Viimastel kuudel määrab mu elu füüsiline valu. Ausalt öelda on valu juba aastaid minuga kaasa jõlkunud, aga nüüd on päevi, mil ta juba sajaprotsendiliselt mu valikuid määrab. Ei, ma ei peatu postkasti juures, et teha need neli sammu ja võtta sealt enne koduteele pööramist ajalehed, sest valus on. Ma ei lähe õhtul kööki laua peale jäänud raamatu järele, sest valus on.
Ma ei... ma ei tee paljusid asju.
On häid päevi.
On väga hullusid. Teinekord mahub samasse päeva häid tunde ja eriti hulle.
Alati võib teha endale normaalse päeva. Piisav ports ennetavaid valuvaigisteid teeb iga päeva ilusaks. Ma käin tööl, ma teen tihti endale ilusaid päevi.
Valuvaigistid teevad makku auke, närivad maksa küljest tükke või teevad ajuga asju.
Ebamugavaid asju.
See viimane on tegelikult teinekord päris koomiline, ei saa salata.
Intemeedium aju teemal.
Ma pean viima prügi prügikasti, pesu kuivama, tuha kompostikasti, kastma kompostikasti juures olevat taimekasti, andma kanadele juua ja jõusööta ja panema kasvuhoonesse öökülma kaitseks kaks küünalt.
Stsenaarium:
Võtan maja eest käru, millesse on pandud prügikott, tuhaämber, kanade jõusööt ja tühi kanade joogiämber (vee võtan kaevu juures kraanist), taskus peavad olema küünlad ja tikutoos, kaenlas kauss märja pesuga.
Logistika:
Kaevu juures kraan lahti, vesi läheb voolikut pidi taimekasti vihmutini, tõstan kärust kaevu juurde maha kanade panged, prügi panen kasti, käru lükkan kuuri, pesu kuivama, tuhk komposti, tagasiteel võtan kanadele vee ja söögi, viin neile ette, astun kasvuhoonesse, panen küünlad põlema, panen kaevu kraani kinni (aitab neile taimedele küll) ja lähen vilistades tuppa.
Üks kord edasi-tagasi käia.
Eip.
Liiga lihtne.
Pea on sassis.
Astun majast välja, pesukauss kaenlas ja minek.
Krt, käru.
Tagasi.
Käru sangast kinni.
Prügi?
Jajah.
Pesukauss maha, tuppa prügi ja tuha järele.
Tipa-tapa prügikastini, seal kotti kasti pannes tuevad kanad meelde.
Tuppa tagasi.
Õnneks tuleb kaevu juures meelde kraan lahti keerata.
Vedamine seegi, et juba trepil, kanaämbrid näpu otsas, meenuvad tikud ja küünlad, mis peaks taskus olema.
Käru juures panen ämbrid kärusse ja viin kuuri,
Need kanade omad muidugi, tuhapange tõstan kaevu juurde maha....
Intermeediumi lõpp.
Ja nii iga kuradi kord. Ma olen alati olnud "kui viid siis too, kui tood, siis vii"-tüüp, aga see laguneb, sest valu ei lase ajul tööd teha.
Naljakas on ja hirm ka tegelikult.
Arst arvab endiselt, et ma peaks rohkem jalutama. hea küll, see kord pakkus ta, et ujuda võib ka. Ma amastan ujumist, aga kui ma mõtlen, et ujulasse minek tähendab vähemalt viitekümmet sammu parklast basseini, ilmselt veel enamat... Ja ma olen ujumas käinud ja ka ujumine on valus. Tundel, mis pärast ujumist on, ei ole inimkeelset nime vist olemaski.
Mul on tervisekindlustus, millega saan paari tuhande euro eest endale tasulisi tohtreid lubada.
Peab uurima seda asja...
Ja lihtsalt infoks: olen jah paks, aga ma ei kaalu sadat kilo. Alla võtma peaksin kõvasti, sihukese peeeeeeenikese tüdruku jagu võiks mind vähem olla.
Mis muud.
Eks peab jalutama.
Postitused
Vihkan valu.
VastaKustutaVaene sina.
VIHKAN ja tunnen üleni kaasa!
