Kivi

„Keera nägu seina poole!“ 

Tuld keegi kustutama ei hakanud, täiskasvanud tahtsid veel oma asju toimetada ja tuba oli liiga väike, et selles eraldi pimedat nurgakest tekitada.

„Silmad seina poole, magama!“ 

Seinal oli kollakas tapeet. Võibolla ei olnudki tapeet kollane, kuid tüdruku silmade kõrguselt olid magajate seljad selle mustrist ja värvidest paljaks nühkinud ning aastate higi jättis seinale läikiva, natuke rasvase kihi. Kui sellest pihuga üle libistada, oli tunda paberi alla olevast krohvist välja kõrguvad kivikesi. 

Olid need ikka kivikesed? Paberi alla ju ei näinud. 

Sama hästi võisid need olla suured suhkrukristallid. 

Või olgu, kui olid kivid, siis kindlasti mingid erilised, säravamad ja võibolla isegi läbipaistvad iludused.

Oleks need tavalised olnud, ei oleks need seinast kõrgemad. Koledad asjad ei ole kunagi nii... teistest üle. 

Tüdruk teadis. 

Tema ei olnud kunagi teistest üle. 

Kui ta oleks kivike tapeedi all, ei saaks teda näpuga katsudes üles leida. 

 Pisike käsi silitas seina, nimetissõrme alla jäi üks kühmukestest. See oli üsna näoga kohakuti, kui silmi pingutada, võis hämaruses seda küngast seina maastikul isegi näha. 

 Küüs jäi sinna taha kinni. Natuke sakutades näis, et.. Tüdruk tõmbad sõrme kiiresti seinast eemale. Ei tohi! Ta ei teadnud miks, kuid teadis kindlalt, et ei tohi. 

 Sõrmed seda ei teadnud. See sõnakuulmatu nimetissõrm! Juba oli ta jälle seina kallal urgitsemas, kivi loksus juba ja äkki andis tapeet järele. Kivi oli kinni sõrmeotsa ja seina vahel, kivi oli pisike, sõrme alt ei olnud seda näha. 

„Mida sa niheled, ole vagusi!“ 

Vastu vaidlemist siin majas ei hinnatud ja mida sa ikka vaidled. Ta ju niheles? Jah, niheles. Seega tegi pahandust ja pidi ettevaatlik olema, et karistust ei tuleks. 

Kivike sõrme all oli terav. Oh, kindlasti oli see ka ilus, ilusam kui need kivid rannas, mida ta suvel oli näinud. Siledad, kirevad kivid, mõnel sees teist värvi triip või oli pool kivi justkui teise küljest võetud. Sõrme all peidus olev tera on kindlasti kenam. Võibolla isegi läbipaistev või erepunane ja sädelev.. Kui on sädelev, siis ei saa seda sõrme vahelt vist isegi näidata, suured kohe näevad ja tahavad omale. Tüdruk sikutas tekki kõrgemale, et vastu seina olev käsi ei paistaks. 

 „Kas sa jääd juba!“ ema hääl oli tõre. 

Näpuots valutas juba natuke. 

Kui on väga ilus kivi, siis, mõtles tüdruk, panen ma selle sinna karpi, kus on juba üks udusulg ja kustukummiga pliiatsi jupp. Kuidas see kivi siis särab, kui karp lahti teha. Täitsa juhuslikult teen karbi lahti, aga mitte õues, õues võtavad teise selle ära. Toas tuleb võtta, akna all, siis lähevad teised aknast mööda ja näevad kivi sära...tüdruk ei olnud veel kindel, kas sära on valgelt sillerdav nagu merevesi suvepäeval või punaselt lõõskav nagu valguslaik läbi punase aknaklaasi – ta oli sellist kunagi ühe tädi juures näinud. Punane lõõsk läbi pisikese klaasruudu.

Ehk on punane. 

