***

Ta kuuleb, et ma sulgen silmad, näeb ta

mu sosinat ja mõtteid valget karva

ta puudutab mu naeru sooja käega.
Mu nuttu suudleb. Õnneks nutan harva.

Ta raskuse mu õlult võtab maha

kuid ma ei tea, kas selleks, et mind kanda

või hoopis suurendada koormat tahab,

et vaadata, kas jõudumööda andam.

Ta alati on luuramas mu juures

kui vaatan üle õla ma ei hooma

sest seal ei ole inimest, ei looma

kuid juba minusse on ajanud ta juured

ta toitub minust kisub välja väega

mu elujõu. Aeg oma ahne käega.