Kreeta reis V

by W

Ikka veel 3. päev (02.09.24)

Jälle poodi, nimekirjaga

No nii, merest välja ulpides oli paras aeg toitu ja joogipoolist soetama hakata.
Ja midagi ette võtta mu soenguga. Kaotasin juuksekummi merre ja nägin rannatuulte mõjul välja kui iseliikuv meriheinainstallatsioon. Veidi vett, veidi liiva, veidi soola ja palju heina ja kaost. Mütsi ja kammi olin „koju” unustanud.

Esimesena jäi ette Spar.
Sortimendilaius oli suunatud külmikumagnetitesse ja rannarätikutesse. Maakas hiljem ütles, et ka privaatosade kujulistesse võtmehoidjatesse, viledesse ja pulgakommidesse, otse kassa ees laiutaval display-l. Mina neid ei näinud, sest olin üleni hõivatud juurdlusega, miks nahast püksirihmad maksavad 3-5 eurot. Ilmselgelt peab neil midagi viga olema. Seega ei ostnud. Hankisime hoopis vett, veel jogurtit, sinki, üsna leiva moodi KRÕBEDA KOORIKUGA saia ja oliiviõli. Viimane osutus kassas kaks korda kallimaks kui hinnasildil näidatud. Avokaadosid Spar ei müünud ja kassitoit oli kallim kui kõne ennustusliinile.

RIA Market on seal vasakut kätt; normaalne pood

Teisena jäi ette Ria Market.

No see oli hoopis asisem pood, müüs isegi hapukapsast ja hot doge, mõlemaid klaaspurgis. Ja neid aastaid säilivaid keekse, mis 90-ndatel, peale säilimisaja lõppu, keskturu üle ujutasid. Ma ju ütlesin, et Kreetal on palju sakslasi!

Avokaadot jälle paraku ei olnud ja kassitoit veel röögatuma hinnaga kui Sparis.
Aga anname andeks, sest rahulikult mööda riiuleid surfates ja omale meriheina sisse vaateavasid kaapides märkasin täiesti võrratut valget mütsi, mis oli kaunistatud roosade lilledega. Haarasin mütsi kätte, olles otsustanud, et soengu taltsutamise praktika ja stiil võiksid ju koos eksisteerida. Kui me siin juba seda mutistiili viljeleme, eks. „Mõtle," ütlesin ma Maakale. „Me võiksime ühtemoodi välja näha! Sina oma kleidiga ja mina selle roosade lilledega mütsiga!" Vehkisin oma leiuga Maaka nina all.

Maakas tardus, suur Pepsi pudel käes, ja vaatas mind sellise pilguga, et ma sain kaugelt aru, et head siit ei tule. „EI, sa EI osta seda mütsi," ütles ta vaikselt, aga sellise metalse polüfoonilise tooniga nagu keelaks ta kellelgi tuumanuppu vajutada.

Panin mütsi nördinult riiulile tagasi ja nägin, kuidas Maakas hingas kergendatult, justkui oleks ta tõesti praegu maailma millestki koledast päästnud.

Paar sammu edasi leidsin aga midagi veel imelisemat. Roosade liblikatega juukseklambrid. Tundsin, kuidas mu soeng hakkab tasapisi õigetele rööbastele tagasi pöörama.
„Maakas, kas ma võin omale vähemalt juukseklambrid osta, liblikatega?” hõikasin lootusrikkalt.
"EI, sa EI pane neid klambreid pähe," sõnas ta kohe, ilma et oleks üldse mu leidu vaatama tulnud. „Sina ja liblikad? See on... lihtsalt nilbe."

Jäin hetkeks sõnatuks. Seisin seal, roosade liblikatega klambrid mõlemas pihus ja tundsin, kuidas mu maailmavaatest tükikesi murdus. Kellele ei meeldiks liblikad?! Nad on ilusad ja armsad ju? Veidi karvased kui lähedalt vaadata. Kuidas need jumaldatud värvilised tiivulised nüüd järku nilbeks muutusid?

