Täna kuulsin raadiost endise klassivenna häält. Ikka sama hääl, ikka põristab ja kõneleb üsna kõrge häälega. Mõned head aastad pole ma tema toimetamisi tähele pannud, nüüd võtsin teda guugeldada.
Püha pe...püss, ta on juba paar aastat tagasi Prillitoosiga pireke koostööd teinud. Prillitoosile... Kunas ta sellesse ikka sai?
Ja välimus. Vana. Vana nagu ma isegi, aga mul on see transformeerumine ju aastaid aega võtnud, kuidas tema nüüd siis nii äkki?
Aeg sahiseb nagu liiv liivakellas, tolle saaks veel ümber keerata, päriselus nii ei saa. Eile sai läbi, täna on otsas, homme on uus täna ja praegune täna on saanud eilseks. Kalender on kolm kuud puutumata, mul on august veel läbi elamata, aga näe - pesukaitsmeid läheb juba mitmes pakk. Ainus asi peale vererõhutablettide, mille abil aja kulg teadvusesse jõuab.
Kõik voolab allapoole. Põsed, seelikute pikkused, rinnad.
Ükskord tuleb maa vastu.
Aga ega minek siis veel läbi pole.
Edasi, maa alla!
Postitused
Aga asi, st elu on ju seda väärt. Või...?
VastaKustutaMõõdupuu elu väärtuslikkuse kohta on üks urrima kummipael teinekord. On mõningaid kõklusi ja kahtlusi.
KustutaOn (kõklusi ja katlusi, ma mõtlen). On! Suur osa kunstist-kirjandusest muudkui kordab seda. Ja mul on tekkinud siiras, aga vist naiivne küsimus: miks inimesed paljunevad? Kui see kõik tõsi on, siis miks?
KustutaKõklen ja katlen, ei tea kindlat (kinkat? kindat?) vastust, aga äkki on tegemist mingi faasiga nagu pubekatel on faas mil nad on maailma kõige targemad? Kui tegu tehtud, siis seda juba ümber ei pööra.
KustutaPime aeg voolab peale, optimism hiberneerub.
Et noor ja lo... khm, kogenematu - olgu, arusaadav. Aga need vanameestest iibepropagandistid, kas nemad on siis pigem sadistid...?
KustutaEi tea.
KustutaMa iseendagagi hädas, ega ma mingi pubekas pole, et kõike tean
Antud iibeaatelevitajad mäletavad, et Nende Ajal oli kõik teisiti. Lapsed tekkisid kuskil kuidagi iseenesest ja kasvasid yles täitsa ilma rahata. Kui nendega oligi mingeid probleeme, sai need hõlpsasti jõumeetodil tõrjutud ja yhiskonnas oli see täiesti lugupeetud norm. Saladuskatte all teatan, et laste saamise ja edasise menetlemisega tegelesid isikud, kelle seotus lastega oli avalikkuse ees romantiseeritud ja idealiseeritud, aga kõik muu oli range tabu. Ja õnnetud taadid on inetute tabude murdumisest häiritud ja tahavad tagasi oma nunnut lihtsat maailma.
KustutaKui ma noor ja loll olin, siis ka paljunesin. Mõtlemata. Aga ma sain vanemaks ja täiesti väärmatult ilmusid kõklused ja katlused. Mina jõudsin oma kõkluste ja katlustega lõpuks Diagnoosini, mille abil ma sain teada, et erinevat tüüpi ajudega inimesed tajuvad elu väärtust erinevalt. Tuleb välja, et päris kõik inimesed ei peagi ennast oma igapäevast läbi suruma nagu betoonist ja paljud suudavad sealjuures isegi üsna regulaarselt elust rõõmu tunda.
VastaKustutaMinusugused paljunevad ainult siis, kui noorus ja lollus pole veel üle läinud ja need teistsugused paljunevad sellepärast, et nad tunnevad, et elul on väärtus. Me oleme nähtavasti eri liikidest.
Mõnel ei lähe noorus ja lollus enne üle kui maa tuleb vastu :P
KustutaLaste saamist pole ilmselt mõtet kahetseda
KustutaKahju on sellest, et see ring on kinnine: ka nemad otsivad lõputult midagi, mida nad iial ei leia
Ei lähe noorus ja lollus üle ka neil, kes näevad, et teistel see üle ei lähe, Tom. 😁
KustutaVäärtuslikkus mind ei uvita, ikka mõnusused, hyved ja naudingud. Kuna esimesed 20 millegagi eluaastat oli absoluutselt kõik absoluutselt vastupidi, hiljem ikkagi siplesin mõned enneolematud võimalused välja, siis on võrdlusmomendi tõttu tekkinud mõtteaine kokkuvõtmisel just selline järeldus tekkinud. Ja see ei ole nullsumma mäng, igal juhul jään ma plussi.
