Pole enam 18

 Ei ole jah. Isegi kakskümmend kaheksa ei ole. Kolmkümmend, nelikümmend, viiskümmend kaheksagi on mingi vana hea rootsi aeg, kauges lillelõhnalises tähesäralises minevikus.

Mis kaheksateistkümneselt kükitas elu plusspoolel on aastate savisest liumäest selga sopaseks tehes miinuspoolele liuelnud. Liigeste hüpermobiilsus on muutunud bursiitideks, blondidest lokkidest on jäänud ainult juuksekarva udejas struktuur, mille värv on "hiir, põlluhiir, kerge kärntõve varjundiga", vilkast fantaasiast on saanud painajate allikas.

Mis enne oli koormaks on ennast lihtsalt rasva ajanud, vea siis seda kaasa. Prillid, õnneks seesama kaheksateistkümneaastase tase,  miinused viie ja seitsme vahel, olematu numbri-, nime- ja näomälu, peavalud, mille juurpõhjus on lapsena lõhutud ninaluu, mille parandamine on kuuskümmend aastat hiljaks jäänud....

Aga ma elan, erinevalt päris paljudest omaealistest. Enam ei alga mõne vana tuttavaga kohtumine hõisetega "kuulsid, Mann abiellus ja Hugo peresse sündis plika?", isegi see aeg on läbi, kus uudiseks oli "tead, Hugo lahutas ja Mann kolis Saksamaale," nüüd on hea, kui jutuks ei tule, et "Mann suri ära, oled kuulnud, ja Hugo jõi ennast pimedaks".

Ma pole kunagi eriline optimist olnud, ainus aeg kus lootust oli rohkem kui pessimismi oligi kaheksateistkümneselt. Ma kolisin siis kodust ära ja olin kindel, et nüüd algab midagi ilusat. Kuidas see siis läkski...kole ei olnud, sest kole jäi maha.

Kas ma tahaksin seda aega tagasi? 

Jah. Ei. Võibolla. 

Kas mulle meeldib see, kes ma olen? 

Jah. Ei. Võibolla.

Mis edasi saab? 

Lõpetagem positiivse noodiga. Mu aastakümneid nooremad tuttavad ütlevad mu unetuse kohta, et "Kle, sa oled nii vana, et ei peagi magamise peale oma niigi vähest järelejäänud aega raiskama, surmani pole enam palju aega!" Nii nunnud mölakad, ma olen seda neile korduvalt öelnud.