Kangelased

Uksekell helises. Pigem plärises, sest keegi vajutas seda kogu oma elujõuga. Näppu tõstmata. Lisandus uksele tagumine. Milvi, kes oli parajasti ametis riisi kallamisega kuivainepurki, reageeris nii käbedalt, et hulk riisi pudenes lauale. Põrandalegi.

 "Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi. 

"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"

"Mida? Misasja nad lõhuvad? Kus?"

"Pirukaputka, Pauli pirukaputka kallal on! Eks see valitsus seal taga on, kõik kes vähegi oma äri teevad pannakse varsi kinni või lastakse lahti, no kujuta ette! Tule nüüd ruttu, seda ei saa lubada!"

Oli selle va patriotismiga muttidel kuidas oli, aga Pauli pirukate kallale ei tohtinud keegi minna. Enne kui Veera onma kirgliku tiraadiga ühele poole sai olid Milvil kingad jalas ja kampsun kitli peale veetud. Missioon kutsus!

Pauli putka juurde oli rahvast rohkem kogunenud. Viienda maja kolm joodikut, kaksikute käruga naine eramajade vahelt, kümmekond äsja bussilt maha tulnud koolilast. 

Ja Ilse.

Ja pisike traktorikökats koos pisikese kiilaka mehikesega, kes parasjagu putka tagaseina kopaga maha kiskus.

"Kas sa saad siit minema, sina pole seda kioskit siia püsti pannud, sina seda maha ei tõmba!" 

Veera hääl oli kui pasun, mis Jeeriku müürid kunagi kummuli lõi, üle traktori plärina kostis, mees arvas, et keegi sai haiget ja jättis kohkunult töö pooleli.

Milvi, Ilse ja Veera kasutasid juhust ja kargasid kopa ette, üksteisel kätest kinni hoides kui balti ketis.

"No tulge nüüd teie ka!" utsitas Ilse ülejäänud rahvast, "löövad putka laiali ja kustkohast me pirukaid edaspidi saame? No tulge nüüd, võtame kõvasti käest kinni, las tuleb meid kopaga tapma kui tahab oma kuritööd edasi teha!"

Pirukate pärast keegi lausa surema küll valmis ei olnud, aga kiilakas näis üsna ohutu ja möllu pidi saama, noored olid esimesed, kes ligi astusid. 

Joodikud ei saanud täpselt aru, mida neist soovitakse, aga kui juba kõik sedasi tegid, siis ega nemadki kõrvale ei tahtnud jääda.

Titemamma kõhkles kõige kauem. Ega ta seepärast kodunt välja tulnud, rohkem nagu poodi piima järele oli minek, aga... üksi kodus oli niikuinii igav, ajaviide seegi...

Putka oli suur, päris ringi nad sellel oma ketiga peale ei teinud, kuid kangelasi ei peagi palju olema. 

Kopamees ei osanud m idagi teha. Sügas oma kuplit ja ohkis õnnetult, ronis kabiinist välja ja üritas prouasid, sest nemad olid kohe kindlasti selle ürituse eestvedajad alguses lahkesti veenda eest ära astuma. See ei mõjunud.

"Sina ei tule meie alevi sümbolit lõhkuma!" sähvas Ilse.

"Me ei lase sul süvariigi timukatööd lõpule viia!" pasundas Veera

"Me oleme valmis Pauli pirukate eest surema!" oli Milvi veel eriti kirglik, kuigi,  mis seal salata, suremise-koha pealt ei olnud neist keegi väga kindel.

Aga see kõlas lihtsalt hästi.

Kopamees muutus aina pahuramaks. Vaidle ja vaidle, nagu vastu seina kõik. 

"Kuigi tegelikult peaks ju kopp olema vastu seina, hihi.."

Kui see mõtteräbal läbi traktoristi pea lipsas oli tal lausa piinlik. Ikkagi nii tõsine asi ja tema siin muheleb oma peas. Kuhu see kõlbab.

Ehk hakkab rahvas pelgama kui ta kopale hääled sisse paneb? Tasub proovida, joodikute punt paremal pool servas ilmutas niikuinii väikeseid äravajumise märke ja titeema üks kaksikutest näis kohe-kohe lõugama hakkavat.

Kopamees pani masina jaurama. 

Prouad ajasid rinnad kummi ja liikusid ettepoole.

Kopamees tõstis masina hambulised lõuad ülespoole.

