Lihtsalt niisama

„Mida sa sealt aknast näed?“ 

„Ei midagi. Pime on“ 

Pime oli. 

Sügis ju, pimedaks läheb vara ja pimedus on sügav kui kuivanud kaev. 

„Ise ka ütled, et ei näe midagi, miks sa siis vaatad mitte midagit?“ 

Mida sa selle peale ikka vastad. 

Vaikus oli sama sügav kui pimedus. 

Pimeduse vastu ei saanud, vaikuse peale hakkas hammas ikka. 

„Kas õues sajab?“ 

„Sajab, kuula ise, ladiseb. Kõvasti sajab.“ 

„Vihma“ 

Muidugi vihma, milleks seda üldse öelda. 

Lumi ei ladiseks. 

Nüüd istusid nad akna all kõrvuti ja vaatasid seda kõike, mis sealt ei paistnud. Puid vihmas, vesi mööda oksi ja tüve ala voolamas, maha, maa sisse, juurteni, mis juba magasid oma talveeelset und, seemneteni, mis vaikides rääkisid järgmise kevade lubadustest, veel allapoole, tuleviku kaevude tühjust ootama, allikate keeriste poole liikumas. Vaatasid pimeduses tuult, mis otsis suviste metsade lehesahinat ja seda leidmata tormas hirmunult edasi merele laineid tõstma, pilvi karjatama ja laevu müksima. 

Kahekesi oli seda kõike hea vaadata, ühe jaoks oli vihma liiga palju ja tuul liiga vali, kahele oli kõike parasjagu. 

Veel natuke, nad teadsid,veel natuke ja tuleb lumi. 

Läbivettinud maa saab teki peale, tuulel on millega mängida ja pimedus, isegi pimedus on heledam. 

Veel peab ootama. 

 Aega on. 

„Mõtle, praegu on kusagil mere kohal tuul ja selles tuules on lumehelbed“ 

„Neid lumehelbeid ei näe mitte keegi, nad pudenevad merre ja sulavad kohe ära“ 

See ei olnud kurb, ei, see polnud üldse mitte kurb mõte. Lootust oli ses mõttes ja ootamise ilu. Lumelubadus tuules.

Kevadlillede lubadus mullas. 

Tuba oli korraga lubaduste õrna vaikust täis. 

Häält, mida teevad merre pudenevad lumehelbed.

Pimeduse must kaev sai lubaduste helbeid tasapisi täis.