by W
Ikka
veel 3. päev (02.09.24)
Jälle poodi, nimekirjaga
No
nii, merest
välja ulpides oli
paras aeg toitu ja joogipoolist soetama
hakata.
Ja
midagi ette võtta mu soenguga. Kaotasin
juuksekummi merre ja nägin rannatuulte mõjul välja kui iseliikuv
meriheinainstallatsioon. Veidi
vett, veidi liiva, veidi soola ja palju heina
ja kaost.
Mütsi
ja kammi olin „koju” unustanud.
Esimesena
jäi ette Spar.
Sortimendilaius oli suunatud
külmikumagnetitesse ja rannarätikutesse. Maakas hiljem ütles, et
ka privaatosade
kujulistesse võtmehoidjatesse, viledesse ja pulgakommidesse, otse
kassa
ees laiutaval display-l. Mina
neid ei näinud, sest olin
üleni hõivatud juurdlusega,
miks nahast püksirihmad maksavad 3-5 eurot. Ilmselgelt peab neil
midagi viga olema. Seega
ei ostnud. Hankisime
hoopis
vett,
veel
jogurtit, sinki,
üsna
leiva moodi KRÕBEDA KOORIKUGA saia ja oliiviõli. Viimane
osutus kassas
kaks korda kallimaks kui hinnasildil näidatud. Avokaadosid Spar ei
müünud ja kassitoit oli kallim kui kõne ennustusliinile.
RIA Market on seal vasakut kätt; normaalne pood |
No see oli hoopis asisem pood, müüs
isegi hapukapsast ja hot doge, mõlemaid klaaspurgis.
Ja neid aastaid säilivaid keekse, mis
90-ndatel, peale säilimisaja lõppu, keskturu üle ujutasid.
Ma ju ütlesin, et Kreetal on palju sakslasi!
Avokaadot
jälle
paraku ei olnud ja
kassitoit
veel röögatuma hinnaga kui Sparis.
Aga
anname andeks, sest rahulikult mööda riiuleid surfates ja
omale meriheina sisse vaateavasid
kaapides
märkasin täiesti võrratut valget mütsi, mis oli kaunistatud
roosade lilledega. Haarasin
mütsi kätte,
olles
otsustanud,
et soengu
taltsutamise praktika
ja stiil võiksid ju koos eksisteerida.
Kui
me siin juba seda mutistiili viljeleme, eks. „Mõtle," ütlesin
ma Maakale.
„Me võiksime ühtemoodi välja näha! Sina oma kleidiga ja mina
selle roosade lilledega mütsiga!" Vehkisin
oma leiuga Maaka nina all.
Maakas
tardus,
suur Pepsi pudel käes,
ja vaatas mind sellise pilguga, et ma sain
kaugelt aru,
et head siit
ei tule.
„EI,
sa
EI
osta
seda mütsi," ütles ta vaikselt, aga sellise
metalse
polüfoonilise tooniga
nagu keelaks ta kellelgi tuumanuppu vajutada.
Panin mütsi nördinult riiulile tagasi ja nägin, kuidas Maakas hingas kergendatult, justkui oleks ta tõesti praegu maailma millestki koledast päästnud.
Paar
sammu edasi leidsin aga midagi veel
imelisemat.
Roosade liblikatega juukseklambrid. Tundsin, kuidas mu soeng hakkab
tasapisi õigetele rööbastele tagasi pöörama.
„Maakas,
kas ma võin omale vähemalt juukseklambrid osta, liblikatega?”
hõikasin lootusrikkalt.
"EI,
sa
EI pane neid klambreid pähe," sõnas
ta kohe, ilma et oleks üldse mu
leidu vaatama tulnud. „Sina
ja liblikad? See
on... lihtsalt
nilbe."
Jäin hetkeks sõnatuks. Seisin seal, roosade liblikatega klambrid mõlemas pihus ja tundsin, kuidas mu maailmavaatest tükikesi murdus. Kellele ei meeldiks liblikad?! Nad on ilusad ja armsad ju? Veidi karvased kui lähedalt vaadata. Kuidas need jumaldatud värvilised tiivulised nüüd järku nilbeks muutusid?
