90%+ inimesi ilmselt põhjusel, et raha teenida ning oma elu, elatustaset, elustiili finantseerida. Olgu see stiil palgast palgani vaevu väljavedamine või enesele suurema elamise, parema auto, uhkemate reiside ja muu "ellujäämisest" kaugema lubamine.
Teatav osa käib tööl (või teeb tööd) eneseteostuse, "ma ei oska oma eluga muud peale hakata" ja veel mingitel põhjustel.
Aga mul on (kinnis)idee, et eriti eneseteostajad ja ambitsioonikad võtavad ühel hetkel riski ja lähevad palgatöölt oma teed. Kui kõrbevad, siis tuleb samm tagasi astuda ja jälle kellegi teise reeglite järele mängida. Järgmise korrani. No need inimesed, kellest alljärgnevalt juttu. Muidu, jah, palgatöö ongi keskmine väljund ja see on väga OK.
Ma tean, et Lõhmusega seonduvad pealkirjad, ilmselt ka artiklite sisu, on paljuski nn click- ja rage bite.
Mõjusid mulle ka, nii kümne protsendi töötajate väljavahetamine kui "Lõhmus: ambitsioonikas inimene teeb pühapäeval tööd, mitte ei grilli".
LHV ja Lõhmuse kasuks räägib see, et makstakse. Eesti mõistes head palka. Nö noortele ja vihastele, kel ei ole vastutust perekonna ees, võib see olla isegi hea võimalus end teostada, kogemus saada, karjääri vundament laduda.
Aga edasi? Mul tekib miskipärast seos tippsportlase karjääriga. Millesse pannakse endast pea kõik. Aga mil on üsna madal vanuseline "parim enne" piir. Osa murrab pärast läbi treenerite, reklaamnägudena või (hehee) poliitikutena, aga mitte kõik. Ja mis siis saab?
Pannes need "vahetame töötajaid, nooruse jõud" ja "töötame 24/7" kokku:
* Ambitsioonikas inimene peab töötama ka pühapäeval: nihkub piir töö ja elu vahel. Kui elu ei olnud, siis ega teda selliselt ei teki ka. Kaovad nädalavahetused, siis hobid, lõpuks ka perekondlikud ja sõbrasuhted ja taastumisaeg. Alles jääb pidev tegemine, mis ei lõppe kunagi.
Veel üks tööõhtu, veel üks "kiire asi pühapäeval", veel üks nädal ilma väljalülituseta. On töö. Töö. Töö. Aga elu on tühjem kui kunagi varem
See vist ei tooda pikas plaanis paremat tulemust ka tööandjale. Väsinud inimesed on lõpuks stressis, eksivad rohkem, mõtlevad aeglasemalt ja põlevad läbi kestvalt kõrgenevates ootustes.
* Siis me vahetamegi ta välja. Kas ta sai oma karjäärile vundamendi ja stardi, kas ja kuidas ta edasi läheb, ei ole ometi "hustle culture and grind" ettevõtja mure.
Ma arvan, et palgatöö, mis on piiratud sissetulekuga, valitaksegi piiratud vastutuse ja piiratud tööaja pärast.
********
Ma siin ise, aprillist palgatöötuna, ei saa öelda, et nüüd on kõik hästi ja ma olen õnnelik. Ei. Mõni päev samast "hustle & grind" poliitikat ajab pea nutma. Aga enda heaks, sõltumata kellegi teise subjektiivsest heakskiidust, on kohatist ahastust ja kannatust märksa kergem taluda. Ma tean, kust see tuleb, miks, mida ma pean muutma, kuhu liikuma - ma ise olen selle kujundaja ning õppetundide võtja, omades kogu otsustusõigust järgmiseks sammuks.
Ja ma saan võtta ka oma vabad päevad ja nädalad siis kui vaja, ehk siis kui ma olen nagunii madalseisus ehk mitte eriti produktiivne.
Postitused
Jah.
VastaKustutaMa teen ka tihti pühapäevaõhtuti tööd, aga seda ainult sellepärast, et ma olen iseenda tööandja ja valin ise, millal ma töötan ja millal jalad seinale panen. Näiteks hommikuti sel ajal, kui normaalsed inimesed juba kontoris esimest kohvipausi teevad, ma alles hakkan ärkama ja äratuskella kasutan ainult erandjuhtudel. Teiseks on mu töö pigem mis/kes ma olen. Mitte et "ma töötan kunstnikuna" vaid "ma olen kunstnik". Ka siis, kui ma justkui veedan vaba aega, on vähemalt pool aju mingeid kunstiprojekte ja nende tehnilisi lahendusi välja haudumas.
