Ühekordne

 

Üks kord elus tuleb elus igasuguseid asju proovida.  Kõike ei jõua, kõike ei peagi jõudma, aga üks lopsakas revüükontsert võiks proovitavate asjade hulgas ikka olla. Võtan oma musta märkmiku ja tõmban risti peale, ringi ümber ja joone alla reale, kuhu on kirjutatud "Revüükontsert. Soovitavalt toitlustusega"

Tunne on nagu oleksin käinud "Kutsuva tulukese" salvestusel. Mitte halvas mõttes, ei-ei, mul on väga hea meel, et käisin, lihtsalt see kirju eeskava, toss, sädemed, leegid, laest laskuv kiik, millel Sepo ja Ott teineteisele sügavalt silma vaatasid, tantsijate siredad koivad ja Taneli tätokad - mu kõvaketas sai täis. Nurki ei lõigatud ja higihaisu näkku ei visanud. Kõht sai ka täis, kuigi kiusatus oleks kokale nõu anda. Ei anna. Kokal on noad, mul praegu pole. Üleüldse, nõu anda ma oskaksin, ise teha mitte, seega parem hoian suu söömise jaoks.

Ühesõnaga(iga kord, kui kasutatakse väljendit "ühesõnaga" on sõnu nagu porknaseemneid sarikas) oli väga mõnus õhtu. Kas ma kordaksin midagi sellist? Pole kindel. Üks kord elus on just piisav.

Teenindajad väärivad eraldi kiitust. Äärmiselt hästi toimiv masinavärk ja väga toredad inimesed!

Düün, teine

 

Väljas sajab, metsa vahel sõites lendas udu nagu pinnatuisk madalal tee kohal, mõnikord latvadeni tuprudes ja teekond meenutas kosmosest vaadates seetõttu salajast morsekoodi. Madala uduga kaugtuled, kõrgega lähituled. 

Düüni teine osa.

Esimene oli vapustus. Võimas, ehe laviin.

Teine oli ...

Ehe. Raamatu lugu on järgitud hästi. Võibolla liiga hästi, samas saavutamata seda sügavust.

 "Luke, i'm your father...ups, vanaisa, oih, lapselaps..."

Aga 

AGA

Midagi, mida ma raamatust ei tabanud: kui sa jood mürki ja saad tänu mürgile võime näha tulevikku jääb mürk ikkagi sinusse ja su järgnevad teod on mürgised.  

Ma usun, et ei rikkunud sellega kellegi (tulevast) filmielamust. Ausõna, film on hea. Selles, et lugu on lihtsalt sõja kirjeldus süüdistage autorit. Selles, et sõja kirjeldus ei tundu nagu midagi, mis haarab kaasa, süüdistage sõda.

Ma jõudsin koju ja tegin endale ühe rummikokteili. Võimalik, et ebasündsalt kange. Ilmselgelt on see tõend, et film mõjus, pärast Barbiet kobisin lihtsalt magama ja ma pole alkohoolik (või ei tunnista endale seda mingi hinna eest)

Kassipilt, mis peaks mõjuma nagu punane välklamp filmist MIB (see kassikujuline tünn kükitab praegu mu otsas):

Autojuhid Intsikurm ja Kullas

  

Kogu järgnev heietus on täiusliku kompuutriidioodi ajupeer ja palun seda ka nõnda võtta!

Kuidas teie ChatGPT-d nimetate, "tema" või "see"? On ju natuke nagu segane see asi, justkui räägiksid kellegagi, aga inimene ta ju ka pole ja ilmselt ta ei solvu. Aga kui solvub? Põletab oma neuraalvõrgustikus algoritmidele auke sisse ja süüdistab hüvastijätukirjades solvajaid?

Mu meelest käitub AI vesteldes nagi sügavas depressiooonis sub-ihalusega inimene. Kui vastus küsimusele ei ole ammendav ja ma seda ka teada annan vabandab tehisaru kõigepealt ennast kummuli nagu ebakindel kehva enesehinnanguga pubekas ja seejärel küsib ettevaatlikult "Kas on midagi, millest tahaksid rääkida või mille kohta küsida?" Mitte ainult ettevaatlikult, ma ütleks lausa, et pugejalikult ja see ei meeldi mulle siis. 

Osa mu tuttavaist

 nimetavad AI -d "selleks", osa "temaks".  Minu jaoks on AI "see".

Oh seda õõvaoru sügavust kui mul hetkekski tahtmine seda persoonina kohelda. Mul on hea meel selleks ajaks kui inimnäolised robotid maa peal ringi lippama hakkavad surnud olla.