Uskumatu, aga rinnad kerkisid veel enam.

Kop võttis suuna seina pole.

Kopp tabas Ilse kitli ülemist nööpi. 

Kuidas see rind nüüd nii kõrgele sai oli arusamatu kõigile osapooltele, kuid seal ta oli. 

Kopp ja nööp. Nööp kukus aegluubis asfaldile, veeres paar ringi ja kukkus kummuli.

Kopamees läks näost valgeks kui kriit, ainult pealagi punetas maasikana, traktor sai tagurpidikäigu sisse ja hetke pärast oli traktorist vaid pisike sinine tossupilv kohapeal järgi.

Noored lõid omavahel patsu, joodikud uurisid noortelt mis kell on  ("Kümne pärast kümme? Mehed, kohe saab!"), titeema kärutas lastega minema, need lõugasid juba mõelemad pea Veerale vääriliste vastastena ja prouad seisid kolmekesi, korraga õnnelikud ja kohkunud.

Kui hingeldamine vaibus mindi Milvi poole kohvi ja küpsise kõrvale sündmusi arutama.

"Nägite, kuidas ta..."

"Ja siis ma ütlesin!"

"Ma arvasin kohe, et...!!!"

Milline hea päev.

***

Õhtul tuli Paul viimaselt bussilt maha ja ei uskunud oma silmi.

Pirukaputka tagaseinast oli paar rida voodrilauda maha kistud, voodriks pandud klaasvilla tuustid veeresid tuule käes nagu stepirohi mööda parklat ringi, isegi tagumise ukse klaas oli putkas katki.

Värisevilkäsi otsis mees taskust telefoni.

"Konrad, sina või? Mida sa siin teinud oled? Ma ju ütlesin, et..."

"Lammuta ise oma kuradi kiosk laiali, ma proovisin, ausõna, ma tõesti proovisin, aga see küla on hulle täis, natuke veel ja ma oleksin inimese ära tapnud! Kari napakaid seisis ees ja ei lasknud hoonet maha kiskuda, täitsa segased!"

Kopamehe hääl telefonis lausa värises.

"Ära jama, mees, ülehomme tuuakse uus konteinerköök kohale, kuhu ma panen selle nüüd, vana risu ikka veel jalus?"

"Ei tea, ei huvita, pole minu asi, pane oma napakad mutid lammutama, mina seda tööd ei tee," laksti pani Konrad kõne kinni.

Pauli taipas, et ta elu läks keerulisemaks kui ta iial oleks osanud oodata.

***

Wildi loo algus oli meil omavahelises jutuajamises üleval, praeguse jutu algus sai blogiväliselt kirja, tegin selle õige lõpuni.

 

Momo ja moslem

"Härra Ibrahim", kui korrektne olla. 

 "Oskar ja Roosamamma", sama autor. Surm kui külaline, mitte vaenlane. 

 "Elu alles ees," teine autor, sama sädelus. Olud ei vormi meid, tunded vormivad. 

 "Macbeth" Pöörlevad dervišid. Šoti näidendis sünged surmakuulutajad, seekord aken ehedasse õnne. 

 Väga soe näidend, mõjus nagu oleks keegi mu hinge õlgu masseerinud, hing polnud enam turris nagu varese tiivanukid ja inimesed ümberringi olid kõik ilusad ja head. 

 *** 

 Sisu? Khm. Üheteistkümne aastane ema poolt maha jäetud ja emotsionaalselt jäise isa kasvatada jäänud sõpradeta juudi poiss, kes käib inimlikku lähedust ostmas prostituutidelt ja raha hangib moslemist vürtspoodniku tagant kaupa varastades sõbruneb pikkamööda poepidajaga kes õpetab teda paremini varastama ja inimestega naeratuste abil manipuleerima ja.... Ma parem ei jätka. See väike spoiler on lihtsalt märkimaks, et sisu ei loe. Loeb emotsioon, mida see endast maha jätab. 

 *** 

 Kui juhus pakub või plaanidega sobib - minge vaatama. 

 Kui plaanidega ei sobi - tehke plaanid ringi ja minge ikka vaatama.

S-302

 

Uksekell helises. Pigem plärises, sest keegi vajutas seda kogu oma elujõuga. Näppu tõstmata. Lisandus uksele tagumine. Milvi, kes oli parajasti ametis riisi kallamisega kuivainepurki, reageeris nii käbedalt, et hulk riisi pudenes lauale. Põrandalegi. 

"Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi.
"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"
"Mida? Mis asja nad lõhuvad? Kes?"
"Kuuri! Seal, kus meil kõigil need aialapid olid. Vald ütles, et risustab vaadet ja on ohtlik, aga asjad on ju sees!" 

Milvi tõmbas esikunagist jope, unustades jalatsid, ja tormas Veerale järele, sussides. Tee peal liitus nendega Selma, kes oli uudisest haisu nina saanud ja lonkas nüüd kiirustades, käsi puusal. "Mul on seal vanaisa vikat ja äkki on need tsingitud piimaämbrid ka!" soigus Selma hingeldades. "Riik tahab kõik käest ära võtta, isegi vanaraua!"
Kui naised aiamaade serva jõudsid, oli seal juba terve delegatsioon. Elviiragi, kel oli terve elu oma maja ja aed olnud, oli kohal. Evald seisis oma kõverate jalgadega peniga pisut eemal ja uuris olukorda, ise pead vangutades. Kostja tegi pisut kaugemal suitsu. Ilse, kes oli just haiglast välja saanud, seisis üsna kuuri ukse kõrval. Kaks tunkedes meest sättisid kuuri ümber kollast linti ja mingi suur masin lähenes.
Milvi kõige ees tormasid naised lääpas kuuri poole ja tõmbasid ühel hingel rippuva ukse poolviltu pärani. Keset pea tühja ruumi, poolenisti vana kalavõrgu ja pehastunud laudade all, kükitas üks kummaline metallist moodustis. See ei olnud kindlasti vikat. Ega ilmselt ka tsinkämber, sest nii suuri ämbreid lihtsalt ei tehta. Ei ole kunagi tehtud. 

"Püha vägi," sosistas Milvi ja ta silmad läksid suureks nagu tõllarattad. "See on see, see, see... Ma teadsin, et nad midagi sellist siia metsatukka peitsid, siia pidi kunagi tehtama salajane katsejaam!"
"Mis see "see" on?" uuris Selma umbusklikult, hoides igaks juhuks kuuri sisenemast, sest mine tea, mis kaela kukkuda võib.
"See on nõukogudeaegne ajamasin. Vaata neid nuppe ja seda hooba!"
"Ajamasin?" Selma turtsatas nii kõvasti, et laest pudenes midagi. "Pesumasin on ju! Tööstluslik, kindlasti omal ajal haiglast varastatud. Vaata trumlit, sinna mahub kõik sisse, koos tekiga!". 

Milvi ei andnud alla. "See on see, millega nad tahtsid Stalini tagasi tuua ja defitsiiti ennetada!"

"Pesumasinal ei ole selliseid kange, Selma!" suskas Veera vahele. "Vaata seda suurt hooba siin külje peal. Ja kõiki neid numbreid." Seejärel pöördus Veera Milvi poole. "Ajamasin võ? Et kui ma nüüd seda kangi tõmbaks, kas me siis oleksime jälle 1974. aasta jaanipäeval? Seal, kus orkester mängis ja mul oli see täpiline kleit ja Kostja vend, kes ..."

Kus hundist räägid. Kostja. Lonkas rahulikult kuuri, käed tunkede taskus, ja vaatas seda ajamasinat tükk aega vaikides. Seejärel kohendas oma mütsinokka, sülgas maha ja lükkas ühe roostes kangi kriginal alla. Masin vastas oigega ja kuiv liiv pudenes trumlist välja.
"See on betoonisegaja," ütles Kostja lühidalt. "Antsu oma. Mäletate, ta  tahtis seitsmekümnendatel aastal sigalat ehitada, aga jook hakkas liiga maitsema ja nii see siia vedelema jäi. Mootor on ka ammu välja kistud". 

Vaikus. Isegi tuul ei julgenud lehti sahistada.

"Betoonisegisti," kordas Veera lõpuks pilklikult. "Nojah, ega mehed millestki muust peale mördi aru ei saagi."

Maagia oli justkui kadunud. 

Korraks. 

Kostja võis rääkida tsemendist palju tahtis, aga järgmised kaks nädalat käis alevis tihe arutelu selle üle, millist aastat keegi valida eelistaks, kui masin ükskord prügimäelt taas üles leitakse. 