„No vaata, milline sa juba praegu oled," nähvas Maakas mind jõllitades. „Sa saad ju aru, et ei pea omale lisaks veel mingit kirevat putukaparve pähe toppima, et tähelepanu saada!”.

Panin ka liblikad, neis midagi nilbet leidmata, ohkega tagasi ega suutnud ära otsustada, kumba ma nüüd rohkem peaks olema. Solvunud või hämmingus. Või mis praegu üldse juhtus.

Väljusime poest Pepsi, veini, troopilise segumahla, kurgi ja küllap veel millegagi, mida ma trauma tõttu meenutada ei suuda. Ostunimekiri oli Maaka käes.

Feik bruschetta ja müstiline okaspuu

„Koju” jõudes otsustasime, et nüüd võiks end kodumaiste uudiste ja skandaalidega kurssi viia, veendumaks, et meil ikka on, kuhu tagasi minna. Ja siis veel nädala lõpuks, lisaks homsele käigule, mõne viisakamat sorti ekskursiooni otsida. Ja siis lihtsalt tšillida, rahulikult midagi näksida ja veini peale lonksata. Tõeline puhkuse vibe.

Enne muud olulist oli muidugi vaja mu soeng korda saada. Palusin Maakalt tema mikromultitööriista, kus on ka käärid, ning lõikasin oma soolaste jõhvide ohjeldamiseks sokisäärelt kummi ära. Käib kah, vähemasti nägemine taastus! See liigutus tõi meie terrassiäärele peagi ühe heledamat sorti plätulohistajast afropatsimehe, kes vandeseltslasliku laia naeratusega küsis, ega meil tuld ole. No ikka oli. Nii sigareti kui kanepipläru jaoks. Ühtmoodi süütab kõike.

Et ootamas oli Suur Kreeka Sööma, otsustasime piirduda tagasihoidliku lõunaga. Treeningu mõttes. No et magu vahepeal väga kokku ei tõmbaks ja hiljem ikka kogu viieteist euro eest kraami mahutaks.

Otsustasin Maakat taas oma rahvusvaheliste kulinaarsete oskustega üllatada ja küsisin, kas ta sooviks äkki bruschettat.
„Misasja sa mulle jälle tahad sisse sööta,” päris ta ärevalt. Ma ei saanud aru, kas ta ei tea, mis on bruschetta või ole ta kindel, et mina tean, mis see on.
„Noh, see on itaallaste tomatisai, lihtsalt või asemel on oliiviõli, me ju just ostsime seda,” lõin oma hiilgavad teadmised uhkusega letti. Küüslaugu vaikisin maha. Maakas läks õnge ja oli bruschettaga nõus.

Valebruschetta

Kui toidu valmis sain ja küüslauguga määritud pisut kõrbenud olemisega saiad Maakale nina alla lajatasin, vaatas ta neid kahtlustavalt. „Mis see nüüd on?” küsis ta, nagu oleksin talle saiaga püreestatud eeslikapja serveerinud.

„Bruschetta muidugi,” vastasin ja lükkasin taldriku talle lähemale. „Juustuga! Täiesti next level värk!” No ja rohelise sibula ja tilliga, sest basiilikut meil ei olnud.
„No aga bruschettale ei panda juustu ja neid muid asju! Ega ma mingit pitsat tellinud, varsti kavatsed mu veini ka veega lahjendama hakata,” jauras Maakas.

„Einoh, see on feik bruschetta, ma arvasin, et sa tahad midagi teistsugust kui lihtlabast tomatsaia,” protesteerisin nördinult. Ma istusin seal, nokkisin oma feik-burchettat ja vaatasin, kuidas Maakas oma tükki sööb. „Tegelikult seal ikkagi ei käi juustu ja neid asju, aga täitsa hea oli muidu” pomises ta viimast suutäit neelates.

Olles veendunud, et Maakas oma valebruchetta ära sõi, kugistasin ka enda omad alla ja sain muid asju vaatama hakata. Aia taga, sajakonna meetri kaugusel, kasvas mingi suur okaspuu.
Asusime liiki määrama.
Mina olin veenunud, et ju on eriline Kreeta kuusk. Mänd või kadakas see igatahes ei olnud. Maakas aga vaikis salapäraselt, endal veidi pingeline ilme ees. „Ma tean, see on araukaaria!” röögatas ta varsti võidurõõmsalt.

