By W
6. päev (05.09.24)
Vaesumine: muna- ja kassitoidusaaga
Maakas
oleks pidanud oma kana reisile kaasa võtma, siis me oleks kõvasti
säästnud.
Või siis oleks pidanud me munarestiga lennukisse ronima, sest väike
karp pisikesi mune maksab Kreetal enam kui 2 eurot. Ja need ei ole
mingid sellise „tantsib vihmas, siis naeratab ja muneb” kanade
munad, vaid täiesti tavalised.
Omlett,
munadega muidugi, ja salatiga kujunes meil hommikurituaaliks. Neli
munakarpi
kulus reisil - see pole naljaasi. Viienda karbi mune oskas Maakas
lihtsalt ära kaotada. Ma ei tea, kuidas see võimalik on.
Õlut
ja kassitoitu läks ka kuidagi palju ja meie eelarve hakkas
kreekalikult varemeteks lagunema. Ainult et kas keegi meie tühja
pangaarve vaatamise eest maksaks? Jõudsime järeldusele, et ilmselt
mitte ja olime järsku silmitsi tõsise dilemmaga – kas me säästame
nüüd munade või kassitoidu pealt?
Õlu
jäi muidugi kohe teemast kõrvale, sest kuumas peab inimene ju ometi
midagi jooma, ja me ei olnud kohalike õllede valikule veel kaugeltki
ringi peale saanud.
Meie kodustatud olevus, kes enamuse meie puhkuse ajast resideeruski meie juures |
Nagu tellitult ilmus kohale veel üks kass. Aga see ei olnud mingi nunnu kiisuke nagu Katkine Kass, vaid hoopis räsitud kõuts, kel oli näos arme rohkem kui maffiakoosoleku uksehoidjal. Ja see peletis hakkas kohe meie Katkist Kassi peksma nagu teeks oma igapäevast trenni. Eriline rets! Kohe oli selge, kuhu meie kassitoit pidevalt kadunud oli. Otsustasime, et hakkame Katkist Kassi söötma ainult siis kui ise väljas istume ja taktika töötaski. See paks ja ahne kassimorda hoidis meist (ja strateegilisest veepudelist) eemale ja Katkine Kass, meie hale hellik, sõi edaspidi laua kõrval Friskiest ja muud head ja paremat. Finantsid olid jälle selleks korraks kontrolli alla saadud.
Tehke pilt lahti ja zoomige, siis saate aru, mis mordaga tegemist |
Maakas on tõesti maakas
Ennelõunane meres käik oli meil sama traditsiooniline kui Vici heeringafilee. Ühes sellele järgneva poes käiguga. Maakas tuli sel korral merre läätsedeta, usaldades, et kui ma ütlen, et loodesuunal on midagi kaunist, mida peaks pildistama, siis ei jää ta millestki väga ilma. Pärast telefonist vaatab.
Ilusaid asju oli kõikjal; loodes, kagus, vasakul, paremal... |
Poes varusid täiendades otsustasin kasutada momenti, et Maakas kissis silmadega poes kaupu tuvastades asjadest nagunii aru ei saa ja hiilisin muidugi mütsiriiuli suunas. Jaa, ikka samane roosade lilledega müts, mis minu meelest ta mutikleidi kõrvale sobis.
Aga Maakal ei olegi vaja näha, et mind läbi näha. „See müts unusta nüüd heaga igaveseks ära, sa ei saa seda!” sisises ta läbi hammaste.
Et me seal poes ennegi jagelenud olime, otsustasin olukorra päris piinlikuks muutumist ennetada ja teema kõrvale juhtida. Küsisin: „Kuule, Maakas, kas sa oled kunagi hummust söönud?” Täiesti lamp küsimus ju, umbes sama hea kui uurida kas ta on kunagi merre kusn... eee... urineerinud.
Vaikus.
Maakas tundus pisut mõtlevat. Siis kergitas ta kulmu, ja teatas, ise
ka üllatunult, aga sealjuures väga tõsiselt: „Ei, ei ole.”
Tahtsin
juba küsida, kas see käis hummuse või selle teise asja kohta, aga
sain õnneks sõnasabast kinni, sest mere kohta ei olnud ma ju kõva
häälega küsinud. Ega ma seda eitavat vastust ka uskunud oleks, nii
naiivseks ei maksa mind pidada!