„No vaata, milline sa juba praegu oled," nähvas Maakas mind jõllitades. „Sa saad ju aru, et ei pea omale lisaks veel mingit kirevat putukaparve pähe toppima, et tähelepanu saada!”.
Panin ka liblikad, neis midagi nilbet leidmata, ohkega tagasi ega suutnud ära otsustada, kumba ma nüüd rohkem peaks olema. Solvunud või hämmingus. Või mis praegu üldse juhtus.
Väljusime
poest Pepsi, veini, troopilise
segumahla, kurgi
ja küllap veel millegagi, mida ma trauma tõttu meenutada ei suuda.
Ostunimekiri
oli Maaka käes.
Feik bruschetta ja müstiline okaspuu
„Koju”
jõudes otsustasime, et nüüd võiks end kodumaiste uudiste ja
skandaalidega kurssi viia, veendumaks,
et meil ikka on, kuhu tagasi minna.
Ja
siis veel
nädala lõpuks, lisaks
homsele käigule, mõne
viisakamat sorti ekskursiooni otsida.
Ja siis lihtsalt tšillida, rahulikult midagi näksida ja veini peale
lonksata. Tõeline puhkuse
vibe.
Enne
muud olulist oli
muidugi vaja mu soeng korda saada. Palusin Maakalt tema
mikromultitööriista, kus on ka käärid, ning lõikasin oma
soolaste jõhvide ohjeldamiseks sokisäärelt kummi ära. Käib kah,
vähemasti nägemine taastus! See liigutus tõi meie terrassiäärele
peagi ühe heledamat sorti plätulohistajast afropatsimehe, kes
vandeseltslasliku
laia naeratusega küsis, ega meil tuld ole. No ikka oli. Nii sigareti
kui kanepipläru jaoks. Ühtmoodi süütab kõike.
Et ootamas oli Suur Kreeka Sööma, otsustasime piirduda tagasihoidliku lõunaga. Treeningu mõttes. No et magu vahepeal väga kokku ei tõmbaks ja hiljem ikka kogu viieteist euro eest kraami mahutaks.
Otsustasin
Maakat
taas oma rahvusvaheliste kulinaarsete oskustega üllatada ja küsisin,
kas ta sooviks äkki bruschettat.
„Misasja sa mulle jälle
tahad
sisse sööta,”
päris ta ärevalt. Ma ei saanud aru, kas ta ei tea, mis on
bruschetta või ole ta kindel, et mina tean, mis see on.
„Noh,
see on itaallaste tomatisai, lihtsalt või asemel on oliiviõli, me
ju just ostsime seda,” lõin oma hiilgavad teadmised uhkusega
letti.
Küüslaugu vaikisin maha. Maakas
läks õnge ja oli bruschettaga
nõus.
Valebruschetta |
Kui toidu valmis sain ja küüslauguga määritud pisut kõrbenud olemisega saiad Maakale nina alla lajatasin, vaatas ta neid kahtlustavalt. „Mis see nüüd on?” küsis ta, nagu oleksin talle saiaga püreestatud eeslikapja serveerinud.
„Bruschetta
muidugi,” vastasin ja lükkasin taldriku talle lähemale.
„Juustuga! Täiesti next level värk!” No ja rohelise sibula ja
tilliga, sest basiilikut meil ei olnud.
„No aga bruschettale
ei panda juustu ja neid muid asju! Ega ma
mingit pitsat tellinud, varsti
kavatsed mu veini ka veega lahjendama hakata,”
jauras
Maakas.
„Einoh, see on feik bruschetta, ma arvasin, et sa tahad midagi teistsugust kui lihtlabast tomatsaia,” protesteerisin nördinult. Ma istusin seal, nokkisin oma feik-burchettat ja vaatasin, kuidas Maakas oma tükki sööb. „Tegelikult seal ikkagi ei käi juustu ja neid asju, aga täitsa hea oli muidu” pomises ta viimast suutäit neelates.
Olles
veendunud, et Maakas oma valebruchetta
ära sõi, kugistasin
ka enda omad alla ja sain
muid asju vaatama hakata. Aia taga, sajakonna
meetri kaugusel, kasvas mingi suur okaspuu.
Asusime liiki
määrama.
Mina olin veenunud, et ju on eriline Kreeta kuusk.
