Ma ei salli hommikuid. Kui ma kunagi peaks kellegi tapma, siis jälgige kellaaega - see toimub raudselt enne kaheksat hommikul. Kui mõrv on toime pandud peale kümmet, siis on mu süülisus kahtlane. Kui paberitesse läheb kirja kellaaeg peale kella nelja, siis olen ma kellegi poolt süüdi lavastatud.
Oma viga tegelikult. Õigel ajal tuleb magama mina. Ma lähen ka, ausalt, lihtsalt uni ei tule minuga kaasa. Loen raamatut, vahin lakke, mõtlen ilusaid mõtteid ja siis taipavad koledad mõtted, et ohhoo, siin on üks võrdlemisi unine aju, võtame üle!
Seepeale on kolm võimalust.
Esimene ja mõjuvaim: ma hakkan numbreid lugema. Ausalt. Ma hakkan alati numbreid lugema kui midagi painab, olen neid lugenud nii teatris kui kõndides, ujudes ja muidugi voodis und oodates. Numbrid on juba nägupidi tuttavad, näiteks kaheksa on üks tore sell, ümmargune sihuke, mõnel päeval küll kuidagi liiga ümmargune ja libe. Seitsekümmend neli on seevastu ebameeldiv kuju, ei ole tal ei saba ega sarvi, eile näiteks võttis ta mu meelest imelikke poose ja oli lihtsalt koledat värvi. Poriroheline või midagi sellist.
Numbrite lugemine on küll parim kuid paraku mitte piisavalt hea. magama võin ma jääda, aga seda ei ole kauaks. Hiljemalt tunni pärast ärkan ja olen kindel, et juba on hommik ja pean tõusma ja... nojah, ma juba kirjutasin, mida ma hommikutest arvan.
Teine võimalus end koledate mõtete eest kaitsta on rabada kätte telefon ja seal ringi rullida. Jaa, ma tean, juba selles lauses peitub oksüümoron. Nett ja ilusad mõtted... Mõnikord jätan telefoni kööki. Mõnikord rullin kuni telefon näkku kukub.
Kolmas ja kõige ajuvabam valik on lihtsalt üles tõusta ning teha midagi, mille järele kodu ammu juba oigab. Koristamine on tavaliselt see, mida ma alustan. Unele ei aita see karvavõrdki kaasa, kassid satuvad paanikasse, pesu pole kuhugi kuivama panna, sest ööseks ma kuivatit sisse ei taha lülitada - kui ikka uni peaks tulema, siis ei taha, et selline asi tööle jääb. Kasside paanika on muidugi hindamatu, nende silmad on nagu pannkoogid ja mu meelest on väljastpoolt näha kuidas nad mind hullumeelsuse skaalal üritavad paika panna.
Mis seal ikka. Vanainimese veidrad hädad.
Aga mida koleda seitsmekümne neljaga teha? Kui ma ta vahele jätan jookseb ta teiselpool ilusate numbrite rida, hüppab üle-alla ja hõikab "Aga mina, loe mind ka, sa unustasid...!"
Oeh. Ta pole ju süüdi, et sellisena sündis.
Pildil piilub tuduv kass, et ega ma ometi lolliks lähe ja koristama ei tõtta.
Olen sinuga samas unetute parteis. Sama lugu, uni ei taha tulla, ja kui tulebki, siis on seda tunnikeseks, no või heal päeval kaheks tunniks. Ja võitlus algab uuesti. Olen minagi numbreid lugenud, aga see nõuab ajult ikkagi mingit aktiivsust, et mõelda, mis on järgmine number, ja seega ei saa aju päris vabaks, et uni tuleks. Ühest artiklist leidsin uue nipi, mida kasutada, kui mõtted peas ei lase uinuda. Lõputult korrata mingit ühte sõna, mis matab muud mõtted enda alla. Mina võtsin sõnaks "uni". Natuke parema tulemuse andis, kui numbrite lugemine.
