Vihm

Suvemasendus 

 Teha oleks nii palju. Iseenda jaoks? Eip, ikka teistele. Noh, et küla näeks kui tubli perenaine ma olen, kuidas mu vaod on rohitud ja muru niidetud ning õues lilled muudkui õitsevad. 

 Aga mu enda jaoks pole see ju üldse oluline. 

Naadiõis on lähedalt ilus, aiamaal saab redise ka vesiheina seest kätte ja muru on mingi linnainimeste kapriis. 

 Nii ma kõõlun sellel köiel nagu hiir pesunööril. 

 Ma ei taha olla see "hull eit nõgestesse kasvanud majas" ja ma ei taha olla see "hull eit, kes tõmbab umbrohu välja enne kui see nina mullast välja torkab". 

Rebane sõi jälle kanad ära ja hamba küljest murdus tükk välja ja alevis millest kaks korda päevas läbi sõitma pean on hullumeelne teeremont, kus õhtul ei tea, kuhu tee asemele kaevik ja asfaldi asemele mülgas tehtud on. 

 Aga olgu, rebane siis rebane, ongi vähem kohustusi ja kaks kana ikkagi olid peitu pugenud, hambarstile sain aja ja firma tervisekindlustus katab selle ühe hamba lappimise niikuinii ära ning tee on sügiseks korras ja ilus. 

 Ma pole kunagi olnud süsteemne inimene. 

Jah, ma olen "Kui tood siis vii ja kui viid, siis too"- naine, aga see on alati olnud otsus. Plaan peab olema, siis saab nii, loomulikkust siin pole. 

Nüüd on pahasti. Kas teen selle plaani või ei - niikuinii läheb kõik peppu. 

 Aga mu toimetulekumehhanism on leidnud uue võtme: koju tulles ma ei istu maha. Ma isegi ei vaheta riideid, ma ei vaheta isegi papusid. On päevi, mil ma ei lähe isegi tuppa. Istun murutraktori selga, raban rohimisjäri, kahman labida näppu. Kui väsimus on lõpuks jaksust üle, siis lähen tuppa ja loobin kõik, ka kingad, pesumasinasse ja leotan end puhtaks. 

Eile ostsin tee pealt kummikindad ja koju minnes ning siblima hakates unustsin oma ostu. Mhm, head kindad olid, kena karp ja puha. Küüned, tõsi küll, pidin õhtul lühemaks viilima... 

Ja inimesed on väsitavad ja nad on heatahtlikud ning leebed. 

 Ma armastan vihma. 

 Nii palju kurbust on vihmas ja nii palju lootust.