Iluprotseduurid, mõõdukalt metsikud

 Preili Bufoniida teadis, et ta oli omasuguste seas kauneim. Talle oli tema ülimuslikku kaunidust rõhutatud juba kullesepõlvest peale, alates ajast mil ta kaotas saba oli Bufoniida kaunidus kõigile teada. Seda rõhutasid kõik. "Issand, milline konn!" inimeste suust, kes teda rohus märkasid kuni "kaunitar, ära söö mind ära, sa oled paremat väärt!" limaste  nälkjate poolt, kes ärasöömise vältimiseks olid, seda küll, valmis kõike ütlema.

Bufoniida elas maja, inimeste maja akna all vundamendi sees. Aken oli eriline, see oli lastetoa aken. Toas elasid kaks väikest tüdrukut, vähemalt algul olid nad väikesed. Siis, algul, kui nad veel väikesed olid loeti tüdrukutele igal õhtul unejuttu. Paokil aknast kuulis ka Bufoniida jutte printsidest ja printsessidest, kes alguses olid konnad, aga pärast vastavalt siis printsessidelt või printsidelt musi saamist muutusid hopsti kuninglikust soost iludusteks.

Bufoniida TEADIS, et nii juhtuks ka temaga. Ta oli ühe suudluse kaugusel kroonist, troonist ja kuningriigist. 

Ühel soojal õhtul oli unejutuaeg küll käes, kuid tüdrukud jooksid alles õues. Kusagilt kostis muusika, taamal tehti lõket, kostsid sõnad "jaanipäev", "šašlõkk", "jälle oled sa purjus, vana siga" ja "las lapsed on täna kauem üleval!"

Bufoniida löntsis harjunud kellaajal oma vundamendikoopast välja jahile, kui üks tüdrukutest teda ootamatult nägi.

"Issand, milline konn!" kiljatas ta

"Äkki on prints?"

Teine tüdruk mõtles hetke ja küsis: "Aga äkki on printsess?"

"Printsess oleks ägedam, me mängiksime koos ja ta annaks oma kleite proovida!"

Tüdrukud uurisid konna põhjalikult. Juukseid pole, ripsmeid pole, küüned on töntsakad. Vist on ikka prints. Selline pole musi väärt.

"Aga teeme ta ilusaks, siis hakkab ta printsessiks?"

Mõeldud, tehtud.

Ema kuntsripsmeid läks vaja üks, poolekslõigatuna. Nuku juustest salguke. Tädi huulepulka oli küll raske Bufoniidale suuks joonistada, aga ikkagi sai parem kui enne. Küüned võis teha punase paberi ribadest ja liimiga sai need konnapreili käppade külge kinnitatud.

Nagu inimene lausa. Mitte just iludus, aga näiteks tädi Milvist tükk maad ilusam. Musitama, tõsi küll, väga ei kutsunud.

"Laseme Kevinil talle musi anda!"

Las ikka poiss musitab, oli ju printsessitegu käsil.

Kevini leidsid tüdrukud lõkkest eemal, onu Herberti telefoniga mängimast. Onu Herbert pikutas sealsamas, poolik nalivkapudel muru sisse nirisemas. Nad ei olnud rumalad piigad, Kevin ei oleks konna vabatahtlikult kindlasti musitanud, üks tüdruk juhtis Kevini tähelepanu kõrvale ja teine suskas samal hetkel konna kaunilt võõbatud suu vastu Kevini hambaklambreid.

Oh, nad olid aeglased. Kevin nägi, mis teda tabas ja hakkas kätega nii hoogsalt vehkima, et konn lendas mitu meetrit eemale.

Põrutus oli kõva. Bufoniida toibus kellegi mesimagusa krooksatuse peale. "Kauuunitaar, mida sinusugune printsess siin niimoodi üksipäini teeb?"

Järgnes midagi, mis võis olla nii röhatus kui krooksatus, imekaunis heli. Bufoniida avas silmad. Natuke rapsimist ja ripsmed pudenesid rohu sisse, paberist küüned olid juba lennu ajal kadunud. Bufoniida ees seisis imeline kärnkonnahärra, kaunilt limane, peaaegu kukla peale kokku ulatuva suuga ja natuke nalivkase moluga. Mis teha, kui ta seisis onu Herberti pudelisuu all. 

"Printsess, ma olen sind nii kaua otsinud!"

Ei noh, see on siis ikka tõsi, mis muinasjuttudes räägitakse. Üks musi ja hoppaa! oledki printsess...

Kui neid jaanipäeval ära ei tallatud elavad  nad siiani nagu nalivka sees.