VastaKustutaMinu retsept: Mõelda mingi roa/küpsetise peale, mida oskad teha, oled kasvõi korra teinud või päeval tegid. Hakata selle valmistamist mõttes kellelegi teisele õpetama, võimalikult üksikasjalikult (soovi korral võib ette kujutada, et oled TV-s, kui see mõte muidugi sind liiga leili ei aja). Vajadusel võib seda teha võõrkeeles, mõjub eriti hästi (aga siis peab sõnavara valdama, liiga keeruline ei tohi olla). Uni tuleb enne, kui toit ahju/pliidile saab. Armastus kokkamise vastu ei ole seejuures vajalik.
VastaKustutaMina nt ei oska söögi tegemist kellelegi õpetada, vähemasti mitte reaaloludes, sest kipun asja autopiloodil üle võtma ja liiga palju sekkuma ja tänitama. Ilmselt mul viskaks ka voodis adrenaliini täiesti lakke.
KustutaA kas see sobibks, külmal ja niiskel õhtul teki alla pugedes - mõtle endast kui kaalikast.
Kujutle, et sa oled ahjus pehmeks küpsev kaalikas. Tunne, kuidas sa järk-järgult muutud mõnusalt soojaks ja pehmeks ja uniseks... Trikk on nüüd selles, et uinuda enne kui päris palav hakkab ja akna avamiseks voodist välja peab kargama.
Einoh, võib-olla oli "õpetama" vale sõna; ütleme siis - näitad ette, ise samal ajal kommenteerid. Kuulajas-vaatajaskonda ei tohi ette kujutada, kui see närvi ajab. Võib ka raamatuid vms arvustada või ümber jutustada (kergekaalulisemaid, et kole ei oleks). Mulle näiteks see kaalikavariant ja selle teisendid ei sobi, sest ma hakkan ennast süüdistama endale valetamises, aga tähelepanu on just vaja endalt eemale saada. Pigem hakkaks naeritõmbamise lugu ümber jutustama; pakuks, et uni tuleb hiljemalt enne kassi saabumist.
KustutaAga ette kujutada, et oled lutikas ja pead hästi vaikselt olema, et sind ei avastataks, jagades samal ajal viipekeelseid teadmisi ka teistele lutikatele?
KustutaVõi ajaks see sügelema...
Meenub Agu Sihvka ja mesilaste tants, aga paraku see Kaamose unemuret ei lahenda...
KustutaEnda ohuolukorda ("et sind ei avastataks") kujutlemine mind isiklikult ei aitaks, ja siis on tähelepanu ikkagi minu kui lutika isikul. Keele valikul on oluline, et ei ole liiga lihtne ega liiga keeruline, seega viipekeel ei läheks mitte. Ma soovitan endiselt tegeleda kellegi teisega, mitte otseselt iseendaga. Numbrite ettekujutamine on sisuliselt sama, aga minu jaoks näiteks liiga üheülbaline, mõte läheb rändama.
KustutaA oleks jube imelik ka kui me siin hea une ja uinumise saladuse praegu mõne blogikommentaariga lahendaks.
KustutaLäheks Nobeli preemia saagimiseks.
Õige, ega me siin mingid humanistid-altruistid ei ole.
KustutaMis kokandustund, mis kaalikas...
VastaKustutaIgasugune mõte suhtlemisest ajaks une täiesti ära.
Point Nemo, paat keset merd, pehme ilm - seda võiks proovids
Õhtune meeldivalt jahe ja tühi kõrb, hakka liivaterasid loendama.
KustutaJa ära selle suuremat sorti kivikese leidmisel kassile väga ropusti ütle.
Kõrbeservas võib kivikesi teha ka lõvi.
KustutaEee... Ma mõtlesin, et kassile võib liivakastist mõni kivike käpapadjandite vahele jääda.
KustutaNeed sinu mõtted ja arusaamad... Me peame neid veel Google piltidega täpsustama. Aga teatud tingimustel, mul on õrn närvisüsteem ja rikkumata maailmavaade, eksole.