Tuttav tunne, eriti logistika asjus:) Põlved? Kümnendeid tagasi ütles mind lõikunud kirurg, et peab iga natukese aja tagant nüsima ja perspektiiv on ratastool. Ikka käin:) Tõsi, tavapärasele viiele tuhandele sammule lisandub suvel pooleldi Kablis elades sama või veidi rohkem lisaks. Kevadel ütles mind inspekteerinud doktor, et 5000 on minu eas mõõdukas koormus ja nii jätkata. Lõin muidugi kulpi:)
VastaKustutaPikas perspektiivis ootab protees, no kui seda pikka veel on...Seni määrin, sest tuttav meedik keelas raha kulutamise tablettidele, mis pidavat liigest parandama, ma ravimi nime igaks juhuks ei nimeta:)
Mina siin, kaaskannataja - teistega samalaadseid muresid ja hädasid kannatav isik. Ikka käin:)
VastaKustutaMul oli juba seda logistikat lugedes juhe koos, ma pole ka parematel päevadel suutnud üle kahe asja korraga ette võtta. Praegu käin üheainsa ülesandegi pärast neli korda edasi-tagasi, jalad küll astuvad sinna, kuhu plaan oli, aga miks ja milleks, seda ei mäleta pea enam ammu. Ja siis ma seisan minutite kaupa mingites suvalistes sihtkohtades ja püüan meede tuletada, miks ma siia tulin?
VastaKustutaAga valu on nõme. Väga. Aitaks, kui oskaks.
Ega ma abi ootagi, see kõik on lihtsalt ehe virin.
VastaKustutaEi ole põlved, nende pärast võin maratoni joosta, üks puus on. Mulle on tekkinud imeline pardi ja karu ristandi kõnnak - paterdan, vasaku jala varbad pea 45° nurga all sissepoole. Justkui oleks parem, äkki ongi?
A mis logistikasse puutub, siis ma ei pidanud varem selle peale mõtlemagi. Noh, välja arvatud juhud kus peale pesu kuivama panekut nägin vales kohas olevat reha või käru kuuri lükates hakkasid silma ladumata puud. Siis oli (on siiani) pekkis, kõik jääb uue õilsa ürituse nimel pooleli. Miski ei tohi rütmi sassi ajada. Valu on suur miski.
Mu laste arstid ütlesid, et suurel osal nõukogude aegsetest tüdruklastest on diagnoosimata ja ravimata puusaliiges(t)e düsplaasia, mis tuleb välja just vanas eas ja just nii.
KustutaAitäh, et kirjeldasid. Ma enda hädadest näiteks ei julge.
Naised on häbematud (üldistan)
KustutaDiagnoosimata puusaliigese düsplaasia...hm, see seletab suurt hulka memmesid, kes mitte ei kõnni, vaid tatsavad, vaarudes küljelt küljele.
KustutaKurb.
Kaastunde eest muidugi suur aitäh ja kaaskannatajatele, valutagu siis mis koht iganes, hästi palju häid päevi ja imetabaseid paranemisi!
VastaKustutaSarikommenteerin: pideval valutamisel on üks hea külg ka. Mu valulävi on kõvasti trenni saanud ja nüüd talun jummmmmala sirge näoga hetki, mille puhul ma kümme aastat tagasi vist poris oleks püherdanud. Daamide suu pole kunagi viltu ja kulmude kortsutamine tekitab...ee...kulmukortse.
VastaKustutaKui tervislikud eluviisid e kõndimine ja ujumine tekitavad valu, siis on nad hoopis haiguslikud ja neid tuleb iga hinna eest vältida. Minu kogemus näitas, et ligi 45 liigse kilo põhjuseks polnud õgimine ja magamine, vaid gluteenitalumatuse ravi antidepressantidega, see kestis ju põmst 20 aastat ja läks ainult...põnevamaks.
VastaKustutaSa oled nii eesmärgipärane logistik. Ma mõtlen, et panen pesu yles, aga siis näen seda ja teist asja, eilsest on pooleli kolmas ja möödaminnes meenub veel kuues väga tähtis asi, seega ei planeeri ma oma liikumisi- niikuinii kõik muudkui oleneb, meenub ja tekib nagu jumal juhatab. Sihuke Toots olen jah.
