Kanad, kapsad ja pühapäev

Pühapäev.

Maakas viis kanadele kaerahelbeid, seejärel tegi Hispaania omletti ja 3 õhufritüüri sardelli. Enda sardelli jättis söömata. 
"Nüüd võiks poodi minna," ütles Maakas.
"Mhmhm."

Sõitsime suuremasse alevikku poodi.
Sügavkülma on Grossi raieliha suvešašlõki jääkidest kogunenud korralik varu lihaseid konte, pekki ja kamaraid. Õues on niiske ja jahe. Mulgikapsa-aeg on käes. 

Barbora pilt

"Aga Läti marineeritud hapukapsaga!"
"Miks?"
"Sest muid ma ei tunnista."

COOPis rändas korvi Läti marineeritud hapukapsas, värske kartul, banaan, seemnetega sai, kõrvaklapid, piim, hapukoor, kodujuust, õlu, siider, mitu sorti viimsepäeva allahindlusega peekonit ja veisesink. 

Tõstatasin korduvalt erinevate kaupade juures teema, et "äkki kanad tahaksid..." Maakas ei öelnud midagi, aga pilk ütles, et ta saadab mind kohe ... .

Siis sattusime munakastidega aluse juurde. "Mis imemunad need veel on?" vahtis Maakas uskmatul pilgul Kikerikii munakarpe. 4,79 € kümme muna.
"Kikerikii on Äntu bränd ju," ütlesin tähtsa näoga. "Sama farm, kust Sitavarese ja Co tõime."
"Nii kallid munad on kodus?!" ei suutnud Maakas uskuda. 

Edasi läksime Grossi, sest COOPis polnud kassidele sobivat konservi kampaanias. Igat konservi nad ei söö, eriti Matilda. Grossis ka ei olnud. Aga ärge muretsege, kassidel on veel enam kui nädala varu kodus olemas. Küll aga oli allahindlusnurgas samast Läti hapukapsast –80%. 0,34 €. Kortsutasime kulmu, võtsime ühe lisaks.
Teises allahindlusnurgas oli pisut aegunud manna. "Kana-manna on saadaval" teadustasin. See rändas korvi. Siis märkasin Grossi omatoodangu sarvekese makarone. 0,49 € pakk.

"Kas kanad söövad makarone?"
"Jah, neile meeldib isegi rohkem kui manna."
Kolm pakki korvi.
"Aga, aga, aga kanad tahavad makarone hakklihaga, valku ka ju, mitte niisama?" 

Maakas hakkas juba ärrituma, kuni talle meenus munade hind ja kuni me avastasime kulinaarialeti kõrvalt piskese sügavkülma. Koerapiltidega pakendid "lemmikloomade toit, termotöödeldud". Grossi omatoodang seast, veisest, linnust, täpselt külmutatud "hakkliha". 0,98 € kilo. "Okei, nad on seda väärt," nentis Maakas ja kobe kotitäis läks Henriettale ja tema sõbrannadele korvi.
Kassalinti silmitsedes ajas Maakas silmad punni. "Endale ostame allahinnatud kaupa ja kanadele täishinnaga?!"
"Mhmhm."

Koju jõudes hüppasin esimese asjana kanalasse, käigu pealt põõsast arooniaid kaasa haarates. Hommikused kaerahelbed ei olnud veel otsas, nii et said marjalisandi. Kanad oskavad arooniaid hinnata küll. 

Edasi sai tuli pliidi alla. Pliit sai nii seest kui väljast süüa täis. Maakas tegi ahjus searibi ja köögiviljadega ühepajatoitu. Pliidi peal keetis õunamahla läbi. Mina asusin inimeste mulgikapsaste kõrvalt, mis on igav teema, kanade homset ja ülehomset sööki tegema.
Maakas küsis oma hommikuse söömata sardelli kohta, kas ma tahan seda või läheb kanapotti - no ma natuke nagu tahtsin, aga kana tahab ka ju, nii et ma ütlesin Maakale, et kanapotti, aga enne hakkigu ikka ära, et ainult üks või kaks seda endale ei saaks. 

Pâtes à la viande hachée, aux fanes de betterave et aux fanes de carotte ütleb Google translate "makaronid hakkliha, peedi- ja porgandipealsetega" kohta.
"Osa värsket tuleb hakituna sisse keeta, nii nad söövad paremini kõik ära," seletasin. Ja pistsin talle hakitud "salati" lõikelaua nina alla. "Ilus, onju."
Maakas noogutas. Mulle miskipärast tundus, et ka muigas.
"Ja väiksem osa pärast veel peenemalt hakituna peale panna, struktuuri ja värskuse mõttes."

