Olin ka mina Lendava Konna üritusel osalejate masside hulgas, maanteel tekitasin rongkäigus tõenäoliselt koguni skandaali.
Umbusaldades oma navigeerimisoskust ja teeviitu olin navigatsiooniseadme sisse unustanud ja kui kaunis, kuid koleda aktsendiga meeshääl mulle ootamatult röögatas, et "pööra paremale tänavale, teele!" katkusin rooli ja tampisin pidurit nagu hämilton, kõrvalteele sööstes näis koguni, et mu autolaadne triikraud viskab külje ette....
Nii hullusti ei läinud.
Kabli vahel tekkis teine orienteerumisintsident - mu nõder mälu keeldus reetmast millist teed pidi pidupaika peab minema. Ahistasin Kabli pagari töötajaskonda, nemad oskasid saladust hoida ega reetnud kedagi, sõitsin niisama mööda küla edasi-tagasi ja siis otsustasin, et lõpetan mõtlemise ja sõidan kõhutunde järgi. Kõht oli mul suur ja tunnet täis ja kohale sain lausa esimese valitud teed pidi.
Nagu ikka jõudsin ma kohale kohalikku peoplatsi korrastavate tööde lõpuks. Kahjuks loorberipärgasid ei jagatud. Õnneks noomida ka ei saanud.
Seejärel algasid sport ja suvemängud.
Ja üleüldse...teate kui huvitav on inimestega rääkida? Me proovisime klatšimist (ei tulnud välja, vist on külajuttude elunorm meil kõigil juba täis), poliitikaklubi (ei tulnud välja, mis sa loomaaiast ikka kõneled), ilmast (aga ilm oli porinaks liiga hea) ja siis leidsime kõiki ühendava teema: me rääkisime iseendist. Pikalt. Nii pagana pikalt, et teenisime ära noorima seltsilise hääletu märkuse - meile näidati kell pool kaks öösel etteheitva näoga kella. See oli ilmatu tore hetk, elu esimene märkus liigpika ärkveloleku kohta endast natuke vähem kui pool sajandit noorema inimese käest. Ilma naljata, naudin seda tunnet siiani.
Konjak oli mõnus, Proseccot sain ka elus esmakordselt mekkida, jutt oli nauditav ja inimesed erakordselt armsad, kõlagu see sõna kui imalalt tahes.
Järgmine hommik oli värske, päikesepaisteline, vaikne. Lendav Konn peaks avama varahommikuse selfipunkti oma sauna trepil, isegi mulle halastas päike sel moel, et tahaks pildistamise tulemust passipildiks.
Nii, et...
Sellised nädalavahetused teevad meid õnnelikumaks.
Tõsijutt.
Lendav Konn teavitas ka mind juba suvel, et olen oodatud, kuid siis ma alles hakkasin kooli astuma ja ei julgenud midagi lubada. Nüüd siis olingi sel ajal sessil, seekord valisin blogisauruste asemel kooli. Aga kes teab, järgmisel korral võin ka teistmoodi valida :) Igatahes mul on teie üle hea meel. Et te olemas olete ja üldse.
VastaKustutaTe nii kaugel kõik, muidu ma tuleks ilma kutsumatagi.
VastaKustutaÜks osalejatest juhtis tähelepanu nurgas konutavale kitarrile, aga mõeldes sinule ja lubatud luuletuse viisistamisele, otsustasin oodata järgmise saunaõhtuni:)
KustutaOo, nunnu. Aga ma peaks enne paarkymmendkond promovideot juutuubi yles panema ja lauluraamatu välja andma, luuletajaprõvva niisama jutt ei massa midagi.
Kustuta