Ja nüüd arvake ära, mida me ostsime. Hummust muidugi! Grillpaprika lisandiga. Ja seesamiseemnetega grissineid hummuse suhu toimetamiseks. Rosmariiniga grissineid, nimelt, ei olnud saada. Ja siis veel Alfa nimelist kohalikku õlut. Brunchiks piisab.
Teravad elamused Aquaworldis
Alguses
oli meil suurejooneline plaan minna Heraklioni kuulsasse
CretAquariumisse. Lennujaamast saati on saar selle koha reklaame
täis.
Kujutasime
ette, kuidas suured akvaariumid, hiiglaslikud haid ja värvilised
kalaparved meid lummavad. Aga siis otsustasime enne sinna tormamist
lugeda Tripadvisori kommentaare. See on peaaegu sama hea meelelahutus
kui kadunud Perekooli foorum. Ja oi, kus inimesed vingusid! „Klaasid
määrdunud", „kalu ei saanudki paitada ja lapsed nutsid",
„haikala tundus depressioonis, sellega ei tegelenud keegi”, „mees
tahtis kohe lähimasse kalastustarvete poodi tormata, me peame vist
lahutama". No meil tuli jube hirm peale ja pidime oma kava ümber
mängima.
Sõitsime
hoopis Hersonissoses asuvasse Aquaworldi - reptiilide ja mereloomade
päästekeskusesse.
Ja
see oli õige otsus!
Täiega
rahulik ja zen koht, kus nii inimesed kui loomad oma aega parajaks
teevad ja end mõnusalt tunnevad. Seal nad olid: igasugu päästetud
maod, iguaanid, leeguanid, kahekajalad, mureenid, sisalikud, raid,
kilpkonnad ja muud olevused, kes, kui just vees ei elanud, vaikselt
oma uuest elust võrdlemisi vabadena ringi liikudes rõõmu
tundsid.
Leeguanid - terraariumi uks oli avatud ja nagu me nägime, käisid nad väljas ka - oma "puuri" said nad liigse rahva, katsumise ja laste eest taanduda |
Seiklesin seal telefoniga ringi, kükitades vahepeal põrandale, et leeguanide parimaid poose jäädvustada, kui järsku tundsin, et ... et keegi ... KATSUB MU KANNI!
Ja mitte niimoodi sõbralikult ja vallatult, stiilis „ups, vabandust”, vaid ikka korralikult jõhker ja kõva sadomaso värk. Hea, et see mind näoli leeguanide salatikaussi ei löönud. Mul jättis süda paar lööki vahele. Instinktid lõid sisse – kiljatasin, karjatasin ja tegin suure hüppe nagu sellesse keskkonda absoluutselt sobimatu känguru. Maakas vaatas mind suu ammuli, täiesti jahmunult, sest ta ei olnud seda külge minust kunagi varem näinud. No ei ole põhjust ka olnud.
Pulss
laes ja kogu sülg ehmatusest kopsu tõmmatud, pöörasin ringi ja keda ma
näen? Pervoks ei ole keegi muu kui hiiglaslik kilpkonn, keda ma enne
märganud ei olnud. Ju varitses kusagil nurga taga, olles kannatlik
ja piisavalt madalate kannide osas eriliselt motiveeritud. Et õigel
ajal söösta... Endal tal oli nüüd nii muhe nägu peas, et võis
arvata, et see oli tema päeva tipphetk.
Tõmbasin
hinge ja noogutasin: „Ehhee, Kilbik-Nilbik, kõigest sina! Ma saan aru, et see on mingi
sinu stiilis high five ja see on täiesti okei, sest sa oled täitsa tore!”
Patsutasin ise ka seda mürakat tagumikule ja läksime sõbralikult
laiali. Nii kõva kanni ei ole varem minu käes alla sattunud. Hiljem ka muidugi mitte...
Voah, peaaegu nagu dinosaurust oleks patsutanud! |
Sellega
minu läbielamised muidugi ei piirdunud.
Maakal
tekkis järsku tungiv vajadus püütonit näppida. Sellist rõvedat
keskmisest laudlinast pikemat ja voodilinast pisut lühemat madu, kellele Kreeta kuumusest väheks näis jäävat. Ja
vähe sellest - Maakal oli vaja see roomav inimlembene roppus lausa sülle rabada!
Mina,
kes ma olen madude osas pehmelt öeldes mitte just eriti tolerantne,
võdisesin seal kõrval nagu tarretis, mida keegi kausist julmalt
välja raputab.