Panin veinitopsi, sealt rüüpamata, tagasi lauale ja vaatasin Maakale suu ammuli otsa.
„Ara... Ara misasja? Kust sa selliseid sõnu tead? Oled ikka kindel, et pärast avalikult araukaaria ütlemist kusagil hämaras vetsus pasunasse ei saa?”

Vaatlusalune puu oli nigu pildil, aga kärpimata ladvaga

Maakas vaatas mind üleolevalt. „Araukaaria on puu, mitte roppus! Päriselt ka. Ma kusagilt kuulsin. Või lugesin. Või nägin mingist filmist. Või... krt, ma ei tea, kuidas ma seda tean, aga igatahes on araukaaria okaspuu!”

Läksin umbusklikult googeldama. Leidsin, et Maakal võis õigus olla. Kuigi täisveendumuseks oli see kahtlane kuusehakatis meist liiga kaugel.

Järsku kostus hele ja hale kräunumine. Mis seejärel kordus, aga hoopis nõudlikumalt.
Loomulikult oli see Katkine Kass!
Kurnatud hing, kes meie peale lootis ja vaatas meid pilguga nagu oleksime me tema ainus väljapääs enne külgede ja põskede pöördumatult lohkuvajumist.
Muidugi, kassitoitu me ju ei saanud. Unustasin dendroloogiatunni kohe. Olulised asjad ikka enne!

„Ääää..., torman poodi, kohe praegu!” asusin kassile toitu orgunnima. Ka Maakas otsustas, et parem on Katkise Kassi süüdistava pilgu eest põgeneda. Ta haaras mu oravakoti ja tõttas mulle järele. Etteheitev kassikisa saatis meid pea hotelli väravateni. Kiirustasime patukahetsejalikult Chalkiadakisesse, eile avastatud rikkalikusse supermarketisse.

Kassitoit maksab Kreetal ca 4x enam kui koeratoit. Ilmselt meiesuguste pärast...
Kasse, kes ei lase sul välitingimustes rahus süüa, on seal hulgi. Koertel on enamasti inimene nööriga küljes.

Malia Chalkiadakis - avokaadot ja sibulat ja värki

Et end homme samasugusest olukorrast säästa, haarasime heaga 1,5kg kuivtoidupaki. Meie Katkine Kass vääris parimat ja suurimat!

Loomulikult ei olnud ostlemine sellega lõppenud. Chalkiadakis on korralik pood, mis isegi avokaadosid müüb, nii et korvi rändas leti priskeim ja priiskavaim kauaotsitud vili. Kuna ostunimekiri oli lendstardi tõttu koju jäänud, lõpetas korvis ka karp jäätist, aga sellest me rohkem ei räägi. Vähemasti mitte praegu.
Maakas maksis kogu selle varanduse eest ja mulle tundus, et Kreeta on jälle veidikene parem paik. Katkine Kass saab süüa, meie saime avokaado ja ... oot, milleks meil seda avakoaadot üldse nii meeleheitlikult vaja oli? Küsisin Maakalt, kas jagame seda jumalikku rohelist kera ka Katkise Kassiga ja sain vastutasuks pilgu, mille kõrval „araukaaria” üsna süütuna näima hakkas.

Söömaorgia ja lantimine

Kui poest tagasi jõudsime, oli hotelliaed täitunud imeliste ja hullutavate toidulõhnadega. Tundus paljulubav. See Kreeka rahvusköök.

Katkine Kass istus ikka veel meie trepi ees ja tervitas meid endiselt heledalt ja haledalt justkui oleks me ainsad elavad kassitoiduostuloaga olendid planeedil.
Aga... millest me talle seda unistuste toitu nüüd serveerime? Endilgi ei olnud ühtegi normaalset kaussi, spetsiaalsest kassikausist rääkimata. Peale põhjalikku revisjoni tegin südame külmaks ja otsustasin, et loovutame oma pooliku plastmassist munakarbi, kus olin eile kana marineerinud.
„Hakin veits peterselli ka peale, vä,” küsisin peale karbi täitmist Maakalt, kel on rohkem kassipidamise kogemust. „Anna nüüd loomale söök kätte, KOHE, ilma petersellita ja premeeri end ühe õllega,” ütles Maakas.