Kolkahaigla imetegijad

 

Üks mu väga lähedane inimene murdis jaanuaris kaela. Kolba lõi ka sisse, nüüd on pea nina  kõrvalt metalliga lapitud ja õmblusmasina jäljed jooksevad kolmes harus üle põse.

Praegu on seda võimalik juba rahulikult meenutada, esimeste päevade kaos oli muidugi hirmus.

Konn ja siil kogunesid haiglas konsiiliumiks kokku ja kuna mehel oli pööraselt õnne ning kaelaluu katkiminek ei põhjustanud pöördumatuid tagajärgi otsustati, et kaks kuud karmi kaelalahast ning siis lubatakse vennike pärast järelkontrolli ristiinimeste sekka tagasi.

Järelkontrolli jaoks oli vaja kaelast korralik 3D pilt teha. 

Kõigepealt üritas sandikese perearst tõbisele selgeks teha, et "tema küll nii tihti endale igasuguseid röntgeniuuringuid teha ei laseks". 

"Võta see krae ära, ma katsun, kas on kokku kasvanud. Selle aja peale on juba pensionäridel ka kondid kokku kasvanud, sul peab ammu kõik korras olema."

Kusjuures just enne seda luges arst epikriisi, kus oli kirjas, et osa näoluid ei ole millegipärast ikka veel kinni kasvanud. Sellepärast ongi pealkirjas sõna "imetegijad".

Seejärel sai küsija oma uuringu, kuigi "no kas ikka on seda vaja?"

Pilt oli vaja teha kaelast ja see pidi saadetama Suurde Linna neuroloogile üle vaatamiseks.

Pilt tehti peast ja saadeti Suurde Linna ortopeedile.

Nüüd peab põdeja ootama veel kuu aega, kuniks Suures Linnas leitakse aega kaelast pilt teha ja see pädevale arstile edastada. Niikaua peab suur mees igaks juhuks ikka veel kaelatoega võrukael olema.

Suure Linna tohtrid pildusid veel omakorda suhtluspärleid, sest "me ei jõua kõike ka epikriisi kirjutada, näiteks seda, miks videokonsultatsioon ära jäeti ja lahast veel kuu aega kandma peab."

Püsige terved! Vältige haiglaid. Väikelinnade omi vältige igaks juhuks eriti, seal võib ASJU juhtuda.

Vendeta

 

"Näe, vaata!"

"Mis ma neist vaatan, hakkavad jälle naaksuma, läheme kiiremini,"

"Ei mina jõua kiiremini minna, mul see vasak puus jälle... ja selg, selg tuikas eile õhtul nii hullusti, et kui ma nüüd siis jooksma hakkan, olen homme puhta kummuli,"

"Läheme siis vaikselt, aga ära hakka passima, ma kohe kardan neid!"

Veera oli seda öeldes lausa tõre. Temast võis aru saada – auto, millest nad mööda minemas olid, kuulus Evaldi tütrele. Too oli just maja ette sõitnud ja kohmitses midagi kindalaekast otsida. Evald oli neile ammu juba pinnuks silmas, või oli see vastupidi – nemad jäid Evaldile ilmaasjata ette. Kord vaatasid prouad liiga pikalt Evaldi prouat, kes oli paks kui aam, kuid peen kui kuninganna.

No ja vaatasidki, polnud parata. Selmal ja Veeral oli just täiesti juhuslikult pooleli jutt kuningannade kehakujudest ja sellest, kas tänapäeval mõni rammus kuninganna ka olemas on, ning ei olnud nemad süüdi, et Evaldi proua kõrvu kikitas.

Kus siis Evald käis pärast õues istuvate prouade kallal pröökamas – küll oli tema meelest Veera naisterahva kohta sobimatult pikk ja Selma oli lihtsalt loll. Või noh, Evald vähemalt sedasi ütles.

Teinekord käis Evald jälle oma kõverate jalgadega peni otse Ilse akna alla situtamas. Ilse ja Milvi olid tookord Ilse köögiaknal rinnutades arutanud muu hulgas koerte ja koeraomanike sarnaseks muutumise üle, leides, et isegi jalad lähevad neil ühtemoodi looka. Vanamehepäss hakkas koeraga võidu vastu haukuma, hääled mõlemal ühtemoodi käredad.

Ega siis alati prouad alustanud – Evald näiteks toppis oma postkasti pistetud klantslehed alati Selma postkasti, olgugi et proual kasti peal keelav kleeps vastu siras.

