by W
Pikas ja pimedas sügises on aega aususeks.
Millal tabas sind see hetk, et vanus vist koputab uksele? Heal juhul oli see muidugi Wolti kuller, mingi hullupööra hästi lõhnava ja aurava hõrgutisega, aga ega see nii ei jää(nud).
 |
| https://pixabay.com/photos/flowers-twigs-dry-dried-3876195/ |
No mina, muidugi, ei ole veel üldse vana, eksole, aga kui ma väidaks, et olen 18, siis võib ilmuda keegi, kes ütleb, et luges mu kunagist blogi juba need krdi 18-aastat tagasi. (WP blogiplatform sündis AD 2003). Nii et ma ei julge siin väga valetama hakata.
Pane oma parimad pajatused kirja ja jaga seda hetke, mil mõistsid, et midagi on lõplikult muutunud ning mis selle taipamise tingis.
Alustame:
* Vikerraadio oli kunagi õudse muusika ja igava jutuga vanainimeste raadio. Nüüd on see ainus, mida ma kuulan ja mu enda "nooruspõlve hitid" tunduvad pea raadio kuldvaras olevat; need kunagised õuduspalad, nii harva, kui neid veel! kostab, tunduvad lausa nauditavad.
Mis jõuab järgmise teemani.
* Ma ei tunne enam tänapäevaseid noori kuulsusi, ei kodu- ega välismaiseid, sots meedia omadest rääkimata. A kto eti ljudi?
Ja liiga suur hulk neist, keda ma teadsin, on lusika nurka visanud.
* Kui ma noorem olin, võisin hommikul voodist tõusta ja tööle (või kuhu iganes) minna. Isegi poole öö pealt koju jõudes. Nüüd tõusen, kuulatan ja tunnetan raginaid ja mõtlen, mis see täna katki või valus on. Kand enamasti. Vahel ka alaselg. Või õlavöötme lihased.
/Ei, minu puhul ei ole see endiselt vananemine - elustiilimuutus ja kaalulangus ju kaotaks sellest enamuse, nagu ka kõrge vererõhu.../
Mis jõuab järgmise teemani.
* Metalltuubide lahtikruvimine - see ei ole enam Kosmose joogikonsentraat või Põltsamaa marmelaad. Pigem Voltaren või Diclac.
* Kui kunagi oli energiatase nagu radiatsioonikiirgus peale Tšornobõli reaktori plahvatust, siis nüüd on nagu Estonian Airi ja Nordicasse maetud riigi raha - pehmelt öeldes igaveseks kadunud. Ja ma pean mõtlema, kuhu ja miks ma seda olemasolevat suunata tahan.
Mis jõuab järgmise teemani.
* Kvaliteet üle kvantiteedi. Töö, inimeste, iseenda (aktsepteerimise) osas. Less IS more.
* Üle lompide hüppamine, sest ringiga ei viitsi minna, võib lõppeda neisse plartsatamisega.
/Endiselt on see kaalu, mitte vanuse, teema, onju./
* Internetis ankeetide (pangakontod, reisibroneeringud, mis tahes regamine) täitmine kui on vaja sünniaastani kerida.
"Jah, ma juba scrollin sinna kiviaega, oodake veidi" - aastad jooksevad kui kui TikToki feed, lõppu ei paista ja kui sa pead lisama kellegi veel endast vanema, siis rullimise kaolrikulu on selline, et hakkan end fitnessi jumalana tundma.
* Keegi blogijatest, andke andeks, et ei mäleta, kes, kirjutas, et noored ei oska lauaarvutiga midagi teha.
Nojah. Jah. Olid aastad, kus äsja tööturule paiskunud isikud olid arvutis pädevamad kui mina, aga täna - osaliselt neti- ja nutisõltlased, kes ehmunud imiku pilguga Windowsi jõllitavad.
* Maakas siin hiljuti kirjutas midagi stiilis, et "gravitatsioon ja raskusjõud võidavad alati".
Ja Maakal on alati õigus...
... muidu on ka kõik hästi, elu, teate, algabki seal kusagil keskeas, eelnev ja kõik, mis iganes seal juhtus, on tegelikult vaid eelsoojendus ja mingite järeldusteni jõudmise paratamatus. Mingi väike ragin siin-seal või paindumuse asendanud paistetus - äh, igal asjal on oma hind.
Postitused
Ahjaa, see, et 200x sündinud võivad täisealised olla, üllatab mind siiani.
VastaKustutaMa olin 8-aastane, kui pidin mingil peauuringul käima. Pärast kuulsin pealt (no pun intended), kuidas ema vanaemale tulemusi resümeeris: "Tal on vanainimese aju!"
VastaKustutaVähemalt inimese. Aju.
KustutaMispoolest vanainimese aju lapse omast erineb? Mu esimene mõte oli kohe "jube kortsus!"
KustutaSeda ei söandanud ma uurida ei siis ega ka kunagi hiljem. Igatahes mingit n-ö päris diagnoosi ma ei saanud, probleem (äkilised minestushood) kadus hiljem ise ära, jäi ainult kustumatu mälestus.
KustutaKõige vääramatum oli see, kui ma kaks aastat tagasi ortopeedi juures käisin oma põlvevaluga ja lugupeetud tohtrihärra tuima näoga ütles, et "jah, kulumine on näha, eks vanus on ka juba selline". Kuna ta mulle otsa ei vaadanud, vaid arvutiekraanile, siis ta mu juuksepiiri sisse kerkinud kulme ei näinud. Pärast ma guugeldasin, krt, ta ise on must kaks aastat noorem, nolk nihuke ma ütlen :D (Ma eeldan, et siis tänaseks päevaks on tal endal kah põlved kulunud, sest vanus on ikkagi juba selline.)
