Lehed

reede, 29. september 2023

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, neljas osa

 


Enne lõplikku uinumist jõudsin virilalt mainida, et see neetud paat kõigub. Mu tigu ja tasakaaluelund on sama hellad ja tundlikud kui ma isegi. Maakas vaidles vastu, leides, et enne kui ta voodist maha ei libise, ei saa me korralikust tivolielamusest rääkida. Maitse asi.

Vastu varahommikut ärkasin selle peale, et midagi rasket vajus mulle peale. Ja siis sosistas monotoonne hääl mu õrna kõrva midagi täiesti ekstreemset ja vapustavat. Oi, ei! EI! Hakkasin rabelema, üritades mitte karjuda, sest lõpeks olin ma ses urus kõige suurem. Heliisolatsioonid kajutitel on ka sellised, et keegi nagunii ei oleks mind kuulnud.
Peale pisikest siputamist leidsin end voodi kohalt riiulist allalibisenud suure rätiku alt. Olin isegi pisut pettunud. Oleks siis luupainajagi olnud. Rebisin klapid kõrvast – tundub, et magasin enamuse ööst ikka päris sügavalt, audioraamat* oli käima jäänud.

 

Kasutasin ootamatult kaelasadanud rätikut sihtotstarbepäraselt, jätsin unihiire kajutisse virguma ning suundusin tontlikult tühja laeva patseerima. Toitu mahub oluliselt rohkem sisse kui enne pisut võimelda. Rootsi laud ei ole naljaasi. Tekil oli üks samale järeldusele jõudnud vanem härra, nii et ma tormasin kajutisse tagasi ja teatasin maakale “ou, sa oled sisse maganud, seenorite kepikõnd kuuendal tekil juba käib!” Maakas ei erutunud. Ei härra ega spordi peale. Uuris hoopis, kuidas dušis vesi jahedamaks saada, et ei oleks tunnet kui seal, kellelt karva võetakse. “Maitea, kruti neid nuppe seina poole, mul aitas”.
Kell oli seal maal, et pidime puhvetisse suunduma. Sain aru, miks laev enne nii tühi tundus. Inimesed olid täitsa olemas, kraapisid seal suletud söökla uksi.

 

Söömavõistlusel osalesid inimesed erinevatest riikidest. Kõik olid ambitsioonikad, motiveeritud arusaamatut auhinda võitma. Oleks laudadel olnud lillevaasid, oleks innukaimad osalejad needki pintsli pistnud. Või ei olnud neid vaase just selle pärast?
Nagu ikka, sai mu taldrik täis enne pannkookideni jõudmist. Mõtlesin, et pärast võtan mõne. Pärast mõtlesin, et ei võta kah, sest tundsin end kui sundtoidetud foie gras hani. Peale pannkooke oleks mu kõht nii suur ja ümmargune saanud, et jalad ei oleks maha ulatunud. Selline asi tõotab tüli koristajaga.
“Tule eest, ma pean põranda ära pesema!”
“Ei tule, ma ei saa, pese ümber minu! Ja too samblatõrjevahendit, mul läheb siin kaua.”

 Kohvi olime puhvetis vahele jätnud, sest Starbucksi automaadist saab paremat. Paraku oli see aparaat katki. Kaalusin agoonias juba eneselõikumist, aga õnneks suutis maakas mu mõistuse juures hoida loogilise väitega, et nii suures paadis lihtsalt peab veel kohvivõimalusi olema. Oli. Seitsmendal tekil oli veel üks Starbucksi automaat ja see töötas.

Päästvad topsid käes sukeldusime taas labürintidesse, otsides lifti, millega kümnendale tekile saada. Kõikidega ei saa. Osadega saab keldrisse. Kümnendale tekile saime, kuid pääs laeva laele osutus siiski suletuks. Me ei saanudki teada, kas laevast mahajäänud Sõnajalad oma kopteriga on juba sinna maandunud või mitte.