Stsenaarium ja tulemus erinevad tihti kunstipäraste kõrvalepõike-põimingute võrra. On ka juhtunud, et peenrakast saab hommikul viieni kasta või tuhapang ootab kompostihunniku manu nii kaua kuni temast toas jälle puudust tundma hakatakse.
KustutaHeal päeval seevastu sujub kõik, eksole.
Laisa inimese tugevus on leida meetod, mis nõuab kõige vähem energiat. Ma olen laiskuse etalon.
Absoluutselt, sest Iga Samm Maksab!
KustutaJeerum küll. Valuga on jube elada. (Seilasime, teame.) Mõtlen su peale.
VastaKustutaJa uuri jah seda tasuliste tohtrite asja. Ära jäta ühtegi sulle kättesaadavat võimalust proovimata.
Mul esinevad ka igasugu valud, aga neile on rohtu. Ma ei tea, mis rohtusid sulle on kirjutatud, aga minu liigeste ja puusavaludele teeb imet Vimovo nimeline rohi. See on hoopis teist masti, kui Diclofenac-seeria valuvaigistid.
VastaKustutaJa nüüd, kui uuemate vereproovide valguses selgus, et mul on algstaadiumis podagra ehk kusihappe ülemäärane kogus veres, hakkasin võtma sellevastsast rohtu.
Ja loodan, et lonkan ikka päris kenasti ja suuremate valudeta edasi. Lase ennast oma perearstil põhjalikult uurida, et mis valu põhjustab ja kuidas seda kas ravida või vähemalt tuimestada.
Vimovo on naprokseen+esomeprasool. Ma pikaaegne vajadusel vimovo-kuuri pidaja. See ravum hommikul 1/2 tundi enne sööki on päästnud nii mõndagi, aga liiga pikalt kaotab mõju. Mul nt on suviti kuiva ja sooja ilmaga seda vaja ainult eriti raskete tööde ajal, aga oktoobrist maini tuleb röimat, e põnst kõiki liigeseid (sh puusa) ja valutavat kaelaaju vaos hoida. Kiidan heaks.
KustutaBianka, minul ka Vimovo ja 95 aastasel emal. Podagra on saatanast, mu mehel oli ja ühel pojal on. Mehe õel ka.
Kustutapuusa välja ei vahetata või pmst vahetatakse, aga järjekord liiga pikk?
VastaKustuta(mu emal on juba ei-tea-mitmes, seepärast küsin, et tuttav teema.)
KustutaMa siiski otsin tasulise arsti. Ma ju isegi ei tea, mis mul viga on, sest uuringutele mind saadetud pole. Arst isegi ei ole mind katsunud (a ma väga ei taha ka, et ta mind katsuks) Ise naeran, et see võib olla kõik alates lampjalgadest ja lõpetades tulnukalootega puusaliigeses.
KustutaAitäh nõuannete eest. Mu valuvaigistite kollektsioon on muljetavaldav, kuid võimalused olemasolevat pruukida maohaavade tõttu piiratud.
VastaKustutaPerearst soovitab kaalu vähendada. Jalutada. Vereproovid? "Te olete lihtsalt paks!"
Vereproovid tegin oma kindlustuse arvelt, ma olen üsna kõbus mutt tegelikult.
Mu perearst rääkis liigsest kehakaalust ka minupikkusele 60 kilo kaaluvale naisele (kmi 22,5), kes läks ta juurde kuulmislangusega. Ikka parem kui perearsti teine kinnisidee kaalu kõrval: "te tarvitate liiga palju alkohooooooli". See on tema teine profülaktiline lause (ma olen pahas tujus praegu).
Normaalne valuvaigisti on koos maoravimiga, vt eespool vastust Biankale.
KustutaMaokaitse on igapäevane niikuinii 😁 (jeerum, ma olen üpris logu mõnest kohast)
KustutaVaheta perearsti. Kui mitte muu, siis sellesamuse "alkohoooli"- etteheite tõttu. Toon eeskujuks oma hambaarsti: käisin hammast välja tõmbamas, tõmbamine sattus mu sünnipäevale. Uurisin ettevaatlikult, kas võin õhtul klaasi või paar veini pruukida, tähtpäev ikkagi, eks. Hambatohtri vastus: "Wine? Sure. Wine is always good."