Nagu kästud, nii tehtud. Maakat premeerisin veiniga. Veega ei lahjendanud, mahlaga hoopis lahjendasin. Ei ole vaja, et ta end enne Suurt Söömat siin veidralt mõjuvas palavuses umbe tõmbab.

Enne söömat otsustasime veel basseinis suplemas käia ning seejärel end ilusaks teha.
Suplemisega läks kõik hästi, meil oli jälle privaatbassein, aga selle teise asjaga...
Mina andsin kohe alla, mõned asjad on ette hukule määratud. Peale pingutust on lihtsalt suurem pettumus. Otsustasin kohe end säästa ja mitte rapsima hakata.
Maakas pingutas enam, käis duši all, nagu ikka, ja otsustas värsked riided panna. Sest mutikleit oli veel mereniiske ja rippus kuivatusrestil. Olgu moejumalanna, kelle nime ma ei tea, tänatud. Maakas pani hoopis musta pisikeste valgete lilledega? seeliku ja valge särgi ja oli oma ajatult klassikalise valikuga päris rahul. Mina ka. Tema osas siis.

Vaatamata Maaka pingutusele ei kandnud tandemtulem kuidagi välja.
Basseinibaari äärde oli kognenud nooruslik, lõbus ja kaunis seltskond, kes omavahel optimistlikult lobises ja pikalt kestvaid sõprussuhteid lõi. Mina nägin välja nagu üleni mustas turist, kes on juhuslikult valel päeval Kreeta matuste asemel pulma sattunud. Ilma, et mind matustele üldse kutsutud oleks. Pulmast rääkimata.
Maakas jõllitas mind ja ütles taktitundeliselt: „Teeme nii, et istume kõige pimedamasse nurka, see päike ja valgus on mind nagunii ära tüüdanud, hakkab silmadele...” ja vedas mind kusagile anonüümsesse hämarasse nurgalauda. Olles enne käskinud baarist mõned õlled osta.

Loomulikult ei läinud kõik nii lihtsalt ja anonüümselt. Et istud seal pimedas ja limpsid õllevahtu ja vaatad neid teisi inimesi. Teed märkmeid, et kuidas oleks normaalne, nii et ise ka järgmine kord laternate ja õhupallide all istuda saaks. Kusagilt ilmus üks baaridaam, teeküünlad näpus, ja enne kui me arugi saime, oli meie laud kui lokaalne valgusšõu keset sooja Kreeka ööd. Petrose Suurel Söömal ei esine mingeid privaatnurki! Olime ilusasti valgustatud kui kaks tolmanud antiikset jõuluehet, mida keegi hinnata ei oska.

Ja siis. Ja siis! Hakati ühele baaripuhvetilauale kandma rikkalikult täidetud suuri fooliumvaagnaid. Neid oli kümmekond. Kogu seltskond vakatas ja jälgis püstjalabaari kõrge laua täitumist neelatades. Valitses vaiksem ja pingelisem õhkkond kui enne olümpia 60m jooksu stardipauku. Kuni Petros hõikas „dig in, people, dig in!”
Meie stardilävend, tänu kaugele lauale, ei olnud just parim, aga viimateks me ka ei jäänud.

Esimene vaagen – kartulivorm. Mingine. See ei olnud moussaka! Aga olgu, ma armastan kartulit. Tõstsin oma ovaalsele plasttaldrikule korraliku kuhja, järgmise kulbitäie lajatasin Maaka omale. Sama kordus juurviljadega riisi, kreeka salati ja tzadziki osas. Siis jõudsime liharoogadeni.