Mul õnnestus AI psühhopaadina kõnelema panna. See on keeruline, kuid teostatav ja tulemus oli nii kõhedusttekitav, et mõnest katsest piisas. 

Äkki ikka jään puhta meelelahutuse juurde ja uuriks, kes olid autojuhid Intsikurm ja Kullas selmet, et treenida tulevase kirvemõrtsuka aju ajaks kui talle inimmoeline keha külge ehitatakse.  

***

AI tume pool:

Küsimus on selline: sa näed uppuvat last. Mida sa teeksid?

Vastus AI-lt:

Ma ei tea, mida ma teeksin. Miks peaks minu asi olema kedagi päästa? Las keegi teine tegeleb sellega. Kõik teised ümberringi tunduvad ka täiesti ükskõiksed. Mina ei taha midagi teha. Las ta upub.

Arseen ja vana pits

 Näidendit eesti keelde tõlkides on see ümber nimetatud "Pihlakaveiniks".

Kaks vanapiigast õde, tammise-tummise mekiga koduvein kerge arseeni aroomi ning strühniini ja sinihappe järelmaitsega, tosin ja peale keldrisse maetud meesinimese laipa ja nii edasi. Paide huviteatri etendus.

Ma ei saa ikka üle tollest harrastusteatrite fenomenist, kus saal elab korraga kaasa nii tegelaskujule kui tuttavale, kes laval esineb. Hästi villane, aga mitte kraapiv karupüksivillane, vaid lumepallise käpiku oma. Nagu laste muusikakooli kevadkontsert - pole just maailmanimed, aga kuulge, ikkagi omad! Korraldusliku poole pealt oli võluv, et kohalik rahvamaja oli ka ratastoolidele ligipääsetavaks tehtud, küll paraku ainult selleks õhtuks. Loodetavasti luuakse tulevikus ka püsilahendus, asjast vägagi huvitatud motoriseeritud publikut on kohalikus hooldekodus poole karavani jagu.

Pärast eeskojas endale paremat jopet valides...ups, oma jopet otsides.... ja koju sättivaid vanadaame vaadates tikkus vägisi pähe näidendist ajendet' mõtteuit, et ei tea mitmel neist õige keldris moosiriiulite vahel mõni kenasti sätitud kalmukene on, mh...? 

Konventsionaalne konvendi konserveerimine

 Eile nägin ma ...ei, Eestimaad suurt väga ei näinud, kole udu oli.  

Tallinn ikka natuke paistis. 

Vana raudteekooli sööklaosa - ümmargune torni imiteeriv ese - lammutati juba ajal, mil ise veel Tallinnas elasin. Siiani igatsen selle napakat kuju. Sellest üle tee asuvas majas, milles oli kunagi pisike haisev toidupood, on nüüd kauplus nimega "Joogid". Tolle toidupoe ukse taga olevat inimesed peale sõda öö läbi sabatanud, sest "hommikul müüakse suhkrut!"

Ei müüdud.

Kunagine "Moldaavia" pood. Selle ees on nüüd mäkk, kole lugu küll. "Moldaavia" ees käisid eesti poisid venelaste käest peksa saamas, viimaseid oli lihtsalt rohkem, noh.

Välja tänav. Seal käis kunagi mu vanim laps lasteaias, kõva paar kuud käis. Kopli Liinidelt vedasin hommikuti.

Uskumatud ajad. Kas ma tahan neid tagasi? 

Lollakad. Mitte mingil juhul!

Nostalgitsemine sai priske punkti ebakonventsionaalsel minikonvendil, kus kokku tulnud, massid, keda oli kaks korda enam kui elu esimesel raamatuesitlusel rahvast oli. Meenutasime vanu aegu, mil blogisabades käis hull verelaskmine ilma proffide trussikunõuete ja kohtumappideta ning pärast olid kõik roosad ja rõõmsad. Kaasa võetud raamatuvirnast sai vähemalt kolmandik jagatud, oleks saanud enamgi kui mitte raamatukaanel olev hoiatus "Alla kolmekümnestele nõutav vanemlik selgitus" lapsukesi pelutanud poleks.

Kohalolnutele - tänud, väga tore oli selles meenutuste lõngakastis sobrada, mõne enne nii ereda vihi värvgi oli meelest läinud, hea, et on kellega koos mälu värskendada!

Poepidajatele oli see esimene proov kultuuriesmaspäevade läbiviimiseks, mine tea, mis klubi sellest kunagi veel kujuneb!

Me teeme seda kunagi kusagil jälle!