KustutaTa mulle pole seda alkohoooooli-juttu rääkinud, aga teiste jutu järgi on see siiski üks ta lemmikmärkusi.
KustutaMaal on perearsti vahetamine igavene ikaldus. Kelle juurde saaks, on pentsikud ja heade nimekirjad on täis.
Aga ma mötlen, ma mötlen....
Kui ema elas, ei viitsinud enda peale mõelda, pärast ema lahkumist jäi mu rase tütar auto alla ja see on oma naba uurimise veel paar kuud edasi nihutanud. Nüüd hakkavad tormid vaibuma, nüüd on aega.
Jumal hoidku. On su tütar nüüd ok? Ja beebi? Vabandan, kui küsimus liiga isiklik.
KustutaPraeguseks on kõik nii ok kui saab, jalalt saab tellingud ümbert natuke enne sünnitust. Laps on tragi ja terve (ptüi-ptüi-ptüi!) Isu seda roolijoodikut karguga peksta ei ole meil paraku küll väga üle läinud.
KustutaHuh, seda on hea kuulda, et ema ja laps ok.
KustutaJa karguga peksmine on hea mõte.
jah, mul tuli kah kohe sama isu.
KustutaÕõõudne. Andke minu poolt ka mõned toud.
KustutaMul hakkas natuke häbi praegu, et nii verejanuline, aga:
Kustuta1. maani täis
2. kindlustuseta, ülevaatuseta
3. ülekäiguraja ees seisma jäänud autost mööda, üle ohutussaare
4. sõitis õnnetuskohalt minema
(mõni ime siis, et käsi haarab kargu järele)
Tegelikult kasutab laps löögiriistaks kohut.
Nähtud selliseid kyll. Ainus kohus, mis neile mõjub, on omakohus. Naiste ja laste elud ei maksa neile kopikatki, "krd loom, lõhkus mu auto ära", aga tugevama meeskodaniku poolt avaldatud, ee, noomituse peale ollakse agaralt nõus kasvõi pitslinikuid heegeldama. Ja mitte kark, vaid pakukirves.
KustutaSee ei juhtunud Eestis. Mühakas jääb mühakaks muidugi igal pool :)
KustutaAbsoluutselt põhjust olla verejanuline.
KustutaAga roolijoodiklust ma siiski mees/naine teljele ei asetaks. Teisisõnu: ma sugugi ei arva, et enamik roolijoodikud on tingimata meesisikud, kes justnimelt naisi-lapsi tuima näoga alla ajavad. Meil siinpool on viimasel ajal naissoost roolijoodikud uudistes figureerinud. Viimatine traagiline juhus: omaenda pulmapeolt koju sõitnud noor naine hukkus, ta abikaasa jääb eluks ajaks vigaseks - ja kes oli mõrtsuk-auto roolis? Varastes kahekümnendates plika, vahetult enne tapatööd oli nelja baari väisanud, maani täis.
Epp, STATISTIKA. Vbl pealinnas on asi juba võrdlikum, aga meiekandis on purjusroolimõrtsukas, perevägivallatseja, abikaasatapja jms, 99% mees. Kui seda teeb naine, on see ajalehtedesse jõudev haruldane syndmus. Minu isiklikud piinajad, peksjad ja pikalt ning aastaid systeemselt ja leidlikult taga kiusajad olid samuti eranditult mehed, naised kyll pläkutasid, aga mitte iial ei pannud kätt minu elu, pere ega vara kylge.
KustutaKui järjekordselt kuulen sellisest perearstist nagu sinu oma, siis saan aru, kuidas mul on vedanud. Mu perearst tõesti kutsub mind, kui pole tükk aega käinud ja uurib kõikide vahenditega mu läbi. Nüüd, kui käisin oma lõputut köha kurtmas, kuulas, saatis röntgenisse, võttis näpuverest põletikunäidu ja mõõtis kopsude hapnikusisalduse. Lisaks tegi ka kohapeal EKG ja saatis täisvereproovi tegema. Kui vastused käes, helistas ja rääkis, mis eelmise korraga võrreldes muutunud oli. Ja pakkus erinevaid ravivariante, kuigi mul üldiselt kaebusi polnudki. Miks kõik arstid nii ei tee? Need uuringud maksab ju tervisekassa kinni.