Mänd
või kadakas see igatahes ei olnud. Maakas
aga vaikis salapäraselt, endal veidi pingeline ilme ees. „Ma
tean, see on araukaaria!” röögatas ta varsti võidurõõmsalt.
Panin
veinitopsi, sealt rüüpamata, tagasi lauale ja vaatasin Maakale suu
ammuli otsa.
„Ara... Ara misasja? Kust sa selliseid sõnu
tead? Oled ikka kindel, et pärast avalikult araukaaria ütlemist
kusagil hämaras
vetsus
pasunasse ei saa?”
Vaatlusalune puu oli nigu pildil, aga kärpimata ladvaga |
Maakas vaatas mind üleolevalt. „Araukaaria on puu, mitte roppus! Päriselt ka. Ma kusagilt kuulsin. Või lugesin. Või nägin mingist filmist. Või... krt, ma ei tea, kuidas ma seda tean, aga igatahes on araukaaria okaspuu!”
Läksin umbusklikult googeldama. Leidsin, et Maakal võis õigus olla. Kuigi täisveendumuseks oli see kahtlane kuusehakatis meist liiga kaugel.
Järsku
kostus hele ja hale kräunumine. Mis seejärel kordus, aga hoopis
nõudlikumalt.
Loomulikult oli see Katkine Kass!
Kurnatud
hing, kes meie peale lootis ja vaatas meid pilguga nagu oleksime me
tema ainus väljapääs
enne külgede ja põskede pöördumatult
lohkuvajumist.
Muidugi,
kassitoitu me ju ei saanud. Unustasin
dendroloogiatunni kohe. Olulised
asjad ikka enne!
„Ääää...,
torman
poodi, kohe
praegu!”
asusin kassile
toitu orgunnima.
Ka Maakas otsustas, et parem on Katkise Kassi süüdistava pilgu eest
põgeneda. Ta
haaras mu
oravakoti
ja tõttas mulle järele. Etteheitev
kassikisa saatis meid pea hotelli väravateni. Kiirustasime
patukahetsejalikult
Chalkiadakisesse,
eile avastatud rikkalikusse
supermarketisse.
Kassitoit maksab Kreetal ca 4x enam kui koeratoit.
Ilmselt meiesuguste pärast...
Kasse,
kes ei lase sul välitingimustes rahus süüa, on seal hulgi. Koertel
on enamasti inimene nööriga küljes.
Malia Chalkiadakis - avokaadot ja sibulat ja värki |
Loomulikult ei olnud ostlemine
sellega lõppenud. Chalkiadakis on korralik pood, mis isegi
avokaadosid müüb, nii et korvi rändas leti priskeim ja priiskavaim
kauaotsitud
vili. Kuna ostunimekiri
oli
lendstardi
tõttu koju
jäänud, lõpetas korvis ka karp jäätist, aga sellest me
rohkem ei räägi. Vähemasti mitte praegu.
Maakas maksis kogu
selle varanduse eest ja mulle tundus, et Kreeta on jälle veidikene
parem paik. Katkine Kass saab süüa, meie saime avokaado ja ... oot,
milleks meil seda avakoaadot üldse nii meeleheitlikult vaja oli?
Küsisin Maakalt, kas jagame seda jumalikku rohelist kera ka Katkise
Kassiga ja sain vastutasuks pilgu, mille kõrval „araukaaria”
üsna süütuna näima hakkas.
Söömaorgia ja lantimine
Kui
poest tagasi jõudsime, oli hotelliaed täitunud imeliste ja
hullutavate toidulõhnadega. Tundus
paljulubav. See Kreeka rahvusköök.
Katkine
Kass istus ikka
veel meie trepi ees ja
tervitas meid endiselt heledalt ja haledalt justkui
oleks me ainsad elavad kassitoiduostuloaga olendid
planeedil.
Aga...
millest me talle seda unistuste toitu nüüd serveerime? Endilgi ei
olnud ühtegi normaalset kaussi, spetsiaalsest
kassikausist
rääkimata. Peale põhjalikku revisjoni tegin südame külmaks ja
otsustasin, et loovutame oma pooliku plastmassist munakarbi, kus olin
eile kana marineerinud.
