Kodukontor on saatanast, ma lähen seal kurjaks ja ebapopulaarsete otsuste tegemine on liiga lihtne. Kontoris muutun justkui empaatilisemaks ja silun oma käsklused tungivateks soovitusteks.
Aga seevastu kodukontoris saab rohkem pikemaajalisi probleeme korraliku lahenduse.
Siis saabki jagada ennast kahe koha vahel. Kui kodus olen kõigiga juba meilitsi kaklema läinud, tulen tehasesse ja nokin sõlmed välja.
Tasapisi on kollegidest eemalolek mõjuma hakanud.
Pidin täna tehast pidi natuke ringi jooksma, erivarustus oli vaja selga ajada. Turvajalatsid, kaitseprillid, kindad taskusse, pilk peeglisse – kas soeng on korras? Ei olnud, kamm pähe. Hm, suu oli ka nõnna kaame kriips...veidi värvi tegi üldmulje paremaks.
Ja siis muidugi mask ette.
No mis sa ütled, värvitud musiga oli tõesti pilt parem!
Mask pole meil kahjuks lihtsalt bürokraatlik meede, kahjuks on see ka siin hetkel mõistlikule inimesele hädavajalik.
Huvitav on näha, kuidas skeptikud uskujateks muutuvad kui asi neid endid puudutab.
Viimasel ajal olen kirjutanud tohutult palju katkiseid asju. Kirjutan, kirjutan – ja äkki saab narratiiv otsa. Loogika laguneb, tegelased haihtuvad uttu.
Siiski parem kui viimased pool aastat. Äkki tuul pöörab?
Postitused
Lubatagu sõnasabast kinni haarata: äkki tuul pöörab?
VastaKustutahmmm...
Et siis tegelased ilmuvad järsku udust, loogika teiseneb ja narratiiv saab alguse...
No ikka tuleb kirjutada, ilmtingimata ka avaldada, (iseasi on, kus) sest katkine lugu annab ehk omakorda lugejale ajukeemilist särtsu, kes hakkab loetu mõjul tähti lauseteks sepistama.
Ma kohe annaks idee kirjastada neist katkistest lugudest raamat "Katkised lood" või "Uttu hajunud", mille lõpus oleks selline rida "...udusest peidikust astusid nüüd püünele järgmised tegelased... ... ja kõik nad kummardasid lugeja ovatsiooni saatel mitu korda! Tänan ka sind , kallis lugeja, kes sa võtsid vaevaks selle raamatu läbi lugeda!"
:D
Mask on hea mitmes mõttes. Mõnele tüütule inimesele, kellega rääkida ei viitsi, on hea pärast seletada, et oi ma ei tundnud sind äragi. Ja vaata kui palju huulepulka kokku hoiad.
VastaKustutaMa olen siiani õnneks inimesi ka maski kandvatena ära tundnud, seda vabanduseks ei kasuta. Mis huulepulka puutub, siis seda läheb mul niikuinii vähe, aga kui ikka tuleb tahtmine, siis mis seal ikka, läheb maski taha ka. Algne huulepulga eesmärk (sõjamaaling?) kaob muidugi ära, kõike ikka korraga ei saa.
VastaKustutaAIVO, julgustamise eest aitäh. Las kulgevad asjad oma rada, on probleeme, mille puhul läbi seina jooksmine ei aita.
VastaKustutaKas mask oli korduvkasutatav või ühekordne? Kui tüütu on korduvkasutatavast huulepulga jälgi välja pesta?
VastaKustutaKorduvkasutatav, aga värvijälge ei jäänud - sellise lõikega, et ..või noh, mis ma keerutan - suur nina ja väike lõug tagavad maski puhul piisava räästaefekti, nägu ei puutu.
VastaKustutaMina mäkerdasin novembri hakul ühe esinemise eel korduvkasutatava maski lausa lavameigiga kokku (st palju suuremas koguses kraami peal kui tavameigiga), sest lava taga tuli viimase hetkeni maski ees hoida. Oli seal maski küljes puudrit, huulepulka ja põsepuna. Ja täiesti rahulikult tuli pesus välja, tavalise seebiga.
VastaKustutaLavameik on tõenäoliselt kergemini eemaldatav, aga tavameiki vast nii paksult peale ei panda ka.
VastaKustutasee oli materjali poolest täiesti tavaline reameik, lihtsalt rohkem peal, sellises koguses, et kui lähedalt ja päevavalges inimestega kohtuda, hakkaks nad kartma.
VastaKustutaViimase lausega seoses tuli meelde, kuidas ennast esimesi kordi võõbatud sai.
VastaKustutaSüdamest, ikka südamest, et selget näha oleks - "ma olen suur ja turul!"
Muig, ausalt, jube.