Ta kuuleb, et ma sulgen silmad, näeb ta
mu sosinat ja mõtteid valget karva
ta puudutab mu naeru sooja käega.
Mu nuttu suudleb. Õnneks nutan harva.
Ta raskuse mu õlult võtab maha
kuid ma ei tea, kas selleks, et mind kanda
või hoopis suurendada koormat tahab,
et vaadata, kas jõudumööda andam.
Ta alati on luuramas mu juures
kui vaatan üle õla ma ei hooma
sest seal ei ole inimest, ei looma
kuid juba minusse on ajanud ta juured
ta toitub minust kisub välja väega
mu elujõu. Aeg oma ahne käega.
Normaalne inimene viitab autorile!
VastaKustutaIlma viitamata on tegu vargusega.
Kas luuletuse autor ei ole mitte blogi autor?
VastaKustutaVäga hea luuletus, ilus ja õige.
maurus
Inimesed on naljakad. Umbusklikud, ettevaatlikud, pahurad.
VastaKustutaLihtsalt igaks juhuks.
Aitäh, maurus, see on tõesti mu oma näpuharjutus.
Ma ei kahelnud hetkegi, et see on sinu näputöö, aga kuidagi kurb hakkas ja ei osanud midagi kirjutada.
VastaKustutaMiks kurb? Õunapuuõiest saab õun, see küpseb, kukub maha, meelitab veel enne, kui maaks tagasi saab liblikaid peole...ja kõik. Tulevad uued õied.
VastaKustutaIgavene kevad oleks tüütu. Täpselt nagu igavene tuli, lummus ja müstika kaoks ära.
Meenutab noort Karevat, lõppakord muidugi Hirve:)
VastaKustutaMiks ''muidugi Hirve''?
VastaKustutaHirvlikud tertsetid on mind alati lummanud:)
VastaKustuta