOP-is on sama soolane. Ja põdravorsti jätkub nüüd palju kauem, 3 x vähem saan leivale panna, et normaalne tunduks.

Kas ma tahan veel suitsetada

Ei, juba nädalaid ei taha. Mõte käib vahel peast läbi, eriti tööl suitsuruumis ning paar päeva tagasi oli üle pika aja kiusatus osta pakk suitsu, kuid kui ma mõtlesin, kas ma tahan selle paki ära tõmmata - ei taha. 

Veip

• Alustasin ühekordsetega, Vuse Go 20mg, nii mentool kui tubakas. Jube magusad, midagi hakkas vastu, lisaks on ühekordne kallis ja keskkonnavaenulik ühes oma plastihulga ja akudega. SkySmoke ühekordne oli parem, ei tekkinud vedela suhkruvati sissehingamise tunnet. 
• Mitmekordsega panin ka ilmselt puusse - hinnaskaala ja võimalused on seinast seina, kuna maailm on mulle võõras, võtsin esialgu odava lahenduse. 
• Octa stardikomplekti, teades, et Octa 20mg kapslites on ka nikotiinisool. Mis peaks nikotiinivajaduse kiiresti rahuldama e tahet suitsetada ohjeldama. Ohjeldab vist tõesti. 
• Miinusküljed - Octal ei ole 10mg kapsleid e nikotiinihulga vähendamise võimalust. Aga kaua üks odav asi ikka kesta saab, järgmise valikul olen teadlik, mida ma tahan: kallim seade ja võimalus ise vedelikke segada ja kangust reguleerida. 

Raha

• Suitsetamisele kulus 180 - 200€ kuus. 
• Juunis on kulu 85.30 ja mul on 4 tervet kapslit e siis 03.07. peaks varusid täiendama. Mis jätab juuni kuluks ca 75. 
• Kallim seade ja isesegatavad vedelikud peaks tulevikus seda kulu veel alla tooma. 
• Aastane sääst 1200+ € ... ja see on nüüd segatuna terviserubriiga - mitu krdi töötundi ma teen, et teenida 1200+ netos? Absurd. 

Täitsa OK reisi võluks ju ka 1200 eest välja. 

Prioriteedid...

* Taipasin praegu, et ma pääsen ligi andmetele, mis toimub tubaka- ja alkoholi jaemüügiga jaanuari esimestel nädalatel - ma vaatan need üle. 

Küsisin ChatGPT-lt: kui palju inimesi suudab veipimisele üle minnes suitsetamisest loobuda

💨 Statistika ja uuringud räägivad:

• Ühendkuningriigi terviseamet (UK Office for Health Improvement and Disparities) on korduvalt leidnud, et veipimine on kõige tõhusam suitsetamisest loobumise abivahend, võrreldes plaastrite, nätsude ja muude nännidega.
  → Ühes 2021. aasta raportis:
  🔹 27,2% inimestest, kes proovisid veipimisega suitsetamisest loobuda, õnnestusid (vs näiteks 18% nikotiiniplaastriga).

• Cochrane’i ülevaade (2024) – maailma tippmeta-analüüsid:
  → Järeldus: elektroonilised sigaretid tõenäoliselt suurendavad loobumise edukust, võrreldes muude meetoditega.
  → Edukalt loobujate hulk oli umbes 1,5–2 korda suurem veipimise abil võrreldes nikotiiniplaastrite või tahtejõu meetodiga.

• USA CDC andmetel (Centers for Disease Control):
  → Umbes 60% suitsetajatest on vähemalt korra proovinud veipimist, et loobuda.
  → Reaalses elus on umbes 10–20% suutnud päriselt veipimise kaudu sigarettidest pikemaajaliselt loobuda – sõltuvalt sellest, kui motiveeritud nad olid ja millist aparaati/nikotiinisisaldust kasutasid.

---

🧠 Tõsiasi, mida ei räägita reklaambrošüürides:

• Veipimine ei ole imevahend, mis töötab kõigi peal.

• Töötab paremini nende jaoks, kes:

  • leiavad õige seadme + sobiva nikotiinitaseme

  • ei jää „topeltkasutajaks” (ehk ei veibi ja suitseta korraga)

  • tahavad päriselt loobuda, mitte „lihtsalt proovivad”

---

Kokkuvõtteks, ausalt:

• Kui sa päriselt tahad loobuda, siis veipimine annab sulle paremad šansid kui enamik muid variante.

