Jumalate sünnikodu, 1

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida pean alustama vist aastavahetusest kuusteist või seitseteist aastat tagasi. Ma hakkasin siis blogima.

Ilma selleta poleks ma Wildiga kunagi tuttavaks saanud. 

Päriselus oleme me nüüdseks kohtunud vist peaaegu kümme korda. Neljal korral neist on tegu olnud reisidega.  Kõigil kordadel on W olnud tegevuse bürokraatliku poole korraldaja, erakordselt täpselt läbi mõeldud tegevuskava, broneeringud, eeltöö sihtkoha osas - võrratu! Ja reisikaaslastena oleme siiani teineteist ainult täiustanud: tema on ette mõtlev ja täpne, mina olen tuulepea ja plähmerdis, no kas saab veel paremini kokku passida?

Ok, aitab küll, läheb veel uhkeks ära. Teenitult!

Seekord siis Kreeta. 

Minu roll oli valida kahest hotellist üks, valisin selle, mis oli ilus sinine. Saate aru, millise tainaga W peab maid jagama? 

Ma olen väga hiline pakkija. Viimase augustikuu päeva hommikul toppisin hunniku hilpe seljakotti, pakkisin taskunoa ja liimi käekotti, tagasin koduloomadele kõik võimalused järgmised kümme päeva minuta veeta ja sõitsin Aegviitu, auto jäi parklasse ja Suur Seiklus võis alata. 

Ülemiste keskus (ärge naerge midagi, ma olen maalt ja ka see on osa seiklusest), lennujaam, higistamine enne lennule registreerimist, sest W oli broneerimisel kasutanud mu passi numbrit, aga kaasas oli mul id-kaart (ärge nii tehke, kuigi tegelikult ei olnud see üldse probleem).

Ja lennuk! Ma olen ikka veel algaja lendaja, kõik on niiiiiii põnev ja puha. Mis siis, et juba lennu keskel oleks tahtnud ise endal jalad alt närida, nii pagana kitsas oli.

Maandusime päikeseloojangul, oli veel piisavalt valge, et näha kuidas maandumisrada algas nii mere äärest, et suurema lainega oleksid rattad vist vees. Olgu, see oli liialdus. Aga ikkagi!

Minu jaoks oli tegu esimese reisiga, mil lennukist välja tulles võttis mind vastu sõna otseses mõttes troopika. Linnas oli äsja sadanud, kuum ja niiske õhk mõjus nagu sulepadi näo peal. Oli hirmus ja oli ilus. 

Õhk oli seikluse lõhna täis. Bussiga majutuskoha poole logisedes olin mures, sest kuidas saab olla, et seikluse järele lõhnab, aga ilusa troopilise mere asemel on pimedusse mattunud võsa ja harjumatult prügised rentslid. Kus on palmid, miks pole kusagil merd, ma ei näe mägesid, roheluse asemel paistab midagi, mis meenutab vanapoisi alpikanni ...

Pole midagi paremat kui hirm pettumuse ees siis, kui sa ei tea veel kui tore tegelikult tulevik on. 

***

Tegin pildi ärgates, vaade otse sängist.

Eh, ühte kirjutisse kõik ära ei mahu.

Järgneb... Ma luban mitte liiga pikalt heietada.