Aevastus

 

Mu autokell on ikka veel talveajas, see tekitab pidevalt segadust. Täna oli kavas Järva-Jaani kultuurimajja Paide Huviteatri etendust vaatama minna, tööpäev oli ajusööv ja ma tulin kodunt kogemata pool tundi liiga vara välja. 

Hea küll, ikka juhtub, käin siis külapoes ära. Autosse tagasi istudes vaatasin kella ja hakkasin omaette öbstsöönsusi pilduma. Mida ma teen selle ilmaga terve tund keset võõrast alevit? Lähen surnuada ja otsin seal vaikse koha. Mittesihtotstarbelise, istusin autos ja kuulasin raadiot kuni tuli meelde, et autokella ei tohi uskuda. 

Hiljaks õnneks ei jäänud, vedas.

"Aevastus". Prantslasest kirjaniku farss rikkast kadunukesest, kes keset pärijate paradiislikke ulmasid päranduse sirgekslöömisest äkki ellu ärkab, end pikaajalisel teenijannal poputada ja potentsiaalsetel pärijatel kiruda laseb ning sobivalt enne väljakuulutatud matust uisud jälle nurka viskab, enne mida ta veel testamendi ümber disainib. 

Päranduse saab muidugi teenijanna, kes lubab kriuksuva parketi sanitaarse linoleumi vastu vahetada ja rooma-aegse sillutise asfalteerimisest unistab.

Tegu pole elukutseliste näitlejatega, lisaks veel ikkagi pooltuttavad hulgas, nii, et hinnanguks on "võis vaadata küll, eelmine kord nähtud näidend oli parem".

Mulle endale meeldis kõige enam habemega kõhn tütarlaps, kes mängis tüsedat härrat matusebüroost. 

Aaargh...ja ühe näitleja punaste saabaste pärast oleks ma nõus seadust rikkuma. No kasvõi... kasvõi punase tulega üle tee minema, ma ütlen...