Töö- ja puhkeaja seadus ei ole niisama naljapärast välja mõeldud, vaid selleks, et palgatööline ei muutuks peremehe orjaks ja et palgatöölisel oleks võimalus kuigipaljugi puhata ja taastuda.
Omaette mutiauk, kuhu saaks väga sügavale sukelduda, on ambitsioonikuse mõiste. Kas inimene peab olema ambitsioonikas? Kas inimene, kellel ei ole nii palju ambitsioone, et ta ei tahagi saada tippjuhiks, on kuidagi vähem väärtuslikum? See on hämmastav, kuidas ahnus (sest mis see muud on - ikka rohkem raha, rohkem võimu, kõrgem lend jne) on inimkonna põhiosa, kõik (st 99% inimkonnast) tahavad olla tähtsad, lugupeetud, tunnustatud, aga kindlasti kellestki paremad/võimsamad/tugevamad/targemad/rikkamad jne. Ei salga, et ma isegi. Vaatan ja imestan iseennast.
Ma ei ole karjerismist ja ambitsioonikusest kunagi aru saanud. Rohkem raha võiks alati olla, aga võimu, kõrgemat lendu, tunnustust, tähtsust - äkää. Need on õudsed asjad ju. St kaasnev vastutus.
KustutaTöö- ja puhkeaja seadus, jep. Euroopas on see väga hästi paika pandud.
Aga seda eiratakse ka tänapäeval nt teenindussektoris massiliselt - ma olen olnud olukorras, kus värske juhina selgitan inimestele nende õigusi puhkuse osas ja nad ei usu mind ning võrdsel ja kõrgemal positsioonil inimesed tahaks mind ära kägistada, sest tööandjale on kasulikum, kui inimesed puhkavad 4x1ndl (kuigi 1 pikem puhkus on seadusega pmst kohustus) ning väikelaste vanemate seadusest tulenevaid soove/õigusi ei arvestada. Inimesed liht olid aastaid harjunud ülelaskmisega, öeldes, et nende eelmises töökohas oli sama ja üldse, asi käibki nii.
"Kui sa mind ei usu, küsi juristaiatb.ee, helista või kirjuta tööinspektsiooni". Pff.
Jah, pühapäeva õhtud enda heaks on sama ok nagu iga muu aegki, olenevalt asjaoludest.
Rohkem võimu ja sellega koos ka rohkem vastutust (ja vähem vabadust!) ei taha ka mina. Aga inimesena lugupeetud olla ikkagi soovin, isegi kui alati endale tunnistada ei taha. Mõtlesin siin pigem neid väikseid allhoovusi, kuidas keegi ei taha "jääda viimaseks", olla kõige vaesem, kõige nõrgem jne. "Ma võin ju loll olla, aga naabrimees on veel lollim!". Keskmise (ja mediaan-)palga mõistetest saadakse üldiselt veel aru ja ka sellest, et on suur hulk inimesi, kes saavadki alla keskmise palka. Aga keskmise IQ mõistest enam hästi ei saada - no inimesel võiks ikka olla VÄHEMALT keskmise IQ, alla selle on ju puhta loll ja kellele neid lolle vaja on?! Ja ega MINA ometi alla keskmise IQga olla ei saa! MINA olen päris kindlasti üle keskmise intelligentne ja seega tuleb minuga arvestada ja minust lugu pidada!
KustutaInimesse on sisse ehitatud soov olla väärtuslik ning lugupeetud ja kuidas seda väärtust muudmoodi ikka mõõta, kui teistega võrreldes. Üldiselt (kui mitte vaadata üksikuid indiviide, vaid ametikohti) peetakse direktorist ikkagi rohkem lugu kui koristajast. Ilma ambitsioonikuseta direktoriks ei saa, järelikult on ambitsioonikus rohkem väärt kui vaikselt oma elu elamine.
Pane inimesed näiteks lauamänge mängima ja vaata, kui palju on neid, kes ei satu hasarti ja kellel pole soovi teistele "ära panna" ja teistest parem olla? Meis kõigis on kusagil see tahtmine olemas, mõnes inimeses väga sügaval peidus ja kaine mõistusega ohjeldatud. Aga need, kellel on see palju rohkem pinnal ja väljendunud, saavad Lõhmusteks.
Haa! Jah, ma ei oska eesti keeles leida head vastet mõistele "competitive nature" (võistlus- või konkurentsihimuline, äkki). See omadus on mul kohati tugevam kui ma ise tahaksin.
