Köögimõtted

"....oli ta juba kuus aastat niimoodi kahe vahet lasknud ja kummastki ausat naist ei teinud, kui siis Milde tõmbas poe ees moskvitsi ukse lahti ja käratas kõvasti üle platsi Ilsele "lits masinast välja!" ...Madis ei liigutanudki ennast rooli taga, istus, nägu tuim nagu kivi.  Aga näe - sügiseks kosis Milde ära ja.."
Selg kuumas, pliit oli juba kella kuuest puid õginud ja köök oma lõhnade ning muttide vadaga meenutas lõunamaist turgu. Mitte, et Taisi oleks lõunamaa turgusid just üleliia palju näinud, aga midagi muud võrreldavat ei tulnud pähe.
"Mis sa jälle unistad seal, pane need vormid nüüd palaka peale nõrguma ja tule aita salatikartulid ära pesta,  varsti peab sülti puhastama hakkama!"
Kõike need Suurmamma ja Väikemoor ka nägid, pruukis korra mõttesse vajuda ja kohe piits laksus.
"...ütles Tõnule, et oi mida ta küll unes nägi - nagu oleks suur karvane ämblik naabrinaise sahvriaknast koidu ajal välja roninud ja Tõnu rumala peaga käratas kohe, et kus kurat sa olid, et nägid, nii ta vahele jäigi..."
Lõugutamine läks edasi nagu poleks vahepealset käsklust olnudki.
Üks mamslitest vatras oma lugu edasi, teine kummardus süldipaja kohale, mekutas puukoosta servast leemekest maitsta ja nentis valjuhäälselt "Mage on!", sahmas seinalt vakast pihuga jämedat soola ja puistas patta.  "Lähen toon sahvrist munad sooja, muidu keevad pärast lõhki"
Teine lõpetas pika lause, mis oli alguse saanud umbes tema ema kooliminekuga ja lõppes vallaliste külameeste elukommete arvustamisega, rapsas käed põlle sisse puhtaks, tõusis, pomises, et "ei sült tohi magedaks jääda!" ja kahmas kõva pihutäie soola samast vakast, kust esimenegi.
"Ei ole mage!"
"Ole vakka, kas sina maitsesid!"
"Suurmamma pani juba juurde...." Taisi lause lõpp kõlas soola sulpsatusega üheaegselt.
Munarestidega tuppa astunud Suurmamma sajatused ja Väikemoori hädaldamine täitsid köögi laeni. Suures lärmis ei kostnud Taisi hääl alguses kuidagi, alles siis, kui ta köögikapi ustega kolistades Suurmamma riisipurgi keset lauda lajatas ja kõvemat häält tehes suuremat marlijuppi nõudis jäid mamslid vakka.
Ega kaotada ei olnud midagi, sült oli niikuinii soolane kui seenesoolamisvesi.
Taisi keeras kolmekordsesse marlisse pakitud riisi nutsakuks ja laskis selle keevasse süldipatta nagu patuseid põrgukatlasse kastetakse. Veerand tunni pärast oli süldileem juba päris parajalt mage ja laual kausis  kuhjus suur hunnik auravat riisi.
"Mida paganat me sellega pihta hakkame?"
Vaikus oligi juba liiga pikk olnud.
"Pirukaid teeme. Lihaga ja kapsaga, teeme nii, et küll saab!"
Taisi tundis ennast seda öeldes kui sangar. Kohe nägi ta sedagi, et pirukate idee meeldis mamslitele.
"Sina tüdruk too jahu sahvrist ja sõelu kaussi, tee seda siinsamas pliidiserva peal, et soojaks läheks! Me Väikemammaga puhastame süldiliha luude küljest lahti, sa sõtkud seni taigna ära, me ütleme kuidas! Noh, hakka liigutama, ega meil aastat aega pole!"
Oh.
See kauss oli suur.
SUUR.
"....ei noh, kui nad tülis olid, siis ikka kaklesid ka, Veera jooksis kodust äragi teinekord, aga ega ta väga ruttu ei jooksnud, ikka nii, et Evalt oma haige jalaga järele jõuaks..."

Seinalt sõela võttes tundis Taisi kiusatust käsi soolavakka suruda...