Maakas
tahtis, et ma sellest hullumeelsusest pilti teeks. No katsu sa teha
kui käed õudusest värisevad ja sisemine paanika sugereerib, et
pead sellest madudega täidetud põrgust kohe jooksu pistma. Sain
kuidagi, ennast täiega ületades, hakkama ja hingeldasin Maakale:
„Pilt on purgis, ole nüüd kena ja pane see liigutav voolik KOHE
käest”. See vastik voolik vahtis mind muigaval ilmel, teades
täpselt, kumma käes see võim praegu on... Ega see Maaka ja päästekeskuse töötaja pilk ka
väga teistsugune olnud. Grupiviisiline emotsionaalne vägivald!
Aga nüüd midagi hingele: me peame rääkima kaheksajalgadest.
Need elasid oma akvaariumites savipottides. Lillepottides, noh. Ja nii kui me neile lähemale läksime, tulid nad pottidest välja ja lehvitasid. Lisaks järgnesid nad käe liikumisele kui dresseeritud koerad ja tundusid jube uudishimulikud. Inimesed vaatasid neid ja nemad leevendasid oma igavust inimeste vaatamisega. Sihukesed sotsiaalsed ja ladnad elukad need kaheksajalad ongi vä?
Nad on päriselt erilised ja teistsugused kui muud väikesed mereasukad |
Järeldus oli kiire – ei, aitäh! Kuidas saaks süüa kedagi, kes on suhtlusaltim kui päästekeskuse juhataja ise?
„Mnjah, hea, et me sigalasse ei tulnud,” ohkas Maakas. "Jah, sigadel on ju inimeste silmad," ohkasin vastu.
Jätsin Aquaworldi külalisteraamatusse otse südamepõhjast tuleva sõnumi: f*cking amazing, thanks! Maakas ei uskunud hästi, et ma nii kirjutasingi ja vaatas asja üle. Ja jäi rahule, sest ta arvas täpselt samamoodi.
Lonkisime Hersonissoses paar peatusevahet Malia poole ja vaatlesime tänavapoode. Sisse meid eriti ei kiskunud, sest miskipärast müüakse seal keskmise kreeklase suuruses riideid, millega meil midagi peale hakata ei ole. Või noh, minul kindlasti ei ole. Nagu ka ülejäänud vähemasti neljandikul turistidel.
... kui kedagi peaks huvitama, mida autokütus Kreekas maksab |
Ka laktoosi talujatel on ohtlik piima juua
Olles
Malias bussist välja hüpanud, teatasin Maakale: „Lähme nüüd
sellesse 24/7 kallisse poodi ja ostame piima ja viinereid, peale
seljankat on külmikus ikaldus!”
Maakas
jõllitas mind. Ta arvas, et ma räägin viinast. Ses Kreeta
põrgukuumuses. Nagu kõik vedelikud maailmas peaks vaikesättena
etanooli sisaldama. Kui talle lõpuks kohale jõudis, et ma päriselt
piimast, sellest lehma seest tulevast vedelikust räägin, sattus ta
veel enam segadusse. „Sa ei ole terve,” pomises ta murelikult.
„Sul on päikesepiste ja palavik, kas sa sonid?!”
Seisime seal bussipeatuse ja poe vahel, mina jaurasin oma piimajuttu edasi ja Maakas nihkus mulle päris lähedale, olles kindel, et ma hakkan kohe kokku kukkuma, sest mina ei ole kindlasti see inimene, kes läheks Kreetal poodi lihtsalt piima ja viinereid ostma.
Lõpuks
suutsin talle selgeks teha, et ma olen omadega ikka võrdlemisi
korras. Nii korras, et lausa süüa tahaks, aga midagi muud kui
menüüst mahatõmmatud kaheksajalga. Ja soodat, jahu ja mune meil
juba „kodus” on ja ...
„Aaaaaa!
Sa tahad pannkooke,” hüüatas taibukas Maakas kergendustundega.
„Jep,
kaheksajalakujulisi pannkooke viineri- ja juustutäidisega,” olime
lõpuks taas ühel lainel.
Ja neid pannkooke ma ka sain. Vahel ikka veab.
Maakas võiks oma pannoogikohviku avada |
Me
ei tea, mis rahvusest ta oli, sest me ei suhelnud, aga tuleb loota,
et mitte eestlane või estofiil, sest sel juhul, olles meie juttu
kuulnud, kaotas ta kindlasti usu kogu inimkonda ega ütle elu lõpuni
enam ühtegi sõna.