Ilm oli taas ilus, nautisime päikese käes silmi kissitades kauneid vaateid lõputule Rootsi saarestikule. Esteetikat ei jätkunud siiski kauaks.
“Kuule, aga kust need saared oma magevee saavad, veelgi enam, kuhu neil reovesi läheb?”. Spekulatsioonid sel teemal said pisut ropud, otsustasime, et peame fantaseerimise asemel teemat googeldama. See lükkus aga edasi, sest nüüd müksas maakas mind ja viitas teisest religioonist naisterahvale “sellel on otsaesine palvetamisest sinine.” Nüüd oli minu kord teda jahmunult jõllitada. Ka sina, Brutus, ei ole hetkel väga woke. Maakas tegi paranduse. “No võib-olla mitte palvetamisest, aga igatahes on tal otsaesine sinine!”. Sellega tuli mul nõustuda.

 Laev hakkas maanduma ja me suundusime põnevusvärinal väljamaa pinnale. Lõpuks olime me kohal.

 

…. järgneb

 

* Raamat klappides oli Riley Sageri “Enne pimedat koju” – soovitan kõikidele põnevike austajatele, ettearvamatu ja võtab seest õõnsaks küll.


***

Maaka kommentaar: tolle proua laup OLI sinine.

27 kommentaari:

  1. Tuttaval on Soomes saarel maja. Saarele prooviti mõne aja eest rajada kaevu. Kulutati hinnanguliselt 100 000 eurot. Veeni välja ei jõutud, kaevu ei saanud, vett tuuakse endiselt tsisterniga.

    Teised tuttavad käisid Norras, kusagil hirmus põhjas. Kolm saart, kokku 650 elanikku. Saartele viivad merealused autotunnelid, ühele aga pikk sild. Kui raha on ikka VÄGA palju, saab vee ja kanalisatsiooni kasvõi Kuu peale viia.

    Kaur

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Raha eest saab vist kõike peale hingerahu, tervise ja surematuse.

      Interneti andmetel kasutatakse lisaks vee kohale vedamisele (mis on peamine) merevee magestamist. Jäätmete osas graywater filtreerimist, blackwater osas on komposteerimist. (gray on eee... olmevesi, mis nt duši alt või nõude pesemisel tekib, black on peldikust).

      Kuupealse kanaliatsiooni osas olen veendunud, et hr Musk juba tegeleb sellega.

      Kustuta
    2. Ma käisin suvel Rootsi saartel - Marstrand ja Ko saar (Koön). Seal mu arust läks mustus lihtsalt maasse. Need ei ole ju puhas kalju, vaid ikka huumus ja taimestik ka.

      Kustuta
    3. Koöl ja Marsrtrandöl elab kokku pea nelisada inimest. Arvatavasti on ka pinda piisavalt, kuhu must vesi immutada või miskit. Me uurisime ja arutasime rohkem nende kivinukkide üle, millel poolteist majakest saare kohta seisis. Kui iga küngas oma essu kivipragudesse niristaks...
      Googeldasin hiljem kodus just nende pisisaarte teemat. Kompostkemnergud, veefiltrid, paadiga vesi kohale. Kirjas seda just polnud, kuid võibolla tehakse neil ka merrepissimise meistrivõistlusi. Igal saarekesel oma olümpia.

      Kustuta
    4. ma vaatasin üksvahe mingit Norra suvitamiskomöödiasarja, kus üks osa käis just peldiku ümber. Perekonnal oli kompostipeldik, aga pereisa vend leidis tee veerest kellegi prügikonteineri kõrvalt übertrendika tuhastuspeldiku ja eeldas, et see on sinna pandud soovijatele võtmiseks, ja pereisa oli siis õnnelik, et ei pea kompostipeldikut menetlema.

      Kustuta
    5. Birchpunki Marsil asuv venelaste tuumapeldik tuli meelde.

      Kustuta
  2. Ei mina enam laevaga Rootsi julge purjetada - nii palju läbielamisi! A samas on positiivset ka - Wildikas on blogis paar piuksu teinud:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mis paar piuksu, terve reisikirja on üllitanud!

      Kustuta
    2. Mul on identiteedikriis.

      Ma olen siin blogis koguaeg olnud. Vaiksemalt kui vihmauss sauna taha visatud tõrvapapirulli all. Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab piuksuvaid vihmausse.

      Septembris A.D. 2023 hakkasin ma end hoopis käona tundma ja määratlema ning otsustasin võõrasse blogisse postitama hakata.