VastaKustutaHea arst on sul, õnneseen 👍
KustutaKaamos, loodan nii väga, et tasulistest arstidest kasu on ja vaevustest ning valudest pääsed. Mul oli aastakümneid diagnoosiks pandud: nii noor, ei või olla! Hilisem diagnoos oli, et selles eas ongi loomulik, et tervises tagasilööke esineb. Kuni 4 aastat tagasi sisuliselt kaotasin töövõime. Nüüd olen pidevalt arsti järelvalve all, täpselt nii nagu Biankagi kirjeldab. Kuid endal polnud paraku energiat nii palju, et põhilist probleemi lahendama hakata. Sel aastal lõpuks ometi tunnen, et juba suudan ja panin end perearsti juurde kirja. Eks näis, kas veab välja.
VastaKustutaMa olen samuti püüdnud toimetada põhimõttel, et see viin, too toon ühe käiguga. Kuid valudes ongi võimatu kõike meelde jätta ja ära teha. Pea vastu! Huumorisoolikas on sul võrratu ja see aitab ikka raskel hetkel, ma loodan.
Aitäh, Helve. Ja vea ikka välja, me oleme ju sitked!
KustutaMul on kahjuks ka see kogemus, et käin taastusravis, võimlen, basseinin, kõike haigekassa kulul kenast, aga seljavalud ei kao (esialgu) veel kusagile. Jõudlus on jah suurem, aga valu jääb.
VastaKustuta...aga pressi oma perearstilt välja saatekiri taastusraviarsti juurde ja kui ta ei anna, siis survesta kuidagi. Ütle, et sa kolid kõige kanadega tema juurde elama, kui saatekirja ei saa.Ütle, et ta tegeleb vanuselise diskrimineerimisega ja see on võrdõigusvoliniku teema. Ütle... ma ei tea, sa tead teda paremini?
KustutaOi, ma ütleks talle seda teist ja kolmandat, aga taasturavi arsti juurde minnes on kõigepealt vaja ju teada, mida taastama on vaja hakata. Siiani pole diagnoosipoegagi kui just "te olete liiga paks" diagnoos pole. Ma tegelikult juba otsin ortopeedi või midagi sellist, kes mu vanadele luiele inventuuri võtaks teha.
KustutaOrtopeed on absoluutselt hea plaan. Ainult et kas tasuline (aga sul oli ju kindlustus?) või siis saatekirjaga ja saatekirja peaks perearst kirjutama.
KustutaMa olen küll saanud korra abi ka ainult füsioterapeudilt, arstist pikas perspektiivis nii palju tolku polnudki. Või noh, perearst oli mõttetu, aga oli vähemalt nõus ortopeedile saatma, ortopeed vaatas mind röntgeni ja tomograafiga, tegi blokaadi süsti ja soovitas võimlemist. Läksin siis võimlema. Esimene taastusvõimlejanna oli suht mõttetu ja ma ise laisk, ega ma ikka ei saanud aru, mida ja kuidas ja kui pikalt, mulle oligi ette nähtud ainult üks lühike kohting. Aga kui mõni aasta hiljem jälle õla kõõlus pekki läks, läksin teise võimlejatibi juurde, kes mu sujuvalt diagnoosis (kõõluse ülekoormus) ja sundis iga nädal enda juures käima, 3x päevas ebamugavaid ja tüütuid harjutusi tegema ja MA OLEN NÜÜD (enam-vähem) TERVE! Ja kui sama jama ähvardab, jälle tuttavalt valutab, sest see on nõrk koht, hakkan suures paanikas kohe jälle võimlema. Ja seda konkreetset füsiot kiidan.
Kui aga oleks olnud miski hullem kulumine või muu asi, mida võimelmisega ei saa taastada, siis poleks füsiost tuhkagi abi olnud, ortopeed on ikka see, kes vea üles leiab ja edasise ravi otsustab.