VastaKustutaMa olin 33 kui mu samaealine tuttav jäi traktori alla. Kole asi, mis teha. Uudistes oli lausa ja puha. "Keskealine naine sattus liiklusõnnetusse" oli uudise pealkiri.
KustutaKõigi kolmekümnekolmeste nimel: õudne!
(Tuttav sai oma kõrgest vanusest hoolimata õnneks terveks)
Veel paremad on lugeda, et eakas mees sai autolt löögi, ja edasi, et see samane 57-aastane mees ka kontrolliks haiglasse toimetati.
KustutaA ju ta siis nägi eriti halb välja, auto alla jäämine ilmselt ka võimendab seda.
Mul on "vana"-olemise kohta kaks eredat mälestust. Esimene oli siis, kui hakkasin oma mehega samas firmas töötama. Ütlesin endale, et ma olen nüüd juba nii vana, et mulle pole enam olulised mingid töö juures toimuvad peod, sellega kaasnevad armumised või flirdid, võin küll mehega hommikust õhtuni koos olla. Olin siis 37-aastane. Oi, kuidas ma eksisin...
VastaKustutaTeine kord oli siis, kui mees mu maha jättis ja me oma kodu müüsime. Ostja oli 85-aastane naine, eks ta ostis selle maja, mõeldes oma pojale ja pojapojale. Ta oli kursis minu kurva looga, et 60-aastaselt jään ilma nii mehest kui kodust. Ta ütles, et aga sa oled ju "noor inimene", küll saad endale uue ja parema elu. Muidugi ma ei uskunud teda, aga tegelikult nii läkski.
Kui rääkida üle lompide hüppamisest, siis... hullud pääst! Ikka tassakesti ringi tuleb minna. Ja nooremaid artiste kui 40-aastased pole minu radaril olemas. Ega tule ka. Kuulan plaatidel vanu rokipeere. Hiljutine avastus oli, et Scorpionsi liikmed on sakslased. Ei ole võimalik, et sakslased nii hästi laulavad, ise 80-aastased!
Minu jaoks on kah hämmastav, et pärast milleeniumi sündinud on juba täiskasvanud. Neil on isikukoodis ka teine algusnumber, meil oli 3 ja 4. Näen seda, kui noored mu korteri üürilepingut sõlmivad.
Kuulge kommenteerijad, see oli ju meemiüleskutse, ärge kõike vanaduseteemalist siia kommentaariumi jätke, muidu pole miskit kirjutada ;)
VastaKustutaAinus moment mis mul postitusest vastu kajas oli 200x sündinute täisealiseks olemine. Samas on vananemise mõistmise momente küll kuid teistsugused, jätan need oma blogipostituse jaoks :P
Mul oli grupis täpselt 4 inimest, kes väitsid, et julgevad (veel) helistada. Ka üks märk aja muutumisest.
VastaKustutaKusjuures minu meelest on ka helistamine lausa häbematus. Nagu ette hoiatamata ukse taha tulemine. Mis oli kunagi ju täiesti normaalne.
KustutaEsimene märk, mis mind toona väga kurjaks tegi, oli asjaolu, et ei näinud enam palja silmaga lugeda. Esimesed lugemisprillid olid +0,5 ja avardasid oluliselt mu maailmavaadet. Meenutades asjaolusid ning sündmusi sidudes jõudsin järeldusele, et siis oli mul aastaid 45..46
VastaKustutaTeine, hilisem vananemise tajumise ilming oli sõprade-kursavendade ja muidugi ka isiklike abikaasade rasked haigused ja lahkumised teise ilma. Eelmise aasta kursa kokkutulekul tegime edekabeli, kes võtab päevas kõige rohkem tablette. Ma päris viimane polnud, aga viimaste hulgas:) See tõstis pisut tuju. TT kombel vananemise märkidest pikalt-laialt kirjutada pole omakorda üldse mingit tahtmist. Juuksed on mul vähemalt kõvasti peas kinni :D
See ei seondu vananemise, vaid maailmavaate avardumise oaga. Ma sain ales 18-aastaselt autokooli minnes aru, et ma ei näe, vist. Noh, peale esmast arvamust, et ma olen aeglase reaktsioonikiirusega ja üldse pisut juhm. Peale -2,5 prillide saamist olin ma paar kuud täiesti jahmunud, et tglt oleks koguaeg pidanud nii olema.
KustutaHea nägemise korral ei suuda ette kujutada, mis tunne on viletsamaga. Noorest peast kunagi proovisin prille kandva sõbraga kõrvuti onjekte vaadata. Ei suutnud mõista kuidas saaks üldse toimetada kui juba 10 meetri pealt bussipeatuse nime ei näe.
KustutaKusjuures mina tean, mismoodi on elada poolpimedana ja täitsa nägijana! Mul oli väga tugev lühinägelikkus kuni 26. eluaastani - vasaku silmaga nägin ma silmakontrollis tabeli asemel ainult valget laiku seinal, isegi seda ei näinud, et seal üldse mingit tähed või sümbolid oleks peal olnud (ja see on väiksem vahemaa kui 10 meetrit). Parema silmaga nägin rohkem. Bussipeatuse nimede lugemine või bussinumbrite nägemine mu ellu siiski ei kuulnud - toimetada saab niimoodi, et tead peast, mis peatus kuskil asub. Siis käisin laseropil ja järgnevad viisteist aastat elasin kotkasilmana. Nüüd viimase paari aastaga on väike miinus tagasi tulnud, aga prille veel vaja ei ole.
Kustuta