Nimeta

See oli tema ratas! Sama värv, sama küll valel kõrgusel sadul, isegi raamil olevad kriimustused olid samad! 

Kustas vaatas sadula alla. Tema ratas, kindel see, enam ei olnud kahtlust – sadula all oli kunagi ammu mingi nätsu seest saadud kleeps. Kustas isegi ei mäletanud, miks ta selle sinna kleepis, see polnudki praegu oluline. 

Ratas oli lukus. Kutsuks politsei? 

 Taskusse innukalt sukeldunud käsi haaras... ja lasi telefoni taas taskupõhja kukkuda. Ta polnud ju ratta vargusest politseile teada andnudki, seleta siis nüüd. 

Küsiks otse? 

Jaah, annavad nad küll ratta tagasi, annavad – annavad! See mõte oli nii tobe, et Kustas isegi muigas omaette. 

Keegi kolistas trepist alla tulla, Kustas astus kiiresti paar sammu tänavat pidi edasi. Uks paugatas ja vanem naine läks mööda, Kustast kahtlustava pilguga piieldes. 

Peab vist rattavargaks, mõtles Kustas irooniliselt, igaks juhuks kaugemale sammudes. Uks kolksatas uuesti. Keegi lõgistas rattalukku, just tema ratta küljes olevat, nägi Kustas üle õla vaadates. Õue tuli veel teisigi inimesi, rattahoidja juures läks kitsaks.. 

„Ma lähen ees, kino juures kohtume!“ hõikas esimene rattur ja hakkas sõitma. 

„Minu ratas!“ 

Kustas ei saanud isegi aru, kust see röögatus äkki tuli. Ta tõukas temast mööda sõitjat ja rabas ratta kuni kukkunu end püsti upitas. Kui ta eemale sõitis – nii kiiresti kui suutis, suunda valimata, kuulis ta selja tagant hõikeid ja sai aru, et teda on taga ajama hakatud. 

Kiiremini, kiiremini... selja taga lendasid sõnad kui kivid, ähvardused, mis tõotasid hirmsat tulevikku. Aga see oli ju tema ratas, tal oli õigus! 

Nii kiiresti ei olnud ta vist kunagi sõitnud, agulitänavate nurkadel pööras ta kord paremale, kord vasakule, käratsev jõuk endiselt kannul. Näis, et nende hulgas oli paremaid sõitjaid kui tema...

***

Rahvajõuk sumises algul ühtlaselt, mõne liiga palju õlut trimbanud mehe jõrin tõusis sealt nagu sõlm takuriidest, üksikute naiste kile närviline naer eristus sellest lõikavalt. 

Puude kuhi oli posti ümber mehele rinnuni, timukas vaatas seda omaette arutades, kas neist nappidest puudest ikka piisab Tormu põletamiseks, oli ju seekordne nõiamoor eelmistest erinevalt priske, et mitte öelda paks nagu aam. Äkki jääb väheks? 

Pidi see raad nüüd just hakkama kohtukulusid kokku hoidma. 

„Nõiad on sul kõik vaesed, linn ei saa nende varast isegi puudekuku tasa“ oli raehärra kohtunikku omamehelikult noominud. 

Nüüd sai timukas puid jaopärast, põleta siis kedagi või prae niisama lihtsalt ära. Paks nõiamoor halises juba enne kui tuli üldse põlema pandud oli. Hame vatsa ümber pingule veetud, käed köiega selja taga ja paar tiiru ümber kere ning jalgade tiritud.

„Nagu jäme tanguvorst“ 

Kõlvatu oli niimoodi mõelda, aga mis sa teed, köis ümber punnis vatsa jättis mulje korralikult nööritud maugust. Tormu siples ja vingus ja äkki libises üle ümara vatsa tiritud köieots maha, kintsude kohale, pahkluude ümber tiritud köietiir lõdvenes ja nõid sai hakata jalgadega vehkima. 

Oi kuidas ta vehkis, lõpuks oli ta istukil haokuhja otsas, hame sündsusetule üles kerkinud ja tagus oma pahkunud kandadega igas suunas nagu katkine veski. Rahvamass huilgas ja vilistas, vaatemäng tõotas tulla vägev. 

„Pange põlema!“ 

Timukasulased sorkisid tõrvikutega puid. Nagu sellest veel vähe oleks, et puudega kitsi oldi, need kurjavaimud olid veel märjad ka ju!