Mitte,
et me temast rääkinud oleksime. Ta oli sama ladna kui kaheksajalad,
ja meil olid sõnatud kooskõlastatud ujumistrajektoorid – temal
risti- ja meil pikkupidi basseini, aga teate, keskkonnas, kus olete
veendunud, et keegi teist aru ei saa, kaovad ka avalikes kohtades
igasugu pidurid. Need nn „sotsiaalselt aktsepteeritavad
normatiivid” lendavad kuradile.
Igatahes
olime kolmekesi seal basseinis ja ma jalutasin oma pikirada
rahulikult, sest isegi ujuda ei viitsinud, kui järsku komistasin.
Omaenese jala otsa. Sumatasin vee alla justkui oleksin basseiniäärelt
hüppe teinud. Kogus stseen oli vist absurne, sest nii onu kui Maakas
vaatasid mind pilguga, justkui ei teaks, kas hakata plaksutama või
...
Maakas
raputas pead ja teatas: „Sihukesega ei ole enam mitte midagi peale
hakata. Kõrbenud, soniv, ostab piima, mitte midagi normaalset nagu
vein, ja lõpeks suudab isegi basseinis kõhuli kukkuda!”
Enne,
kui ma oma eneseväärikuse riismed kokku kraapida suutsin, teatas
Maakas kaastundlikult, et siin ei ole enam paranemist loota, ja et
„siin lihtsalt ei ole muud varianti kui hädatapp”.
No selge. Ta uputab mu peldiku asemel basseini! Tormasin sealt välja, kukkumata, esimest korda enne Maakat ja hüüdsin basseiniservalt võidurõõmsalt: „Vähemasti on mul andeid, eksole! Isegi kui need on sellised, mille üle ei saa uhke olla...”
Öine söömaralli, selline rutiinne
Et
end rehabiliteerida, tegin Maakale ettepaneku terrassil veidi veini
limpsida.
...
ja edasi läks nagu ikka.
Vastu
ööd tundsin, et mu kõht hakkab korisema kui vanakooli traktor,
mille mootorit fritüüri jääkõliga õnnistatud on, ja hakkasin
jälle vigisema, et kõht on vist tühi.
See
ei ole üldse Maaka lemmiklause. Ta vaatas mind pilgul nagu
vaadatakse oma lemmiklooma, kes on just prügikastisisu, sealt süüa
otsides, üle põranda laiali kiskunud. Ja otsustas olukorra
realiseerumist vältida.
„Nii,
mida sa, täitmatu ja tänamatu elajas, nüüd tahad? Terve virna
pannkooke said ju!”
Püüdsin
end teaduslikult õigustada: „Pannkoogid olid väga head, sa pead
mulle neid edaspidi ka tegema. Ja siis ma tahan neid moosiga. Aga...
pannkoogid on ikka süsivesikud ja neist omleti- ja pannkoogimunadest
on valguks vähe. Eriti, et õlu ja vein on ka süsivesikud. Liha on
ikka päris söök! Täna näiteks läheks veel eee... seapraad ja
tomatisalsa?!"
Maakas
ei öelnud midagi. Ta teadis, et ma ei jäta enne järele, kui liha
nina all auramas on. Või siis kolistan terve öö külmiku ja
köögikapi ustega ning mingit öist kodurahu ei ole siit oodata.
Ta
lihtsalt läks tuppa, krahmas oma kassikoti ja suundus hotelli värava
poole. Mina lippasin talle rõõmsalt järele, kuni ta käratas, et
ma peaks ikkagi riidesse ka panema, ja et aluspesu ja t-särk ei käi
riiete alla. Panin vastumeelse ohkega püksid jalga.*
Poodi minnes möödusime kohvrite otsas istuvatest turistidest. Ootasid seal tee ääres oma transfeeribussi. Olime neist juba möödunud, kui miski lõikas mulle kõrvu.
Hingepõhjast tulev ja liiklusmüra summutav karjatus: „So sad that it's already over, but all these feelings and emotions will stay with me, and no one can take them away from me!"
Jah. Tjah. Vaatasin tagasi. See filosoof pidi olema üks neist neegripoistest seal kohvrite otsas. Vabandust, afro-eurooplastest noored mehed. Veidi kurb hakkas. Ega meil ka palju jäänud olnud...
