Läbi

  Kõik oli niikuinii läbi. Mitte "läbi" nagu "persses", vaid lihtsalt läbi. Lõpp, otsas, kõik, homme läheb lennuk ja ülehomme on akna taga novembrivihm ning ülemus puurib oma terava sõrmega jutukaaslase rinda ja seletab midagi õlitatud porgandi häälega. Mida ta seletab?

Kesse kurat teda ikka kuulab. Piuks-piuks-kriuks-puuks-preemiat ei saa-piiuuuks.

Mölakas.

Rakiat oli veel umbes pool pudelit. Rein jõi klaasi ühe klõmmuga tühjaks ja valas uuesti täis. 

Puhkus oli läinud vihinal. Rand, kohalike poolt tänaval kaela määritud ekskursioonid mingitesse iidsetesse lahingupaikadesse kus siis vastavalt sõja kaugusele tänapäevast demonstreeriti odaotsi, nuiasid või õudsalt kivisel maastikul vaevumärgatavaid kaevikujooni, jälle rand ja õhtuti basseini ääres olev baar. Sealt oli tuppa hea lühike maa minna, seinad terve tee pikkuses käesirutuse kaugusel. Toetumine oli mõistlik, basseini sügavuseks oli märgitud mõnes nurgas koguni kaks meetrit. Reinule igatahes üle pea, ega ta mingi korvpallur ei olnud. Lihtne tehnoloog,  neile pole pikkusest lugu.

Jook oli sama vastik kui esimesel päeval. Ei, sellega ei harju. 

Rein kallas klaasi kurku tühjaks, võttis pudeli koos põhja jäänud tilgaga näpu vahele ja viipas baarimehele "veel üks!"

Uus pudel vahetas omanikku.  Rein toppis selle tasku ja tühjemat pullut näpu otsas kõlgutades läks vaba kätt seina vastu toetades oma bungalo poole. 

Kõik oli läbi. Lõpp, otsas, kõik, finito, basta, end, konets. 

Tuba oli mõnusalt jahe, majakese ees olev tool lubas lösutamist, tühjema pudeli põhi käis ohke saatel püsti. Rannapäevi ei tule enam, isegi lollakaid "...ja siin langes meie riigi suurim kangelane..." - targutusi ei tule enam.  Midagi ei tule.

Rein toetas käed lauale, langetas pea kätele ja kui ta poleks mees võinuks arvata, et ta neelab pisaraid. Mehed ei tee nii. Mehed mõtlevad elu üle järele ja teevad seejärel tegusid mis veel tegemata on, seda nad teevad. Rein oli mees. 

Jook uuest pudelist oli sama ropp kui eelmise pudeli põhi. Koleda maitse peletamiseks ei olnud isegi midagi peale närida. Oleks siis mõni lihatükk või praekala või...

Vot korralik keedukartul, kui sedagi oleks. Jooki oleks palju kergem rüübata, seda pudelit ei saa niikuinii kaasa võtta, kes see lahtist pudelit lennukisse lubab. Keedukartul, just. Seda Rein keeta oskas. Onnis oli mikrouun, seal saab imeasju vaaritada, asi see mõned kartulid keeta on. 

Soola pole. 

Magedat ju ka ei taha.

Meri!

Meri oli siinsamas, paarsada meetrit ja soolane kui kurat. Tühi pudel samuti kenasti käepärast. Rein tõusis kindlameelselt, napsas peaaegu esimese võttega pudeli kaelapidi näppu ja sihtis end hotelli väravast välja.  

Mere poole! Sinna ta tee viis! Paarsada meetrit ainult! 

Tee heade asjade järele ei pea kerge olema, olevat üks tark mees kunagi öelnud. See tark mees võis ju isegi Rein ise olla, kes enam nii täpselt ikka mäletas ja hoolimata raskusest kohale ta jõudis. Tark mees. Või, noh, Rein jõudis. Rand oli pime, kuid meri ei olnud mingi nipsasi, mida üles ei leia, meri oigas ja ohkas ja kohises kui loom. Rein istus liivale ja avastas sõrmede vahelt pudeli, see oli meeldiv üllatus. Vähem meeldiv oli tõdemus, et pudel oli tühi, kohe nii tühi, et ka kolmandal katsel ei voolanud Reinu torusse aetud ootel suhu piiskagi elustavat nestet. Miks ta üldse seda kuiva kesta kaasas tassis?

Aa, kartulid! Vett oli vaja!

Rein oli ettevaatlik mees, mereni liikus ta käpuli kuni tabas esimese rannale jõudva laine ja sealt kätt pikalt välja sirutades suutis pudeli veega täita. Tühja sest liivast, mis koos veega pudelisse voolas, nagu Rein hiljem tänavalaternate alla jõudnuna märkas, tühja sellest, vett oli pudelis piisavalt, liiv settib põhja.

Kartulite pärast Rein ei muretsenud. Kohe hotelli kõrval oli põld, millel vana maapoiss oli juba ammu kartulipealsed ära tundnud. Muidugi oli sealgi pime, aga käsikaudu ja põlvili sai Rein paar pesa pealseidpidi välja sakutatud. Kartulid juukseidpidi kõvasti pihus, mereveepudel teises käes - nii ta hotelli tagasi jõudis. 

Kõik oli vaikne. Baar oli rulood alla kerinud, teeradadel põlesid üksikud tuled, bassein helendas nagu portaal teispoolsusesse. Rein heitis basseini äärde kõhuli ja pistis taimepuntra vette, et mugulatelt mulda maha uhta. Erkpunane muld vajus tükkidena basseini põhja, ümber kummitusvalgete mugulate hõljus roosa udune pilv. Kui Rein kätt edasi-tagasi liigutas kukkus paar pabulat basseini põhja ja hakkas mööda libajat põhja sügavamale veerema.

Kurat. Ega need kartulid selleks saanud võetud, et neid ära uputada. Rein sai päris pahaseks ja pistis jalad vette. Madalam ots, see polnud täismehele vöönigi, eksole. 

Libe. 

Rein potsatas istuma, käsi kalli kartulikeeduveega kõrgel püsti. Teine käsi kobas mööda basseinipõhja ja mis aga vähegi kartuli kuju välja andis see taskusse läks.

Viiest saab küll. 

Lirtsudes ja solisedes jõudis ta oma onnini, märjast taskust oli mugulaid vaja lausa kahe käega õngitseda. Kaussi, pudelist vesi peale, pudel kolinal prügikast ja kauss uuni. 

Rein oli enda üle uhke. Mis sellest, et kõik oli läbi, ta saab hakkama! Mis sellest, et jook on vastik, ta suudab sellele kõrvale korraliku kartuli keeta!

Kohe saab süüa. 

Rein võttis laualt täis pudeli ja rüüpas korraliku punnsuutäie merevett. Kartulid uunis keesid kuuldaval podinal.