Ohjad on pingul, suunurgad on raudadest verele kistud, enesetsensuur ei luba.
Nagu lammas – eluaeg kannab villast kampsunit palja ihu peal, aga sügada ei saa või kui saabki, siis kuidagi poolikult. Selline tunne on, just!
Te seda mustlaste needust ikka teate: „Kukkugu su küüned küljest ja saagu sa seejärel sügelised!"?
Hinges sügeleb.
***
Magamine on praegu see töö, mis toidab. Vaatasin voodite reklaame, silma hakkas säng, mille nimi on „semper fidelis" – no kas saab veel paremat nime olla koikule – „alati ustav"? (Mõtleb selle peale...)
***
Loen päevi.
25.12.2020
Sellest päevast hakkab päev pikenema, algul minuthaaval, siis tempo tõuseb.
Aga enne seda jääb päev veel tund aega lühemaks kui täna.
Tänane päev on 7 tundi 6 minutit pikk.
Lühima päeva pikkus on 6 tundi 6 minutit.
***
Ma ootan.
Ära oodata ei taha
See pimedus ei ole öö, on äraolek
Veel pole hea
Ja enam pole paha
Ei ole lahkumine ega kojutulek
Kevadet.
Andke mulle kevadet.
Ruttu!
Või pireke lund, kui muud ei saa.
Iga kuramuse aastaga läheb see aeg raskemaks.
(Alajaotus "itk" on juba lahja. Tuleb teha uus: "Häda ja viletsus katkusoustis")
***
Midagi teistsugust ka vaatamiseks.
Oo, Koeru!
VastaKustutaJaani tee 10 oli mu vanaema kodu, olen seal veetnud palju suvesid.
Video oli väga tore, ainult "vaakumiga pressimise" osast ei saanud aru.
Ma sõidan igal tööpäeval kaks korda sellest majast mööda.
VastaKustutaOlen ka sees käinud, teise korruse trepp meenutab taevatreppi :)
Nüüd on see Koeru sotsiaalelamu, kui ma ei eksi, uuendatud, tuunitud, värskendatud - vähemalt veevärk ja katus.
Aga seletused tolles videos on võrdlemisi adekvaatsed, kuigi jah, vaakumiga ei pressita (kuidas see füüsika peale mõeldes võimalik oleks?), vaid immutatakse vaakumi abil.
Aitäh, ma kohe mõnuga vaatasin! Poleks uskunud, et elektrimootori tegemine võib olla nii poeetiline ja haarav.
VastaKustutaAga muidu - novembri-detsembriõhtune pimedus juba kella neljast on iga aastaga järjest jubedam. Just saan hoo sisse, et midagi lõpuks tegema hakata ja siis läheb täiesti lootusetult pimedaks. Väljas on veel ebatavaliselt soe, võiks ju toimetada, aga see igavene öö hakkab ajudele.
Teisel korrusel elas maja omanik, vist Kalev, seal me ei käinud iialgi. Esimese korruse juuksuritöökoda oli minu vanaema kodu. Kui sa ise samast pärit oled, siis ehk tead - Magda "Mahta" Eelma.
VastaKustutaKas surnuaia taga metsas elavad endiselt kuradid? Nii meile vähemalt räägiti. See oli minu lapsepõlve kõige suurem hirm. Ma kujutasin neid ette ka - piisoni moodi, sest neil pidid olema saba ja sarved ja karvad. (Keegi ei taibanud lapsele öelda, et kuradil on kaks jalga, mitte neli.)
VastaKustutaKaur, aitäh, nii toredad mälestused sul (lapse hirm muidugi tore pole, aga las see seekord olla)!
VastaKustutaMa pole kohalik, ma olen immigrant ja sedagi teise maakonna oma, kuraditest ei tea midagi, isegi seda ei teadnud, et tolles majas on kunagi juuksuritöökoda olnud. See fakt seletab vist ühe korteri Jaani tee poole suunatud ust.
Teisel korrusel käisin külas, kui Ööbiku-Milli (proua Ööbik Tallinnast Ööbiku tänavalt) sinna korterisse kolis, et elu lõpuotsa poja läheduses veeta.
Kolleegilt kuulsin äsja, et ses majas olla ka veinipood kunagi olnud.
VastaKustutaKae nalja...
Lendav, neid filmikesi on veelgi tulemas, meil on edev juht.
VastaKustutaAga lahe ju, "näe, tuttavad televiisoris!"
Kas selle Milli poja nimi võis olla Kalju?
VastaKustutaEga ma neid sarvilisi päriselt ei kartnud. See oli mingi jutt selleks, et lapsed omapea metsa ei läheks.
Veinipoodi ei teadnud mina ka, see pidi siis ikka hirmus ammu olema.
Jaak on. Punapea (nüüd juba hall), kõva kalamees. Ega ta ise samas majas elanud, ühes uutest majadest hoopis.
VastaKustutaPisike maailm.
Nüüd mõtlema hakates tuli jälle see tunne, et ma pole kusagil, kus elanud olen, olnud "oma". Ikka väljast tulija, kõrvaltvaataja. Mõnus tunne.