Juba läheb ära. Aasta

Selle aasta pööripäevaeelne aeg on kulgenud täiesti ilma jõululõhnadeta,  leebelt ja hüsteerilisest sügisest välja tegemata.

„Ma olen talv! Ei, nüüd olen ma kevad..ikka sügis, noh! Talv olen, talv!!“

Otsusta juba ära. Või siis ära otsusta ja siple suveni välja, mul üsna ükskõik.

Kui ainult sellest väsimusest võitu saaks.

Ehk polegi see väsimus, äkki on tegemist hoopis eskapismi kõrgema tasemega, mil keha teeskleb väsimust, et jumala pärast mitte teiste inimestega suhelda..? Tulen koju, teen kohustusliku perenaise-eeskava lühidalt ja nurki sirgeks joostes läbi ja vajun magama. Öösel ärkan, aga viimasel ajal, kuna majas pole ma nüüd nüüd mõnda aega üksi, ei saa ma tihtipeale muud teha kui vaikselt hingates uut und oodata. Ükskord ta tuleb. Seni kuulan tuult või vihma või tuisku või vaikust ja kuuvalguse haldjahääli. Varsti ma juba mõistan seda keelt, veel viiskümmend tühist aastat ja hakkan ise nendega rääkima.

Pööripäevapidu siiski tuleb, pere pisemaid ei saa ilma jätta uue valguseaja tulemise peota. Päris kuuse ja hirmuäratava jõuluvanaga. Sotsiaalne surve, eksole.

Pealekauba saab pere vähemalt kord aastas peaaegu täies koosseisus kokku, ülevaatus või midagi selletaolist.

Mis edasi saab?

Üleüldse, eluga ja olemisega?

Kui paljudest ustest olen elu jooksul läbi tulnud, veel enam on neid, millest mööda kõndisin. Meelde on jäänud vaid need uksed, mille taga on koputatud, kraabitud ja püherdatud ja mis ikkagi suletuks jäid – nende avanemise ootamine on olnud ilmselt teadlik valik, ülejäänud lihtsalt juhtusid tee peal ees olema.

Olgu siis niimoodi, ehk, EHK ei olnudki nende taga midagi head.  (Need olid pahad uksed, need olid pahad uksed, need olid pahad uksed. Mantra.)

Ma ei anna endale uusaastalubadusi. Ma ei anna endale üldse mingeid lubadusi. Niikuinii ma neid ei pea, ebausaldusväärne ja kõikuva meelega nagu olen. Muretu eksisteerimine, teate, ei jää lubaduste koorma alla ellu. Praegugi on te selline...veerandlelus, kolmveerandkoolnud. 

Ok, aitab, itketud sai piisavalt. Interneti pampersõlg kannatab kõike..

Püsti, seelik ropsuga sirgeks, suunugad üles, õlad alla ja edasi.

Kuhu?

A tont teab.

Lasen end elul üllatada.

Üks osa õnne lahustada

Tühjusesse

Mis on täidetud ootustega

Põnevusega

Ärevusega

Lahja jääb

Liiga lahja, ütleb elu

Paneme värve ka, ütleb elu

Ja muudkui paneb

Musta värvi pimedust

Ja

Valget värvi pimedust

Saab halli päeva

Kuu

Aasta

Elu

Elu ise muutub kõige hallimaks.

Ma ise pean sellele nüüd maalima oma elu, võttes värvideks

ootuste helesinise

põnevuse tumerohelise

ärevuse kirka punase.

Ma olen laisk

Või väsinud, tont teab

Las olla hall, hall on ilus ja pehme värv