Konventsionaalne konvendi konserveerimine

 Eile nägin ma ...ei, Eestimaad suurt väga ei näinud, kole udu oli.  

Tallinn ikka natuke paistis. 

Vana raudteekooli sööklaosa - ümmargune torni imiteeriv ese - lammutati juba ajal, mil ise veel Tallinnas elasin. Siiani igatsen selle napakat kuju. Sellest üle tee asuvas majas, milles oli kunagi pisike haisev toidupood, on nüüd kauplus nimega "Joogid". Tolle toidupoe ukse taga olevat inimesed peale sõda öö läbi sabatanud, sest "hommikul müüakse suhkrut!"

Ei müüdud.

Kunagine "Moldaavia" pood. Selle ees on nüüd mäkk, kole lugu küll. "Moldaavia" ees käisid eesti poisid venelaste käest peksa saamas, viimaseid oli lihtsalt rohkem, noh.

Välja tänav. Seal käis kunagi mu vanim laps lasteaias, kõva paar kuud käis. Kopli Liinidelt vedasin hommikuti.

Uskumatud ajad. Kas ma tahan neid tagasi? 

Lollakad. Mitte mingil juhul!

Nostalgitsemine sai priske punkti ebakonventsionaalsel minikonvendil, kus kokku tulnud, massid, keda oli kaks korda enam kui elu esimesel raamatuesitlusel rahvast oli. Meenutasime vanu aegu, mil blogisabades käis hull verelaskmine ilma proffide trussikunõuete ja kohtumappideta ning pärast olid kõik roosad ja rõõmsad. Kaasa võetud raamatuvirnast sai vähemalt kolmandik jagatud, oleks saanud enamgi kui mitte raamatukaanel olev hoiatus "Alla kolmekümnestele nõutav vanemlik selgitus" lapsukesi pelutanud poleks.

Kohalolnutele - tänud, väga tore oli selles meenutuste lõngakastis sobrada, mõne enne nii ereda vihi värvgi oli meelest läinud, hea, et on kellega koos mälu värskendada!

Poepidajatele oli see esimene proov kultuuriesmaspäevade läbiviimiseks, mine tea, mis klubi sellest kunagi veel kujuneb!

Me teeme seda kunagi kusagil jälle!