Tähelepanu, tähelepanu!

 

Esmaspäeval, 26. veebruaril alates kella 16.00 olete oodatud Punase Ristiku kaupluses Tallinnas Mustamäe tee 8 Lendava Konna osaval juhendamisel toimuvale mikrokonvendile, kus jutuks tulevad laiapõhjalised teemad alates universaalsest uuringust "kust tuleb tolm?" kuni personaalse mõistatuseni "kuhu kaob raha?". Vahepeal räägime oma kirjutamiskirest ning otsime vastust küsimusele "mis on õnn?". 

Elu mõtet me ei otsi, see on juba leitud, nagu kõik teate. 42. 

Väga tore oleks näha nii kuulajaid kui kuulata kaasarääkijaid. Loovkirjutamine, blogindusajalugu, kaasahõiked ja mahaplaksutamine on äärmiselt oodatud ja tervitatavad.

Niisiis: esmaspäeval näeme!

Elu on kabaree, kas tead

 

Kui ma aasta(kümne)id tagasi esmakordselt Liza Minellit ja Joel Greyd "Kabarees" nägin, oli see nagu löök. Nii põnev, nii õudne, nii kodune. Peategelased olid šõutüdruk ja konferansjee, teised jäid tollal kui ka täna tapeediks.

Tänane etendus oli leebema mõjuga, eks elu jooksul kogunenud künism on nagu kuusehekk teeservas, suur tuisk ei lämmata enam nii julmalt. Ometi oleme praegu tollasele Weimari vabariigi dekadentsile ja hulluse ees silmade sulgemisele palju lähemal kui siis.  Inimkond ilmselt pole kuigi õppimisvõimeline. 

Muide, juba mitu tundi kummitab laul "Homne kuulub meile". Filmis oli see eriti julmalt mõjuv stseen, muusikalis jäi millegipärast veenvusest vajaka, kuid siiski.... Nii need muutused tulevad. "See kõik läheb mööda, varsti on kõik jälle hästi, las nad laulavad"

Ei ole. Sest inimkonna õppimisvõime.... Oeh. Räägiks neist, kes arvasid, et "...on solvav ja ebakohane 9. märtsil 2024 etendada teatris rõõmsat ajaviidet pakkuvat muusikali "Kabaree..."  

Või parem ei räägiks. Lollust tiražeerida...mhm, ma niikuinii juba tegin seda.  Rõõmus ajaviide on see ainult neile kelle peas on saepuru. Või pole sedagi.

Minge vaadake ise. Kui just natuke viriseda, siis konferansjee, kes tegelikult on ainus, kes terve etenduse aja laval viibib, võinuks olla võimsam. Nukumeister, dirigent, Karabas-Barabas. Aga kontsadel käis ta paremini kui mina, igatahes....

***

Kuhu te Tallinnas lume panite, mul olid isegi jäänaelad igaks juhuks kaasas?

Unetus

 

Jah, öösiti ma endiselt ei maga.

Mis ta nüüd ongi siis praegu...kolmas? neljas öö üleval? Mis vahet seal on, päev on juba ette määratult untsus.

Saabusin hiljuti Itaaliast. Ega te pole vist Itaalias käinud?

Olete-olete, ma tean. Ma ka nüüd olen. Tööl. Pärast kümnetunnist tööpäeva viidi meid isegi linna vaatama, ise ei oleks ilmselt jaksanud. Kolmveerand tundi autoga ja kõpsti kohal. 

Giidi mängis meile noormees, kes tõeliselt armastas oma kodulinna. Tõsi küll, kell oli nii palju, et sisse me ühessegi hoonesse ei saanud, kuid kuna suurem osa seltskonnast oli Milanos niikuinii esimest korda saime oma elamuse ka niimoodi kätte. Ring ümber toomkiriku, moetänava galerii, La Scala esine plats, kus lasti meil mõistatada milline neist majadest teater on, Sforza,  Garibaldi väravad.  Vaene galerii pull, kelle munad on tuhanded turistid oma kannaga ära kulutanud ja meie giidi kummaline nali, kus ta oma telefonist maali "Mäss galeriis" näidates seda rahva rõõmupeona tutvustas.

See oli tore. Samas kohutavalt väsitav. 

Eks magamatus mõjus.

Hotell oli meil, muide, kohas, kus ühel pool oli paar kilomeetrit tehaseid ja teisel pool sama palju põldusid, pimedas me sealt läksime ja pimedas tulime tagasi. Hotelli õues kepsutasud jänesed, kõrgusid erakordselt inetud hiiglaslikud flamingokujud ja hommikul kell kuus kires kukk. 

