Kõik virvatuled hinge laukaserval pole majakad
Sa aimad - läbi udu paistev näkk on vana mõrd
Ja nimbus tema kohal – raipekajakad
Ma tahaks olla okkaline nagu tige siil
Siis oleks turtsakus mu leebe omapära
Jah, okkad on, kuid olen meremiin
Ja kokkupõrge lõhub mõlemaid meid ära
Ma olen kuristiku äärel, minu kõrvale
Võid tulla, tulevik on meie teha
Me sulgedesse maandume, kuid tõrvased
On enne seda hinged meil ja keha
***
Kuidas niisugused asjad sünnivad?
Ma olen teiste luuletusi lugedes mõnikord ahhetanud ja mõelnud - kui võimsalt on võimalik kirja panna oma tundeid! Milline sügavus, millised kired, milline selgus!
Ja siis hakkavad mu peas tiksuma kaks suvalist rida.
Kaks esimest rida on tõesti enda tunded, oma mõtted, neil on taust.
Mis edasi tuleb on puhas lego. Mõte liigub oma salapäraseid radu, juba on kujutlusis hoopis teised inimesed, nende elu, tunded, teod ja /sisesta kakamise hääl/ sealt ta tuleb!
Mh, ei tea, kas teised inimesed suudavad oma luuletustes püsida ühe inimese teemas?
SEE oleks vägev.
Aga alati jääb ruumi võimalusele, et mu alateadvus on nagu mets enne ööd.
Postitused
See on väga hea luuletus.
VastaKustutaMuide.
aitäh
KustutaJah, lugesin mitu korda:) Konstruktsioon mul samane - esimesed read ja edasi klotsid.
VastaKustutaMa pole vähemalt ainus, jee !
Kustutaja kes ütleb, et peab ühe inimese teemas püsima?
VastaKustutaMa ei tea...luule intiimsus ja näiline haprust justkui eeldaks, et kirjutaja käristab oma hinge räbalhaaval tükkideks ja pihib avalikult kuni sünnieelsete pattudeni kõik vasakule - paremale laiali. Kuidas sa ikka võõrast pattu vardasse lööd ja lehvitad?
KustutaPäris kõiki luuleliike ma silmas ei pea, aga suurem osa poeesiast on ju tunded-tunded-tunded
Aa, ja ma olen nõus selle väitega luule hapruse kohta ja vaatan selge valge kadedusega õhulisi, kuid lõikavate servadega pilvekesi, mida teised, ehedad kirjanikud, suudavad luua.
KustutaKujundid on tugevad ja voolavad, see luuletus täiesti töötab.
VastaKustutaKui ma oma esimest sonetti konstrueerisin - muud sõna tolle tegevuse kohta ma öelda ei saa - oli tulemus hiljem lugedes seda parem, mida enam ma end sellest eemaldada suutsin.
KustutaKusjuures see kogemus muutis mu jaoks teadmise, et vananev Under oli tegelikult võrreldes oma luulega moraalne kuivik (vabandage mu prantsust), täiesti loogiliseks.
Underi meeleline luule ei muutu sellest kuidagi lamedaks.
Kirjutamise ajal oled sa hoopis teine inimene, kui hiljem oma laulu yle lugedes.
KustutaMul on luuletuste kirjutamise kohta asju öeldud siin
https://mustkaaren.blogspot.com/?m=1
Oo, milline foto! Mets enne ööd...
VastaKustutaNing jah, see on hämmastav, kuidas poeesia-lego sünnib.