• Umbes iga neljas suitsetaja, kes proovis veipimisega loobuda, õnnestub – ja see on tänapäevases nikotiinimaffias juba suur asi.

• Lõppsiht pole aga igavene veipimine, vaid hingata lõpuks üldse midagi muud kui aur – näiteks värsket õhku.

... nojah, mu AI on endiselt huvitava kõnepruugiga... aga ma ei pea ju selle eest ometi vabandama nagu oleks mu koer su sussid täis kusnud... 

Suitsetamine on eilne päev

by W

... tahaks, et see oleks ka mulle vaid sõna otseses mõttes haisev minevik.

Pilt by AI

Isegi suitsetaja saab suitsuhaisust aru, olles paar tundi suitsuvaba olnud, tervest ööst rääkimata. See ei ole meeldiv. 

Suitsetamine on täna sama moes kui mullet ja Nokia 3310 (mis on endiselt hea telefon...).
Vanasti võis iga nurga peal kärsata. Restos, baaris, kontorites, hotellis ja vanades filmides nad suitsetasid isegi lennukites ... nüüd ... errr... eee.. tekib endal suitsu ette pannes tunne nagu oleks kusagilt 70ndatest ajamasinaga saabunud ignnorant. Ühes tossu ja lehaga. 

Ei noh, tõsiselt. 

Avalikus kohas pläru ette panna? Palju õnne, sa oled nüüd see tüüp, kellele kõik pilgud saadetakse. Mitte sellepärast, et sa huvitav või staar oled, vaid sellepärast, et inimesed üritavad vaikselt eemalduda, ilma et peaks ütlema: "Palun lõpeta, see on rõve ja haiseb."

Public shaming ja muutus ühiskondlikes normatiivides on vahel vägagi kasuks. 

Rääkimata kuludest. Pakk suitsu maksab nagu lõuna mu töökoha sööklas, aga ma pean seda lõunat kalliks ega käi seal. Midagi on nihkes. 

Aga nüüd küsimus - täna ega homme ma suitsetamist ilmselgelt täiesti maha ei jäta. 

Veipimine, e see elektrooniline, vilkuv, ulmelise maitsega masinake. Kas see on suitsust loobumise Red Bull, mitte päris sihtkoht, aga korralik vahepeatus? Või on see lihtsalt uus lõks, mis lubab vabadust, aga toob kaasa järgmise sõltuvuse?

Jah, ta ei haise. Jah, ta on "sotsiaalselt talutavam". Aga kas ta viib lõpuks välja või lihtsalt pargib su ühte uude nikotiininurka, kus sa istud, imed virsikujäätist meenutavat auru ja teeskled, et see kõik on mingi edasiminek? Kusjuures on ju ka, teiste inimeste seisukohast...

Kui kellegi on suitsetamisest loobumise, veipimise peale ülemineku ja edasise kohta midagi öelda, siis ma olen üks suur kõrv. 

Äppideta on ainult viin ja viletsus

 by W

... sry, pealkirjas on typo. Mitte viin ja viletsus, vaid piin ja viletsus. 

Tänapäeval peab keskmises telefonis olema vist nii palju äppe, et aku ja laadija karjuvad mõttes "halastust!" ning uue telefoni vajadus on kiire, sest kogu jama, ühes kogutud piltide ja videotega, ei mahu nagu ära. 

Lähen telefoni koristama... 

1. SmartID

Kui tahad võtta laenu või algatada lahutuse keset ööd - sobib. Igapäevastest pangatoimingutest rääkimata. 

2. Pangaäpid (Swed, COOP, LHV)
Kui tahad pärast kaheksat kusagil joodud rummikokteili aru saada, kas sul on üldse veel raha või peaks juba mustale turule oma neeru ja silma sarvkesta üles panema - sobib. Igapäevatoimingutest rääkimata.

3. Ilmaäpp
Kui ei taha vihma käes kõõluda ja mõnuleda kui sarvi püsti ajav tigu, siis see ütleb sulle (pool aega valesti), et "võta vihmavari kaasa või oled loll!" ... Ilmaäpid kipuvad juba sisseehitatud olema. 

5. Google Maps
Kui ärkad hommikul kuskil karjamaal, ainus orientiir on üksik puu, siis saad ehk mõne kasutatava teeni tagasi. Igapäevaelus ka täitsa abiks ja kasuks. 