Mõtted, sõnad, numbrid ja muu mis paneb aju tööle, on minu puhul saadanast. Mu pea protsessib, arvutab, mõtleb ja sõnub niigi hyperkiirusel põmst ALATI. Mistahes meditatsioonid lihtsalt ei tööta, sest iga paradiislik pildike ja laulu ehitaminegi katkeb pingutusest hoolimata ning lõpeb äkki pealelendava homsete tööde nimekirja juures ja siis on uni lootusetult läinud. Nii ei juhtu ainult yldnarkoosis, aga seda saab väga harva. Seega ma palju kurja teinud magamatusega enam ei mängi ja kindla tulemuse ning miinimum-unetundide saamiseks tarvitan aineid. Mitte nn unerohte, on ka teisi nt skeletilihaselõõgastajaid. Selliseid, mis ei tekita sõltuvust ega võõrutusnähte. Mul on sõltuvus öösiti magamisest.
VastaKustutaAastaid võttis aega, et numbrite lugemine aju vait lööks. Aastaid, kui mitte aastakümneid. Nüüd olen proff.
KustutaAga igava raamatu lugemine?
VastaKustutaOlen mitme aasta pikkuse katseperioodi tulemusena aru saanud, et minul soodustavad und kolm asjaolu: mõõdukas füüsiline tegevus päeval, värskes õhus, kindel magamamineku kellaaeg ( ma hakkan enamasti 22.30 uniseks jääma ja seda ei tohi tähelepanuta jätta) ning viimase avastusena aitab paremini magada ka väike snäkk kell 21, nt pool võileiba vms. Alati kahjuks sellest ka ei piisa.. Mingid abiained ei ole mulle seni üldse mõjunud.
Üks raamat on maailmas, mida lugedes ma magama olen jäänud: "Plekktrumm"
KustutaNo pole ju igav raamat, aga midagi selle rütmis surub silmad kinni.
Nina peale kukkuda laskmiseks liiga paks raamat, kui aus olla.
Magaminekurituaalid...khm, olen selleks liiga impulsiivne ja kaootiline.
Ma kuulan raamatuid päris palju ja leidsin ühe millega ma juba 8 päeva olen 10 minuti jooksul magama jäänud: Silmarillion. Ega ma ei arva et see igavesti aitab aga 8 päeva! Ja ma pole veel teise peatükini jõudnud :) Neid mida lugedes uni tuleb on vähe, ikka läheb huvitavaks. Küll aga olen proovinud seda samm sammu haaval millegi tegemise läbi mõtlemist. Mina küll õmblemisega. Kust riiulist ja raamatust ma lõike leian, kust riide välja võtan, kuidas riide triigin, mis tundega käär lõikab, kuidas riide servad kokku ja esimene õmblus poiste öiste haaval, siis teine. Meeletute detailidega ja nii et riie on peaaegu kahe näpu vahel tunda. Vahel aitab. Ja kui ei aita siis on mingi töö vähemalt läbi mõeldud.
Kustutamul on heaks unejutuks rahulikumat sorti folkloor, hetkel on käsil puupärimuse oma. Seal on sellised lühikesed laastud, mis on puuliikide kaupa peatükkidesse jagatud. Enamasti on seal lihtsalt folkloorne info, mida mingist puuliigist usuti, see on piisavalt huvitav, et mu tähelepanu iseendalt ja oma asjadelt minema viia, aga mitte nii erutav, et une tulek märkamata jääks.
KustutaKus selliseid asju leiaks, netis nimelt?
KustutaUniseks ma ei muutuks, ma armastan veidraid uskumusi, mu ajule meeldib neid kollektsioneerida.
Muidu hea unega kuid täna öösel ärkasin üles selle peale, et nägin unes, et nägin unes (ei ole näpukas) et auto maja eest pihta pandud ja ratas takkapihta, võtmed sealjuures ilusti tagasi toodud. Kuidas ilma võtmeteta sõidavad või miks üldse tagasi tuua??? Rahustuseks kobasin kas ikka pikk puss mugavalt käeulatuses kui kutsumata külalised peaks veel majas olema. Öösel ei viitsinud unenägu kontrollima minna, hommikul küll kiikasin igaks juhuks aknast välja :P
VastaKustutaUuesti magama jäämiseks on minu nipp iseäranis toredaid mõtteid mõelda. Teine võimalus meenutada hommikuse ärkamise ebamugavust kui kunagi pidin kella kuueks hommikul tööle minema. Äratuskella pirin on parim uinutaja, sest üritab vägisi äratada. Eriti kui tead, et sina pole see, kes peab ärkama vaid võid rahumeeli edasi põõnata.