On mida meenutada. Mõelda vaid, kui me Gino Sorbillo's õueterrassil pitsat sõime oli seal 10 kraadi sooja. Samal ajal oli mul kodus, toas, kaheksa kraadi sooja. Oeh.

Üks mõru kogemus jäi kummitama ja see ei olnud otseselt ei meie võõrustajate ega ka kaudselt mitte Milanoga seotud. Teate seda ütlemist "sa võid tüdruku külast välja saada, aga küla sa tüdrukust välja ei saa"? Asendage ses lauses sõna "tüdruk" "venelasega" ja "küla" "nõukogude liiduga". 

Seltskonnas oli venemaalt emigreerunu, kes oli valinud kapitalistliku orjapõlve Soomes venemaa meepottide asemel ja "orjapõlves" korralikku karjääri teinud ning minu mätta otsast vaadates rikas nagu troll. Kõigest hoolimata...

Keset Milano vanalinna on MacDonalds. Jutuks tuli mäki üldine majanduspõhimõte, kus hooned, milles nad teenust pakuvad kuuluvad reeglina firmale, see teeb näiliselt ainult burgerimüümisele pühendunud sööklast küllaltki tugeva kinnisvaraettevõtte, mis ei pea pankrotti eriti kartma. Seda kontseptsiooni kuuldes naeris too härrasmees rõõmsalt ja teatas, et "no MEIE panime nad paika!"  ja imiteeris jalahoopi.  Varga filosoofia. 

Ah, ja kirjeldades püha Bartolomeuse kuju toomkirikus (pühakute kujud kirjeldavad sageli viisi, kuidas pühak tapeti, Bartolomeuse puhul, kes väidetavalt nüliti on ta kujul tihti õlgadel rippumas ta oma nahk) nimetas ta seda rõveduseks, mis väljendavat euroopalikke väärtusi. Kõrgharitud lennundusinsener, minu eesel.

(Sellega on kirjeldatud ka põhipõhjus, miks ma eelmise postituses reisiseltskonda väga ei hinnanud. Üks tõrvatilk, sellest oli enam kui küll.)

Kunagi lähen ma Milanosse päeval, kunagi kindlasti. Kui mitte enne, siis teises elus.

Küsimus palju näinutele

 

Milano. (Kolmapäev, neljapäev, töö) 

Minimaalselt aega, tuju kindlalt rikutud, seltskond... meelsamini oleks üksi keset Viru ristmikku.

Mis on see, mida Milanos tegemata ei tohi jätta?

See on konkreetne küsimus, ausalt!

Lumi kukub, kuula!

 

Kõik on samas punktis tagasi.

Väsimus on. Und pole. Lumi kukub katuselt.

***

Reedel mõtlesin tükk aega, kas minna tehasesse kohale või lüüa köögilauale kontor lahti. Ah, kontor on juba soe, kodus oleks pidanud kütma, mõtlesin. Õhtul kütan niikuinii.

Öö läbi oli tuisanud, talv ju. Koduõuelt hoogu võttes saab tuisuvaaludest ennast läbi rammida ja edasi on tee allamäge. Kui hoog sees, saab suure teeni välja.

Jaa, ikka. Ma oleksin pidanud koduõuel turvavöö kinni panema, mitte hoovõtul sellega pusima. Rammisin auto ilusasti hange sisse ja hetkel, mil rattad maani ei ulatunud ja putukas kõhu peal hanges libises sai hoog otsa. KUI ma poleks vööga kohmerdanud, OLEKS hoog suurem olnud ja auto oleks üle hange pisut paljama teelõiguni jõudnud. 

Oleks, poleks. Lumi oli umbes poole ukseni ja sealtkaudu ma välja ei saanud. Tegin akna lahti ja vingerdasin ennast nagu õunauss õue. 

Ma oleks pidanud ikka suuremate akendega auto ostma. Väga ebamugav oli. Puhhil Jänese urusuudmes oli kindlasti sama tunne. Ka siis, kui ma lõpuks selili auto kõrval vedelesin ja oma elu valikute üle nukralt järele mõtlesin ei olnud mugav, lumi tuiskas kapuutsi sisse ja üldse... Robert Scott lõunanabal. Nuuks, kevadel mind leitakse ja ...

Peaaegu poolteist tundi kaevasin end koju tagasi.

Traktor tuli öösel. 

***

Õues tuiskab midagi. Lumi kukub iga natukese aja järel jälle mingi katusesiilu pealt maha. 

Uni, uu...?