Kiudaineid ja vitamiini kanade makaronipotti

Maakas ütles pahuralt, muigamata, et on küll koguaeg süüa saanud, aga kaalub kanaks hakkamist. 

Vahepeal viisin kanadele lõunasöögi ära: eilane inimeste mannapuder tänaste Maaka köögiviljaroa koorte ja sügavkülma koristamise mitmete jäätiste jääkidega. Söödi arooniateta. 

Aga ilm! Sajune ja tuuline. Daamid kibeleks justkui õue, aga märg ju. Kügelevad aknalaual, vahivad etteheitval pilgul ja pahandavad omas keeles, justkui saaks ma ilma muuta.
Teatasin Maakale tuppa tulles, et kanadele on vaja ehitada poolkinnine diivani ja liivavanniga tuulekindel veranda. Ähh, esialgu vist ei saa projektist asja...

Vihmane, vihmane. Matroon all paremas nurgas. 

Aga kuna olukord hakkab ka gastronoomiliselt käest minema, siis otsustasin end kana-alaselt edasi harida ja ehk kirjutan kokaraamatu kanatoitude osas. Ptüi, kanadele mõeldud toitude osas! Hommikusöögid, snäkid, soojendavad road, pühade menüüd, gurmee jms. 

Draakon, vihmauss ja lepatriinu

 

"Kus me oleme?" sosistas Henrietta kitsas pappkastis vaevu hingates.
"Kui sa seda veel ei tea, siis ilmselt mitte enam seal, kus me enne olime," nähvas Matroon.
"Siin on nii kitsas, et mu nokk on kellegi tagumikus," kaebles Hädavares.
"See on minu p**se," ütles Sitavares. "Ma pole palunud sul oma nokka sinna toppida!"
"Palunud, palunud, siin on nii pime, et ma ei näe s*ttagi ja jumal tänatud, sest sul on jälle nädal aega vann võtmata," õiendas Hädavares.
"Kas keegi teab, kuhu meid viiakse?" küsis Nudist. Keegi ei vastanud. 

Auto mürises, pappkast kõikus. Järsku jäi kõik vaikseks. Kast tõusis lendu, rappus veel ja avanes järsku. 

Kanad pilgutasid ootamatus valguses silmi, julgemad ajasid end jalule. Nende ees oli väike kanala, hoopis teistsugune kui suurfarm. Seintel munemispesad, 2 akent, nurgas imelik hõbedane õrs, põrandal saepuru, nurgas jooginõu, keset ruumi söötur ja veel midagi. 

"Kas see on uus kodu?" küsis Henrietta.
"Paistab nii," ütles Matroon ja kargas otsustavalt kastist välja, virutades möödaminnes vihase nokahoobi kätele, mis kasti kaant avatuna hoidsid. Oleks ta inimkeeli rääkida osanud, oleks ta Juha Vuorineni lemmiklause lendu lasknud. Hädavares ronis Matroonile järele ja vaatas ringi. Sitavareski järgnes ja keksles külg ees sööturi juures lebava objekti suunas. 

"Mis kurat see on?" imestas Sitavares.
"Ära mine, see on pomm," karjatas Nudist, kes piilus ikka veel üle kasti serva.
Matroon astus ette ja toksas pommi nokaga. Maigutas ja matsutas. "Söödav, isegi väga hea, ma ei tea, miks nad farmis meile selliseid asju ei andnud!" See info tõi kogu kanakamba kastist välja ning peagi olid kõik harjani poolikusse arbuusi kaevunud. 

Esimene nädal möödus sisekanalas. Kanad sõid. Kanad jõid. Kanad munesid. Kanad kraapisid saepurus. Kanad võtsid liivavanni, isegi Sitavares. Kuigi ta oli Sitavares edasi. Kanad magasid. Aga mitte õrtel, vaid soojustatud põrandakuudis. Eluke tundus täitsa ilus ja turvaline. 

Seitsmendal päeval juhtus midagi. Üks akentest osutus luugiks, mis oli järsku pärani. Sealt paistis päike, rohelus, tuhises sisse värske õhk.  

