pühapäev, 31. jaanuar 2021
Kangelase lahkumine
esmaspäev, 18. jaanuar 2021
Nimeta
neljapäev, 14. jaanuar 2021
Mina kaevasin ja kaevasin...
laupäev, 9. jaanuar 2021
neljapäev, 7. jaanuar 2021
Aina valgem. Igas mõttes
esmaspäev, 4. jaanuar 2021
Fotojaht: fotonäitus 2020
neljapäev, 31. detsember 2020
Ja et ma teda enam ei näeks!
Kombekohaselt paljud juba võtavad kokku ja lõikavad laiali vaest aastat, aga no ta on ju natuke elus veel, tagumine vasak jalg alles tõmbleb. Tegelikult seda aastat võib. Aasta nagu eriti kehv abielu, kiirluubis kõik neli vaatust vidinal läbi - "sa meeldid mulle" - "ma armastan sind" - "ma pole vähemalt täitsa üksi" - "MIDA SA MÄTSUTAD SEDA LEIBA NII VASTIKU HÄÄLEGA!"
pühapäev, 27. detsember 2020
neljapäev, 24. detsember 2020
Ta on juba teel!
Päike tuli lõpuks pesast välja, täna on öö minut lühem kui eile, lisaks on homme päev minuti võrra pikem kui täna.
Astronoomia on imeline. Kui ma sellel lehel näha olevad öö ja päeva tunnid kokku liidan, saan tänaseks kokku 22 tundi ja 7 minutit. Kelle käes on tund ja 53 minutit? Pangu kohe tagasi sinna, kust võttis!
Loooooooomulikult on sellisele anomaaliale olemas lihtne seletus, ma lihtsalt ei taha seda praegu otsida. Natuke müstikat on vaja igasse päeva!
Pööripäeva aeg on käes, hirm, et pimedus tuleb ja jääb hakkab jõudma haripunkti. Mõistus teab, et pööre on vältimatu, aga ootamine pole kerge. Talv sünnib päeval, mil ta tegelikult surema hakkab.
Nagu kõik maailmas sünnib päeval, mil algab äramineku aeg.
Sündimisest. Selle tähistamisest. Sellest, mis peaks väga paljudele just praegu olema oluline, kuid mis kipub juba ammu jääma steroidide peal nuumatud püha Nikolause hõlma alla peitu. Algselt oli ju varastatud pööripäev asendatud ühe lapse sünnipäeva tähistamisega. Vaene laps. Kunstlikult viljastatud naisterahvast sündinud kahe isa kasvatatud laps, kelle tema bioloogiline isa eostas esmärgiga poega õitsvas meheas piinarikkasse surma saata. Vaene laps just tolle viimase pärast, kõige muuga tuleks toime.
Aga muidu...
Vaadake seda ilusat ammuse talve pilti. Selliseid tuleb veel, aga siis me juba teame, et tegu on haruldase anomaaliaga.
Olge õnnelikud ja terved.
Tehke endale pai. Seda on vaja.
Kuulake laule, mis teevad teid kurvaks, seda on ka vaja.
reede, 18. detsember 2020
Romantikat ja ussimürki
Alles see oli, kui aastanumber viskas nulli taha ja oh seda rõõmu - küllap uus aasta saab hea, ega siis hullemat kui 2019 ikka olla saa.
Kas keegi tahaks sel teemal veel rääkida?
Vaikus saalis. Ei ole imeks panna, ei ole.
Foto on Aidu karjäärist. Miks sealt? Vaadake kaardilt küla, mille järgi too koht oma nime on saanud. Ei leia, küla nimi on, aga küla ennast pole? Jah, selle küla elanikele oli 1974. aasta ka üks ...ütleme ...meeldejääv aasta.
Suur inimestes pettumise aasta on olnud. Mis salata, eks olen ise ka teiste jaoks pettumusi valmistanud, pole see nii ühepoolne kindlasti. Hirmus inimlik on neid asju siiski oma mätta otsast vaadata. Oi, me oleme kõik ju kangesti toredad ja head, aga vaat' need teised, eks ta ole. isegi FB kontaktilist (sõbralist pole see mu jaoks kunagi olnud) on jälle jupi lühemaks jäänud. Ma armastan inimesi, kõiki inimesi, aga mõnda inimest on nii tore kaugelt armastada. Täpselt nagu Dagö laulab.
Las ma ussitan. Olengi tissidega madu.
***
Ikkagi naine, muide.
Silma vaatamine mõjub alati, oh, nii mõjub, et tummaks muudab lausa.
Viimati sain hääletuks võtva kogemuse osaliseks alles hiljuti.
Ootasin päeva viimast Tartu bussi, kui peatusesse sibas pabinas mammi, kes esiteks soovis sama bussi peale saada ja teiseks lootis piletit bussile piletikassast soetada. Esimene soov oli täidetav, teise jaoks oli kell liiga palju. Soovitasin tal pilet masinast osta - ebaviisakas minust, sest oma abi ma ei pakkunud, olin selleks lihtsalt väsinud (ei hakka seletama, mul on õigus olla väsinud). Äkki sõitis bussiplatsile auto, nagu kohe selgus, oli tegu mammi pojaga - "Buss läheb? Pileti said?" - "jah, ei". Hea võimalus targutamiseks, arvasin, et poeg võiks ema aidata ja talle masinast pileti osta.
Ahhaa, aga nüüd tuleb SEE koht: mees vaatas mulle autoaknast otse silma, suisa kontsadeni välja, neelatas närviliselt ja pobises häbelikult:"Ma..ma ei saa...mul...mul pole pükse jalas..."
Kui selline tunnistus tummaks ei võta, siis mis veel võtaks?
Mammi siiski bussi peale sai - kui kassad on kinni, müüakse pileteid ka bussist - ja minu kõnevõime taastus tunnikesega. Loodetavasti ei juhtunud ta poja autoga koduteel mingit rehvi- või mootorijama, pole vaja inimesi traumeerida.