Sa ju tead kes on merihobud? Kes siis neid mere malenuppe ei tea! Loksuvad lõunamaiste vetikatega kaasa ja mugivad pisikesi vähikesi süüa. Kogu elu merivähid. Üks aasta - merivähid, järgmine aasta - hommikul vähid, lõunaks vähid, õhtuks, oh imet, jälle vähid. Kolmas aasta - pole vaja vist kirjutada, et ikka sama menüü, vähid.
Sama lugu oli söömisega meie jutu kangelasel, merihobu Hippokal. Hippokas oli juba kolm ja pool aastat vana ning ei olnud oma elus söönud muud kui vähikesi. Hommik, lõuna, õhtu, jõulud, sünnipäev, pühapäev - vähid.
Nagu kõik merihobud, eks ole. Aga Hippokas oli teistest merihobudest erinev, ajal kui Hippoka ema muna, milles tulevane merihobuke hõljus, Hippoka isale üle andis, kandis meri läbi üleantava munapusa tilga kai pealt vette visatud nõudepesuvett milles oli maasikamoosi purgi loputusvesi ja kaks friikartulitükki. Õnneks läks hästi ja friikartulitükid ei sattunud koos Hippoka õvede ja tema endaga isa kõhukotti, kuid midagi jõudis Hippokani siiski.
See "midagi" muutis merihobukest, Hippokas ei olnud selline nagu teised merihobud. Hoolimata oma vähikeste-menüüst oli tal alati tunne, et maailmas on rohkem maitseid kui ainult vähikestade liivamekk ja vähiliha meremaitse. Kusagil pidi olema midagi enamat, ta ju ometi mäletas midagi erilist, magusat ja krõbedat ja soolakat ja.... erilist.
Neljas eluaasta jooksis. Vähikesed olid aina igavamad, igatsus aina suurem.
Hippokas oli just saanud oma kõhupauna uue kurna lapsukesi kui - arvata on, et hormoonid, te ju saate aru - ta otsustas, et ta peab leidma koha, kus meri maitseb magusalt ja krõbedalt, soolaselt ja roosalt korraga. Otsus oli impulsiivne, sabake keerdus vetikavarre küljest vupsti lahti ja tõusuaegne merejõgi viis Hippoka kaasa. Vool oli looklev, hobuke pöörles äkilistes kurvides mõnikord lausa pea alaspidi, vahepeal seevastu loksus rahulikult läbi meremetsade hõljuvate värvide. enese suureks üllatuseks avastas ta, et meri maitses kõikjal erinevalt, kodupuhma mekk oli äkki suust pühitud ja kord oli huultel tindikala mõrudus, samas jälle fucuse joodimaitse. jõesuudmete lähedal oli riimvesi ootamatult mage, see oli ebamugav, kuid õnneks viis vool Hippoka sealt ruttu kaugemale.
Kuni äkki... Hippokas sirutas kiiresti saba ja haaras esimesest ettesattunud kombuvarest kinni... äkki tajus ta midagi lapsepõlvest tuttavat. Magus lõhnav vesi, maasikapurgi pesuvesi. Piprane kergelt kõrbenud aimdus - friikartulite rammus maitse. Sinna vahele palju võõraid aroome. Kotleti rasvane lihamaik, üksikud eksinud limonaadimullid, leivapuru...
Merihobu hõljus ja maitses, suu matsutas ja maigutas vasakule ja paremale. Oli häid maitseid ja oli keskpäraseid, mõni mekk pani suisa sülitama, teise järele sirutus Hippokas end kogu kehaga nii kaugele kui vetikavars lubas. Maitseid oli tohutult, ärevus mis sellest valikust tekkis oli korraga hea ja hirmus. Tahaks nagu veel, aga enam pole kogemuste jaoks ruumi.
Ainuke mida ei olnud, olid vähikesed. Hippokas ei tabanud kordagi kodust turvalist hommikueine mekki, lõunasöögi maitset, õhtuoote maiku. Aina uued ja uued lained käisid temast üle kuni Hippokas muljete üleküllusega enam mitte toime tulles minestas. Saba keerdus vetikarootsu ümbert lahti, merevesi haaras ta kaasa ja merihobu hõljus rannakohviku nõudepesuvee toru juurest kaugemale.
Kui Hippokas jälle toibus leidis ta end oma kodustest vetikalaantest. Vool oli teinud ringi, kui tõus viis ta ranna külje alla, siis mõõn oli Hippoka koju tagasi toonud. Ta napsas sabaga kähku end kelbatüve külge kinni ja hakkas sööma. Amps vähike vasakult, klõmps vähike paremalt. Siis jälle naps vasakult ja lurts paremalt. Õige mitmeid kordi kuni kõht kenasti vana head tuttavat toitu täis sai.
Täis kõhuga tuleb ju uni? Minul küll tuleb, kas ka sinul?
Jaa! Aga loen ma su jutte ikkagi hommikuti.
VastaKustutaMa kirjutan neid öösel, kui uni ei tule :)
KustutaUnd ikka ei saa.
Ei tule, friikaid ja maasikamoosi tahaks.
VastaKustutaKorraga või? Maasikamoos ketšupi vm kastme asemel?
KustutaJah. Friikad on ju põmst vahvli konditsioonis.
KustutaNojah, kui soola ei ole lisatud, siis äkki tõesti.
KustutaA ma tahan selle jutu peale kahvliga sodistatud keedukartulist, imeõhukestest suitsupeekoniribadest, munast, natukesest hapukoorest ja riivsaiast (võib ka leivakuivik) tehtud kartulipannkooke pohlamoosiga.
"Läänerindel muutusteta" on raamat, mis mulle alati sõnaga kartulipannkook seondub. Arusaamatu, kuidas see nüüd siia merihobude ja solgitorude vahele sattus.