      Issanda loomaaed - anna kannatust! Nii endale kõik kõikidele teistele eksponaatidele ning külastajatele.

      Kustuta
    3. Mu ego sai just meeldivalt kõditatud, tänan!

      Kuna ma püsiblogijaks ilmselt enam ei hakka, siis Kaamos oli nõus, et kui mul vahel tekib tahtmine end avalikult väljendada, siis ta, tolerantne inimene, laseb käol enese pesas edasi laamendada.

      Kustuta
    4. Ma pakkusin Wildikale kaasblogija platvormi, a ta ähvardas, et hakkab mu blogi sel juhul ümber disainima ja no kuulge.... see ei meeldi mulle ise ka väga, aga kuna blogi kujundust pole muudetud 2007. aastast saadik liigitub see museaalide hulka. Ei hakka siin Kalevipoja pastlaid üle viksima!
      Aga ehk läheb tal hammas verele ja varsti loeme "Homo homoni lupus est"- i jälle.

      Kustuta
    5. Ma ei lähe siit mitte kusagile.
      Võta mind nii nagu ma olen või võta keegi teine! (... ja ma uudishimuga ootan ja tahan näha, kes see on.)

      Kustuta
  3. See on nüüd nagu natuke Printsi ja Kerjuse värk:D Ma olin see opakas, kes ei saand aru, kes on kes...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Panin Wildika riiulile nüüd omaette sildi peale, hea vaadata, mis purkides täpselt on

      Kustuta
  4. Su reisikirjad on lihtsalt üliägedad, miks ma nii ei oska :( Ootan kannatamatult järge!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need jutud, mis Wildika sildi all on, pole minu kirjutatud, need on külalisautori loodud.

      Kustuta
  5. Üritan minagi reisima minna. Just tuli kiri hotellilt, mis ütles, et "te ei leia meid üles. Google kaart näitab meid vales asukohas ja muid võimalusi te kasutada ei oska."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja kohe nii veendunult: te olete meie jaoks liiga rumalad...?

      Kustuta
    2. Ei noh neil on õigus ju. Kui ma hotelli asukohta kaardil ei leia, sest see on seal valesti, on mul väga vähe võimalusi sinna ilma välise abita kohale jõuda. Terminit "rumal" nad ei kasutanud, kuid see ei oleks sisuliselt vale.

      Kustuta
    3. see on vahest selline hotell, mis eksisteerib meile kättesaadavas reaalsuses ainult kord aastas kindla tähtede seisu ja ilmaga. Teate küll, nagu see linn "Nils Holgerssonis" ja paljudes muinasjuttudes.

      Kui meie maailma inimesel seal maksta õnnestub, siis pääsevad nad maailma tagasi.

      Kustuta
    4. Hotell - või võõrastemaja, otsetõlkes "Kelli siseõu" - on makstud, nad täitsa nagu ootavad mind, aga on mures, et kuidas ma nad üles leian.

      Kustuta
    5. see Nils Holgerssoni linn ootas ka väga külalisi, see oli nende ainus võimalus maa peale tagasi pääseda, aga logistiliselt oli see ka neil keeruline.

      Kustuta
    6. Varsti kuuleme teisest dimesioonist kuhugi keset suurlinna peaväljakut teleporteerunud võõrastemajast. Juhul muidugi kui Kaur kohale jõuab.

      Kustuta
    7. Meil on siin kahe peale kaks hotelli, mõlemad on Google kaardil umbes kilomeeter vales kohas. Leidsime kohalike abiga mõlemad üles ja kõik on hästi.

      Peaväljaku leidmine oli suurem tükk tööd. Aga jõudsime ka sinna.

      Kaur

      Kustuta
  6. Kuna keegi nagunii aru ei saa, kes kirjutab, siis leppisime Kaamosega kokku, et ka isiklike ja töökirjade ning meilide osas hakkame vastama tööjaotusega. Üks paaris ja teine paaritutel nädalatel.

    @Kaur : https://br.ifunny.co/picture/felt-uncomfortable-driving-into-the-cemetery-the-gps-blurted-out-sHn2gcdM9

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on samast kategooriast, et Tervise tänavat pidi saab Rahumäe kalmistule.

      Kustuta