Ilse köögiakna alt ta oma koera julkasid ka ära ei koristanud.

"Eesti mees sitta ei korja!" ja kõik.

Ajalugu ajalooks, Evaldit praegu näha ei olnud, ent viiliti vaatamine oli pereasi. Nii nagu Veera poeg teadis "sellest hullust vanamehest", nii teadis ka Evaldi tütar "vanamuttide kambast".

Milvi oli Sitsiilias käinud, ta oli Sitsiilia kohta raamatuid lugenud – tema juba teadis, mida pere tähendab. Veritasu ja mustad lesed ja...

Ootamatu mõtte ajel jäi Milvi poole sammu pealt seisma.

"Nii," pööras Milvi auto poole, millest nad juba peaaegu möödas olid, tagasi. "Mängi kaasa!"

Veera ei saanud midagi aru. Mitte midagi.

Milvi astus Evaldi tütre auto kõrvale.

"Issand, mis ta tahab, autot ära kraapida või?"

Veera oli siiralt mures, ta oli palju krimifilme vaadanud – seal tehti selliseid asju.

Milvi vaatas väga tõsise näoga auto tulesid. Väga, väga tõsise näoga. Veera vaatas ka, aru saamata, mida seal näha on.

"Näed, siin see on, ma ju ütlesin!"

Milvi hääl oli sünge.

"Eee... jaahhh..?"

"Vaata siia, näed? Siinsamas, kohe serva peal," viipas Milvi ebamääraselt auto esiosa poole. "Ma arvan, et see tõestabki, et..."

"Ah soo... jah, midagi nagu on tõesti..." ega siis Veera rumal ei tahtnud näida. Kui ikka Milvi ütles, et on, siis ongi.

Evaldi tütar vaatas korraks sehkendavate prouade poole ja astus väledasti autost välja.

"Mis on, mida te vaatate?"

"Ei, noh, mis nüüd meie..." tegi Milvi näo, nagu ei olekski ta äsja peadpidi peaaegu auto all olnud. "Ei meie vaata siin midagi," sekundeeris Veera talle kajana.

"Me läheme nüüd edasi, me siin niisama korraks," pööras Milvi minekule, Veera kärmesti kõrval tippimas.

"Nägid?"

Milvi sosin oli teatraalne, näis, et ta kõneles ainult Veeraga, aga kuulda oli ta sõnu vist Pauli pirukaputkani välja.

"Nägid, ma ju rääkisin, kui poes käisin, siis kõik teadsid juba – ega see õige asi ikka pole," läks sosin seda valjemaks, mida kaugemale autost prouad jõudsid.

"Tõsi või? Päriselt? No siis on küll tõsi, kui poes juba räägivad!" Veera oli segaduses, aga ega siis Milvi tühja juttu kunagi ei ajanud – midagi pidi tõesti pahasti olema, kui juba poes räägiti.

Alles Milvi kööki jõudes julges Veera oma teadmatust tunnistada.

"Mida sa seal nägid? Midagi hullu peab olema, aga mina ei teagi, räägi mulle ka." Veera oli väga mures – paha tunne oli, no kus kivi all tema küll oli, kui suured asjad alevis toimusid.

"Tule vaata!"

Milvi seisis köögiakna all, kardina serva taga, ja vaatas midagi õues. "Ei-ei, ära nüüd niimoodi kohe avalikult, vaata teiselt poolt, aga ole kardina taga!"

Õues oli mingi sebimine. Evaldi tütar vehkis kätega auto poole, Evald ise oli auto ees pikali maas ja uuris auto nina küll otse, küll alt. Evaldi proua kraapis küünega autotulede klaasi. Vahepeal vahetasid nad kohti – kätega vehkima hakkas Evaldi naine, pikali viskas tütar ja mees kraapis kõik tuled üle. Vähe oli puudu, et Evaldi proua asfaldile pikali oleks visanud.

"Kuule, ütle nüüd lõpuks, mis sellel autol viga oli?"

"Midagi ei olnud, mitte midagi," Milvi hääl oli kui võiga küpsis, mahe ja magus. "Täiesti korras auto on minu meelest, aga mida ma autodest tean..."

Kuhu see nüüd sai

 
by W

Meil kõigil on see töökaaslane, perekonnaliige või sõber, kelle elumoto on kaos. Ja selle külvamine.