 Sõrm hakkas juba kangeks jääma. Midagi pidi tegema. Tüdruk köhatas, köha varjus võis end liigutada, siis ei saanud riielda. 

„Kas sul on kurk haige?“ 

Nüüd võis end kindlasti liigutada, tüdruk pani teise käe sõrme alla ja kukutas kivi sellesse, kiiresti pihupesa sulgedes. 

 „Ei ole. Natukene on. Väga vähe, ei ole kurk haige“ 

„Ole siis paigal, ära siple“ 

Seinas oli auk. Tapeedis täpsemalt. Pisike rebitud äärtega auk. Tüdruk proovis paberi servasid näpuga alla suruda, kuid ikkagi nägi see välja nagu vistrik. Tapeet oli kurb loovutatud kivi pärast ja ei olnud nõus ülejäänud seinaga ühetasa vajuma. Siin oli mõlemat kätt vaja. Hetke mõelnud, pistis tüdruk kivikese suhu, kivi oli keele peal tibatilluke ja maitses natuke suvise tolmuse tee järele. 

Näe, ei olnudki suhkur, ikka kivi oli. 

Auk seinas jäi ikka auguks. Kui keegi seda näeb, siis sellise asja eest saab kindlasti karistada... Nurka pannakse. Võibolla antakse rihma ka. Nurka niikuinii. 

Tüdruk pani silmad kinni ja neelatas hirmust. 

Kivike. 

Kadus. 

Ei olnud enam, ei olnud keelel, ei olnud hammaste ja huule vahel. Kõhus oli. Nüüd ta sureb kindlasti ära. Hirm tahtis lämmatada. Käsust vait ja vagusi olla hoolimata pidi ta teada saama.. 

„Mis siis juhtub, kui inimene kivi alla neelab?“

„No.. kivi võib pimesoolde minna ja siis jääb inimene haigeks..“ 

„Kui haigeks“ 

„Päris haigeks, operatsioonile peab minema. Miks sa küsid nii imelikke asju, jää magama!“

Operatsioon. 

Seda sõna ta teadis, see tähendas, et kõht lõigatakse lõhki ja see peab olema valus, tüdruk oli kunagi sõrme lõiganud ja mäletas siiani, kui valus see oli. Nutt tuli peale, aga ei nutta tohtinud, magama pidi jääma. Natuke pisaraid siiski tuli, nina läks tatiseks ja tüdruk löristas nina. 

„Nina on tatine? Seda veel vaja.. Köhisid ennist ja nüüd oled tatine ka veel, ma ju ütlesin päeval, et hinga salli sisse...“ ema ohkas „Võta taskurätt“ 

„Aga kas võib ka nii olla, et kivi ei lähe pimesoolde ja ei pea operatsioonile minema?“ 

„Mis sa küsid nii imelikult. Jah, võib olla, siis tuleb kivi kakaga välja. Las ma vaatan su kurku, teeme äkki soodaauru?“ 

„Ei valuta!“ 

Kurku võis näidata, see ei valutanud tegelikult üldse ja ajal, mil ema lusikavart suhu toppis sai kätega kõhtu katsuda. Kõht ka ei valutanud. Ehk on kivi juba pimesoolest möödas? 

„Mul on kakahäda!“ 

„Kas sa saad magama, mida sa undad kogu aeg, õues on juba pime!“ 

Nojah, kakahäda ju ka tegelikult ei olnud. 

 Kivist oli kahju. Oleks veel rohkem kahju olnud, aga ega see kivi kindlasti väga ilus ei olnud ka.

Karbis olid tal ilusad asjad, sulg ja kustukummiga pliiats, sinna see poleks isegi sobinud. 

Asjad millele mõeldes tuli kaka meelde ei olnud ilusad. 

Vaat kui teinekord jälle mere äärde saab, siis sealt saab endale ilusa kivi. Kõige ilusama, sellise, mis särab nii, et tuba on valge... 

 

Uni tuli.