Poest tagasi jalutades jäid meil mõlemal suud lahti. Peatänav oli täis pea alasti inimesi. Eriliselt julged kostüümid, mis ei jätnud fantaasiatele just palju ruumi. Tõttasid mingile stiilipeole, mille teema oli „võta kõik seljast ja siis pane tagasi nii vähe kui saad”. Me mõlemad pöörasime pead kui möödalendavat nahkhiirt märganud öökullid, et neid ka seljatagant vaadelda.
Maakas vaatas seda imet ja nentis: "Nojah, tundub, et sa võid siiski oma siivsas aluspesus kus iganes käia. Eriti pimedas. Keegi ei pane tähelegi."
Ja
samal ajal kui muud inimesed stiilikale tõttasid, läksime meie oma
sealõikudega hotelli poole. Eks see Kreeta ööelu ongi üks täitsa
omamoodi värk.
Hotellis
algas operatsioon „sea marineerimine“. Mis teadupärast algab
soodast. A kõige enne lõikasime ribid ära ja vikasime üle aia,
sest siga levitas aroomi ja sõnumit, et „homseks oleks ma
roheline”.
Maakas
hakkas toimetama, aga mina muidugi seisin kohe kõrval, käed puusas,
nagu mingi väeülem, kes on otsustanud, et see, mis õhtuks
plaanitud, on vaja ellu viia täpselt ja rangelt. Protokolli
järgides.
„Ei,
ei, mida sa teed, marineerimiseks on vaja rohkem küüslauku ja
sidrunit ja soola asemel paneme sojakastet ja meil on paprika- ja
karripulbrit ka!“
Igaks
juhuks panin neid kõiki ise, sest Maakat ei saa küüslaugu osas
absoluutselt usaldada, tema viskaks ka selle kohe üle aia.
Saatsin
ta hoopis salsa kallale ja olin muidugi jälle dirigent. „Rohkem
tomatit, kulla inimene, ja see vedel, seemnetega osa, võta tomatist
välja, ega me siin tomatist minestronet tee, salsa peab paks
olema!”.
Maakas ilmselt kahetses, et hädatapumomendi maha magas, sest toast ta mind 50m basseinini lohistada ei jõua.
Me sõime keset ööd jälle liiga palju. Pannil tehtud siga oli maitsev ja salsa nii hea, et tõi pea pisara silma. Vähemasti ühe asja, olgu muuga kuidas on, oleme me mõlemad siin elus õigesti teinud – need Kreeta kodused ja rustikaalsed öösöögid.
Siga ja salsa; segases öös |
* minu Kreeka aluspesu, mis on ka ujumispesu, on segu retuusidest, bokseritest ja spordikatest, kolmandiku reieni... No lihtsalt sel põhjusel, et varasemalt on tekkinud segadusi teemal, kelle trussikutega tegemist ja kumbki ei olnud nõus aluspesu värvi vahetama, seega tuli lõiget vahetada.
... järgmisel reisil üritan osta roosade lilledega pesu...
Ussikene ka pildile ikka:
Nunnu.
Eile sain uued prillid kätte, nüüd on, millega jälle ujuma minna, jee! (🐷)
VastaKustutaSeni müttasin vanade okulaaridega ringi.
Kui mul on läätsed ees, siis ma lugeda väga ei näe. Lõpuks leidsin meetodi, millega läätsekandjana end paremini tunda: lääts ainult ühte silma, elu nagu Silver Ükssilmal. Üks silm oli "nägija-silm" ja teine "lugeja-silm".
mul on kaheksajalgadega sama teema, sestsaadik, kui ühel hetkel hakkas justkui igast nurgast tulema teateid selle kohta, kui targad ja põnevad nad on ja kuidas nendega suhelda saab ja... Kuidas sa sööd paralleeltsivilisatsiooni või umbes nii.
VastaKustutaõigemini söömine söömiseks, eks meil kõigil tuleb kuidagi surra ja toiduks saamine ei ole sugugi halvim põhjus. Aga söögiloomi enamasti kasvatatakse, sealjuures väga nürides tingimustes ja sellisel arukal loomal on see eriti ränk (rannakarbil on rohkem ükskõik, pakun ma).
KustutaMu meelest pole ka vaja kõike ja kõiki suhu toppida. Isegi kui tegemist on "õnneliku ja vabapidamise kaheksajala kombitsatega".
KustutaEhh, emotsioonid on ikka võimsad asjad.