***

Kustas kuulis, kuidas kaks tagaajajat talle aina lähemale jõudsid, linnaosa ei olnud ka nii tuttav, et oleks läbi hoovide lõigata osanud. Võibolla peaks südalinna poole sihtima? Põgenik pööras järsult vasakule. Tagaajajad olid kiiremad, näis, et nad lõikavad kohe tee ära. Ümber pöörata ei jõua, seda ta taipas. Kõrval paistis lahtine aiavärav.

Sinna! Tänavalaternate valgus hoovi ei paistnud, Kustas võttis hoo maha. 

See oli rumal lüke, mõtles ta kui ta jälitajad samasse õue sisse sõitsid. Nägemise adapteerumise jagu oli tal edumaad ja seda oli napilt. 

Aeg sai otsa. 

Hoov oli suur, rada pööras kuuri nurga taha. Kui on rada, on ka läbipääs. Kustas vajutas pedaalidele ja sööstis nurga taha . 

Nagu ta jälitajadki. 

***

 Puudehunnik visises, nõid karjus ja rahvahulk lõugas. See saab väga räpane õhtu olema, aimas timukas. 

„Kohtunik, kuula mind, kuula!“ kisendas nõid, „ kohe tuleb ingel ja päästab mind, kui sa teed mulle ülekohut, kui mul kasvõi kriim peal on, põled sa põrgus!“ 

 Hiljaks jäänud natuke või mis? Kintsud kraapis ta ju ise oma laamendamisega ära? Timuka mõtte katkestas pealtvaatajate naer. Kohtunik oma loožis viipas läbematult käega, no kaua võib siis, tahaks juba magama minna. Kuidas see timukas seekord nii koba on? 

***

Kuuri nurga taha pööranud rada lõppes pilkases pimeduses. Seisma jääda ei olnud mõtet, selja tagant kostis teiste rataste kummirabin. Kes ei riski... 

***

Esimesed puud võtsid vaevaliselt tuld. Visinat oli kaugele kosta. 

Visises küll, aga kui põlev nott pealtvaatajate esimesi ridu tabas oli ikka tunda, et tuli on valus. Ingel, kes notile hoobi andis seisis oma raudse ratsu turjal ja tõstis käed, tema kõrvale kahele poole tekkisid justkui ei kusagilt veel kaks inglit.

Millised vihased näod, millised tule napis valguses veiklevad ratsud... Inimesed said oma tardumusest hetkega üle, kriisates ja üksteist jalge alla tallates prooviti jumaliku karistuse eest pageda. Poleks iial uskunud, et plats nii kiiresti tühjaks võis saada. 

Kustas ei saanud aru, mis juhtus, Pimedus vahetus lõkketule valgusega, tühjuse asemel sibasid sajad inimesed siia-sinna, keegi oleks justkui läbi tossu lõkkeaseme otsas sipelnud. Näis, et ta jälitajad olid samamoodi segaduses, Kustasel piisas aega ratta kiireks ümberviskamiseks ja tagasisõitmiseks, väravast välja , nurga taha, sealt edasi kesklinna, kodu poole.

Ajaks, mil jälitajad oma ratastega tänavale jõudsid oli ta nende jaoks juba kadunud. 

***

Läks aega mis läks, aga lõpuks sai Tormu ennast posti küljest lahti. Kabuhirmus põgenenud inimestest jäänud kraami hulgast võttis ta pika mantli, heitis selle õlgadele ja lahkus linnast. 

Ta oli jumala väljavalitu, ta oli päästetud otse väärusuliste küüsist... Tal oli nüüdsest ülesanne. 

Tormu ei teadnud veel täpselt, ms see oli, aga küll see selgub! Kui mitte enne, siis seks ajaks kui kraabitud kintsud paranenud on, niikaua oleks hea kusagil puhata.

Hommikuks oli nõid jõudnud soodest üle viivale teele, teiselt poolt välja ei jõudnud ta kunagi. 

Veel paarsada aastat räägiti, et kusagil rabas elab koll, kes tema juurde jõudnud inimesed laukasse uputab. 

Mõnikord öeldi küll, et tegu olevat pühakuga, kes õiged otse taevasse lennutab ja laukasse jäävad ainult patused. Seega jah, ikkagi laukasse lähevad kõik – kes see ikka patuta on.

***

Kustas leotas duši all väsimust ja suitsuhaisu kere küljest lahti. Mõistus juba kustutas pisitasa toimunut, liiga arusaamatu oli see kõik. Ratast hoiab ta edaspidi ainult toas, see on kindel. 

 Raami peale tuleb number graveerida, tundus mõistlik mõte...