„Hakin
veits peterselli ka peale, vä,” küsisin peale karbi täitmist
Maakalt, kel on rohkem kassipidamise kogemust. „Anna nüüd loomale
söök kätte,
KOHE,
ilma
petersellita ja premeeri end ühe õllega,” ütles Maakas.
Nagu kästud, nii tehtud. Maakat premeerisin veiniga. Veega ei lahjendanud, mahlaga hoopis lahjendasin. Ei ole vaja, et ta end enne Suurt Söömat siin veidralt mõjuvas palavuses umbe tõmbab.
Enne
söömat otsustasime veel basseinis suplemas käia ning seejärel end
ilusaks teha.
Suplemisega läks kõik hästi, meil oli jälle
privaatbassein, aga selle teise asjaga...
Mina andsin kohe
alla, mõned asjad on ette hukule määratud. Peale pingutust on
lihtsalt suurem pettumus. Otsustasin kohe end säästa ja mitte
rapsima hakata.
Maakas pingutas enam, käis duši all, nagu
ikka, ja otsustas värsked riided panna. Sest mutikleit oli veel
mereniiske ja rippus kuivatusrestil. Olgu
moejumalanna, kelle nime ma ei tea, tänatud. Maakas pani
hoopis musta pisikeste valgete lilledega? seeliku ja valge särgi ja
oli oma ajatult klassikalise valikuga päris rahul. Mina
ka. Tema osas siis.
Vaatamata
Maaka pingutusele ei
kandnud tandemtulem kuidagi välja.
Basseinibaari äärde oli kognenud nooruslik, lõbus ja kaunis
seltskond, kes omavahel optimistlikult lobises ja pikalt kestvaid
sõprussuhteid lõi. Mina nägin välja nagu üleni mustas turist,
kes on juhuslikult valel päeval Kreeta matuste asemel pulma
sattunud. Ilma, et mind matustele
üldse kutsutud oleks. Pulmast
rääkimata.
Maakas
jõllitas mind ja ütles taktitundeliselt: „Teeme
nii, et istume
kõige pimedamasse nurka, see
päike ja valgus on mind nagunii ära tüüdanud, hakkab
silmadele...” ja vedas mind kusagile anonüümsesse hämarasse
nurgalauda. Olles
enne käskinud baarist mõned õlled osta.
Loomulikult ei läinud kõik nii lihtsalt ja anonüümselt. Et istud seal pimedas ja limpsid õllevahtu ja vaatad neid teisi inimesi. Teed märkmeid, et kuidas oleks normaalne, nii et ise ka järgmine kord laternate ja õhupallide all istuda saaks. Kusagilt ilmus üks baaridaam, teeküünlad näpus, ja enne kui me arugi saime, oli meie laud kui lokaalne valgusšõu keset sooja Kreeka ööd. Petrose Suurel Söömal ei esine mingeid privaatnurki! Olime ilusasti valgustatud kui kaks tolmanud antiikset jõuluehet, mida keegi hinnata ei oska.
Ja
siis. Ja siis! Hakati ühele baaripuhvetilauale kandma rikkalikult
täidetud suuri fooliumvaagnaid. Neid oli kümmekond. Kogu seltskond
vakatas ja jälgis püstjalabaari kõrge laua täitumist neelatades.
Valitses vaiksem ja pingelisem õhkkond kui enne olümpia 60m jooksu
stardipauku. Kuni Petros hõikas „dig in, people, dig in!”
Meie
stardilävend, tänu kaugele lauale, ei olnud just parim, aga
viimateks me ka ei jäänud.
Esimene vaagen – kartulivorm. Mingine. See ei olnud moussaka! Aga olgu, ma armastan kartulit. Tõstsin oma ovaalsele plasttaldrikule korraliku kuhja, järgmise kulbitäie lajatasin Maaka omale. Sama kordus juurviljadega riisi, kreeka salati ja tzadziki osas. Siis jõudsime liharoogadeni.
„Ma
tahan ise omale toitu tõsta,” õiendas Maakas järsku. Aga ma ei
olnud veel üle saanud tema poe anastusretkest ja oleks ju viisakas
kui teistele ka midagi jääks? Pakkusin, et tõstan talle lihtsal
tema valitud tüki taldrikule.
Aga Maakas oli järjekordse
tõstatud tüliteema juba eos unustanud. Vahtis seljataha ega
isegi märganud, mida ma talle taldrikusse poetasin.