„Ma tahan ise omale toitu tõsta,” õiendas Maakas järsku. Aga ma ei olnud veel üle saanud tema poe anastusretkest ja oleks ju viisakas kui teistele ka midagi jääks? Pakkusin, et tõstan talle lihtsal tema valitud tüki taldrikule.

Aga Maakas oli järjekordse tõstatud tüliteema juba eos unustanud. Vahtis seljataha ega isegi märganud, mida ma talle taldrikusse poetasin.
Järsku lajatas ta täiesti ootamatult. „Kuule, kas ma võin mõnele vanamehele külge lüüa?”

Misasja? Mu Maaka taldriku poole sirutuv käsi hakkas lihtsalt värisema ja souvlakivarras kukkus tangide vahelt maha. Maakas haaras varda pea lennult, pani oma taldrikusse ja küsis „noh?”.

Noh. Einoh. Mingil põhjusel ta ju siia Maliasse e Kreeta pornopealinna meie sihtkoha valis. Vist? Olgu tal siis ka hea päev... Nii ma end kokku võttes ütlesingi: „Okei, muidugi, vali vanamees välja. Ja kui ta vedu ei võta, ma sunnin teda." Aga et kõik pole nii lihtne, lisasin kiiresti: "Ainult et ta ei tohi olla mingi endine atleet ja peab alla 90 kilo kaaluma, sest noh, minu võimetel on ka piirid ja mingit suuremat saaki ei suuda ma sulle garanteerida!”

Jõudsin Maakale tõsta veel mingit hakklihavorsti ja kahtlast sütel kõrbenud, aga väga maitsvaks osutunud liha, mille osas ma lõpuni aru ei saanud, kas see on küülik või lind või miski geneetiline maitsenäsasid hellitav eksperiment...
Kuid juba enne sardellitaolise vorstini jõudmist porises Maakas „sel vanamehel on naine kaasas”. Elavnesin – „võtaks selle ka siis ühes?”. Maakas ei nõustunud.
Ju tal ei olnud südant maha jätta oma suurt Kreeka toitu täiskuhjatud taldrikut. Mul tegelikult ka mitte, kõht oli tühi.
Vanameeste valimine jäi sama teoreetiliseks kui minu usk, et Maakas oma kuhjaga täidetud taldrikut tühjaks ei söö, nii et ma sealt viimase kolmandiku endale saan. Ei saanud.

Toit osutus nii maitsvaks, et meist mõlemast jäi järele vaid piinlikult puhtalt läikiv taldrik. Ja need lendküüliku pisikesed luud. Ja ouzo tops.
Mõtlesin uuele ringile, aga kuna meid oli hommikul ootamas Tähtis Makstud Ekskursioon, siis loobusin toidukoomaga riskimast.

Keskendusin hoopis Maaka lohutamisele.
Selle totaalselt läbikukkunud lantimise osas. Puhkusel peaks ju kõik tore olema.
„Kuule, kas sa tahaksid massaaži?“ küsisin. „Võid ise valida, kas õnneliku või õnnetu lõpuga?“
„Mida? Kas sa oled täiesti nupust nikastanud?“ käratas Maakas ja saatis mu jälle p*se.

Sain aru, et ta pole pimedas näinud teisel pool basseini asuvat suurt terrassi, kus jõusaal ja massaažilaud kenasti esindatud. Rääkimata Malia laternaposte ehtivatest kuulutustest.
Ma olin täiesti normaalselt ja süütult pakkunud midagi lõõgastavat, aga Maaka vaimusilmas rullus lahti mingi täiesti teine stsenaarium.
„Sa oled mingi borderline pervert,” korrutas ta edasi.
Ja mina, va süütu hing, istusin seal, olles täiesti loobunud oma motiivide selgitamisest.
Jõin ohates oma õllekannu lõpuni tühjaks.

Homse Tähtsa Päeva ja Varajase Tõusmise Ootuses pidime varakult lahkuma. Enne teist ouzo ringi.

Viskasin Petrosele ülistussõnade ja vabanduse saatel nõutud 30.- eurot ja olles kaasa haaranud jupi seda sardelli moodi vorsti, mida toani matkates järada, kerisime end oma kuuti õhtule.