Mul on Maakas. Kelle asjad on “kusagil siin” ja “aga ma ei tea, kus”.
Kui me kusagil käime, siis on stsenaarium alati üks ja sama. See algab vaikse krabinaga, mis kasvab meeleheitlikuks koti puistamiseks ja taskutes tuhnimiseks kui on vaja dokumenti, pangakaarti, sularaha, uksekaarti/võtmeid, laadijat, kaablit või mida iganes ses situatsioonis parajasti vaja on.

Kõigepealt käekott. Siis seljakoti välimised taskud. Siis teksade tasku. Teine teksade tasku. Jope tasku. Uuesti käekotti. Siis mingi riiete enne läbi otsimata tasku. Tagasi kottidesse sobrama, juba sügavamalt. Aa, voodrite vahele on ka veel vaatamata!

Maakas paneb oma asjad nii hästi ära, et KaPo ka ei leiaks esimese hooga. Ja mulle tunduvad need läbiotsimised pikemad kui keskmine Netflixi seriaali episood. Ma reageerin sellele “kas sa ei võiks pisut organiseeritum olla?!” ettepanekuga. Iga krdi päev, kus me kusagil oleme. Enamasti mitu korda päevas. Kuigi ma tean, et see ei vii mitte kusagile.

Ja Maakas ohkab “ma tean, et see on frustreeriv, aga ...”. Ta teab ka, et see ei muutu.

Kõige lihtsam lahendus on see, et ma lihtsalt võtan tal raha, pangakaardid, võtmed jms asjad üldse ära ja pistan oma kotti või taskutesse. Emotsionaalne, majanduslik ja patroniseeriv vägivald...

Elamine on kohati üks stressirohke ekspeditsioon, mis suures osas ei allu indiviide plaanidele ja kontrollile. Ja mina olen stressi- ja kaosetundlik. Nii et kui midagi saab kontrolli alla võtta, siis ma seda ka teen.

Ma ei ole pedant ja võin elada voodi ees vedelevate sokkidega (mitme päeva omadega), aga ma tean, kus on OLULISED asjad.
Aknad on pesemata, kuigi kevadpäike päev päevalt tungivamaid meeldetuletusi teeb.
... kui te vaid mu töölauda näeks ... ei, ma ei tea, mis kõik siin kuhjub või miks, või miks ma pole viitsinud nädalaid koristada ... ja ikkagi ma tean, kus on vajalikud asjad.

7 taskuga kotis on kõigel vaid 1 oma koht. Pükstel on kõigel oma tasku. Jopel ka. Ma ei taha lahendada tavaolme müsteeriume. Sest minu jaoks on Maaka stiilis kaos nagu psühholoogiline DdoS-rünnak. On väga lohutav, et vähemalt USB-kaabel, olgu kelle oma tahes, on alati samas kohas.

... ükskord ma “kaotasin” laevas pardakaardi. Ja olin mõnda aega, olles Maakale organiseerituse epistlit pidanud, kõrvad peadligi (mitte, et nad muidu väga harali oleks). Mu pardakaart – noh, Maakas oli selle süüdimatult oma kaarditaskusse toppinud ja see ei olnud parajasti minu valduses.

Kas sina tead, kus su asjad on?

Operatsioon siniveri vs mähkmed

 

Laisik oli juba diivaninurgaga kohanenud ja Milvi mähkmetega leppinud. Kooselu kolmas kurki krõmpsutav hommik sujus hästi.
Kuni telefon helises.
See oli Mauno. Hääl oli mehel selline, nagu hakkaks ta kohe sealsamas toru otsas hinge heitma.

"Tädi Milvi,“ oigas Mauno. "Ma olen haige, see on gripp või koroona. Ma ei suuda püstigi seista, Airiin on ka haige ja nutab teises toas. Pakib kohvrit lahti. Me ei saagi reisile minna!“

Milvi kuulas ja silitas hajameelselt Laisiku pead, loom oli pehme nagu rohelise seebiga pestud vana viltkaabu. "Einoh, tervis on peamine. Keeda teed, mett sisse, anna Airiinile ka, tehke küüslauguga võileiba  ja pange villased sokid jalga".