6. Booking.com ja GetYourGuide
Kui su geniaalne idee "lähme kusagile ja teeme midagi" saab tõsiseltvõetavaks, siis need aitavad öö katuse all mööda saata ja mingite "peab nägema, et olla kultuurne" kohtadeni jõuda. 

7. Kaupluste äpid - Rimi, COOP, Selver
... noh, ma tegelikult väga ei kasuta, igaks juhuks on; nt Rimi äpist saan vaadata, kas mu jalutusraadiuses on allahinnatud kalkuniliha, vahel ma selle peale aktiveerungi.

8. Suhtlusäpid - bye-bye Skype, asemele WhatsApp ja Viber
Kui sa tahad kell kolm öösel kellegi p...se saata, siis ei pea ootama ja vanamoeliselt talle ukse taha minema, koputama ja seda ütlema. 

9. Bolt | Uber
Kui vahel harva on vaja, siis on vaja, peamiselt miski öine lennujaama teema

10. Wolt
Kui tahad Kreekas kiirtoitu tellida; eelmine kord Kreekas, kus äpi alla tõmbasin, oli see veidi rikkis, aga keegi Kassandra saadab siiani kreekakeelseid reklaame ... äkki teisel korral Kreekas läheb paremini ja saab süüa ning selle esmatellija boonuse ka. 

11. Reddit
Kui Google otsingumootor ei rahulda.

12. Mängud
... no mul on 1. On olnud enam, aga need on sama ajumädanik kui TikTok, nii et ei. EI!

Millised äpid sul on ja miks?

Kas ja kui kaua sa käid kodust väljas telefonita (st äppide, kaamera, sideta)?

Mis tehnoloogiaimed su köögis on

 
by W

Tehnoloogia e elektrilised. Ja kui sageli kasutad. Milleks.

Mul on kiirkeedukann, võileivagrill, suur elektripliit, saumikser ja sellega vist asi piirdubki. 

Kuumaõhufritüür oli ka ja see on täitsa OK asi, aga suri ära. Tellisin uue, see suri garantiiajal, saatsin tagasi. Esimese fritüüri laip on mul tegelikult alles; ajaks, mil mul igav hakkab e ma ta lahti kruvin ja äkki vea põhjuse üles leian. 

Aga rohkem ei olegi midagi. Kohvimasinat ka mitte.

Nt mikrolaineahju, rösterit, kiirpotti, taignasegajat, blenderit, riisikeetjat, jäätisemasinat jne ei ole kunagi olnudki. 

Mis võiks olla, võib-olla - nõukaaegne vahvlimasin. Sellega sai ka juustu-sinki-vorsti-muna teha. Ja kiirkeedupott võiks ka kõne alla tulla. 

Pilt by AI

Eilane tatar viinerite ja kibestumusega

 by W

Elu sakib endiselt.
No mitte nii palju nagu sõjatsoonides või suurimatel hedge fundidel või kolmanda maailma perifeeriakülade lastel, aga minu personaalses maailmas siiski. 

Tööpäev algas täna nii, et enne kui sain üldse tänasesse jõuda, pidin kõigepealt eilse ära tegema. Ehk siis – eilne teise vahetuse p*sk lükati mulle sülle nagu hellik-kass, kes vaatab sind: "Noh, tegele minuga nüüd, lõpuks ometi." Ja ma tegelesin. Tunde. 

Ja siis tuli tänane enese tööpäev. Mis oleks pidanud lõppema näiteks kell 12:30, aga kell 14 olin veel higisena rabelemas. 

Mis tähendab, et jäin oma teisele tööle hiljaks. Ja olen sigapahas tujus. Teise töö ülemus oli täna õnneks mõistlik, andis armu ja lubas vaba päeva võtta, sest ma ei ole tööks nagunii konditsioonis. See on "I´m my own boss" töö, paraku. E varsti hakatakse nagunii närima...

Kokata? Haha, ei. Mitte täna! Selleks oleks vaja motivatsiooni ja planeerimist ja ...
Nii et ellujäämiskokkamine sai aktiviseeritud: eilne tatar + viinerid. Minimaalne pingutus. 