KustutaA lauamängude kaotamise vastu ei ole mul midagi (lapsena oli). Ja üleüldse on aeg õpetanud, et ka kaotamine on oskus, nii et ka selles võib samane võistlusmoment tekkida. Headel kaotajatel on midagi kusagil paigas.
Võluv. Mina olen kehv kaotaja, äkki ma seepärast võistelda ei tahagi?
KustutaAlati võib end ka niisama võitjaks kuulutada. 1 onkel on viimase kahe kuu jooksul 18 korda sama sõja võitnud, näiteks.
KustutaTuvimale maailmameister
KustutaKas inimene peab olema ambitsioonikas... ja kas need ambitsioonid peavad alati sisaldama pürgimist rohkema raha ja võimu järele. Võibolla ma olen sitaks ambitsioonikas, aga te ei näe seda, sest te ei tunnusta mu ambitsioone.
KustutaMina olen ameeriklasi täiega segadusse ajanud sellega, et ma ütlen otse välja, et mulle meeldib mu töö ja ma ei taha siit kuskile liikuda. Mul ei ole MINGIT ambitsiooni kedagi juhtima hakata. Mulle EI MEELDI kellelgi sabas käia ja neid sundida. Meie valdkonnas on kõik autistid ja ADHD-d ka, see oleks nagu kitsede karjatamine. (Ma ju tean, ma olen hetkel üks neist karjatatavatest.) Minu töö eest makstakse piisavalt palka, ma olen sellega rahul - jah, muidugi võiks meie valdkonnas teenida TUNDUVALT rohkem. Ma tunnen isiklikult inimesi, kes ei ole juhtival kohal ja saavad ikka seitse või isegi kaheksa tonni kätte. Aga kaks neist on sõna otseses mõttes geeniused ja teised ... Teised töötavad nii, et Lõhmusel tuleks heldimusest pisar silma. No sellised "mul on tütar ka, ma täpselt ei mäleta, kui vana või mis ta nimi on, küsi ta ema käest" inimesed. Geenius ma ei ole ja niimoodi töötada ma ei taha, nii et mulle väga sobib oma praegusel kohal rahulikult tiksuda. Seda enam, et kui AI just megahüpet ei tee, siis vähemalt järgmised viis aastat on minu töökoht üsnagi kindel ka neis firmades, kus aastas traditsiooniliselt kaks-kolm koondamislainet.
KustutaJa noh, seda, et minu ambitsioonid on peamiselt seotud ronimisega, aga ma olen seal räme ebaõnnestuja, teavad kahjuks kõik, sest I don't suffer in silence. :D
"Ma arvan, et palgatöö, mis on piiratud sissetulekuga, valitaksegi piiratud vastutuse ja piiratud tööaja pärast." - just nii on, enamus inimesi kas ei viitsi või pole võimelised või on nende elus muud asjad tähtsamad ja seetõttu ei hakka ettevõtjaks ega rabele tipptasemel.
VastaKustutaTalendid teevad pikki päevi ja nädalavahetusi selle pärast, et neile on töö hobiks. Tervisele hakkab mõjuma kui vihkad oma tööd aga ikka üritad liiga palju anda kas kohusetundest, rahahimust või siis tööandja survel.
10% lorusid iga aasta välja vahetada pole põhimõtteliselt üldse paha, kui seda tehakse OBJEKTIIVSELT. Ergutab ülejäänud rahvast veidi rohkem liigutama. Kui oled ükskõik mis põhjusel madalama 10% hulgas pole see niikuinii sulle õige töökoht.
Pikas plaanis paneb kapitalismisüsteemi tööturg kõik automaatselt paika. Enamus inimesi loksub varem või hiljem neile kohtadele mis kõige paremini nende võimetele, oskustele, ambitsioonidele, isikuomadustele, ... jne ... kõige paremini vastavad. See protsess võib küll olla suht vaevarikas ja tuleb endale anda aru, et ideaalset tööd ei eksisteeri. Palgataseme määrab samuti pakkumise ja nõudmise suhe. Inimene võtab vastu töö, mille palgatase rahuldab, ettevõte ei saa mingi nipiga kvaliteetset töötajat madalat kompensatsiooni pakkudes. Tegijad ei otsi tööd, neid tülitavad värbamisfirmad.
Eelnevat kirjutab kodanik, kes kuulub ametiühingusse ja näeb seestpoolt liigagi hästi kui negatiivselt see efektiivsusele, initsiatiivile ja üldse töö tegemisele mõjub. Keegi ei taha lillegi liigutada, sest kõik saavad võrdselt tasustatud sõltumata panusest, ehk siis kõik viiakse või liiguvad ise madalaima ühisnimetaja tasemele. Erafirma muidugi ei saaks nii eksisteerida.