Matroon kargas õue. "Tulge ka," ütles ta. Keegi ei liikunud.
"Noh, mis te passite, mida te kardate?"
Hädavares ronis mööda redelit aknalauale ja piilus välja.
"Seal on midagi."
"Mis?"
"Ma ei teaaaaa..., aga ma kardan!"
Sitavares venitas redeli keskmiselt astmelt kaela pikaks ja kiikas õue.
"Draakon!"
Kõik tardusid, peale Matrooni, kes neelatas ja tiivavuhinal tuppa tagasi kargas. "K-k-k-kus, ma ei näinud teda?!"
"Ta peidab end hästi!"
"Väljas on täiesti draakoniilm," teadis Henrietta.
"Mina olen kuulnud, et seal elavad rebased."
"Ja kullid."
"Ja nugised."

Kõik taganesid. Osa puges talvekuuti. Võeti vastu otsus, et õue ei lähe. 

Järgmisel hommikul avati luuk uuesti. Ja ülejärgmisel. Ja ka edaspidi. Kanad püsisid sees. Inimesed ootasid. Draakon ootas.

Lõpuks sai inimestel kannatus otsa. Ükshaaval rabati kanad põrandalt kaenlasse ja lükati üle luugi õue. 

"Ma ei ole selleks valmis!" karjus Hädavares
"Ma ei ole paraplaan," kisendas Sitavares naadipuhmasse maandudes.
"Ärge-ärge-ärge tehkeee!" kiljus Nudist. 

Plärts. Plärts. Plärts. Kuni kõik 10 olid õues. Nad tardusid. 

Draakonit ei paistnud. Matroon astus ühe sammu. Veel üks samm. "Kuulge..." Ta nokkis nõgesepõõsast. "Pole paha."
Kanad said tardumusest üle ja hakkasid kana-asju ajama. Kuni tekkis uus probleem. Kuidas tuppa tagasi saada? Kümnest viis leidis luugi üles ja sai enne pimedat kodukuuti.
"Ma lihtsalt ei tea, kus mu kodu on," ahastas Sitavares hämaruses ning otsustas seinale toetatud vana traktoriratta taha magama pugeda. Sealt, ühes muude jobukakkudega, toimetati ta taskulambi valgel käsitsi kanalasse. 

Kui viimane kana aknast sisse lükati, olid viis jobukakku keset pimedat kanalapõrandat. Nad lösutasid. 

"Homme alustame streiki," teatas nördinud Hädavares. "See oli alandav!"
"Jah, me ei mune enam," teatas Nudist.
"Mitte ühte muna," kinnitas Sitavares.

Järgnevad päevad oli pesakastides vaid kolm muna kümne kana kohta. Streigimurdjaid leidub alati!

Luuk tehti igal hommikul endiselt lahti. Neljandal päeval peale koletut vägivalda juhtus ime.
Henrietta astus luugi juurde. "Ma lähen vaatan natuke."
"Ära mine," ütles Hädavares.
"Miks?"
"Draakon!"
Henrietta astus õue. "Teate..."
"Mis on?"
"Siin on soe, päike."
Üks kana hüppas veel luugist välja. Siis teine.
"Siin on muld ja mullused lehed," teatas Nudist siblides.
"Ja NAAT!"
"Mis see veel on?"
"Snäkk on, vitamiin!"

Järgnes esimene vihmauss. Matroon tõmbas selle maast välja.
"Daamid, me oleme puhvetis!"

Järgnes kaos. Kanad tuhnisid maad nagu purjus juhiga ekskavaatorid. Naat. Vihmaussid. Putukad. Rohulibled. Teod. Kõik läks nokast alla. 

Hädavares vaatas taevasse. "Kas päike võib meid ära põletada?"
Nudist raputas oma kahvatuvõitu lopsakat harja "meil ei ole päikesekaitsekreemi!"
"Kui kana hakkab SPF 50 kasutama, siis on tsivilisatsioon lõplikult pe**es, selliseid asju pole isegi TikTokis" teatas Matroon elutargalt ja kugistas ühe eriti rasvase tõugu. 

Matroon: see kõige püstisema ja punasema harjaga

Sellest päevast hakati vabatahtlikult õues käima. Alguses ettevaatlikult, siis aga järjest kaugemal ja kauem.
"Draakonit pole, lendas vist juba lõunasse" õitses Sitavares.
"Pole olnudki."
"Sa ei julgenud neli päeva õue minna!"
"Ah, need vanad asjad..."

Ühel hommikul kuulis Matroon aia tagant imelikku häält. Brrrrrrrrrrrrrrr...

"Mis pagana asi see on?" küsis Hädavares aia äärde tormates. Brrrrrrrrrrrrrr... "Draakon!" kiljatas Hädavares.
Matroon ajas kaela pikaks. Aia taga liikus midagi madalat ja punast. Mustade täppidega.
"Pekki küll, see on lepatriinu," teatas Sitavares.
"Lepatriinu?" küsis Henrietta. "Miks ta nii suur on?"