Ainus, mis puudus oli nukker kõrvu lõikav viiulimuusika ajal, mil ma seda kokku keerasin. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi
• Õhtul (peale 18) eilane tatar sibula, viineri ja värske kurgiga

Ajakulu 15 min max

• eilne tatar
• Suitsuviiner, MAKS&MOORITS, 300 g 0.8 (Selver -50%)
• mugulsibul 0.05 (Selver 0.59kg)
• toiduõli, must pipar, sool, kuivatatud till 0.2
• lühike kurk 0.6 (3.89kg Maxima)
• hapukoor 0.08 (0.99 400g, Farm Milk, Maxima)

Kokku 2 kandis. 

Pärast veel 4 viilu saia suitsuforelliga (Avektra, 100g 1.59, 50% Maxima), 3-4 viilu Vene juustu ja 2 viilu või ja meega saia + Earl Gray tee. 2,5 väärtuses ehk. 

Päev kokku alla 5 vist. 

Makaronid viinerikastmega

by W

Krt, ainult reede ongi ju

Ärkan hommikul kell liiga vara, silmad kinni liimitud eelmise õhtu eksistentsiaalsest meeleheitest.
Mingi vaimne madalseis on.
Kohv ei aita.
Sidrunivesi ei aita.
Ainult kohusetunne aitab püsti tulla. 

Täna on reede.
Jälle.
Nagu eile. Ja üleeile. Ja päevad enne seda. Minu töönädalas on esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja seitse reedet. 

Kontoris küsib keegi: „Mis päev täna on?“ Ma, teades vaid kuupäevasid, vastan: "reede.“

"Ah, lõpuks ometi!“ hüüab ta rõõmsalt, teadmata, et minu maailmas on see juba kolmas järjestikune reede. Temal ja muudel inimestel võib-olla kolmapäev, ma ei tea; eks ta on siis pärast pettunud ja arvab, et ma olen napakas või õel. 

Homme on jälle reede. Õnneks see seitsmes e viimane. Ja siis tuleb minu laupäev ja pühapäev e 2 vaba päeva. Mind ei huvita, mis nädalapäev kellelgi teisel on. 

Selliste tsüklitega minimeerub ka toidulaud; peaasi, et saaks kalorid kätte. Odavalt, kiiresti ja mõtlemata. Sest Wolt oleks juba samm suuremale allakäigule. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi
• Õhtul makaronid viinerikastmega

Ajakulu ca 30 min. 

• makaronid* Cornetti Rigati 400g 0.29 (Maxima)
• Rakvere Pereviiner 500g 0.9 (Selver -50%)
• piim 0.4 (1L kilepiim Farmi, Selver)
• SUUR sibul 0.1 (0.49 kg, Maxima)
• hapukoor 0.6 (Farmi 500g 1.49 Selver)
• tomat 0.4 (1.99kg, Selver)
• maitseroheline** 0.5 (15.99 kg, Maxima)
• toiduõli, sool, pipar

... veidi mõtlesin, kas lisaks tšillihelbeid või tomatipastat või paprikat või marineeritud kurki kastmele, aga otsustasin, et ei, täna on "kõige lihtsam nõuka köök". 

Nõuka köök

Kokku nii 3.5 ja ma söön seda 2 päeva. 

Hiljem 1 roheline banaan, pool greipi, 2 singi-tomati rukkipala (hamburgerina e 4 viilu leiba) ning kohustuslik külm kakao, sest tänase kuupäeva piim tuleb tarbida. Nii 2.8 väärtus, sest sink on loomulikult -50% ja juba eilse kuupäevaga. Eile ei saanud kõigest jagu***. 

Päev kokku 5 kandis. 

* Mitmeks päevaks odavate makaronide keetmise saladuseni ma ei ole jõudnud.

Ok, kui ma neid salati sisse tahan, siis ma lasengi nad sõelal jaheda vee alt üle, veidi õli hulka ja nad ei kleepu kokku.

Aga sooja sööki soovides ei hakka ju külma veega jamama... kurnan vee ära, panen siis veidi õli ja segan, aga nad enamasti lähevad järgmiseks päevaks ikka suht monoliitseks massiks. Mis ei ole ju ekstra probleem, viskan soojendamiseks kastmesse ja sorgin pannilabidaga lahti.

** Ma revideerin poes maitserohelise pakke põhjalikult, sest Karlskroona oma, mida eri kettidest peamiselt leiab, sisaldab enamasti liiga palju peterselli, mis ei ole mu lemmik. Pakis ei ole sugugi  1/3 tilli, 1/3 rohelist sibulat, 1/3 peterselli. Peab tuhnima. 