Madalama 10 protsendi hulka võib periooditi liigituda ükskõik kes, ka võimekaimad. Eraelulistest ja tervislikest probleemidest tingituna. Ja nende väljavahetamine põhinõttelises "motiveerimise" protsessis on lühinägelik.
KustutaÄh. Külili voodis on tekst vigane, a ma ei viitsi kustutada ja uuesti trükkida.
Kustutaeksid. Tervisele võib hakata ka huvitav ja oma tahtel tehtav töö, sest siis ei tule endal pähegi piire seada ja ühel hetkel tabab üllatusena fakt, et pideva magamatuse ja puhkamatuse pealt kärssab läbi.
Kustutama ise olen hakanud end varasemate halbade kogemuste tõttu pea jõuga põnevast tööprobleemist lahti kiskuma, tuletades endale meelde, et mõistlikum on käituda nagu maratoonar, mitte sprinter, eriti kui ülesanne ei ole selge lõpuga, vaid hargneb igas suunas laiali ja isegi kui see hargnemine ei lähe laiali, siis fraktaalselt ikka.
sest suures õhinas kaovad loomulikud pidurid. "Ma ei taha veel magama minna ja üks öö vahele jätta ei tee ju veel midagi," "ainult natukene veel", "silmad/jalad valutavad, aga kuidagi ma ju veel jaksan, kui hästi pingutan"vjne.
(see oli vastus Tomi ettekujutusele, et hobist tööga ei saa läbi põleda.)
Kustuta+1 notsule.
KustutaMu palgatöö oli/on üksiti mu hobi; põletab läbi nii et vähe pole, kui ette ei vaata.
Veel +1 notsule.
KustutaKui enne, palgatöö ja "hobitööga" läks vahel 12h päevas, siis praegu läheb vahel 16h päevas. See ei ole OK ega (elu)terve.
Heh, ju väga individuaalne. Ma ei lähe isegi suusatamisest või arvutimängust nii pöördesse, et unustaks lõpetada. Palgatöö tegemisest ei maksa rääkidagi, ainult nii palju kui hädasti vaja, aga isegi see pisuke on oluliselt suurem panus kui enamusel kolleegidel. Mistõttu olen kummalisel kombel omandanud usina töötaja oreooli, keda kiputakse eeskujuks tooma.
VastaKustutaW'le vastuseks, et ega siis üksikute madalseisu momentide alusel kedagi hinnata, ikka laiemas plaanis panuse alusel.
TT, sa unustad pidevalt, et sa oled neurotüüpne inimene imelike seltskonnas. Ma olen näiteks näinud robootikavõistlusel inimesi, kes lihtsalt lasidki 48 tundi järjest, sest mille jaoks siis energiajoogid ja sugulastelt varastatud ADHD-ravimid mõeldud on, kui mitte selleks, et saaks hobile pühenduda. Olen näinud inimesi, kes võimlevad suht samas stiilis projektide kallal KUID, sest nii põnev on ja on vaja ju valmis saada. Ja meil kõigil on see taust, kus raamat pandi käest ära, kui see läbi sai, mitte siis, kui öö peale tuli, sest kui on huvitav, tuleb ju lõpuni lugeda.
KustutaMnjaa. "Siis kui ma noor olin" - töönädal algas reede hommikul, lõppes pühapäeva päeval/õhtul, vahel olid mõned tunnid und, aga 40h oli tehtud, ülejäänud nädal vaba. Peale kohvi ei olnud midagi vaja, energiajook + kohv kombost sain ma korra koos magamatusega sellise südame arütmia, et läksin EMO-sse e jah, ma ei tarbi energiajooke.
KustutaPraegu ma sureks ära selle kõige peale.
Päriselt on olemas inimesi, kes jätavad raamatu rahulikult pooleli?!
KustutaMul isegi praegu läheb vahel pool tundi endaveenmist stiilis: "See raamat on homme ka siin. Ei lähe halvemaks. On ju TORE teada, et mul on omme midagi oodata! Ok, kolm lk veel!"
Jep, mina jätan väga rahulikult raamatuid pooleli, poole lehekülje pealt ka, kui viitsimine otsa saab.
KustutaMina jätan ka raamatu pooleli, lisaks võin ma lugeda mitut raamatut korraga e kordamööda. Üks on voodi kõrval ja teine laual arvuti kõrval, vanasti oli kolmas veel WC-s.
KustutaMa pole vist iialgi elus ainult ühte raamatut korraga lugenud.
KustutaKapitalism ei ole majandussüsteemina niikuinii enam eriti jätkusuutlik, eriti just piiranguteta kapitalism.
