Õhtu

„Sa oled seeliku lühemaks teinud?“ 

„Ei ole, ma tõmbasin ta kaenla alla“ 

„Mh. Miks?“ 

„Niisama“ 

 Miina kõlgutas kiiges kössitades jalgu, aeglaselt endale hoogu andes. Triine rinnutas väraval. Aega oli mõlemal küll, jutt liikus aeglaselt nagu õunapuu õieleht tuuletus kevadõhtus. 

„Astu sisse, joome ühe õhtukohvi“ 

„Kus me joome?“ 

„Tegin täna veranda suveks lahti“ 

 Aega oli küll. Veranda akende ees olid värsked pitskardinad, laual sitsist linik. Kohvikannu lilled passisid tassidega kokku, koorekann oli vähe teisest serviisist, aga keda see segas. Triine ja Miina istusid tugitoolides, kohv lõhnas lummavalt, sääski veel ei olnud. Kuldne tund lihvis nende näod nooreks ja pani silmad särama. Juttu ei olnud vajagi. Triine silmad uitasid Miina aias. Ei olnud see parem ega kehvem kui tema oma. Käokingade tumeroheline puhmas oli kenaks taustaks murtud südame haprale mustrile ja pojengid näisid lausa sündsusetult elusad. Pojengide kõrval paistis lilleline silmapesukauss, selle tagant Miina peni saba ja jalad. 

 Triine küll ei tundnud Miina peni tagajalgu, kuid kelle oma seal ikka olla sai. 

 „Sul peni pikali seal või?“ 

 „Mhm, tema jah“ 

 Peni ei liigutanud. 

 „Suri ära või?“ 

 Peni oli vana, mis seal imelikku oleks olnud. 

 „Elus on“ 

 Koer ei liigutanud. 

 „Siit vaadates on ju puhta kange juba!"

 „Ei ole ta midagi. Ma keetsin sülti, ta sai kõik kondid korraga“ 

 „Kuule, nii ei tehta ju“ 

 „Miks?“ 

 Jah. Miks? Miina oli eluaeg selle üle mõelnud, et miks koerale korraga konte ette ei sobi anda. Lõuna ajal süldikeeduse kallal nokkides tuli talle see küsimus meelde ja millal siis veel proovida, kas pole. Miina pani Paukale kausi kontidega ette ja ei olnud ka penil midagi selle vastu. 

 „See peni sul küll elus pole!“ 

 „Oeh.“ 

 Miina ajas end püsti ja viskas Paukat küpsisega. Ei midagi, koera sabagi ei õõtsunud. 

 „Oeh“ 

 Miina astus verandalt välja ja kummardus pojengipõõsa kohale. 

 „Pauka!“ 

 Ei midagi. Memm toksas peni näpuga. 

 „Surnud vist jah. Ütle nüüd.“ 

 „Mida ma siis räägin!“ 

 Hakka teist nüüd matma. Aga hea koer oli. Haukus keda vaja ja omadele liiga ei teinud, isegi kassiga sai läbi. Võõrastele kassidele tegi tuule alla, aga oma kass oli hoitud, oma toidukausi ligi Pauka kassi küll ei lubanud, aga muidu… 

 „Oeh. Seda nüüd veel vaja“ 

 Miina tuli verandale tagasi ja vajus raskelt tugitooli. 

 „Hea koer oli sul“ 

 „Seda minagi mõtlesin. Kahju teisest. Oli küll vana, ega ma enam uut võta“ 

 „Ma ka ei võtaks. Minu Mukit pole kolm aastat enam, harjub ära“ 

 Jah, harjub ära. Paljude asjadega harjub. Mõlemad olid üle kümne aasta lesed, isegi sellega harjusid nad lõpuks ära. Mammid rüüpasid kohvi, hoides pilgud pojengipõõsast ülespool. 

 „Kass on veel alles“ 

 Triine nägi aia tagaosast Miina kõutsi tulemas. 

„Kass on alles, teinekord käib küla peal pulmas aga tuleb ikka tagasi“ 

Kass tuli üsna sirgelt veranda poole. Lillepeenra juures jäi ta seisma ja nuuskis uudishimulikult ringi. Kauss süldikontidega, paljukest need ka järel ei olnud äratas kõutsi uudishimu. Vastupandamatu lõhn, muinasjutulist lootust äratav, krõmpsluud ja rasvaloigud… 

 Kuidas Pauka kassi kinni rabas jäi mammidele märkamata. Lõrin, kräunumine, plekkkausi plärin. Kass rabeles lahti, koer proovis järele joosta, aga ega tal eriti jaksu ei olnud. Paar sammu ja Pauka viskas end jälle pikali, kõht pallina punnis. 

Natuke aega läks kuniks naiste kõnevõime tegasi tuli.

 „Kas nüüd sureb su kass maha, Pauka raputas teda ikka korralikult?“ 

 „Ära hakka jälle selle suremise jutuga, küll ta toibub!“ 

 Kevadõhtu kestis. Vaikus oli jälle oma koha sisse võtnud. 

 Kohv oli hea. 

 Kõik olid veel elus.