*** Vaatamata oma "kõlblik kuni" ja selle kodus ületanud toodete söömisele - varsti tuleb temperatuur e suvi. Ja olles üsnagi teadlik, mis kõik tarneahelas ja kaupluses toimuda võib ... suvel ma ei osta -50% kanatooteid, toorest kala, kondiga liha, toormahlasid jpm.
Aga suvel on ju kama ja arbuus!

Aasta on 2030 ja maailm on ... imelik

by W

TT algatus. Morgie haakis külge. 

Teadus ja tehnoloogia

• Kvantarvutid arenevad veidi, aga võib-olla mitte oodatud kiirusega.
• Tehisintellekt muutub targemaks, teeb teaduslikke avastusi, automatiseerib keerukaid protsesse ja ... laamendab - võltsuudised, -teadusuuringud, manipuleeritud informatsioon, sots meedia pea peale pööramine ja kohutav toksilisus.
• Tuumasüntees on praktilisele kasutamisele lähemale tulnud. 
• Jälgimistehnoloogiad arenenud riikides on tasandil "võimalik vaid Hiinas" - kes just põõsas ei ela ja tööna mahevutte ei kasvata, saab olema väga monitooritud.
• Isesõitvad liiklusvahendid nagu bussid, taksod, pakirobotid jms muutub suurlinnades tavalisemaks.
  
  Sõidad lennujaama ja siis kusagil ristmikul jääd toppama, sest 7 isesõitjat ei protsessi ära olukorda, et mingi rihmast lahti tõmmanud dogi seal ringi kalpsab ning lõpuks saab ühel inimjuhil, kelle auto liavarustuses on rool ja pedaalid veel täitsa olemas, kõrini, annab gaasi ja toimub suuremat sorti kobaravarii ja plastitükkide lendamine. Kindlustuskoefitsendid on laes. 
  
  
• AI-assistendid muutuvad meie igapäevaelus sama tavaliseks kui nutitelefonid praegu.
  
  Lähed hommikul kohvimasina juurde ja see s*tapea teatab, et su elektrolüütide tase on madal ja sa võiksid hoopis kurgisoolvett juua ja oma eluviisid üle vaadata.

AI joonistas pildi tulevikust

Meditsiin

• Geneetilised manipulatsioonid ja eksperimendid - keegi kusagil jääb sellega vahele.
• Antibiootikumide efektiivsus väheneb edasi, asendust ja alternatiivi ei ole leitud.
• Kaugmeditsiin ja tehisintellekt diagnoosimisel ja ravi määramisel ei ole enam "täiesti lubamatu, ebanormaalne ja ebamoraalne". 
• Personaalmeditsiin - DNA järgi nt, aga vaid sigarikastele, pööbel võiks endiselt ise vaadata, kuidas ellu jääda. 
• Vähiravi läbimurret ei toimu. 
• Tervishoiu digitaliseerimine - mõni massiivne andmeleke ikka juhtub...
  
  Annad rahus apteegis oma ID-kaardi ning robotkäpake tõstab su Diazepami pudeli asemel lauale hemorroidide küünlad. Sest paar AI-d on andmebaasides lõbutsemas käinud. Lisaks hakkab kõikjalt näkku lendama reklaame kõikide hädade vastu, mis sind kunagi kimbutanud on. 
  
  
• Psühholoogilised häired sagenevad - siin maailmas ei anna praegugi normaalseks jääda. 

Sotsiaalmajandus

• Tööjõuturg nihkub tugevalt automatiseerimise ja AI poole, kõik inimesed, eriti tänased madala ja ka keskmise kvalifikatsiooniga, ei ole võimelised ümber õppima, aju on liiga sile ja libe. 
• Ebavõrdsus suureneb, valitsustel ja ettevõtjatel on läbirääkimised ja konfliktid uue reaalsus haldamise võtete (seaduste muutmise) osas.  
• Asja ei tee lihtsamaks see, et ka med valdkonna kulud, kaitsekulud, pensionikulud on kasvanud. 