VastaKustutaMu meelest ei ole see jätkusuutlik olnudki, see on nii keskkonna kui inimese suhtes kiskjalik, halvimas mõttes. Pikemas vaates enesehävituslik süsteem. Umbes nagu parasiit, mis lõpeks peremeesorganismi tapab ja seejärel ka ise kooleb.
KustutaIsegi USA-s ei ole puhast kapitalismi. Euroopa on sellest üsna kaugel. Õnneks.
Ei mingit eneseteostust, põnevust ega kärjäärihimu: mina käin tööl, sest selle eest makstakse. Saan ilma valehäbita öelda, et olen selles mida teen väga hea, aga kui ma saaks oma elatustaset samal joonel hoida ilma palgatööta, siis silm ka ei pilguks - kohe minema!
VastaKustutaSamas on mul koleegidega väga vedanud. Ilma nendeta oleks ma kindlasti ammu läinud, kehvas seltskonnas võid olla kuitahes osav, ilus või tark, aga hing oleks surnud.
Eksole.
KustutaEttevõte, kus öeldakse, et otsitakse inimesi, keda ei motiveeri vaid raha - enamasti ettevõtet ja tegelikke kasumisaajaid motiveerib siiski raha, kasum. See raha jäetakse ka kasumisaajate ringi, vahetades selle elustiili väärtusteks. Eluks.
Ses mõttes süsteem, kus boonusteks on ettevõtte osakud / aktsiad, on veidi paremad, töötajale, kes oma suurt raha kohe ei taha, kuid pikas perspektiivsis siiski on motiveeritud panustama ning omab võimalust vääriliselt tagasi saada, ühel hetkel. Seal tulevikus.
Praegu ei käigi. Kunagi hilisteismelisena alustades oli puhtalt ellujäämine, ligi 10 aastaga arenesin piisavalt küpseks, et teadsin oma huvisid ja vajadusi ning hakkasin töökohti vastavalt valima. Edasised töökohad on täitnud mõlemat eesmärki, sisaldanud mõningast sissetulekut ja kindlalt mu huviala. Sissetulek oli sama oluline kui amet ise ja töökeskkond. Suurt palka pole kunagi teeninud, aga üle keskmise hea elu võimaldas see ikkagi luua, paljuski just tänu sellele, et palka vaatamata tegin vahel asju, mis rahaliselt ei tundunud mõistlikud, kuid üllataval kombel tänu lisaliigutusele kaarega lisatulu tõid. Ma ei ütle, et iga oma hobi peaks tööks pöörama, aga mõne huvi ametiks kohandamine on mind küll aidanud.
VastaKustutaliis
Tööandja, kes kehtestab x protsendi vallandamise poliitika, ei ole nähtavasti vaadanud asja sellise pilguga, et vähemalt esialgu on töötajal kindlam moodus eduka osa hulka jäämiseks mõnda teist töötajat saboteerida, mitte ise kõvemini tööd teha. Kui juba kõik selle peale tulevad ja saboteerivad, pole see enam nii kindel, aga siis pole jälle enam muud valikut. Ja vualaa, töötajate energia hakkab kuluma üksteisega sõja pidamisele, mitte ettevõtte eesmärkide saavutamisele.
VastaKustutaPraegustes majandustingimustes käib selline saboteerimine juba nendeski asutustes, kus niisugust loosungit pole üles riputatud.
KustutaRaisakull arvab järgmist - tööl käiakse peamiselt suhtlemise pärast ja enese taseme võrdlemiseks. Hea, kui selle eest veel tasu saab. Hüpteetiliselt võttes, sest Raisakull pole ennast enam ammuilma töökollektiividesse panustanud. Sest pea kõikjal peetakse Raisakulli pigem pidurdavaks jõuks. Nüüd ehk tuleks teispoolsusest kostva madalalt kostva kurguhäälega kosta: Jõud olgu sinuga...
VastaKustutaIsegi töö(tu)kassa ei suuda leida Raisakullile sobivat tööampsu. Mis on ka pettumuserahn kõikvõimsa ameti kapsaaeda.
Ma olen ainult ja ainult ellujäämiseks raha teenimas käinud, nendes kohtades ja oludes, kus elasin, ei olnud muid valikuid. Seltskond, huvid, anded ja võimed, keda see veel huvitab?
VastaKustutaP.s. ma räägin veits teisest tsivilisatsioonist kui see, millest eelkõnelejad. Täpsustama ei soovi hakata, sest kõrvulukustav vaikus on tulemuseks igal juhul.
Kustuta