Sellele su perearstile ma tahaks ka midagi... mitte päris karguga, aga mingit noomitust oleks ikkagi vaja. Sellised viivad arstiteaduse maine hirmsasti alla ja sellest on väga kahju.
Muide, ei, taastusraviarst on eraldi spetsialist, sinna saab perearst suunata ka ebamäärase "selg, puus ja jalg valutavad puhkeolekus ja püsti tõusta on raske" mõmina peale.
KustutaNo praegu olen targem - masiivne liigesepõletik, ennegi selline olnud, seekord mitte üle keha ja igal pool, kuid siiski.
KustutaMuude liigeste valu ma lihtsale EI PANNUD TÄHELE, sest jalg tahtis ära tappa.
Nüüd on parem, kuid koib vajab ilmselt pika vindumise pärast tulevikus ka väitsaga hakkimist.
Ma võin karku laenata. Aga samas, kaalusin seda just käes ja see on peksmiseks liiga kerge. Otsin midagi tammisemat? Noh, jah, saan aru, et füüsiline vägivald ei ole khuul, aga tegelikult on minus palju väljaelamata kurbust ja viha, niiet rajateelelt fraasi laenates: kõigepealt pakuksin iseennast.
VastaKustutaMinu perearst rääkis igasuguseid lollusi, võin näiteid tuua. Otsisin uue, nüüd saan vajadusel abi. Ma saan aru, et maal elades on see täielik ikaldus, aga usun, et pingutus tasub ära. Võin laenata karku arsti juurde hüplemiseks.
Kark on üle sest põlv läks raisku (vana vigastus) ja käisin opil. Eks opini jõudmine võttis aega, aga nuiasin seni arste, kuni uuriti ja siis uuriti teise nurga alt ja siis kolmanda ja siis otsustati, et on vaja. Ja no oligi, praegu on juba teine tera (opist on pool aastat). Ühesõnaga, kui sobib: jube raske on, aga püüa ennast kadalipust läbi närida (jah, kadalipust läbi närida - täiega kohatu võrdlus!) ja keegi kuskil kunagi suudab diagnoosi panna ja siis võib juhtuda, et seda on võimalik ravida ja siis ei pea mängima enam selle Priit Pärna multika algust: https://youtu.be/raoaz0KkfE4
Midagi tahtsin veel öelda, aga läks meelest. Vb tuleb tagasi, siis kaagutan. Igal juhul loodan, et nõuanne ei ole liiga pealetükkiv ja tervitan ja soovin kannatust taluda asju mida ja jaksu muuta asju mida ja tarkust neil vahet teha. Ja soovin teisi häid asju ka.
Hõissa ja trilla! Võinoh, ee, see kõlas vb liiga eblakalt.
Ratastool on kargust turskem ja tammisem ning sobib igati antud pedagoogiliseks tegevuseks.
KustutaMoodsad süsinik-kiust toolid on üsna kerged. Aga igasugu scooterid ja muud elektriga toolid on jälle üsna head.
KustutaMul on olemas jalutuskepp, kargud ja ratastool (raske kobakas), jadast on veel rulaator puudu. Mine tea mida ja millal majapidamises vaja läheb, onju.
KustutaAkuga ratastool on raske ja sellega virutamiseks peab enne trenni tegema.
KustutaKorralik vanaaegne puukark tundub kõne all olevaks tegevuseks parim. Ei ole ülejõukäiv ja samas ka mitte liiga kerge.
KustutaVägivald näib olevat lahendus 😁
KustutaKusjuures pean nõustuma, et fantaseerimine tekitab veidra rahu, kui asi peaks tõeliseks minema ei tuleks ma kindlasti toime.
Aga ma vahepeal raporteeriks, et halisemine aitab. Mitte, et ma oleks imeliselt tervenenud, kuid ilmselt on hetkel akuutne periood jälle läbi ja mu osavus hoffmanni valivaigistavate segude kombineerimises on jõudnud tasemele, kus ma pole laupäevast saadik peaaegu üldse longanud. Elu näib imeline.