Järsku
lajatas ta täiesti ootamatult. „Kuule, kas ma võin mõnele
vanamehele külge lüüa?”
Misasja?
Mu Maaka taldriku poole sirutuv käsi hakkas lihtsalt värisema ja
souvlakivarras kukkus tangide vahelt maha. Maakas haaras varda pea
lennult, pani oma taldrikusse ja küsis „noh?”.
Noh. Einoh. Mingil põhjusel ta ju siia Maliasse e Kreeta pornopealinna meie sihtkoha valis. Vist? Olgu tal siis ka hea päev... Nii ma end kokku võttes ütlesingi: „Okei, muidugi, vali vanamees välja. Ja kui ta vedu ei võta, ma sunnin teda." Aga et kõik pole nii lihtne, lisasin kiiresti: "Ainult et ta ei tohi olla mingi endine atleet ja peab alla 90 kilo kaaluma, sest noh, minu võimetel on ka piirid ja mingit suuremat saaki ei suuda ma sulle garanteerida!”
Jõudsin
Maakale tõsta veel mingit hakklihavorsti ja kahtlast sütel
kõrbenud, aga väga maitsvaks osutunud liha, mille osas ma lõpuni
aru ei saanud, kas see on küülik või lind või miski geneetiline
maitsenäsasid hellitav eksperiment...
Kuid juba enne sardellitaolise
vorstini jõudmist porises Maakas „sel vanamehel on naine kaasas”.
Elavnesin – „võtaks selle ka siis ühes?”. Maakas ei
nõustunud.
Ju tal ei olnud südant maha jätta oma suurt Kreeka
toitu täiskuhjatud taldrikut. Mul tegelikult ka mitte, kõht oli tühi.
Vanameeste valimine jäi sama
teoreetiliseks kui minu usk, et Maakas oma kuhjaga täidetud taldrikut tühjaks ei söö,
nii et ma sealt viimase
kolmandiku endale saan. Ei
saanud.
Toit
osutus nii maitsvaks, et meist
mõlemast
jäi järele vaid piinlikult puhtalt läikiv taldrik. Ja need lendküüliku pisikesed luud. Ja ouzo tops.
Mõtlesin uuele ringile, aga kuna meid oli hommikul ootamas Tähtis
Makstud Ekskursioon, siis loobusin toidukoomaga riskimast.
Keskendusin
hoopis Maaka lohutamisele.
Selle totaalselt läbikukkunud lantimise
osas. Puhkusel peaks ju kõik tore olema.
„Kuule, kas sa tahaksid massaaži?“ küsisin. „Võid
ise valida, kas õnneliku või õnnetu lõpuga?“
„Mida? Kas
sa oled täiesti nupust nikastanud?“ käratas Maakas ja saatis mu
jälle p*se.
Sain aru, et ta pole pimedas näinud teisel pool
basseini asuvat suurt terrassi, kus jõusaal ja massaažilaud kenasti
esindatud. Rääkimata Malia laternaposte ehtivatest kuulutustest.
Ma olin täiesti normaalselt ja süütult pakkunud midagi
lõõgastavat,
aga Maaka vaimusilmas rullus lahti mingi täiesti teine
stsenaarium.
„Sa oled mingi borderline pervert,” korrutas ta
edasi.
Ja mina, va süütu hing, istusin seal, olles täiesti
loobunud oma motiivide selgitamisest.
Jõin
ohates oma õllekannu lõpuni tühjaks.
Homse
Tähtsa Päeva ja Varajase Tõusmise Ootuses pidime varakult lahkuma. Enne teist ouzo ringi.
Viskasin
Petrosele ülistussõnade ja vabanduse saatel nõutud 30.- eurot ja olles kaasa haaranud jupi seda sardelli moodi vorsti, mida toani matkates järada, kerisime end oma kuuti õhtule.
Kreeka pakub ikka elamusi - vanapaaride lantimine ning õnnetu lõpuga massaaž:) Väga lõbus, loodetavasti landite ka järgmistel päevadel!
VastaKustutaVist väga ei lantinud.