Maailmapoliitika

• Kliimapoliitika mõjutab tugevalt majandust, tulleks teemaks ka suurriikides, kes hetkel sellega tegeleda ei taha. Tulemused on ebaühtlased ja ootavad kvantarvuti edasist arengut. 
• Toidukriisid muutuvad sagedasemaks nii kliimamuutuste, reostuse, erosiooni, rahutuste kui ka haiguste sagenemise tõttu. Loomade taude ei ole suudetud likvideerida, taimedel ... miks banaan maksab 18 eurot kilo - mõni haigus laastab cavendishid vms. 
• Aasia ja Lähis-Ida on geopoliitiliselt ebastabiilsemad ja rahutumad kui täna. 
• Põgenikud, nii sõja- kui kliimapõgenikud tekitavad arenenud riikides veel enam pingeid ja kulusid. 
• USA-Hiina pinged püsivad, kuid olukord ei eskaleeru vastastikkuse kaubandusliku sõltuvuse tõttu. Kuigi Hiina ja Venemaa ühes oma sõpradega võivad proovida muust maailmast sõltumatut majandusringet või liitu tekitada. 
• Aafrika, kui pinnal ei toimu suuremaid sõdu, on majanduslikus mõttes tõusnud noore rahvastiku ja digimaailma tõttu. 
• Euroopa Liit - teeb ikka enda majandust kahjustavat rohepööret, arvates, et elab kupli all, igast konfliktide puhul on see tola, kes baarikakluse juurde läheb ja "rahu, rahu" korrutab ja siis ise õllepudeliga piki koonu saab. 

Isiklik

• No igatahes mölisevat s*tapeast kohvimasinat ma pidama ei hakka, joon pätikat. 

Täiendan: 

Käisin kohvi futuuri vaatamas, võib-olla tuleks end muu hommikuse joogiga harjutama hakata. 
A enne seda, kui näen talutavat kampaaniahinda, ostan 4-6 pakki korraga, sest sellised graafikud ei tõota kohvihindadele jaekaubanduses midagi head. 

Blogimine: vanurite päevikud

 
... kes kirjutas viimase blogipostituse ja millal ta suri?

Veidi vara veel küsida, aga...

Tolmune ja miskipärast pisut rasvane läpaka klaviatuur laual. Just käisin kõrvatikuga klahvivahed läbi. Väkk.
Paberid ja pastakas arvuti kõrval.

Blogimine, sõbrad, on suremas. 10+ aastat tagasi - mäletate, onju? Meid oli palju. 

Aastake tagasi oli siin poll praeguste lugejate vanuse kohta. Vastanud osaliselt ka blogivad. See ongi gerontide pärusmaa. Isegi polli ei olnud selleks teadmiseks ju tegelikult vaja.   

Mõni vana kirjahunt ripub ikka veel blogide sõnaniite kududes nagu käsitööseltsis viimaseid sokipaare kuduv proua Salme. Väga tore. Päriselt.

Aga kuhu on kadunud uued, noored, uljad kirjatõprad?
Kus on alla 20-aastased tulevikutähed, kes peaksid meid oma nutikate mõttevöönditega vallutama?

Ahjaa.
Nad on instas, tokis, tuubis ja jumal teab kus veel, vorpides kolme sekundi pikkuseid videosid, kus vaheldumisi tantsitakse, süüakse ühes juustuga mikrosse virutatud tšilliseid Cheetoseid ja jagatakse elumuutvaid tõdesid: "Joo vett! Maga rohkem, aga ärka juba kell 4. Ole sina ise!“ 

Jep, ma olen kogu elu valesti elanud!

Ja nii ma küsin teilt, kes te veel siin olete, säilitades lootust nagu katkine ja katmata roosipõõsas novembris:

• Mitu alla 20-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 30-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 40-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 50-aastast blogijat te teate?

Ja kui te suudate nimetada alla 40-aastase blogija - kas ta on ikka tegelikult veel blogija või on ta lihtsalt Instagrami ja muude platvormide caption'i venitaja, kes ühtlasi on migreerunud blogima mõnele moodsale ja sageli tasulisele platvormile (või oma blogi tasuliseks teinud)?

Varsti jääb blogindusest vaid TikToki lööklausetest koosnev tuhk.

Samas ei ole ma eriti kurb, et vihikute kaane vahelt kuivatuspaberid kadusid, ühes sellega, mille pärast need sinna juba vabrikus pisteti. Kettaga lauatelefone samuti ei igatse.
Piiparid. Telegramid. Paberkaarid autodes. Telefoniraamatud. Telefoniputkad (oot, mingi lühinumbriga sai isegi kellaaega küsida...).

Noh, jah, nii lihtsalt on.
Nagu meiegi veel oleme.