VastaKustutaSellisel ilusal värvilisel oktoobrihommikul nagu täna, kui ma üle pika aja olen korralikult välja maganud, tundub, et elul on ikkagi mõte. Et läheks ja teeks midagi, et maailm (tegelikult mu oma kodu ja õu) saaks paremaks ja ilusamaks. Aga mõnel teisel sombusel ja väsinud hommikul tundub, et milleks üldse voodist välja tulla. Nagunii läheb varsti pimedaks ja midagi head pole sellel päeval pakkuda. Ei tänasel ega homsel.
VastaKustutaNiikaua kui sekka satub neid häid hommikuid, jääb veel lootus. Et kõik polnud asjata, see elatud elu, need võitlused ja naudingud. Et laste saamine polnud viga ja et neilgi on midagi toredat ees. Ja mulle pakub rõõmu näha, kui neil läheb hästi.
Elu mõte sõltub ilmast.
KustutaVähemalt mul.
Ma ei ole kahetsenud ega kahetse oma laste saamist mitte kunagi. Isegi puudega lapsel on oma koht ja mõte meie peres. :)
Nõus. Kahetsemine on nüri ja mõttetu. Lihtsalt kahju on, et neil on ju ka mured. Ei ole suutnud lastele tagada elu Eedeni aias nagu verinoorena vahel unes nägin
KustutaSeep see on. Lapsed on muidugi toredad. Aga küsima peaks hoopis, kas neil endil on tore (elada). Mitte ainult lapsena, vaid ka siis, kui kõik juba "voolab allapoole".
KustutaMured on kõigil, sest mitte ykski lapsevanem ei saa mistahes vahenditega tagada järeltulijale murevaba elu. Kokkupuudet välismaailmaga ei saa minimeerida ega 0 viia, aga saab lapsi harida ja õpetada asju lahendama. Ja seda ma olengi teinud. Iseõppijana, sest minu stardipaketis sihukesi teadmisi polnud. Muidugi on inimese elu sadistlik loterii, k.a. vanemate kvaliteet, aga klassikaline olmehumoorikas lause "emad keeravad alati laste elud p...e" ei tohiks meie mõttemustrites nii sygavale ja igale poole imbunud olla.
KustutaMul on arvuti kõrval laual üks musta värvi sokk, nädalaid. Ülejäänud 8 täpselt samasugust sokki on kapis.
VastaKustutaElu mõte on samasugune nagu see kümnes sokk - peaks ju kusagil olema, aga ega ma teda niikuinii leia.
Esimese hooga lugesin, et must mitte musta värvi sokk. Mõeldes enda mustade sokkide peale tuli külmavärin peale - nädal aega arvuti kõrval nina all :D Aga elu mõtte kohta hästi öeldud, ma pole viitsinud kunagi otsidagi :P
KustutaIssssand kui masendav postitus!! :) (For the record: ma sinuga ühevanune.)
VastaKustuta"Kuulsin raadiost klassivenna häält" - suudan 100% samastuda. Mu lapsepõlvesõbranna/klassiõde saatis kuukene tagasi foto klassikokkutulekust, ja ma sain esimese hooga vaat et infarkti. Et kas need vanurid on minuga ühevanused??? Lähemal vaatlusel muidugi tuvastasin kõik armsad inimesed, ja shokk hakkas tasapisi taanduma.
p.s. Selsamal teemal kirjutasin ca 10 aastat tagasi: https://viistuhatviissada.blogspot.com/2013/09/mitte-et-mul-oma-vanusega-probleemi.html
Kümme aastat tagasi tundsin end kuidagi väga elusana. Nüüd on refrääniks "väsinud". Mõnikord ei taha teada, mis kümne aasta pärast toimuda võiks.
KustutaJa siis tuleb uus päev ja kõik on jälle justkui korras.
Jep, kelguga allamäge minekul on omad võlud, seda enam, et ega kelku enam üles tagasi vedama ei pea.
/Edasi, maa alla!/
VastaKustutaKas saab veel humoorikamalt elu paratamatust kirjeldada!
Ja üldse, üks mu lemmikblogidest. Aitäh!
Aitäh
Kustuta