Kõik olid aia äärde kogunenud ja vaatasid. Lepatriinu liikus aeglaselt mööda muru edasi. Brrrrrrrrrrr...

"Ta ei lenda, lepatriinud lendavad," ütles Henrietta.
"See ei lenda!?"
"Võib-olla on värdjas!"
"Ta on lihtsalt paks!"

Lepatriinu sõitis edasi. Brrrrrrr.... Jäi seisma, tagurdas, pööras ja sõitis edasi. Brrrrrrrrrr...
"Täis on, vä" uuris Sitavares. "Mida ta teeb?"
"Muru närib," vastas Henrietta.

Lepatriinu sõitis neile lähemale. Brrrrrrr... Hädavares taganes. Lepatriinu jõudis aia äärde.
"Tere," ütles Matroon.
Lepatriinu ei vastanud. Brrrrrrrrrrr...
"Kui ebaviisakas. Sigudik sihuke," pahandas Henrietta.
Sitavares noogutas.

Brrrrrrr...

Nädal veidrik-kanadega

Bovans White on kirjelduse järele ökonoomse söödakuluga efektiivne muneja, kes on aktiivne, aga mitte agressiivne. 

Enam-vähem. Peale esimest päeva ei ole isegi Matroon enam Maakat rünnanud. Üleüldse on nad afektiseisundist kenasti üle saanud. 

Söövad kiidulauluga kõike, mida antakse. Maakas on ka paremini sööma hakanud, sest kardab, et "muidu läheb Henriettale". 

Munevad kui stahhaanovlased. Nädalane toodang 50+. Võib-olla sellepärast, et panin uksele munevate kanade pildiga sildi "MUNATSEHH". 

Esialgu olid sisekanalas, harjumine läks ladusalt. Said üsna kiirelt pihta munemispesade funktsioonile. On ainult 1 napakas, kes muna kusagile mujale e suvalisse kohta põrandal või talvekuuti poetab. 

Edasi aga lõid välja käitumishäired:

a) kanad peaksid õrtel magamist armastama, need aga, kollektiivselt, magavad kõhuli. Ehk siis munemispesades ja talvekuudis. Õrred, nii torukoorikuga soojustatud kui tavamalakad, on viimane koht, kus tukkuda. Milleks, kui saab ka mõnusalt lösutada. Õrred on kahtlane fitnessseade. (Võib-olla neil eelmises kodus ei olnud öist õrrevõimalust.)

b) vanast sõnnikuluugist tehtud aken on paar päeva pärani olnud, et kanad õueaeda viimseid suvepäevi nautima saaks. Aed on kenasti linnuvõrguga kaetud, täis varjulisi marjapõõsaid, vanu kände, notte, nõgeseid ja mõnusaid punkreid, aga kanade kollektiivne aju on veendunud, et õues on draakon. Panin "aknalauale" arbuusitükke. Neid süüakse ja aknalaual hängitakse. Aga päris välja ei lähe, sest draakon! 

Edit: Maakas otsustas, et tal peavad normaalsed kanad olema ja installeeris mõned munemispesade uksel molutajad pimedas õrrele. 

Instagram 9

 

Nad on kohal! 

Hommik algas Järva-Jaanist sööda hankimisega ja lõppes Äntus kanade röövim... eee... ostmisega. Kui osta 10, on aasta munenud kana 2.-/tk.

Kukke polnud saada, aga see kompenseeriti Matrooniga. Kui ülejäänud seltskond oli jalgupidi pimedasse pappkasti heitmisest ja transpordist kergelt šokis, kasti põhjas lösakil kui tühjad kartulikotid, siis Matroon otsustas, et teda sellise jamaga jalust maha ei võta. Hari läks sõna otseses mõttes punaseks ning kodukanalas kasti avamisel lajatas Matroon Maakale korraliku nokahoobi ja hüppas esimesna kastist välja. Vaikne ta ka just pole. Ma arvan, et ta ropendas. Häbelik ka pole. Samal ajal kui teised alles mõtlesid, mis nüüd juhtus ja kuhu nad sattusid, hakkas tema juba soolaleiva arbuusi hävitama. Prioriteedid on paigas.

Õhtul, hiljemalt homme, peaks sisekanala remont valmis saama. Siis tuleb õueaedik veel kiskjakindlamaks muuta, sest menüü on juba tehtud. Omlett, klimbisupp, munakaste ja veiseburger praemunaga. Ei tahaks, et keegi selle tuksi keerab.