KustutaKorra sai järgmisel päeval, mägede ekstreemtingimustes, üritatud ühe saksalasest (a äkki oli austerlane...) turistiga, aga siis kostus sealt kõrgemalt mägedest distsiplineeriv ja kutsuv vile ja härra rühkis kuulekalt edasi, meid sinna paika jättes.
Kohalikega sai tuvastatud probleem, et saarel on üks juuksurikool, mis kõikide barbershoppide meistrid on koolitanud ja tulemusena ei olnud lihtsalt võimalik indiviide eristada. Sama soeng, sama habemelõikus. Päriselt ka.
Saan sakslasest aru - mu abikaasa oskab ka kahe sõrmega vilistada...
KustutaVaene W, ma olin ikka hull kiusupunn, nüüd võiks mul piinlik olla, aga hilja juba, eksole
VastaKustutaJa mis lantimisse puutub, siis minu jaoks on sihtgrupp üheksakümne üheksa aastane vallaline pärijateta miljonär, kes pärast altari ees jah-sõna kähistamist ööni ei ela.... Sihukesi on ikka häbematult vähe turul, kas teate
Et ma siis ikka võin järgmisel korral omale mõne pisikese liblikaga asja osta?
KustutaOlgu peale, kui leiame mingi vidina, mis on ehitud mõne tagasihoidliku sisetiibse pildiga (koiliblika pilt on ju ilus? On ju?), siis võid äkki osta.
KustutaTõeliselt armunud tõelist miljardäri ei häiri kallima juures ykski pisiasi, ka mitte tema sõbranna liblikatega juukseklambrid või oravatega poekott. Te lihtsalt pole veel Seda Õiget kohanud. Selleks on vaja tarbetud piirangud ära unustada.
Kustuta"TÕELISELT armunud miljardari..."
KustutaOeh. Õige: ta peab pime ka veel olema....
Mida see pimedus annab? Ma ju ütlesin sulle, et katsudes saab palju paremini ja varem aru.
KustutaSinnani ei kavatse jõudagi🤣
KustutaSelle asemel, et maailm oleks sinu auster, oled sa tervest maailmast oma kloostri teinud...
KustutaAhjaa - seoses selle kuusega, olgu ta või araukaaria, avastasime mõlemad, hämmastusega, et ei tea, kuidas on "kuusk" inglise keeles.
VastaKustutaPidime googeldama. Järgmiseks päevaks unustasime uuesti. Jäi kokkulepe, et kuusk on x-mas tree - kõik saavad aru.
Ma väga palun, kas saaks mutikleidist ka pilti? Mutt võiks sees olla, muidu ei saa õiget ettekujutust. Kasvõi selja tagant!
VastaKustutaAa, leidsin eelmisest (või üleelmisest) peatükist!
Kustuta1. ise oled mutt
2. kleit on igati vinks-vonks
Vott! Mida ma ütsin, kleit nagu ponks!
KustutaJa Notsu oli samal meelel!
KustutaErrr... Kambakas.
KustutaKasutades kombineeritud füüsilise massi ülekaalu.
Aga.
Need ülejäänud sajad lugejad on taktitundeliselt vaikinud. Kas see ei ütle midagi?
Ma vihjasin, et mitte otse öelda, et elu jooksul nähtud tuhandete jõledate kleitide valguses paistab kõnealune riideese päris ilus ja kandjat kaunistav. Olen nõus seda kleiti veel nägema.
KustutaSiit hakkab juba kooruma bränd MutiKleit.
KustutaMarimekko nimetus on sama konstruiga.
KustutaRegistreerige kaubamärk "Mõnusad Mutikleidid" ja hakake turundama.
KustutaAhjaa.
Taskutega!!!!!
Võib ka kapuutsiga, selline soojem versioon.
Absoluutselt KÕIK on juba ära leiutatud ja tehtud. Nii õudsed hilbud kui mõnusad taskutega kleidid.
KustutaTaskutega kleidi puhul on mul kahtlus, et neid tuleks müüa ülekutsega "osta 3 taskutega MutiKleiti, saad kaelariputatavad pesulõksud ja plastist lokirullid tasuta kaasa!".
KustutaRetropakett (TM) (R) (C)
KustutaMa olen nüüd mUtiveeritud registreerima mutikleitide kaubamärki, jep.
KustutaTeiste sõnadega, Sul on mutiiv.
Kustuta