Nõidkapteni needus

 

 Ühel meie teatripundi liikmel on lastekaitsepäeval sünnipäev, sel aastal tähistasime seda vanainimeste ühiskülastusega lastelavastuse esietendusele. Tegime sünnipäevalapse arvel labaseid nalju, vaatasime pisikese kõhedusega etendusküüni eksterjööri ja tegime titenäod pähe ning pugesime teatrisse.

Hoone oli nagu kaloss. Väljast kole, seest suveetenduse kohta päris mugav. Minu maainimese nina tundis natuke hallitanud põhu lõhna, selgus, et alles hiljuti oligi hoone olnud põhku täis. Jaa, maakat juba ei peta.

Peab tunnistama, et minu jaoks oli näidendi sisu alguses nagu mikseriga kokkulastud smuuti, raske oli sündmuste jada sirgeks tõmmata. Pärast pisikest pingutust tulin siiski toime. Näis, et kohal olnud lastele see nii raske ei olnud või oli nende jaoks tähtis visuaal ise - mereröövlilaev, mõõgad, purjed. 

Esimese vaatuse lõpus mängis loodus kaasa, vihm trummeldas küüni katusel, äike põrises kuuldavalt. Lapsed haarasid seda tunnet lennult.

Teise vaatuse käik oli tempokas, täis mõõgavõitlust ja salalikke ning mitte nii salalikke mõrvu, panin tähele, et mõnele lapsele pidid vanemad üle seletama, et "see on mängult". Mis neid lapsi tegelikult lohutas oli see, et laval vedelevad "laibad" sobival hetkel lihtsalt ise jalad alla võtsid ja minema hiilisid, kuigi samas ma nägin ja kuulsin ühte pealtnäha ontlikku pisikest tüdrukut selle peale pettunult kätt välja  sirutavat ja "näh!" hüüatavat. 

Elu õied, ma ütlen.

Ühesõnaga: kes plaanib teatrisseminekut pisut haprama  hingega lapsega valmistagu teda ehk ette, et need paar kõrilõikamist ja pussitamist talle hinge haava ei jätaks.

Mida suured sealt saavad? Laulvaid ja loitsivaid ilusaid näitlejaid. Absoluutselt piisav, et päev ilusam näiks. 

Pildistada lubati. 

Lihtsalt paluti viidata etenduse kodulehele.