"Nägin unes, et nägin unes"
KustutaSeilasime, teame.
mul on äratuskella helin hea uinutaja eelkõige sellise loogikaga, et kui ma pean kella peale ärkama, on uni rahutu, iga natukese aja tagant lähevad silmad lahti, sest ma tean, et on mingi sündmus, mis varsti juhtub (äratuskell) ja mida tuleb tähele panna. Kui kell ära heliseb, siis otsustab mu aju, et nüüd see juhtus ära, nüüd saab rahulikult magama jääda.
KustutaMul ei tööta igavate asjade lugemine ega lammaste või numbrite lugemine, sest need on nii nürid tegevused, et aju hakkab nende käigus ikka oma tüütuid mõtteid mõtlema – mis ju ongi mitteuinumise põhjus. Kaks varianti, mis aitavad: huvitav raamat või mõni taskuhääling. Raamatuga on see häda, et kui uniseks jään ja raamatu käest panen, tule kustutan ja end asendisse sätin, on aju selle lühikese protseduuriga mõnikord jälle uuesti ärkvel. Nii et mu viimase aja lemmik on mõne jutusaate kuulamine – panen juutuubis mõne sobiva tämbriga tegelaste vestluse käima ja reeglina olen kümne minutiga kutu. Ärkan millalgi vahepeal korraks üles, aga muud taidlemist ei ole peale läpaka kaane kinni vajutamise, nii et jään kohe uuesti magama. Aga jah, seda tuleb jälgida, et oleks sobiva häälega vestlejad, ei tohi olla liiga kile või siis ka ebaühtlase valjusega rääkijad, muidu tuleb vestluse kuulamiseks ühe vaiksema rääkija pärast valjemaks panna, aga siis sekkub teine, kes on valjem ja ehmatab ärkvele. Vestluse jälgimine aitab hoida aju oma mõtteradadele minemast. Boonusnipp: muidu mulle need apple'i kõrvanupud ei meeldi, pudenevad liiga kergelt kõrvast välja, aga selle magamisnipi jaoks on need ideaalsed, kui uniselt külge keeran, tulevadki kõrvast välja ja saan rahumeeli edasi magada.
VastaKustutaLugemisega mul sama mure. Kõik need protseduurid tegevuse lõpetamisel ajavad jälle pea selgeks.
KustutaAga ma loen numbreid just neile keskendudes. Iga arv on ise nägu, erinevad värvid ja seosed - see hoiab meeled ühes kohas kinni.
Ei salga, et omamoodi lohutab on näha, et unehädas on meid leegion.
Point- meditatsioonid on IGAVAD, sellepärast ei suuda ma kuigi kaua ennast nendega vägistada. Mõte hakkab lausa karjuma uue toidu järele, nii et kehal hakkab ebamugav ja närv läheb närvi, ja selleks korraks niipalju siis uinumisest.
KustutaEelmises kommentaaris jäid mul lugemine ja loendamine ühe sõna sisse lõksu.
KustutaUne kohalemeelitamiseks mõeldud tegevused on igavad põhjusega. Kammid ajutegevused nii sirgeks kui võimalik, pusad ja keerud kisud lahti ja ei lase seda kammi (meditatsioon, loendamine, monotoonse jutu kuulamine) lahti. Mul on sünesteetiliste seoste tõttu numbrite ja värvide-kujundite vahel see tegevus suhteliselt piiripealne, film loendatavatest lärmakatest kirevatest vingerdavatest numbritest käib hoogsalt, kuid kuniks suudan end ainult sellel rööpal hoida on asjast abi.
Inimesed on kõik erilised. Sestap saame abi erinevatest asjadest. Ja see on viimase peal äge!