"Aga reisipiletid!“ halises Mauno. "Kaks piletit Oslosse. Hotell makstud, hommikusöögid ka. Tädi Milvi, võta Veera kaasa ja mine. Sa oled alati rääkinud, et tahad näha, kuidas päris kuningad elavad. Raha pärast ära muretse nagunii läheks raisku.“

Milvi ei lasknud end kaks korda paluda. Kui juba tasuta saab, siis tuleb minna, isegi kui see tähendab lennukiga pilvede vahele ronimist. Milvile lendamine ei meeldinud, ta oli kunagi Jaltas käinud. Tööeesrindlaste preemiareis. Aga Norra, printsess! JA Milvi lausas lendas trepikojas kaks korrust allapoole.
"Veera, paki asjad, me lendame õhtul Oslosse, lossi, no Norrasse, noh, maksta ei ole midagi vaja" puterdas Milvi ähkides. Veera, asjast õieti arugi saamata, oli kohe nõus. Ta polnud alevist kaugemale saanud ajast, mil see veel kolhoosisüda oli.

Laisik pisteti puuri, hall riie peale ja transporditi aiakäruga Elviira juurde. Otse kanakuuti. Ja pandi kõrgeima õrre külge rippuma. "Ta sobib siia küll," nentis Elviira. "On peaaegu sama nägu, mis supiks läinud kukk, ainult et ei kire ega tule kallale."

Oslo võttis naised vastu karge tuule ja nii puhtaste tänavatega, et Milvil oli piinlik oma saabastega asfaldile astuda. Eriti, et veidi kanasitta oli Elviira aiast jalatsi külge jäänud.
Aga tühja kah, küll hotellis harib ja värskendab end.  Milvil oli järgmiseks päevaks plaan. Ta oli naisteajakirjast lugenud, et Norra kuningakojas on kombeks neljapäeviti rahva sekka tulla.

"Kuule, Veera," ütles Milvi, kui nad neljapäeva hommikul lossipargi servas seisid. "Säti sall otseks ja pane oma rüht paika. Me ei saa siin välja näha nagu mingid kollid. Printsessi silm on terav." Milvi ise oli end üles löönud villase mantliga, mil oli paari märkamatu koiauguga rebasekrae. 
"Printsessi tuntakse ära väärikuse järgi. Ära vaata neid turiste siin, neid on hotellis ka. Meie otsime sinist verd.“

Nad sättisid end valvevaatluseks valmis.
Milvi oli vaimusilmas ette valmistanud terve nimekirja tunnusmärke:
Särav kroon, tiaara või vähemalt väga kallis kübar.
Valged kindad, millega lehvitada.
Ihukaitsjad, kes hoiavad eemale liiga lähedale tikkujaid.

Nad luurasid tunde. Milvi oli nagu piirivalvur, silmad kissis. No ei kedagi kuninglikku. Lihtsalt tavalised inimesed. Pea samasugused kui kodualevis.Lõpuks väsisid nad ära ja istusid pingile. Üks kepiga vana naine, seljas vanaema stiilis tepitud jope ja jalas täiesti tavalised kummist tallaga kingad, istus korraks nende lähedale pingile. Ta noogutas Milvile ja ütles midagi pehmes norra keeles. Milvi vaid mühatas vastu.

Päev veeres õhtusse. Jalad lõid tuld ja printsessi ei kuskil. Milvi oli pettunud. "Tühi jutt see kuningriik,“ pomises ta, kui nad õhtul hotelli fuajees tasuta ajalehti sirvisid. "Terve päeva passisin, aga ühtegi kroonitud pead ei näinud. Ainult üks vanaeit, kes noogutas mulle, nagu me oleksime koos karjas käinud.“

Veera, kes telekast parasjagu värsket seltskonnakroonikat vaatas, jäi korraks hiirvaikseks. Teleekraanil oli seesama kummikingadega proua, keda nad lossi juures näinud olid.

"Milvi... vaata seda,“ ütles Veera vaikselt.

"Printsess Astrid tähistas oma 94. sünnipäeva jalutuskäiguga pargis," ütles noorepoolne administraator neile sõbralikult naeratades, vene keeles.

Milvi vahtis. See oli seesama naine. Ei mingit tiaraat, ei mingit siidi. Lihtsalt üks väga vana rahulik naine.
"94 aastat vana, kummikingades ja printsess?“ kordas Milvi jahmunult. "Ma arvasin, et ta on lihtsalt mingi Norra pensionär. Isegi Laisik on isukupärasem, tal on vähemasti mähkmed!“